Nüüd siis sellest, miks meil see koolivärk ikka nii lahe on. 
Neljapäeval käisime poole päeva ajal Annika ja õpetajaga Stockmanis (ma kahtlustan, et ma polnud sinna üle kahe aasta sattunud ning tean, et mul on kodus täpselt 125 € väärtuses selle kaubanduskeskuse hapuks minemise ohus kinkekaarte, mida mul muidugi kaasas ei olnud).
Ostsime kalamarja (õigemini küll vist sellelaadset toodet) õlut (välja valasime ainult alkoholivaba), küpsiseid ja veel muud nipet-näpet. Pärast siis muidugi pildistasime neid.
Tõepoolest on toodete ja toitude pildistamise juures vaja jälgida teatud detaile, mille peale ise kohe ei tule, aga juhendaja abiga ning kambakesi päid kokku pannes, saab hea tulemuse. Vähemalt mulle endale hirmsasti meeldisid need pildid!
No ja siis edasi. Reedel tegin kodus hunniku muud tööd ning õhtul käisin vennaraasukese sünnipäeval. Seal tegin ma muidugi sugulastest pilte ka ning pärast siis sorteerisin-korrastasin neid poole ööni.
Laupäeval aga osalesin poolsunniviisilise vabatahtlikuna üritusel “Teeviit 2015”, kus aitasin Tallinna Polütehnikumile ja eriti selle fotograafiaõppele tähelepanu tõmmata – tegime soovijatest pildi ja trükkisime selle siis TPT 2016. aasta kalendrile.
Ma polnud seal üritusel kunagi varem käinud. Tegemist on messiga, kus erinevad koolid ja muud noorteorganisatsioonid tutvustavad oma tegemisi ja edasiõppimise võimalusi. Kahju ainult, et see asi nii vähestele noortele huvi pakkus, sest kuigi osalejad olid tähelepanu tõmbamiseks väga palju vaeva näinud ning räägiti ju noortele olulistest (sel kevadel lõpetavate jaoks lausa üliolulistest) asjadest, tundus külalisi olevat häbiväärselt vähe. Omapärane oli vaadata ka neid noori, kes lonkisid vingus näoga mõne minuealise naisterahva seltsis ning nägid välja täpselt sedamoodi, et ema on nad sinna vägisi kaasa vedanud.
Endale oleks seal tegelikult uudistada meeldinud rohkemgi, kui see võimalik oli, aga kuna me algul olime fotograafia omadest Katriniga kahekesi ja õhtupoole mina üksi, siis lihtsalt ei saanud hästi oma nurgakese juurest lahkuda. Aga ikkagi lahe, et kooli kaudu seda üritust tasuta piiluda sain ning tegelikult oli meie “töö” ju lihtne ning tore – need vähesed, kes endale kalendri said, paistsid üsna võlutud, et kalendrikesed nii kiirelt ja kergelt asjatundjate kätes valmis said!
Ainus, mis selle asja juures tegelikult häiris, oli see, et nii palju nädalavahetusele planeeritud muid tarvilikke tegemisi jäi jälle tegemata. Jõulueelne (kaunistused, kingitused, koristamine, käsitöö) ja poolaastalõpuline (ürituste ja isegi pildistamiste laviin, tegemata kooli- ja muud tööd, nägemata filmid, kuulmata kontserdid) ajahäda ründab täiega!
Aga ausõna, homme teen Marje ja ülehomme Elina uurimistööd ära ning jõuan veel kodu ka korda teha ning küünalt põletada – täna lorutasin pilkases pimeduses kojujõudnuna peamiselt arvuti ees.
Päästjate etteaste – tegutsemine avarii korral