Meil on ikka täiega ägedad koolipäevad!
Aga alustagem algusest ehk umbes sealt, kus eelmine kord pooleli jäi.
Eelmisel reedel pidasin sünnipäeva. Oli tore, aga samas äärmiselt kiire õhtu. Hakka või arvama, et saingi jube vanaks, et kogu külaliskond kella poole kaheteistkümneks lahkunud oli! Usun, et see oli ajaliselt mu kõige kiiremini peetud sünnipäevapidu alates 15-eluaastast. Aga nagu öeldud, sellegipoolest oli mõnus õhtu ning armas üle pika aja kursakaaslasi ja üle oluliselt vähem pika aja (paar nädalat tagasi pidasime Imre sünnipäeva) teisi sõpru näha ja kallistada!
Pühapäeval võttis klassiõde Katrin mind assistendiks kaasa, et valgustaksin tema poolt pildistatavaid misse ja aitaksin vajadusel muuski. See oli väga omapärane kogemus. Tabasalu Babyback on muidugi iseenesest inspireeriv koht, siuke ameerikalik ja huvitava sisekujundusega, kuid ma ütleks, et ainult üks modellidest oli päriselt teemakohaselt riietatud ning kuna ka pooside ja piltide iseloomu osas ei olnud tellijal konkreetseid soove, siis oli meie olukord alguses üpris keeruline. Valgustus esitas samuti väljakutse (kollased lambid vaheldumisi valgetega ja siis veel lisaks täitsa pimedad kohad), aga õnneks oli Katrin laenanud paar lisavälku ning pimeduse pärast midagi tegemata ei jäänud. Hiljem avaldus aga isevärki probleem, et söögikoht oli liiga populaarne ja meile jäi pildistamiseks ainult üks laud ja välisesiku uksetagune diivan. Vaatamata veel muudele pisiasjadele sai Katrin minu arust mõned täitsa ägedad pildid, mida kahjuks vist ei ole veel kuskil üleval (kui ilmuvad ja märkan, siis jagan linki). Katrini kodulehel võite aga tema stiiliga tutvuda kasvõi kohe: www.katrinviil.com
Lisaks muudele kingitustele, mis sõbrad reedel tõid, ilmnes esmaspäeval veel üks. Olin reedesel koosviibimisel üsna kõvasti oma kooli kiitnud ning edusammudega hoobelnud, nii et Merle soovitas mind koheselt oma sõbrannadele fotograafiks, et ma nende ühise resorani- ja teatriõhtu jäädvustaksin. Olin pikemalt mõtlemata nõus! Sündis minu esimene selline tasustatud fotosessioon, kus ma vähemalt enda teada kedagi isklikult ei tundnud (loomulikult selgus hiljem, et ühe naisega sidus meid siiski juba varasemast ajast see, et lapsed käisid kunagi koos eelkoolis).
Nagu iga sessiooni puhul, ilmnes ka nüüd asju, millega ette arvestada ei osanud. Näiteks selgus, et teadaolevalt nelja naise asemel, oli neid tegelikult kuus, kusjuures üks saabus päris suure hilinemisega ning pildistamise aega nappis kõvasti. Muidu oleks jõudnud vabalt, kuid samal ajal tuli ka toidud tellida ja need nahka panna, et seltskond õigeks ajaks teatrisse jõuaks. Viimased portreed tulid niisiis päris käigu pealt ja ülepeakaela. Ma loodan, et nad ikka jõudsid enne etenduse algust kohale! 
Apelsini raudtee nime kandev koht oli päris omapärane ning üksmeelsel nõusolekul läksid taustadena käiku eesruumis eksponeeritud vannitubade näidised. Valguse mõttes oli tegemist jällegi katsumusega, sest neile näidistele olid suunatud päris jõhkrad prožektorid, mis paistsid modellidele silma või tekitasid imelikke varje… Ühegi grupipildiga ma seetõttu päris lõpuni rahule ei jäänudki.
Porteed aga tulid päris huvitavad ning inspireerisid mind kodus kohe arvutisse istuma, et järeltöötlusega mässata (ehkki eritöötlusi esialgses plaanis tegelikult polnud, kruttisin pilte üht ja teistpidi poolde öösse). Üks selle sessiooni isiklikest lemmikutest on see pilt:
Aga nüüd olen ma siin nii pikalt kirjutanud, et sellest postituse esimesena väljahõigatud lausest kirjutan lähemalt hoopis täna öösel või lausa homme.
Püsige lainel! 😉