Reisiärevus on minu jaoks jällegi üks reisi osadest, aga kui lähed mõneks päevaks Eesti saarele, siis seda kuigi palju ju tekkida ei tohiks, eks? Siiski on alati on võimalik end ise üles keerata! Ilmateade näiteks on üks hea abimees! Tänane lumesadu ja lähipäevade prognoos suurendas oluliselt kaasapakitavate riideesemete hulka! Kaasa said igaks juhuks: varujoped ja varusaapad, villased sokid, kummalegi kaks kampsunit, mitu paari pükse, pluuse ja T-särke. Mul on tunne, et me pole isegi mitmenädalasele USA reisile nii palju asju kaasa vedanud (lennufirmade pagasipiirangud aitavad mõistlikumaid valikuid teha). Fotokott ja droon ja termos ja pealambid ja taskulambid ja mõned ravimid ja heegeldamistarbed ja sudokuvihik ja paar raamatut ja meigitarbed ja sünnipäeva õhtu tarbeks ka üks pidulik kleit (Oh, unustasin selle juurde kingad! Lähen panen need ka kotti.) Kas oma padi tuleks kaasa võtta? Mõnes Eesti hotellis on head, aga mõnes ülimalt nirud padjad… Milliste hulka kuulub Dagen Haus? Arvustustes on kohta väga kiidetud, aga patjade kohta pole seal paraku midagi. Piltide järgi julgen kahtlustada, et pigem on seal õhukesed padjad, aga mina armastan suurt ja korralikult täistopitud peaalust! Otsustan hommikul, targem on vast ikka kaasa võtta, saab vajadusel ka autos kasutada ja ega ta ju reisil süüa küsi! Telefonid ja laadijad ja sammulugejate laadijad! Sain lastelt eile sünnipäevaks (pidasime selle nendega ette, kuna meid õigel päeval kodus pole) uue pulsikella – olin eelmisel laadija oktoobri lõpus ära kaotanud ja ei saanud seda enam kasutada. Niisiis olen pisikese puhkuse järel taas sammuorjuses! Reisil ei ole 10000 sammu täissaamisega muidugi mingit probleemi, aga loll oleks laadija puudumise tõttu need kokku lugemata jätta. Uneaeg nüüd!
Kui alustada algusest, mida ma tegelikult teha ei tahaks, sest mulle endale tundub, et ma olen seda lugu iseenda suust juba liiga mitu korda kuulnud, aga kui ikkagi alustada, siis tuleks läbi lugeda üks 2017. aastal tehtud blogipostitus, kus ma natuke pikemalt üritan seletada, kuidas tekkisid #kassimajakad.
Vett on esimestest tuletornijahtidest alates tänaseks päris palju merre voolanud ning ega eesmärk polegi võimalikult kiiresti kõik Eesti või võimalikult palju maailma tuletorne pildile saada, vaid ikka pikem reiside nautimine ja aja mahavõtmine, viimasel paaril aastal tahaks kvaliteetsetele piltidele lisaks ka natuke kunstilisemaid võtteid proovida või vähemalt põnevat valgust tabada.
Kolme ja enamagi aastaga oleme näiteks Saaremaal käinud mitu korda, maismaa tornid on pea kõik nähtud ja mitmed väiksemategi saarte majakad üle vaadatud, kuid hämmastaval kombel on Hiiumaale jäänud veel vähemalt viis külastamata tuletorni.
Suvi on muidugi kõige traditsioonilisem reisimise aeg, aga paraku pole meil muude tegemiste kõrvalt viimastel suvedel Hiiumaa jaoks päevi jagunud, kuid täna algas mul puhkus ja umbes paar nädalat tagasi otsustasime, et võime Hiiumaale ju minna ka kohe nüüd, hilissügisel. Vast ongi vähem rahvast ja tunglemist, kui tahad kuskil rannarätiku liivale laotada või restoranis kelneri aega ja tähelepanu pälvida.
Planeerimine on oluline! Seega olen juba välja uurinud, et paljude poolt soovitatud “iiUmekk”on avatud reedel, laupäeval ja pühapäeval, kuid meie viibime saarel just teisipäevast reede hommikuni! Samas aga peaks teine soovitatud söögikoht, Šampanjabaar ja resto Kork külalisi vastu võtma ka nädala sees.
Lootust, et mõnda tuletorni praegusel ajal ka sisse pääseb, mul ei olnud, ja seda arvamust kinnitas internetist leitud info, et hetkel on tornid avatud vaid ettetellimisel. Käisime kunagi terve perega Hiiumaal viibides kõikides avatud tuletornides juba ära, mistõttu vajadust sisse ronida hetkel eriti ei tunnegi ning midagi ette tellima ei hakka. Lisaks seni pildistamata Emmaste, Sõru, Orjaku ja Hiiessaare tuletornidele kavatseme taastervitada saare kroonijuveele: Kõpu, Ristna ja Tahkuna tuletorni. Põhimõtteliselt teeme saarele terve tiiru peale.
Puhtalt tuletorni juurest tuletorni juurde kuluvat sõiduaega vaadates võib tunduda, et saame need ühe päevaga läbi käia ja ülejäänud kaks ja pool päeva niisama ööbimiskohas vedeleda ja kakaod juua. Tegelikult aga kulub iga torni juures päris palju minuteid või lausa tunde, et seda iga kandi pealt uurida, pildistada, niisama koha olemust tunnetada ja mõnda meremärki ei pruugi ilmselt kohe isegi üles leida! Eestis on enamasti tuletornid siiski suhteliselt kergesti leitavad ja ligipääsetavad, aga mitte alati, seega ei oskagi ennustada, et kas ees ootab rohkem seiklusi või lihtsalt mõnusat kulgemist.
Kindlasti kavatseme majakatele lisaks käia ära Tuuletornis. Tunnistan, et mingeid erilisi ootusi mul selle koha osas ei ole ja ka koduleht pole esmapilgul kuigi kutsuv: esilehel ilutsevad teated piirangute, ronimisvõistluse, turvalisuse, kooligruppide eripakkumise ja seeniorite kolmapäeva kohta. Sealt oskasin kõrva taha panna vaid selle, et kolmapäeval tuleks teha midagi muud. Tõsi, kui lehekülge kõvasti allapoole kerida, siis hakakb asi juba natule põnevamaks minema.
Mnüüs on
0 korrus – Veealune Hiiumaa
1 korrus – Hiiumaa rannikul
2 korrus – Hiidlaste lood
3 korrus – Hiiumaa tunne
4 korrus – Taevane Hiiumaa
5 korrus – Hiiumaa tuules
Seega tundub, et vihmase või külma ilma korral oleks Tuuletorn kindlasti üsna hea pelgupaik.
Kohvik olevat seal ka. Arvan, et laua broneerimisega seotud kindlaks kellaajaks jõudmise kohustust ei hakka endale tekitama ja jääme lootma hooajavälisele tühjusele.
Igatahes puhusin just blogile hinge sisse ja kutsun teid meie blogi kaudu Hiiumaale kaasa!
Cynthia Ellingsen “Majakas tähtede all”, inglise keelest tõlkinud Kersti Carsten, originaali pealkiri “The Lighthouse Keeper”, Kirjastus ERSEN, 2019, 376 lk.
Arvestades, et minu väljakutse sisuks on lugeda raamatuid majakatest, siis see raamat oli küll täpselt teemasse! Lk 17: “Mulle meenus esimene kord, kui ma kümme aastat tagasi sellesse kabinetti astusin. Ilm oli siis selge ja ma nägin aknast Bostoni majakat sadamas. Majakas tundus kui märk, et pärast elumerel triivimist olin ma viimaks kuhugi õigesse kohta sattunud.” Lk 19: “Starlight Cove’i majakas oli müügis. Ma olin seda majakat juba väikese tüdrukuna armastanud. Tegelikult kõiki majakaid, sest need olid maamärgid, mida ma vanematega merel olles otsisin. Ent Starlight Cove’i majakaga oli mul isiklik suhe.”
Algus oli paljutõotav!
Mul on üks unistus, õigemini isegi rohkemat: pigem nagu plaan. See on umbes paar-kolm aastat vana, aga koroona lükkas selle teostamist oluliselt edasi. Nimelt kavatseme abikaasaga teha tiiru ümber Michigani järve, et külastada seal kokkuloetud 102 majakast võimalikult paljusid.
Mu süda tegi ärevalt tuks-tuks-tuks, kui avastasin 21. leheküljel, et ka see väljamõeldud linnake on paigutatud Michigani järve äärde: “Rohkem kui sada aastat töötamist ja see kõrgus ikka veel uhkelt taeva poole. Rauast piirded ümbritsesid tipus olevaid pakse klaaspaneele ja rinnatisel istus üksik kajakas, varahommikune tuuleiil sulgi sasimas. … Kajakas heitis mulle põlgliku pilgu ja laugles siis üle Michigani järve tintsinise pinna minema.”
Eelkõige võluski raamat mind kõige sellega, mis oli seotud majakaga, selle õnnetu olukorra, korrastamise, küürmise ja remontimisega, aga ka sellega, et tuletorn oli kohaliku linnakese elanikele nii tähtis.
Põnevuslugu aardejahist, keerulisest lapsepõlvest ja iseendaga tutvumisest, koos romantilise žanri juurde kuuluva kirgliku armastuslooga oli justkui lihtsalt lisand majakaloole. Raamat ei kisu liigselt pisaraid välja ja on pigem kergemat sorti lugemine, kuigi vahepeal oli natuke kurb ja hirmus ikka ka.
Juriidilisest küljest otsustasin ma lihtsalt mööda vaadata. Ma küll ei kontrollinud, aga keeruline oleks uskuda, et Michiganis kehtiks sellised seadused, et esivanemate kohta levima hakanud kuulujutu (kallutatud dokumentaalfilmi) põhjal saab kindlustusfirma pärijatelt maja ära võtta, kui mingiks kuupäevaks pole lapselapse perekond tõestatud, et vanaisa ei pannud 100 aastat tagasi toime talle süüks arvatavat kuritegu. Ka linnapeikaga lahkuminekut ei ostnud ma päriselt ära, aga samas ei lasknud sellel ennast ka liigselt häirida, sest igasuguseid ebaloogiliselt käituvaid inimesi võib olemas olla ja välja mõelda, ju see suhe polnudki juba enne kuigi oluline.
Loomulikult püüdsin interneti abil välja selgitada, kas väidetavalt väljamõeldud koht on olnud vähemalt mingist reaalsest kohast inspireeritud, aga paraku ei õnnestunud midagi erilist välja nuuskida. Samuti ei õnnestunud mul kindlaks teha, mis majakas on raamatu kaanel. Eks ma käin vast kunagi ikka seal Michigani ääres ära, äkki leian midgai sarnast üles.
Leheküljelt 139 leiame veel ühe majakaloo: “Milline majakas saaks üldse sellest siin parem olla?” nõudsin. “Minot’s Ledge,” kostis ta. “Massachusettsis.” Minot’s Ledge’i majakas oli silindrikujuline hoone nagu minu omagi, ehitatud üheksateistkümnendal sajandil. Selle valgusmustri tõttu ütlesid kohalikud sageli “Ma armastan Sind” asemel “1-4-3”, sest sellise mustriga majakas vilkus. Mäletasin, kuidas isa mind lapsena kukil hoidis, majakatulele osutas ja ütles: “Üks-neli-kolm” Vot seda romantilist lugu kinnitab isegi Wikipedia: “I LOVE YOU” ehk “1-4-3”. Kahtlustan, et ka see 2014. aastal erakätesse müüdud majakas tuleks kunagi oma silmaga üle vaadata.
S. K. Tremayne “Külmakaksikud”, inglise keelest tõlkinud Tanel Veske (Pegasus, 2016) – 335 lk
Kaksikutest ühe tütre kaotanud perekond kolib allesjäänud tütrega eraldatud laiule, kus plaanitakse elamiseks taastada vana majakavahi maja. See nõuab ränka tööd ning ka kaasavõetud saladused hakkavad muresid oluliselt lisama. Lugu on põnev, saladusi harutatakse lahti aeglaselt ja nagu sassis lõngakera puhul sageli, tundub vahepeal, et pusa läheb hoopis hullemaks.
Kuigi kogu lugu on väljamõeldis, tunnistab autor eessõnas, et inspiratsiooni sai ta konkreetsest saarekesest ja sellel asuvast majakast ning majakavahi majast. Inspiratsiooniallikaks olevat siis olnud Sise-Hebriidi saarestikus Skye naabruses asuv Eilean Sionnachi laid ja sealne majakavahi maja, kus autor on elu jooksul korduvalt ööbinud. Mõned saarel tehtud fotod on samuti raamatusse lisatud ja esimene foto majakast on paigutatud kohe eessõna ja loo alguse vahele.
“Mulle meeldib vaadata tuletorni, eriti öösel. See vilgub iga üheksa sekundi järel. Mitte nii eredalt, et takistaks mul magamist – need sähvatused pigem aitavad uinuda, mõjuvad nagu metronoom, nagu äärmiselt, äärmiselt aeglased südamelöögid emaüsas.” (lk 93) Isiklikult oleksin viimase sõna “emaüsas” küll lihtsalt ära jätnud, sest see tundub tuletorni kirjelduse juurde kuidagi imelikult ahistav, aga kuni selle sõnani on kõik imeilus ja selgelt ettekujutatav.
Imelikke – liigseid või kokkusobimatuid – sõnu ja väljendeid tuli raamatus paar korda veel ette, kuid üldiselt läks lugemine ladusalt ning põnevus säilis lõpuni. Ütlemine, et põrgutee on sageli sillutatud heade kavatsustega, torkas mulle aga lugedes korduvalt pähe. Päris lõpuni ei suutnud ma mõista, et vanem võtab üliloomulikult seda, et üks kaksikutest on ühe ja teine teise vanema lemmiklaps, ja et keegi suudab elada koos ning kolida veel üksikule saarele kellegagi, keda ta enam ammu ei usalda, armasta ega austa (aga samas üritab asjade varjamise abil partnerit millestki justkui säästa).
Kui oled täitsa tavaline lapsevanem ja tahad end tunda parema vanemana, tasub lugeda!
Oli, nagu oli. On, nagu on. Tuleb, mis tuleb! 2020. aasta ärasaatmine ja 2021. vastuvõtt viiekesi (+ kaks kassi muidugi) oma perega oli täis mänge ja nalja, millest minusse jäi mõnusa koosolemise soe ja ilus tunne. Võtan selle kaasa ning loodan uuel aastal oma kodustega just sedamoodi edasi kulgeda. Siin mõned pildid sellest, kuidas me naeru lõkerdades seda 2021. aasta kaanefotot tegime.
Kellegi sõnul pidi olema sedamoodi, et mida teed aastavahetusel, seda teed terve aasta. Seega on ilmselt väga hea märk, et täiesti pikemalt planeerimata käisime täna Tallinna alumist tuletorni pildistamas ning sellel retkel saime veel lisaelamuse lauluväljaku valgusskulptuuridest.
Mulle meeldib aasta lõpus natuke omaette istuda ja meenutada, et mis selles möödunud aastas siis ka olulist, tähtsat, põnevat, head ja meeldejäävat juhtus. Eelmise aasta oma saab soovi korral sirvida SIIN. Kui peaksin abivahendeid kasutamata 2020. aasta lühidalt kokku võtma, siis muidugi olid paljud asjad selles seotud märksõnaga “koroona”, kuid sellele vaatamata oli mul ja meil Imrega väga hea aasta. Eelmise aasta lõpus kuulutasin 2020. aasta enda jaoks salamisi ilu ja tervise aastaks ning seda on see suures osas olnudki, kuid lisandus muudki. Ilu vallas ostsin endale hetkeemotsiooni ajel ammu igatsetud meikimislaua, mis viis lõpuks kogu magamistoa ümberkujundamiseni, ja vot selle uue värske magamistoa üle olen tõesti üliõnnelik! Tervise osas olen rahul, et 10000 (ja alates 1.detsembrist 12500) sammu päevas on saanud kahe viimase aastaga elu loomulikuks osaks ning tempokas kõndimine värskes õhus muutunud mingis mõttes lausa vajaduseks. Mitmel kuul olen suutnud kõndimisele lisada ka muud liikumist ja kohati isegi sportimislaadseid tegevusi. Aastaid edasilükatud terviseuuringud said koroonalainete vaheajal käima lükatud ja osaliselt leidsin mõne häda vastu ka abi. Mõned asjad jäid veel järgmist koroonavaba aega ootama, aga teadmine, et mõned hullemad kartused olid asjatud, on ülihea! Lapsed astusid jälle suure sammu iseseisvumise suunas: Ott lõpetas keskooli, Oliver kolis ära. Raha lugesime samtui aastalõpu traditsioonina üle ning tõdesime, et oleme eelmise aastaga võrreldes märkimisväärselt paremas seisus. Küllap see on seotud sellega, et ainsaks välisreisiks jäi suvine Läti-Leedu spa-reis (sõpradega) ja majakajaht (Imrega kahekesi), sest suht luksuslikud välisreisid kipuvad meie pere rahakotist igal aastal üksjagu ära võtma ja kokkuhoid oli seega oluline. Töiselt oli tegemist mugavustsooni jõudmise aastaga, loodame, et ma siis ei hakka nüüd loorberitel looderdama, vaid saan hirmu ja ärevusega võitlemise asemel endale ise uusi väljakutseid luua ja jõuda oma töös uute kõrgusteni. Edasi teen seda kokkuvõtet siin öises üksinduses Värska vee, Google kalendri, Lightroomi 2020. aasta kataloogi, FB seina ja Instagrami abiga ning viibin ka ise teadmatuses ja põnevil, et mida üllatavat ma järgmise paari tunni jooksul avastan.
Esimene üllatus ilmnes juba enne jaanuari! Pean tunnistama tõde, et kogu see 2020 jama juhtus tegelikult minu pärast, sest ma lihtsalt sõnusin asja ära! Nimelt tegin eelmisest suurepärasest aastalõpu peost ajendatuna 31.12.2019 oma FB seinale järgmise postituse:
Jaanuar 2020
Aasta võtsime vastu pereringis. Ohoo, jaanuaris ja veebruaris ma käisin eratreeneri juures! See projekt jäi pooleli koroona esimese laine ajal. Ühe nädalavahetus veetime Imrega Rakveres ning lisaks teatris nähtud “Onu Vanja” etendusele sattusime külastama ka Letipea tuletorni. Samal kuul oli veel Carmen-Elina suur üllatussünnipäev ning käisime pildistamas Tammneeme tuletorni, millele järgnes romantiline loojanguvaatlus Pirital. Viimasel jaanuarikuu päeval käisime Pärnus ja ma kirjutasin sellest oma FB-s nii: “Kaks teatrietendust, kaks fotonäitust, hilisõhtused ilusates kohtades söömised ja veinitamised, veidi hullumeelne 2 paari külastus, jalutuskäigud mere ääres ja linnas – lühipuhkus Pärnus on olnud täpselt selline nagu vaja.” Nähtud etendused Endlas olid “Daamid” ja “Kummitused”.
Veebruar 2020
Selle kuu märgusõnad olid loomulikult “Eesti Laul” ja “Tartu”. Sõbrapäevaks tuli Imre mulle Tartusse külla ning ma kinkisin talle drooni, mida ta hiljem suvisel Läti reisil usinasti lennutas. Veebruaris osalesin ka EEsti pokker 20 peol ning Kings of Tallinn pokkeriturniiril, mis väärib äramärkimist sellepärast, et pokkerit oli selles aastas väga vähe. Urmas Vaino “rääkis mu ära” ja seetõttu osalesin “Suud puhtaks” nö uutmoodi elukutsete saates. Kõige erilisemaks sündmuseks veebruaris oli aga sell aasta lisapäeval, 29.02, toimunud Ali ja Taje pulm.
Märts 2020
Sain aasta kõige ootamatuma ja erilisema tunnustuse oma aastatetaguse töö eest: Tallinna Naiste Kriisikodu sünnipäeval tänati mind seal tehtud töö eest klaasist südamega. Ma ei oska ka praegu oma tundeid sõnastada! Samal kuul üllatas mind muide ka teine varasem tööandja: PokerStars saatis mulle naistepäeva puhul väikese chipikohvri.
Aga siis saabuski see kurikuulus esimene koroonalaine: 16.03.2020 toimus esimene osakonna töökoosolek ZOOMis 18.03.2020 käsin esimesel veebikontserdil (Orelipoiss oma kodus). Tegelesin hästi palju oma vanade piltide korrastamisega (samas pean märkima, et mingil hetkel ei pakkunud see töö enam suuremat pinget ning jäi pooleli).
Aprill 2020
Aprillis alustasin igapäevase 10-minutilise võimlemisega erinevate Youtube klippide järgi. Tublidus kestis 15. maini, mil saabunud seljavalu igasuguse isu selleks ära võttis. Kuna väljas võis käia vaid kahekesi ning live-turniire ei toimunud üldse, siis osalesin usinasti OPEM turniiridel, kuid kahjuks erilise eduta. Liitusin FB lehega “Lugemise väljakutse” ning alustasin isiklikku väljakutset “Raamatud majakatest”. Alguses olin tubli, aga mingil hetkel jäi raamatute kirjapanek tahaplaanile, aga sellest ma kirjutasin eelmises blogipostituses juba pikemalt. Toimus esimene ja tegelikut seni ka viimane veebipidu sõpradega, täitsa tore oli, aga kahjuks jätkus sellest rõõmu tõesti vaid üheks korraks.
Mai 2020
Emadepäeva veetsime siiski emaga! Koroonapiirangute tõttu olime õues. Korra hoidsime Mari koera ja käisime temaga uhkelt jalutamas ka. Ostsin endale Margit Salgu uhke seeliku! Köögi laud sai lihvitud ja õlitatud, terrass samuti. Maikuus sai juba taas rohkem liikuda ning käisime sõpradega (Siboldid ja Käsperid) väljas söömas.
Juuni, juuli, august 2020
Suvi oli vahelduseks koroonast puhkamise aeg ning kuigi kaugemale reisida ei julgenud ning aastaid planeeritud reis sõpradega Bulgaariasse, et meie sealset kümne aasta tagust sõbrunemist tähistada, jäi ära, siis jõudsime siiski üsna palju suhelda ning ringi sõita. Käisime Imre ja Anetiga Siboldite ning Käsperitega Jurmalas, pärast veel Imrega Lätis ja Leedus majakaid jahtimas.
Jaanituld tegime Vaablite juures.
Ott lõpetas kooli ja kuigi aktust sai jälgida vaid arvutist, oli pärast meie juures kogunemine sugulastega.
Korraldasin ende juues ära Selja’91 EÕM-i kokkutuleku, kus osales 8 inimest. Samuti on mul hea meel, et kohtusime väljaspool oma tavapärast novembrikohtumist juba suvel Kaija ja Annikaga. Imre ema käis meil Soomest külas. Käisime Imre, minu ema ja õe peredega Rammu ja Äksi saarel. Veel mahtusid suvesse reis Osmussaarele ja Efka sünnipäev, Mesi sünnipäev, Imre klassi kokkutulek, toonikute degusteerimine meie terrassil Siboldite ja Käsperitega.
Pulma-aastapäeva tähistasime nagu ikka korralikult, seekord läksime Saaremaal hotelli lausa kaheks päevaks ja nautisime iga hetke! Kultuurilise elamuse saime etendusest “Õitsev meri”.
Kasvatasin kõrvitsaid ja tomateid, mustikad andsid väga hea saagi. Aias aga midagi eriti paremaks ei muutunud, uusi peenraid ei kujundanud, hekki ei püganud ning õiget aednikku minus ei ärganud. Ma väga armastan oma aeda, aga keegi teine võiks selle kujundamisega tegeleda. No äkki 2021 ikkagi leian miski aiahullu endast üles? Vaatame!
Roosiaia vastuvõttu pildistasin neljandat korda, aga esimest korda pidin seejuures kandma maski. Teiseks eriliseks tööks oli ÖÖ-TV ning omapärane oli ka see, et aastavahetuse saated salvestati ette ning nii polnud mul aasta lõpus 29-31.12 ühtki pildistamist.
September 2020
Esimese koroonalaine tõttu edasi lükatud Teoteatri etendus “Abielutunnistus” toimus lõpuks septembris. Ilona sünnipäeva ajal olid vist mingid koroonapiirangud juba taas kehtima hakanud, kuid saime siiski kaheksase seltskonnaga vist keskööni restoranis olla.
Alates septembrist käisin 2020 neli korda koroona testi tegemas, kõik olid kenasti negatiivsed. Poes käimise asemel hakkasime toidukaupu järjest rohkem koju tellima. Oliver kolis oma isa juurde.
Oktoober 2020
Leidsime veel mahti külastada perega kassikohvikut ning sünnipäevade puhul kohtusime Kaija ja Annikaga, külas käisid Katrin ja ka Klambrid – need olid sellised pisikesed seltskonnad. Samas Lauri sünnipäeva ning sellele järgnenud kasiinokülastusega laveerisime koroona mõttes küll juba piiri peal, sest seal oli ikka väga palju rahvast. Lisaks rääkisime Lauri sünnipäeval, et meil on kuu lõpuks piletid Ugala “Võrku püütud” etendusele, mis lõppes sellega, et veel kuus inimest ostis selleks päevaks pileti ning tegime päris korraliku ühiskülatuse.
November 2020
Sõpradega jätsime sünnipäevade tähistamised ära, kuid sugulastega tegime siiski minu, Imre ja Oliveri sünnipäevade puhul väikese terrassipeo ning ilm õnneks soosis üritust.
Detsember 2020
Sai valmis magamistoa värskendamise projekt, millest kirjutasin hiljuti pikemalt SIIN.
Esimesed korgipäkapikud tegin sel aastal septembris, aga novembris valmistasin neid päevas mõnikord kohe mitu tükki. Lugemine läks täitsa sassi, sest sõbrakesed leidsid endale sageli enne uue kodu, kui ma oleks jõudnud nad kuhugi kirja panna või üles pildistada. Puusalt tulistades pakun, et tegin sel aastal umbes 100 päkapikku.
Koroonasse haigestunute numbrid Eestis on meeletult kasvanud, kogu lootus on paar päeva tagasi Eestisse jõudnud vaktsiinil. Kuigi püüame hoiduda kohtadest, kus puutuksime kokku teiste inimestega ja kanname maske ning üritusi pole kalendris enam ühtegi, siis mõned erandid oleme siiski teinud. Esmakordselt tegime lühikese ja meeleoluka jõuluistumise õdede ja vennaga ainult viiekesi, ilma laste ja partneriteta. Jõulude eel viisime üldse kontaktid üsna miinimumini, kuid jõulupeo pidasime ema ja õe peredega meie juures. Mingid riskid tuli võtta, sest päris eraldatuses ju ka elada ei saa!
Võib-olla see imelik aeg natuke andis meile ka seda teadmist, et kes on sugulastele lisaks need “päris meie inimesed”, kelleta tõesti ei saa liiga pikalt kohtumata olla. Kuigi ma tahaksin suhelda ka mitmete teistega, siis aasta lõpuks oli just selline tunne, et Klambreid ja Siboldeid nägemata isegi see 2020 ikkagi lõppeda ei tohiks ning nendega pidasime, küll osaliselt õues ja tavalisest lühema, aga siiski väga toreda aasatlõpupeo kuuekesi 29. detsembril ära.
Kuna koroona meid ja kedagi meie lähedastest 2020. aastal kätte ei saanud, siis oleme asjaga õnneks kursis ainult meedia kaudu (Loodan, et see nii ka jääb!) ja seetõttu tundub kohe mööduv aasta täitsa tore. Tundub, et muutun iga aastaga järjest introvertsemaks ning suuri pidusid ei oskagi näiteks taga nutta. Sel aastal oli palju rohkem aega endale ja perele ja kodule, võib-olla poleks ma osanud seda aega endale ise võtta, aga edaspidi ehk oskan, sest ma tean, kui hea see on.
Uuelt aastalt ootan tervist ja õnne, häid suhteid lähedastega ning ka seda, et mul ellu ei tungiks sisse seda räpasemat poliitikat.
Ma olen salamisi 2021. aasta märksõna enda jaoks juba välja mõelnud, kuid sellest saab laiem ring lugeda ehk alles aasta pärast. Teilegi innustavaid salasoove ja õnne!
Vot selline pikk kokkuvõte ja täitsa normaalne, kui Sa ainult pilte vaatasid!
Jaan Vali “Eesti tuletornide ajalugu”, kokkuvõtted inglise keelde tõlkinud Helle Solnask ja Kaja Toomel, 477 lk, Kirjastas Tulepaak OÜ, Tallinn 2011
Lõpetan oma 2020. aasta majakaraamatute väljakutse eriti suurejooneliselt, kuigi selle raamatu lugemise emotsioone on kirjeldada isegi veidi raske.
Tegemist aukartust äratava, sisuliselt lausa piibliväärse teosega. Mulle – uskmatule – isiklikult isegi olulisemaga, aga suures plaanis oleks see muidugi öökimaajav liialdus.
Teadsin, et selline raamat on olemas juba ammu ja olin korduvalt pärast esimeste majakapiltide tegemist ning huvi süvenedes plaaninud selle endale soetada. Muidu olen ma juba aastaid “raamatukogu-usku”, aga mõned raamatud, mida on põhjust sagedamini sirvida, peaksid ikka kodus käepärast olema. See on minu jaoks just selline raamat.
Mingil hetkel torkas mulle pähe, et mu isa pere elab ju autori kõrvalmajas ja nad on aastaid suhelnud. Tahtsin isalt paluda, et äkki ta saab naabrimehelt küsida, kas temal on mõni eksemplar alles, sest esimese hooga ma raamatupoodidest seda ei leidnud. Isa aga ütles, et tal on lausa endal raamat riiulis ja veel autori pühendusega! Noh, nüüd on see minu isale kingitud raamat pikemaks ajutiseks kasutamiseks minu riiulis, õigemini seisab elutoas klaveri peal.
Otsustasin, et kuigi see on rohkem teatmeteose moodi raamat, kuhu heita pilk siis, kui mõnel ajahetkel konkreetse tuletorni kohta rohkem infot vaja, siis ühe korra ma loen ta väljakutse raames kõigepealt kaanest kaaneni läbi. Tegin seda ühe mööndusega. Raamatus on nimelt suur osa teksti nii eesti kui ka inglise keeles ja ma lugesin siiski ainult eestikeelseid lehekülgi. Lugedes selgus, et tegemist on palju rohkemaga kui kuiv teatmeteos.
Raamatu sissejuhatus on minu arust lausa poeetiline: “Autori näol on tegemist kuivamaamehega, kes on proovinud meresõidu ja tuletornide maailma siseneda, “sõita merd” läbi sajandite, abiks vanad merekaardid, lootsiraamatud, meremärkide kirjeldused, arhiiviallikad, kirja pandud mälestused ja kaasaegsete tähelepanekud.”
Võibki öelda, et selles raamatus on samaaegselt koos nii kuiv statistiline materjal (kui kõrge, kui vana, millist generaatorit kasutati, millise tihedusega tuli erinevatel aastatel mingis konkreetses tornis plinkis jne) kui ka põnevad ajaloolised lookesed (paljude majakavahtide elu-olu kirjeldamine, millest kõige hirmsam oli Vaindloo majakavahi perekonna mõrvalugu).
Juttudest vähemtähtsad pole fotod! Neid uurisin tunde ja tunde, paljud on autori enda tehtud, palju on ta kokku kogunud ja arhiividest leidnud. Eriti äge on vaadata samast tornist erinevatel aegadel tehtud fotosid.
Lisaks meeldivad mulle veel erinevad nimekirjad, kus eesti tuletornid on erinevate näitajate (ehitusaasta, tule kõrgus) alusel ritta pandud.
Ma ei tea, mitu aastat autoril selle raamatu kokkupanemine võttis, aga tulemus on võimas.
Lõpetuseks. See raamat peaks olema iga Eesti majakahuvilise riiulis ja kuna suur osa jutust on ka inglise keeles, siis võib seda julgelt kinkida tõsisematele välismaistele tuletornihuvilistele.
Hinne 10/10
VÄLJAKUTSE KOKKUVÕTE
Lugesin väljakutse raames umbes 10 majakateemalist raamatut, millest käesolevaga kokku viiest ka blogis kirjutasin. Kuigi alustasin ilukirjandusega, siis peagi liikusin pigem päris elu kirjeldavate raamatute juurde nagu näiteks “Eesti väikesaared” või “Eesti mereröövlid”(Autorid: Rein Albri ja Aarne Ruben).
Mul on tunne, et jätkan sama väljakutsega ka 2021. aastal, sest nii palju on veel avastada. Ilmselt loen veelkord või vähemalt sirvin uuesti läbi ka need raamatud, mis küll loetud, aga blogis kirjeldamata jäid ning teen siis selle osa väljakutsest uuel aastal ära.
Kes tahab oma soovitusi lisada, siis võib SIIT vaadata, mis mul nimekirjast puudu on.
Tegelikult ei olnud magamistoa uuendamine minu 2020. aasta plaanides eraldi ära toodud. See oli selline aastaid edasi lükatud projekt, mille pidime kunagi ette võtma, kui on rohkem aega või raha või mõlemat. Kolisime oma majja vist aastal 2009 ja ostsime ühe uue asjana magamistuppa mööbli (sel ajal oli see täitsa kallis ja moodne värk: sinisega peitsitud puit), Imre ehitas sinna riidekapi sisu, kuid uksed jäid raha kokkuhoiu mõttes paremaid aegu ootama. Olgu öeldud, et eks neid piisavalt “paremaid aegu” ju oli vahepeal küll, aga ikka pidasime ägedamaks minna reisima või osta midagi muud tarvilikku. Paar viimast aastat ma eriti ei armastanud meie magamistuba ja kohe päris kindlasti on see olnud aastaid üheks põhjuseks, miks me vabade päevade tekkides kohe Pärnusse või mujale hotellidesse oleme “puhkama” läinud. Projekt sai alguse sellest, et kevadel ostsin endale mingi emotsiooni ajel tulalettlaua. See valge asjandus ei sobinud kuigi hästi meie sinisesse magamistuppa, õigemini minu arvates ei sobinud teised asjad magamistoas enam ümber minu peeglilaua. Esimese koroonalaine elasime üle ja suvel käisime siin-seal Eesti, Läti ja Leedu hotellides aega veetmas, kuid teise laine ootuses sai mul kõrini! Kui ma pean võib-olla terve sügise ja talve ja kevade kodus istuma, siis … ma tahan, et mul oleks kodus sama mõnus kui hotellis! Ja läks lahti! Septembris nägi meie tuba välja selline. Elasime nagu tudengid, kes on endale saanud lubada vaid esmatähtsaid või kellegi poolt antud vanu asju.
Rääkisin oma suuremast muutmisplaanist vaid ühele sõbrannale, Lenkale. Temalt arvasin saavat ka häid näpunäiteid, et kust ja mida osta. Kohe esimese asjana oskaski ta soovitada kastidega kontinentaalvoodit (minule on küll arusaamatu, miks neid sedasi kutsutakse, aga noh, nimi ei riku meest) ja selle me ka 7. septembril ära ostsime. Ainuke tujurikkuv element seisnes selles, et kui ülekanne tehtud sai, ilmus ekraanile kiri, et voodi saabub jaotuskeskusesse 27. novembril. Oleksin siiski tahtnud voodi hiljemalt oma sünnipäevaks (24.11) kätte saada! Aga tuli leppida ja otsustasin, et tegelikult on tore! Teen kogu toa ilusaks ning siis viimase asjana saabub voodi ning hiljemalt jõuluks on tuba ikka pisiasjadeni valmis.
11. septembril ostsin kardinad (mõelda vaid, et märkamatult olid üle 10 aasta meie magamistoas rippunud minu ema köögist pärit vanad tüllist kardinad ja pimendamiseks kasutasime ruloosid). Kohe läks hubasemaks! Samas muutus vana kägisev voodi veel tüütumaks! Samuti karjus nurgas appi usteta riidekapp.
12. septembril küsisin mitmest firmast liuguste hinnapakkumist ning need hakkasid järgmistel päevadel tasapisi laekuma, esimeste seas oli In Vivo OÜ oma, mille tunnistasime lõpuks ka parimaks ning leppisin kokku kohtumise. Kuna jäin haigeks ja mind suunati COVID-19 testimisele, siis jäi esimene kohtumine küll ära.
17. septembril koristasin ja küürisin, tegime Imrega tühjaks kõik oma kummutid, kust enamus riideid läks Annika kaudu taaskasutusse, aga mõned üksikud ka kappi kandmiseks.
19. septembril leidsin kardinatele edevad küljekinnitused. Lihtsalt kogu aeg oli tahtmine selle asjaga tegeleda ja edasi liikuda.
21.09 tellisin e-poest öökapid, mis saabusid pakiautomaati 25.09, hilisõhtul tõime kapid ära ja järgmisel päeval panime ühe kokku ka. Teine ootas veel paar päeva, sest muid tegemisi oli palju.
29.09 saime lõpuks liuguksed tellitud ning juba 30.09 tuli mees, kes mõõtis ava üle ning siis pidid uksed valmis saama 2-4 nädala jooksul ehk ikka jupike enne voodi saabumist.
Mõnda aega me intensiivselt magamistoaga ei tegelenud, aga siis tuli 21. oktoobril üllatav teade, et homme tuuakse voodi ära (kuu aega varem, kui lubati üldse ootamagi hakata!).
Kuigi olin oma mälu järgi mugavuse huvides tellimisel kuhugi kirjutanud, et tasuta kojuveoga voodi tuleb transportida 2. korrusele, siis teatasid voodi kohale toonud mehed, et neile pole selle eest makstud ning nüüd nad tahavad 20 (või oli isegi rohkem) raha selle trepist ülesviimise eest. Otsustasin, et Imps koos pojaga on piisavalt tugevad, et raha kohe kokku hoida ja mitte hakata seda hiljem tagasi nõudma. Saatsin tüübid kukele ning Imre ja Ott nägid hiljem kurja vaeva, et see üliraske suur asi meie kitsast kurviga trepist üles saada.
Samas voodi kokkupanemine oli ülilihtne. Mõelda vaid, et peaaegu oleksin tellinud ostmisel ka paigalduse, aga polnud seda siiski teinud, et las kõigepealt tuleb kohale ja siis vaatame. Saime kiirelt hakkama!
Seejärel veetsin ma meeletult palju tunde e-poodides, kust tellisin voodipesu ja muud pudi-padi.
2. novembril tuli teade, et homme tullakse pannakse kapile uksed ette. Tegime kapi tühjaks!
Järgmisel päeval tuligi üks mees täitsa üksinda ning pani paari tunniga kohale nii liuguksed kui ka koos nendega lapse tuppa tellitud kolm rulood.
Otsisin e-poest voodile katet mitmeid tunde, aga sobivat ei leidnudki. Lõpuks tellisin padjapüürid ja lina, millel on pitsid ääres ja otsustasin, et eks ma pean selle katte vist lõpuks ikka ise kuduma või heegeldama.
Vahepeal, kui viibisin koroonakartusega eneseisolatsioonis, tõin tuppa vanaema-vanaisa pruuni laua, mille ma kunagi olin korda teinud, aga pärast isolatsiooni lõppu viisin selle sealt jälle ära, sest vähemalt pruunina ta ikka ei sobinud. Eks näis, kas viitsin suvel selle valgeks värvida või pole seda kirjutuslauda magamistuppa vajagi.
20. novembril ostsin IKEA-st 2 põrandalampi, mille saime kätte 26. novembril.
28.11 tellisin tooli ja seinale kinnitatavad meikimislambid ning riiuli.
4.12. sain kätte tooli ja riiuli. Tooli panin kohe kokku, see oli lihtne. Riiuli võtsin ette vabamal päeval, 8. detsembril, sest selle pisikese riiuli meisterdamine oli ootamatult tüütu “legotamine”: nii palju erineva suurusega lauajuppe, kruvisid ja tüübleid, kruvipeade katteid…
9.12 pani Imre riiuli seina ja sama päeva õhtul saabusid meigilambid, mis said seina järgmisel päeval koos nagiga. Paar päeva tagasi saabus pitsiline lina, mille pesin eile puhtaks ning panin täna voodisse.
19.12.2020 koristasin toa ära ning kuulutasin magamistoa värskendamise projekti lõppenuks!
Ma olen tõesti tohutult rahul ja õnnelik, et see asi algatatud ja nüüd siis ka lõpetatud sai. Voodi on megamugav; särava puhta valge peegliga liuguksed teevad toa valgeks ja avaraks; meiginurk lausa kutsub peegli ette istuma; lambid, mille kolme tuld saab eraldi sisse-välja lülitada ja mis asuvad mõlemal pool voodit, teevad voodis lugemise nii lihtsaks. Imre küll naerab, et meil pole teistes tubades kokku nii palju valgusallikaid kui magamistoas, aga neid saab kõiki erinevatel puhkudel kasutada ja 1-2 lambikese korral on täitsa hubane öövalgus ka olemas.
Koroona jättis reisisihtkohtadest vähesed alles ja nii asendasime sõpradega pikalt planeeritud Bulgaaria reisi veidi teise sõpruskonnaga Jurmala külastamisega. Umbes pooled eestlased lootsid, et siin on praegu vähe turiste, ja nii oleme pea viimse toani välja müüdud 5-tärnilises Baltic Beach hotellis kuulunud lisaks teenindajate vene keelele peamiselt eesti keelt.
Vaade hotellitoa rõdult
Hotelli privaatrand beežide päikesevarjude, päikesekreemi lõhna, värviliste jookide karahvinide ja puna-valgete rätikutega tekitas tõelise soojamaareisi tunde, hotelli bassein oli mõnusalt suur ja erinevad saunad kuumad ning tühjad (sest kõik teised inimesed olid ilmselt rannas). Teenindus oli Jurmalas üldiselt keskmisest kodumaisest teenindusest veidi nigelam (aeglane ja palju vigu tellimuste täitmisel) ning naeratusevaene, aga kuna aega ja huumorimeelt meie seltskonnal jagus, siis sellest saime kergesti üle. Lisaks päästsid linnakese lõplikust hukkamõistust meie oma hotelli restoran ja baar, kus asjad päris hästi, ning pildile sattuski just see kangelane, kelle tööga jäime kõige rohkem rahule.
Ilmad olid samuti fantasitilised! Nii palju päikest, kui Jurmalas selle lühikese ajaga kogesime, mõnel suvel ei näegi, loojangud olid pikad ja roosad, ööd mõnusad jahedamad ja valged. Lisaks teeb Jurmala liivaranna pikkus ja laius Pärnu või Haapsalu peale mõeldes üsna konkreetselt kadedaks.
Enne Jurmalasse jõudmist sõitsime läbi Ainažist, kus pildistasin juba kaks korda varem läbisõidul jäädvustatud majakat, ning nüüd, pärast kolm päeva kestnud luksuspuhkust, kus ei teinud tõesti mitte midagi muud peale söömise, ujumise ja sõpradega sumisemise, alustame veidi enne lõunat Läti majakatuuri.
Internet annab lootust, et Läti majakad on kergesti ligipääsetavad ja mõned lisaks veel sümboolse tasu eest ka seestpoolt uuritavad, järgnevatel päevadel annan siis siin teada, et kui palju see paika peab.
Peeter Pill, Arne Maasik “Saladuslikud Eesti väikesaared”, 384 lk, Kirjastus GO Reisiraamat, Tallinn 2017
Taustal osake minu Kihnu majaka foto väljatrükist
“Igatsus “õige” maastiku järele kuulub kahtlusteta eesti kultuuri kõige võluvamate nähtuste hulka,” kirjutab raamatu eessõnas Valdur Mikita arutledes metsa- ja mere-eestlaste teemal.
Tegemist on (nagu pealkirigi väga konkreetselt vihjab) Eesti väikesaari tutvustava raamatuga, kus juttudel ja fotodel on minu jaoks üsna ühesugune kaal. No ja see raamat hakkaski mulle meeldima juba kaanefotost alates ning meeldis kohe viimase leheküljeni välja. Seega kuulutan selle väljakutse raames seni loetud raamatutest kahtlusteta parimaks! Kui eesmärk on leida midagi majakatest, siis selle raamatuga alt minna polnud muidugi võimalikki, sest loomulikult on pea kõigi väkesaarte uhkuseks ja ajaloo oluliseks tähiseks just sinna ehitatud tuletornid (muidugi seal, kus üldse on tuletorn, kõigil saartel seda ju pole). Mitmel saarel oli olnud aegu, kus majakavahid (ja nende pered) olidki saare ainsateks püsielanikeks. Viimasel ajal olen hakanud üldse varasema aja igapäeva elu-olu vastu suuremat huvi tundma ja just seda selle raamatu tekstid sageli kirjeldavadki, lisaks on illustratsioonideks hindamatud vanad fotod! Raamat on erinevate saarte kirjeldamisel üsna erinevatele asjadele fokuseeritud. Küllap see tuleneb sellest, milliseid algallikaid õnnetsus leida ning mida ja kui palju need siis pakkusid. Samas mulle väga meeldib, et iga saare või saarte kogumi kohta on toodud välja erinevaid asju ning ka see, et tekstid on pigem lühikesed, konkreetsed ning pikemaid heietusi ja iga saare kohta samade asjade väljaselgitamist pole eesmärgiks võetud. Näiteks? Kuigi Prangli murdest oli huvitav lugeda, siis ma poleks tahtnudki, et kõigi saarte tutvustuses oleks samasugune sõnastik olnud. Samamoodi olid toodud ainult üksikud legendid saarte tekkimise kohta, kuigi neid ilmselt leiaks pea kõigi saarekeste kohta. Omaette hasart tekkis muidugi tuletornide kohta infot otsides, nende kohta kohati natuke googeldasin ikka juurde ka. Päris reisijuhi mõõtu see raamat välja ei anna, kuid mõnede matkaradade ja vaatamisväärsuste kohta sai väärtuslikku infot ka. Lisaks on raamatu lõpus kasutataud kirjanduse loetelu, mille plaanin uuesti põhjalikumalt läbi töötada, et oma väljakutse nimekirja veelgi täiendada selliste populaarteaduslikemate või isegi konkreetsete ajalooraamatutega.
