Cynthia Ellingsen “Majakas tähtede all”, inglise keelest tõlkinud Kersti Carsten, originaali pealkiri “The Lighthouse Keeper”, Kirjastus ERSEN, 2019, 376 lk.
Arvestades, et minu väljakutse sisuks on lugeda raamatuid majakatest, siis see raamat oli küll täpselt teemasse!
Lk 17: “Mulle meenus esimene kord, kui ma kümme aastat tagasi sellesse kabinetti astusin. Ilm oli siis selge ja ma nägin aknast Bostoni majakat sadamas. Majakas tundus kui märk, et pärast elumerel triivimist olin ma viimaks kuhugi õigesse kohta sattunud.”
Lk 19: “Starlight Cove’i majakas oli müügis. Ma olin seda majakat juba väikese tüdrukuna armastanud. Tegelikult kõiki majakaid, sest need olid maamärgid, mida ma vanematega merel olles otsisin. Ent Starlight Cove’i majakaga oli mul isiklik suhe.”
Algus oli paljutõotav!
Mul on üks unistus, õigemini isegi rohkemat: pigem nagu plaan. See on umbes paar-kolm aastat vana, aga koroona lükkas selle teostamist oluliselt edasi. Nimelt kavatseme abikaasaga teha tiiru ümber Michigani järve, et külastada seal kokkuloetud 102 majakast võimalikult paljusid.
Mu süda tegi ärevalt tuks-tuks-tuks, kui avastasin 21. leheküljel, et ka see väljamõeldud linnake on paigutatud Michigani järve äärde: “Rohkem kui sada aastat töötamist ja see kõrgus ikka veel uhkelt taeva poole. Rauast piirded ümbritsesid tipus olevaid pakse klaaspaneele ja rinnatisel istus üksik kajakas, varahommikune tuuleiil sulgi sasimas. … Kajakas heitis mulle põlgliku pilgu ja laugles siis üle Michigani järve tintsinise pinna minema.”
Eelkõige võluski raamat mind kõige sellega, mis oli seotud majakaga, selle õnnetu olukorra, korrastamise, küürmise ja remontimisega, aga ka sellega, et tuletorn oli kohaliku linnakese elanikele nii tähtis.
Põnevuslugu aardejahist, keerulisest lapsepõlvest ja iseendaga tutvumisest, koos romantilise žanri juurde kuuluva kirgliku armastuslooga oli justkui lihtsalt lisand majakaloole. Raamat ei kisu liigselt pisaraid välja ja on pigem kergemat sorti lugemine, kuigi vahepeal oli natuke kurb ja hirmus ikka ka.
Juriidilisest küljest otsustasin ma lihtsalt mööda vaadata. Ma küll ei kontrollinud, aga keeruline oleks uskuda, et Michiganis kehtiks sellised seadused, et esivanemate kohta levima hakanud kuulujutu (kallutatud dokumentaalfilmi) põhjal saab kindlustusfirma pärijatelt maja ära võtta, kui mingiks kuupäevaks pole lapselapse perekond tõestatud, et vanaisa ei pannud 100 aastat tagasi toime talle süüks arvatavat kuritegu. Ka linnapeikaga lahkuminekut ei ostnud ma päriselt ära, aga samas ei lasknud sellel ennast ka liigselt häirida, sest igasuguseid ebaloogiliselt käituvaid inimesi võib olemas olla ja välja mõelda, ju see suhe polnudki juba enne kuigi oluline.
Loomulikult püüdsin interneti abil välja selgitada, kas väidetavalt väljamõeldud koht on olnud vähemalt mingist reaalsest kohast inspireeritud, aga paraku ei õnnestunud midagi erilist välja nuuskida. Samuti ei õnnestunud mul kindlaks teha, mis majakas on raamatu kaanel. Eks ma käin vast kunagi ikka seal Michigani ääres ära, äkki leian midgai sarnast üles.
Leheküljelt 139 leiame veel ühe majakaloo:
“Milline majakas saaks üldse sellest siin parem olla?” nõudsin.
“Minot’s Ledge,” kostis ta. “Massachusettsis.”
Minot’s Ledge’i majakas oli silindrikujuline hoone nagu minu omagi, ehitatud üheksateistkümnendal sajandil. Selle valgusmustri tõttu ütlesid kohalikud sageli “Ma armastan Sind” asemel “1-4-3”, sest sellise mustriga majakas vilkus. Mäletasin, kuidas isa mind lapsena kukil hoidis, majakatulele osutas ja ütles: “Üks-neli-kolm”
Vot seda romantilist lugu kinnitab isegi Wikipedia: “I LOVE YOU” ehk “1-4-3”. Kahtlustan, et ka see 2014. aastal erakätesse müüdud majakas tuleks kunagi oma silmaga üle vaadata.