Mängisin väljakutse esimese Sunday Millioni ära Hiltoni hotellitoas Queens of Tallinn viimasel päeval pärast valusat väljakukkumist Mystery Bounty turniirilt KK v AQ omaenda sõbranna ja turniiri hilisema võitja Kelly vastu.
Kahjuks jätkus lüüasaamine ka netipokkeris. Mingitest erilistest kätest rääkida polegi ja ka viimane neist läks lihtsalt nii nagu ta läks. Lükkasin TT-ga väikese tõste peale BB-lt all-in ja sattusin KK vastu.
Järgmine Sunday Million ilmselt pühapäeval, 11-euroseid satelliite aga mängin ilmselt juba homme.
Silver Passi piletitest on alles 19 Sunday Millioni ja 19 Sunday Millioni 11-dollarilise sateliidi piletit, aga ühe Sunday Millioni pileti olen satelliidilt juurde ka saanud, üsna vaikne algus, aga see ongi ju alles algus…
Kokku väljakutses mängimiseks alles 20xSM ja ja 19xSMsat piletit.
Täna kulutasin ühel turniiril kaks 11-dollarilist Sunday Million Sat piletit, kuid paraku nendega Sunday Million turniirile ei pääsenud.
Samas sain ma jälle kastist ka ühe tasuta 50-sendise pileti, millest tegin kolme mängijaga ühelauaturniiril 1,5-dollarilise pileti , mille seejärel multiturniiril 11-dollariliseks muutsin. Õhtu lõpuks sai sellest ka uus 109-dollariline Power Path 4. sammu pilet. Neid on mul siis nüüd kaks!
Seega on kolmanda päeva lõpuks kontol 23 Sunday Million/Power Path 4. taseme (109$) piletit 20 Sunday Million Sat (11$) piletit. Täitsa ootan juba pühapäeva, et selle väljakutse esimene Sunday Million ette võtta!
Unibetis mängisin täna ka. Seal kaotasin naisteliiga eelvooru viimasel turniiril mitte ainult 20 eurot, vaid ka võimaluse sel aastal naisteliiga finaalis mängida. Lohutuseks võitsin 5€+5€ eest 100€ WinTV Live pileti.
Imps võitis kuuldavasti ka ühe Sunday Million / Power Path 4. taseme (109$) pileti.
Tänane 11-eurone satelliitturniir läks esimese piletiga kõigepealt päris valesti: täpselt isegi ei mäleta, kuidas esimese pileti maha mängisin.
Teise piletiga end mängu tagasi ostes algas kõik kenasti, vahepeal olin lausa 14. positsioonil (50 said pileti ja meid oli umbes 150 alles). Tundub, et turniiri keskmises faasis callitakse natuke kergekäeliselt nii preflop tõsteid kui ka pärast riverit all-in lükkeid, aga ma võisin ka lihtsalt sellistesse laudadesse sattuda. Igatahes rünnati ja maksti pärast all-in lüket välja nii kolmik (keskmise paariga) kui ka maja (mastiga).
Kui eile hakkasin sarnases seisus liigagi vara “oma nahka hoidma” ja pärast tuli paar hullu riski võtta, siis seekord hakkasin suure stäkina hoopis ülbitsema ning mängisin ka ise kaasa mõned pooletoobised käed, millega paraku andsin paarile pisikestele duubli ning kui meid oli turniiril alles kuskil 90, siis kõikusin kuskil 60.-70. positsiooni kandis.
Lõpuks lükkasin lootuses, et button ja blindid foldivad, cutoffilt K8s nupud 10xBB , kuid paraku leidis BB, kes oli üsna suure stäkiga, kaardid AQ ja vajutas call – abi lauast mulle ei tulnud.
Nüüd siis seis selline, et olles kolm satelliidi piletit ära kasutatud, olen võitnud ühe Sunday Millioni pileti. Alles on 22 satelliitturniiri ja 21 Sunday Million turniiri piletit.
Temaatiline kõrvalpõige: oma Power Path mängudest rääkimisega olen elevile ajanud ka Imre Leiboldi – mängib teine nüüd neid satelliite teises toas!
Loomulikult pidin ma kohe esimesel päeval vähemalt ühe turniiri tegema! Kuna Sunday Million turniir ise toimub ainult pühapäeviti, siis seda ei saanud teha, aga ühe 11-dollarilise satelliidi pileti otsustasin küll kohe mängu panna. Sellel Sunday Million Mega satelliidil tekkis isegi ülemakse: 464 sisseostu puhul oleks auhinnafond olnud 464x(11-1)=4640, kuid garanteeritud 50 piletit tähendas, et auhinnafondi suurus oli 50×109=5450. Polegi paha!
Algul läks kõik väga kenasti ja kui mängijaid oli umbes 70 järel, siis tundus, et kuskil 25. positsioonil olles pääseb üsna kindlalt 50 piletisaajate hulka, mistõttu otsustasin edasi mängida ainult väga häid käsi. Paraku aga hakkas mäng venima ning see otsus sai ilmselt siiski tehtud liiga vara. Alla kümne koha enne pileteid sai erinevate tõstete peale ikka väga hulle folde tehtud (AK, AQ, 66), et mitte asjatult riskida, kuid kuus kohta enne pileti saamist jäin sel moel kõige väiksemaks ning tuli riskida. Õnneks buttonilt leitud KQ pidas mõlema “call” vajutanud blindi vastu ja tõusin jälle 50 hulka. Üks koht enne piletit olin ka alltoodud olukorras, aga tegin oma foldi ära.
Minu kannatlikkusest saab aimu graafiku punast joont uurides 😉
Lühidalt, mul on nüüd 1 Sunday Million turniiri pilet rohkem kui hommikul ehk avapauguga saab rahul olla!
Mul on oma nooruse viimase aasta tähistamiseks plaanis lähiajal alustada nii mõnegi projektiga ja üks ootamatu pokkeriväljakutse tuli eile minu õuele täitsa ise!
PokerStarsis mängimise eest antakse aeg-ajalt kingituseks laekaid, milles enamasti peitub 50-sendine Power Path turniiripiletikene. Selle piletiga saab võita järgmise pileti ja järgmise pileti ja siis viimasel sammul mängitakse Power Path Bronze, Silver või Gold passi peale. Olen neid esimese sammu turniire päris palju mänginud, aga enamasti hiljemalt 11-dollari juures kaotanud. Nüüd aga juhtus nii, et sain 11-dollariliselt turniirilt edasi 109-dollarilisele ja minu ehmatuseks visati mind kohe järgmise turniiri lauda. Seejuures oli tegemist hilise registreerimise perioodiga ning algul olin päris vihane, sest lauda istudes oli mul kaasas ainult 9 suurt pimepanust. Mingi ime läbi õnnestus mul aga üsna kiirelt tõusta kesmiste hulka ja paaril korral avastasin end isegi liidripositsioonilt.
1. ja 2. koht said auhinnaks kuldse passi, 3.-8. hõbedase ja 9.-37 pronkspassi. Kaheksa hulka jõudes olin liider, kuid kahjuks ei suutnud ma lõpuks enamat neljandast kohast, samas olen selle hõbepassi üle väga õnnelik. Graafikult saab minu kulgemist (punane) vaadata võrdluses liidri (helelilla) ja keskmise (sinine) stäkiga.
Hõbedase passi omanikuna sain valida nelja 2500-dollarilise paketi vahel.
Vaatasin kiirelt kuupäevad üle ning kuna mul ei õnnestu kooli ja töö tõttu minna turniirdele ei Prahasse ega Pariisi, siis otsustasin valida 2500 eest Sunday Millioni pileteid.
Täpsemalt on mul nüüd PokerStarsi kontol 20 Sunday Million (väärtus 109 dollarit) ja 25 Sunday Million satelliitturniiri (väärtus 11 dollarit) piletit ja 45 vaba turniiridollarit. (Noh, lisaks on mul tegelikult veel üks 109 dollarit maksev viimase sammu satelliitturniiri pilet, mida võin samuti kasutada Sunday Million turniiri sisseostuks, aga need esialgu väljakutsesse ei kuulu.
Väljakuste plaan on mängida peaaegu igal pühapäeval Sunday Million turniiri ja panna ka siia blogisse kirja, kuidas läks, mida õppisin või mille üle rõõmustasin või mille peale vihastasin. Väljakutse lõpus teen muidugi kokkuvõtte ka oma rikastumise kohta!
Hakkasin oma 2023. aastat kokku võtma ning selle käigus unustasin end hoopis lugema varasemate aastate kokkuvõtteid. Seejuures avastasin, et ma pole mitme aasta omi blogisse kirja pannudki! See postitus ongi tegelikult lihtsalt eelmise aasta FB kokkuvõtteks tehtud postituste arhiveerimine ühte kohta kokku. Homme tegelen siis 2023. aastaga edasi.
2022 teatri- ja kontserdiaastana
Mitmed on öelnud, et me käime ikka väga tihti teatris, aga eks oleneb ikka sellest, et kellega võrrelda. Mul on vähemlat kaks tuttavat, kelle poolt aastaga nähtud etenduste arv on kolmekohaline!
Minu aasta saak: 19 teatrietendust ja 5 kontserti, üks kord õega, ülejäänud koos Imrega (lisaks oli plaanis 1 kontsert ja 3 etendust, mille piletid sai haiguse või töö tõttu teistele sokutatud).
Suurima kontserdielamuse sain Rootsis. “The Libertines” pole kunagi olnud mu lemmik, teadsin vist vaid kahte laulu üldse, aga Imrele nad meeldivad ja laval meeldisid nad ka mulle hullupööra. Lisaks andsid suuri plusspunkte Rootsi publik ning kõik soojendajad! Ma pole tavaliselt mingi lava ees hullaja, aga seal umbes kümnendas inimreas koos eriti sõbralike inimestega hüpata oli megatore!
Umbes sama suur elamus oli ka Haapsalus Nick Cave. Kusjuures oli sama seis eelmise ansambliga, et ma pole kunagi Cave’i otseselt kuulanud, no vast teadsin kolme-nelja laulu, aga lavashow oli uskumatult võimas ja mehe enda vitaalsus, publikuga suhtlemine ning linnuseõuel paljude tuttavatega kohtumine tegi asjast peaaegu täiusliku. Tõrvatilk meepotis ehk meie läheduses inimmassi keskel mornilt lava põrnitsev ja hüplemishoos temaga kokkupõrkavaid inimesi sõimav tegelane lükkas selle hästi natukene pikaks veninud kontserdi siis kokkuvõttes teisele kohale.
Teatris (vaatluse all peamiselt “Ugala” ja “Endla” etendused, sest Tallinnas käin ma endiselt teatris häbiväärselt harva) oli nii palju häid tükke ja kuna enamasti olen nagunii neist siin oma seinal kirjutanud, siis nimetan vaid lemmikud ning sedagi suvalises järjekorras, sest see reastamine oleks maru keeruline.
Niisiis soovitan soojalt: “Ainult jõed voolavad vabalt”, “Ada rääkimata lugu”, Läbi kõigi elude ma otsin Sind”, “Diktaator, naljamees ja liiderdaja”, “Surmkindlad asjad siin elus”, “Musketärid”, “…ja Margus nõukodude armeest”, “Pimevalge”, “Issanda loomaaed”, “Musträstas”.
2022 loetud raamatud
Goodreads on hea asi ja teeb ka kokkuvõtted inimese eest põhimõtteliselt ära. Naljakal kombel on siis minu selle aasta kõige pikem ja kõige lühem raamat ainsad sel aastal loetud elulooraamatud üldse ja kindlasti ka raamatud, mida oleksin tahtnudki ära märkida! Piafi “Minu elu” eest muide olen tänu võlgu Tiina Leesikule, kes selle mulle lihtsalt andis! Mõni raamat näe ise tahab õigesse kohta tulla!
Hästi hea meel on, et lugesin James Cleari “Aatomharjumusi”, sest sellest innustust saanuna kustutasin sel kevadel ära mullimängu äpi ning ma pole sellest päevast alates telefonis mänge mänginud. Kui palju muudeks tegevusteks võidetud aega!
Lõõgastuseks ja meelelahutuseks loen krimkasid ning oma naiivsuses (et sinna on valitud maailma parimad, märglisemad või tähtsamad krimiromaanid) hakkasin sel aastal lugema “Maailma krimiklassika” sarja. Paraku pärast seitset raamatut ei oska peast ühtki pärli välja tuua, kuigi neist seitsmest kõige rohkem punkte andsin Ruth Rendelli “Pruutneitsile”.
Vägagi lugemisväärseks kuulutan ehk 5 punkti said lisaks ülalmainitutele: Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”, Sally Rooney “Normaalsed inimesed”, Louise Jensen “Kohting”, Peter May “Mustmaja” ja Michel Bussi “Mustad vesiroosid”
Teatrisõbrana sain lausa valgustusliku elamuse Jim Ashilevi raamatust “Armastuskirju teatrile”, uskumatu, et ma selle raamatu alles 2022. aastal avastasin!
Minu 2022 pokkeriaastana
2022 pokkeris oli üsna nigel, aga ega mul sellega tegelemiseks üleliia aega ning huvi ei olnud ka.
Naisteliiga sai siiski korralikult ja edukalt läbi viidud! Selle üle olen küll lausa uhke ja ülitänulik kõigile naisteliiga osalejatele, et see asi nii suureks ja ilusaks ning pidulikuks kujunenud on.
Kas teate, et 2023. aastal toimuks liiga juba 15. korda?!
Aasta jooksul mängisin Eestis 17 live-turniiri ja Ameerikas 12.
Eesti turniirde osas pole mul tehtud statistikat, aga Olympicu lehte uskudes olen aastaga teeninud 80 eurot + Eesti naiste pokkeriliiga 7. koha eest saadud auhinnad.
Ameerikas läks sedamoodi, et kaheteistkümnest turniirist kolmel õnnestus “rahadesse” saada ning kokkuvõttes jäin väheke suuremasse plussi kui Eestis.
Seega vähemalt ei kulutanud ma oma hobi peale sel aastal ekstraraha ning ajalises mõttes oli pokkerilauas viibimine igati tore meelelahutus. Eriti suure rõõmu ja palju auhindu väänasin välja Eesti naiste pokkeriliigast, kus sain sel aastal 7. koha.
Samuti oi tore osaleda Win TV erinevates projektides!
Auhindadena võtan järgmisesse aastasse kaasa 3 pokkeripiletit:
* Win TV Live pileti (70€) sain Unibeti freerollilt.
* Naisteliigast tuli Queens of Tallinn (vist 120€).
* Win TV spinnikunnide finaalturniirilt hankisin 55-eurose OlyBeti pileti. Loodan, et need õnnestub siis kuidagi suuremaks mängida.
Win TV Road to Unibet Open liigas olen hetkel liider, hoidkem pöialt, et suudan esikohta lõpuni hoida, kuigi väga palju turniire on veel ees ning põhjust end kindlalt tunda ei ole küll mingisugust veel.
Järgmisel aastal on plaanis kogu pokkerimäng jälle täpsemalt kirja panna, sest tundub, et vist olen hakanud taas rohkem sellega tegelema ja tahaks ikkagi aasta lõpus täpsemalt teada, et mis seis on. Sel aastal piirdun tõdemusega, et PokerStarsis (kus ma peamiselt mängin) oli mu kontol aasta lõpuks 400 eurot vähem kui aasta alguses, seega keksida millegagi pole.
Puhkus ja reisid 2022
No sel aastal sai puhata rohkem kui raha eest! Viis kuud kestnud palgata puhkus tasus end täiega ära – hahaha – rahaliselt oli asi muidugi sootuks vastupidi, seda kulus mis kole, aga reisielamuste eest olid need igati õigustatud kulutused!
Mul lihtsalt oli nii väga vaja jälle reisida! Kaks aastat oma õuel (vaid Läti, Leedu, Soome lühikülastused) oli muutunud üsna igavaks ja hing ihkas kaugusi rohkem kui kunagi varem! Isegi väikeste laste kõrvalt ja nendega koos käisime mitu korda aastas kuskil kaugel maal ja nüüd oleks ju täiskasvanud laste kõrvalt mitu aastat olnud nii lihtne minna, aga selle Covidi pärast ei saanud või ei julgenud.
No igatahes, sel aastal oli reisimisega siis kõik korras ja ma olen üliõnnelik kõikide sõitude ja elamuste eest nii maailams kui ka Eestis.
Väljaspool Eestist käisime lapse ja Imrega kolmekesi Cran Canarial, Imrega kahekesi Ameerikas, sügisel sõpradega Prantsusmaal, lapsega koos Soomes Imre ema sünnipäeva puhul ja minu sünnipäeva paiku veel Imrega lühipuhkusel laevaga Rootsis.
Eestis käisime vähemalt viis korda Pärnus, seiklesime Ida-Virumaal, paar korda mängisime turisti ka Tallinnas, saartest käisime Hiiumaal, Saaremaal, Vorsmil ja Vaindlool, suveetendused viiisid meid samuti mitmesse Eesti nurka!
Kõige-kõige oli muidugi siiski kaheosaline reis Ameerika Ühendriikides: pokkerireis Las Vegases ning tuletornireis läänerannikul. Kokku nägime lähemalt või kaugemalt ca 15 tuletorni ning einestasime või pildistasime nelja tuletornikujulist hoonet, mis tegelikult pole kunagi tuletornidena kasutuses olnud. Need rannad ja ja tuletornid ning linnud-loomad, keda nägime olid lihtsalt võrratud! Hea meel on ka selle üle, et nii Kanaaride, Prantsusmaa (Tänu Lenkale!) kui ka USA reis said kenasti piltidele jäädvustatud ning näiteks USA fotoalbumit lapates on võimalik kõike uuesti silme ette manada ja läbi elada. Alati ju ei jõua selleni, et pildid välja trükid, aga seekord koostasin lausa raamatu!
Töö 2022
Palju toredaid saateid ja inimesi! Uut kaamerat siiski mitte ja osaliselt seetõttu võtsingi pika palgata puhkuse, mil saime Ameerikas käia. Eesti Laulu võitis Stefan ja see trall sai kenasti kaasa tehtud!
Aga sellepärast, et eelmisel õhtul Hiiessaare tuletornist lugedes avastasin, et see moodustab liitsihi Paluküla kirikuga (olin seda ilmselt küll kunagi varem ka lugenud, aga unustanud). Tavaliselt ikka pildistad sihi mõlemat märki, seega sain aru, et peaks siis vähemalt paar
Seega sõitsime Orjakust Heltermaale praami peale väikse ringiga.
Vahemärkusena ütlen ära, et ma pole kuigi suur kirikute fänn, pigem täitsa vastupidi! Mulle pole kunagi meeldinud ekskursioonide käigus kirikuid ja muuseume külastada, isegi kiriklikud ärasaatmised ning pulmatseremooniad tekitavad minus pigem veidi kõhedust. Olen ikka naernud, et küllap oli mul eelmises elus kirikuga seoses mingi väga ebameeldiv kogemus.
Aga selline mahajäetud kirik hommikuses vahelduvas pilvisuses meeldis mulle täitsa hästi! Mõne kiire klõpsu asemel sai jupp aega ümber hoone tiirutatud ja seda igast nurgast vaadeldud ning võre vahel isegi natukene sisse piilutud. Täitsa armas väike torniga maja tegelikult!
Lubadus, mis eile sai antud (pildistada ära Hiiessaare tuletorn), hakkas kohe hommikul silmi avades näkku itsitama: täiesti hall ilm ja peenike seenevihm ei toetanud sõnapidamist üldse. Ilmateade lubas omalt poolt, et edasi läheb veel hullemaks: selle ala laieneb ja sadu tiheneb. Niisiisi oli mõistlikum kohe hommikul teele asuda.
Kui Hiiessaarde jõudsime, otsustas ilmavana meie peale halastada ja pidas päris toreda veerandtunnise sadamispausi, saime ümber torni tiirutades isegi 2000 sammu tehtud, kuid maa oli märg ning kuna me mu ema s’na ei kuulanud (ta nimelt ütles, et Hiiumaale on alati mõistlik kummikud kaasa võtta), siis mõnest pildinurgast tuli isegi loobuda.
Hiiessaare tuletorn
Vihmasaju tihenedes kobisime autosse ja sõitsime Kärdlasse. Hästi natukene jalutsaime sealgi, aga peamiselt sõitsime lihtsalt natuke mööda tänavaid autoga ringi, dokumenteerimise huvides pildistasin läbi autoakna meie eilset õhtusöögipaika “Kork” ja ühte nunnukat täpilist tassi ka.
Kork koos MargusegaKärdla täpiline tass
Käinas käisime aja parjaks tegemise eesmärgil söömas, et siis Tuuletorni ukse taga avastada, et kolmeni ootamine oli täiesti asjatu, sest torn oli täna hoopis suletud! Ega midagi, COOP-ist õhtusöögiks miskit korvi ja kodu poole!
Orjaku roostikuringi vaatetornis
Vihmasadu tegi uue pausi täpselt siis, kui jõudsime Orjaku roostikuringi alguse juurde. Kasutasime võimalust ja tegime tiiru. Rada on väga mõnus laudtee, aga liiga palju näha pole, sest pilliroog on minu jaoks lihtsalt liiga kõrge ja rada ise pabulaid täis, mistõttu on üksjagu tegemist, et puhaste saabastega pääseda. Aga raja keskel on suur kivi, kuhu saab redeliga otsa ronida, ning vaatetorn, kust avaneb ka päris tore vaade.
Edasi veestime õhtu teineteise ja teleka seltsis. “Kaks ja pool meest” on täitsa mõnus ajuvaba ajaviide ja anna Imrele veel õhtu lõpuks korvpall!
Lugegu nüüd need, kes arvavad, et Imre on peamiselt vait meil! Kuskil 55:55 seisust.
Võta nüüd ära see, Jeesus küll! Noh muiudgi! Kolmene ka veel!
Rahu, rahu, rahu! Hmm! Mhhh! Noh, tule siia! Vot nii! Võta!
Ära nüüd pudista ära! Mida kolmeste protsent! Ai-ai-ai! Võta, võta! Tubli!
Hüppa! Tubli poiss! Issand, kui ilus! Liiguta nüüd! Ei, krt! Jppn phh!
No võta see ära nüüd! Jppn phh! No mine jälle!
No misasja, alles olime kuuega ees, nüüd kolmega taga! Ähhhh!
No võta see ära nüüd ometi! (närviline kommipaberikrõbin.) Noh! Mhh!
Nojah! No ei tule ikka mitte midagi! Ei noh, misasja!
Hea jah, et sattusin vaatama seda. Neli minutit, null punkti! Ahhh! Hakkame nüüd kolmeseid viskama või midagi!
Stressirohke amet see korvpallivaataja oma, jalgpall on lust selle kõrval! No läks siis kordki! Ai, juhh!
Pane see vabavise sisse! Läks! Võta-võta-võta! Tubli! See on meile hea! Hehhee! Tubli poiss! Oi kui valus!
Said kätte? Ei saanud! Uhh! Ära-ära-ära, miks teed siukest! Saame veel võimaluse, Jumal hoia!
Ära anna neid kodulaudu niimoodi ära! Oi kui halb, Issand kui halb! Võta ära see pall. Ää! Aih! Täiesti uskumatu!
Jooks?! Oo, hehee! Tubli poiss! Noh! Uh-uh! Võta-võta. Nüüd on meie võimalus!
Ära Sina, Kruus, hakka kohe jaurama!
Mida te passite seal? See oleks vahva, aga äkki vaatavad midagi muud (ebasportliku vea küsimus).
Ära pane mööda seda, noh! Äääääh! Ähhh! Oioioioioi. Tubli poiss, et ühegi ära panid.
Issand, mis piin, see korvpall on ikka täitsa jube! Ilus oleks mõlemad praegu ära visata! Andis selle vea! Superluks!
Tubli! Või noh, super! No on olemas! No nüüd on olemas!
Ma arvasin, et saame hirmsa koslepi, ee…et võit tuli, ikkka müstika! Superluks!
Ühendatud sünnipäev ja tuletornireis – see tähendab põhimõtteliselt paradiisi!
Kõige esimesed kingitused sünnipäeval sain ma keskööl Imrelt!
Hommikusöögiks võtsime baariletilt võileivamaterjali ning praetud munad ja kui lauda valima hakkasime, siis ütles perenaine: “Kui te külma ei pelga, siis ma katsin teile laua sinna,” viidates talveaiale, kus meid ootas tõesti kenasti kaetud laud! Pleedi sees oli istuda oivaline! Pudelit me küll ei avanud, sest Imre pidi roolis olema ja mina poleks hommikusöögi kõrvale ilmselt nagunii üle poole pokaali tahtnud, aga meeleolu oli taevalik! Mul olid uued ehted ka, aga pilti ma hommikusest endast siiski teha ei lasknud.
Kuigi olime algselt plaaninud kohe pärast hommikusööki Emmaste tuletornide suunas startida, siis tegelikkuses lorutasime toas veel umbes tunnikese, mille jooksul suutsin erinevate kanalite kaudu vastu võtta umbes 100 õnnitlust!
No ja siis läks sõiduks!
Kõigepealt kuus(!) torni ja viimaks loojangul minu lemmik: Tahkuna tuletorn.
Kõik ühe päevaga ja üldse mitte kiirustades, samas ka mitte ülemäära jokutades, lihtsalt mõnusalt kulgedes. Autosõidu ajal võtsin aga pidevalt vastu õnnitlusi Facebookis ja telefonitsi.
Emmaste alumine tuletorn
Emmaste ülemine tulepaak
Sõru ülemine tuletorn
Sõru alumine tuletorn
Ristna tuletorn
Kõpu tuletorn
Aga siis mingil hetkel Tahkuna juures sai järsku tänaseks küll! Natuke hakkas külm, pimedus ja taevatähed ei saabunud piisavalt kiiresti ja siis otsustasime, et on aeg minna hoopis õhtusöögile ning püüda kuu ja tähistaevaga tuletorni mõni teine kord.
Tahkuna tuletorn
Õhtusöögikohaks sai valitud meile Facebookis soovitatud Šampanjabaar ja resto Kork. Jäime väga rahule! Algul olime kahekesi ja hiljem lisanuds veel üks paarike, seega saime piisavalt tähelepanu! Imre oli roolis ja mina siis ka ei hakanud alkoholiga liialdama, piirdusin ühe džinn-toonikuga, kuhu puistasin taskust ka päeval Sõru tornide juurest nopitud kadakamarjad. Toidu ootamise ajal võtsin muidugi jälle õnnitlusi vastu!
Enne magustoitu pidin nina puuderdama ning kui tagasi tulin, siis oli Imre süüdanud koogil ka kodust kaasavõetud sünnipäevaküünla. Naljakas ja üliarmas!
Nüüd on sünnipäev läbi ja homme olen mõistagi hoopis parem ja tublim inimene – noh, ikka need tavalised lubadused uue eluaasta kohta…
Pildistamata tuletorne on mul Hiiumaal veel ainult üks ja see Hiiessaare saab homme kinni püütud, seda ma teile tõesti luban lausa avalikult, aga ülejäänud lubadused ja soovid las jäävad väiksema ringi teada!
Hommikul oli Tallinnas imeilus ilm ja sõit Hiiumaale kulges pärast rahulikku ja kosutavat hommikusööki ning kiiret viimaste tööasjade ärakorraldamist väga mugavalt. E-pilet on ikka hea asi, sadamas ei pea isegi autost välja tulema, tõkkepuud avanevad ja sõidadki lihtsalt pardale!
Juba merereisi ajal saime esimesed tuletornipildid, sest praam sõidab ju Rukkirahu saarest ja selle tuletornist üsna lähedalt mööda. Taevas oli selleks ajaks küll juba üsna hall, aga mitte ühtlaselt masendav, pigem jäi mulje, et pilvetekk on jäänud päikesele lihtsalt lõpuni peale tõmbamata.
Rukkirahu tuletorn
Tegin mitu pilti ja siis lihtsalt seisin tugevas tuules, vaatasin ja tunnetasin seda (Rukki-) rahu! See oli esimene hetk, kui tundsin, et olengi nüüd puhkusel ja mul on külluslikult aega elada mistahes hetkes. Siis hakkas jahe ja pugesime sisse peitu.
Ajutine kodu võttis meid algselt vastu inimtühja ja veidi veidra aroomiga (selline hapukas leiva lõhn, mis tekib näiteks siis, kui saunas kerisele natuke õlut tilgutada), aga tuba, kuhu väike lahke tädi meid juhatas, on hubane ja suure viltuse aknaga, voodis lebades võiks ilmselt näha taevatähtigi, aga me praegu vaatame hoopis telekast filmi “Kättemaks”.
Tassisime (peamiselt küll Imre tassis) oma “pool elamist” tuppa ning otsustasime viimase valge tunni enne loojangut kasutada Orjaku tuletornide esimeseks külastuseks. Üles leida on neid ütlemata lihtne, sest alumine asub sadamasse viiva tee ääres ning ülemine linnuvaatlustorni kõrval, kuhu viivad nii matkarada kui ka autotee.
Mõned pildid tegime mõlemast ning Imre lennutas ülemise juures drooni ka natuke. Eraldi elamus oli näha linnuvaatlustornist mõne üksiku linnu asemel põllu peal hoopis metskitsi askeldamas, aga neid me pildile ei saanud.
Orjaku alumine ja ülemine tuletorn
Pärast käisime veel Tuuletornis kohvikus Ruudi söömas, kus mõnusa muusika saatel toitu oodates ning džinn-toonikut juues tundsin eriti selgelt, et nüüd on täiega puhkus ja sellise eluga võiks ära harjuda küll. Mingi kummalise lahendusena aga sai seal ühel hetkel muusika otsa ning tuli pikk ja hirmutav sotsiaalreklaam joomise kahjulikkusest. No ma siis rohkem ei joonudki seal.
Käisime poes ja tulime “koju”.
Muide, see “Kättemaks” on ikka päris loll film! Vaadake parem taevatähti!
