Motivatsioonilaks kurnavatest päevadest

Mõnikord on nii, et päevad on väga pikad.

Eile õhtul taasalustasime Imrega seltskonnatantsu harrastamist. Ma olen viimasel ajal vähe kodus ja Imre on omakorda sügavale pokkerisse süvenenud, seega ilmselt oli seda pooleteisttunnist silmavaatamist ja üksteise embuses keerlemist (mis meile, vähe treenituile, oli füüsiliselt küll paras katsumus) meile tõesti vaja!

Vaatamata väsimusele tundsin end hiljem, pärast pikka tööpäeva, mis algas “Terevisiooni” pildistamisega 6:45, ja õhtust tantsutundi, mis lõppes 21:30, veel piisavalt tegusana, et töödelda “Terevisiooni” pildid ära. Päeva lõpetasin seejärel alles 3:00 praktikaaruande täienduste väljatrükkimisega.

Hommikul kooli poole sõites sain sõnumi, et mu lõpupildid olid pakiautomaati jõudnud, niisiis sõitsin sealt läbi ning jäin seetõttu kooli veidi hiljaks, aga ma lihtsalt pidin neid kohe nägema! Koolis kordasime eksamiks ning pärast seda sain Rainile oma planeeritavad lõpupildid ka ette näidatud. Ta andis paar ideed, mida võiks ehk parandada või järelejäänud kuu ajaga uuesti proovida. Otseselt vaimustusse ta mu töödest ei sattunud, aga kui olime kõik mu pildid laua peale ritta ladunud ning ta neile kogumis hindava pilgu heitis, ütles ta kokkuvõtteks siiski päris veendunult: “No läbi Sa nendega ei kuku!” Ja teate, nii väga, kui ma ka kunagi ei unistanud efektselt lõpetamisest ning lõputöödena tõeliste meistriteoste esitamisest, siis sellest lausest mulle täna täitsa piisas!

Olen praegu täielikult töölainel. Palju olulisem tundub oma igapäevatööd hästi teha (ja hakata endale uuemaid töövahendeid välja kauplema, et paremaid pilte teha), kui maastiku- või tootefoto lõpupilte vuntsida. Samas on mul tunne, et kui homme praktikaaruanne ära kaitsta, neljapäeval-reedel kõvasti ERR-i tööd teha ja reedel laupäeval pokkeripildistamised üle elada … siis … siis, peaks mingi kogus aega paari lõpupildi parandamiseks isegi tekkima!

Kusjuures nendel kahel hirmkiirel ja veidi pikale veninud päeval olen jõudnud veel mõned tunnid SeeSee Stuudios pilte töödelda, 18 000 sammu teha ning isegi sõpradega suhelda: eile käis Lenka minuga koos “Terevisiooni” pildistamas ning täna tegime “Kontaktist” pilte koos pinginaaber Annikaga.

Homme on tegelikult ka päris hull päev tulemas: aruande kaitsmise järel tuleb eile ja täna tehtud pildid arvutipurki panna ning õhtul ootab juba uue saate salvestus!

Väike orav on uskumatult rõõmus, et ratas nii hoogsalt pöörleb!

Teie aga vaadake “Kontakti” reedel, 13.jaanuaril, kell 22:30!

Taavi Tõnisson, Mart Müürisepp, Kaisa Selde, Anti Kobin

Foto: ERR/Kairit Leibold – saate “Kontakt” salvestus.

Selle nädala esimene töövaba päev

Täna mul ühtki kohustuslikku pildistamist ei olnud ja iseenda ees end tervislikele põhjustega välja vabandades ma töötlemise tööle ka ei läinud.

Eile õhtul võtsin hooopis kindlalt plaani, et tänase päeva jooksul vaatan oma fotod üle ning saadan lõputöödeks sobilikud trükki.

Kuna pildid tuleb esitada jaanuari lõpuks, siis kui nüüd trükitud kujul ilmneb, et mõni pilt on nii kehv, et peab uue tegema, siis veel häda pärast jõuan…

Vabandan juba ette, et teile ma praegu ühtegi neist piltidest ei tutvusta. Alles pärast eksamit näete! (Mõni on mul siiski juba kuskil üleval olnud, aga las praegu jääb ikkagi saladuseks, et millised täpselt komisjoni ette jõuavad). Igatahes kulus mul julgelt 6-8 tundi, et valikut teha ning päris mitme teema puhul saatsin trükkimiseks mitu pilti, et lõplik otsus väljatrüki järgi teha.
Ainult niipalju tahan saladusloori kergitada, et kuigi olen elu jooksul ilmselt seni ikka veel kõige rohkem pokkeriturniire pildistanud, siis mitte ükski pokkeripilt sõelale ei jäänud.

Õhtupoolikul käisime Imrega kõndimas, tegime värske lume ning 10 000 sammu nõude valguses päris pika ringi ning imestasime kõvasti, et kus kõik teised uusaastalubadusi täitvad inimesed on. Ilm oli mõnusalt karge, kuiv ja tuuletu. Kõndimiseks loodud. Kuid 1 tunni ja 40 minuti jooksul ei tulnud meile vastu mitte ühtki jooksjat ega kõndijat, nägime ainult ühte jalgratturit ning temagi oli ilmselgelt paadunud sportlane, mitte paksuke, kes end lõpuks toast välja ajanud…
Huvitav, kas kõik on jõusaalides või ei annagi inimesed enam 31. detsembri lookas laua taga tervislike eluviiside lubadusi?

 

Esimene tööpäev ERR-is

Teatava elevusega läksin täna telemajja diktoritekste lugevaid näitlejaid pildistama. Ikkagi minu esimene päris palgaline tööots selles majas!

Enne kiikasin veel oma endise praktikajuhendaja ning arvatava praeguse kolleegi kabinetti, et kas tema on ka juba saabunud, aga ei olnud. Pildistasin siis mõnda aega ning helistasin vaheajal, et millal ta täna majja tuleb.  Telefonis teatas Ülo aga hoopis seda, et tema oli vahepeal otsustanud uut lepingut mitte sõlmida ning kohe uue aasta algusest pensionile jääda… Ahsoo… Nojah… Kokutasin mina siis seal toru otsas mis mina kokutasin, aga Ülo arvas, et küll ma hakkama saan.

Okei, tegelikult on suurem osa tööst ning mitmed töökaaslased mulle muidugi juba praktika käigus tuttavaks saanud, aga ikkagi oli see väga ootamatu ning esimesel hetkel üsna hirmutav uudis.

Kui ma siis veel pärastpoole raadiomajast võtme sain ja Ülo väljakolimise järel imelikult tühjaks ja kõledaks muutunud stuudios seisin, tundsin end seal alguses päris üksildaselt.

Põgenesin turundusosakonna inimeste juurde, kellega vaatasime üle selle nädala pildistamiskava ning korrigeerisime veidi muidki tulevikuplaane. Pärast saatsid nad mulle stuudiosse külla IT-osakonna esindaja Jaani, kes Ülo arvuti minu omaks kohendas. Sahmimist jagus. Kell 17:30 avastasin, et ma ju päev läbi täitsa söömata (aususe huvides tuleb küll märkida, et hommikuse pildistamise ajal pakkus sünnipäevalaps Tiit imemaitsvat kooki, millest tüki ikka endale ka lubasin), tõin kohvikust oma jääkülma tuppa kaks pirukat ning kuuma tee.

Kõige lõpuks istusin maha ning tegin asjalikke asju: töötlesin kiirelt igast pildistatud näitlejast paar-kolm pilti ära ja riputasin avalikku kausta, et need, kel vaja, pildid kiirelt kätte saaks.

Enne lahkumist kiskusin diivani ja lauakese keset põrandat, et koristaja nende alt ja tagant põranda ära märkaks pesta ning tulin koju.

Võtit mõtlikult kaks korda vastupäeva keerates ja seejärel lukuaugust välja tõmmates valdas mind järsku aga täiesti stoiline äratundmine, et see siis saabki nüüd olema Minu Stuudio – juba kolmapäeval keeran sellesama ukse lahti ning asun ruumi iseendaga sisustama.

Ega midagi! Kui juba vette visati, siis tuleb ujuma hakata!

Tšau-pakaa 2016

Aasta viimane päev.
Tehakse kokkuvõtteid, lubatakse maad ja ilmad kokku ning loodetakse, et uus tuleb parem, sest ise ollakse kindlasti ju veel töökam, tublim, toredam, saledam (kobedam) ja ilusam kui möödunul.

Ma ei erine!
Juba homme hakkab dieet, ülehomme töö, veel luban uude aastasse lähedastega lähedasemat suhtlemist, kodu ja enda pidevat korrashoidmist, kooli äralõpetamist, kultuurseid meelelahutamisi, huvitavate väljakutsete seadmist ja edukat läbimist ning muidugi teen ma edaspidi vähemalt 10 000 sammu päevas ning õpin paremini tantsima.

Kokkuvõtete tegemine eelmisest aastast pole sugugi nii roosiline, sest sarnaste lubaduste pidamisega lõppeval aastal jäin ma vist üsna jänni. Näiteks soovitud 10 kg allavõtmise asemel olen hoopis 5 kg raskem. Õnneks ma ei teagi täpselt, et mida ma veel lubasin… Õhtul hiljem avame Imrega oma eelmise aasta lõpus Kristi ja Anti juures pudelisse pistetud lubadused ja eks siis selgub… Püsige lainel!

Siinse blogi osas on aga mõned muutused järgmiseks aastaks küll selgunud.
Seoses minu tööleminekuga Eesti Rahvusringäälingusse (ERR) leiate siit järgmisel aastal ilmselt päris palju saadete reklaame ning pilte telesaadete salvestustelt.

Samuti on mul kange soov mõned fotograafilised eriprojektid käsile võtta. (Esialgu on öökapil vaid ideede vihik, aga ühel päeval hakkan pihta ja siis tuleb sellest midagi vahvat … või siis põrun täiega.)
Jaanuaris-veebruaris saab sissekandeid ja tööväliseid pildistamisi ilmselt siiski olema üsna vähe, sest korraga on vaja kool lõpetada, ERR-is sisse elada ning töötlemisega natuke lisaraha ka teenida.

Tänud kõigile, kes on mind siin sel aastal vaatamas käinud ja minu tegemistele kaasa elanud!

Toredat aasta lõppu ning jõukohaseid uue-aasta-lubadusi!

Sammhaaval jõulumeeleollu

Viimased kaks päeva (või noh, mida ma valetan, kogu see aeg, mis me nüüd jälle tagasi Eestis oleme olnud) on olnud väga tegusad, mistõttu lubasin endale juba kell kaheksa õhtul luksust töötegemise asemel hoopis diivanil siidrit limpsida ning ETV vaatamise kõrvale ennast avalikult kiitma asuda…

VÄIKE TÄPSUSTUS (kell 23:00): Kohe pärast eelmise lõigu valmimist alustasin hoopis tänase peresessiooni esmast töötlust ja pärast õhtusööki sain selle valmis ka.

… Nüüd edasi (lubatud kiitlemisega):

  • Ma sain Piiskopi arvestuse tehtud! No teate küll. Selle, mille pärast ma eelmises postituses halasin ja kartsin, et ei saagi kooli lõpetatud. Lõppkokkuvõttes (pärast mitmeid õpetajate omavahelisi jutuajamisi, millel pikemalt peatuma ei hakka) osutus arvestuse kättesaamine vähemalt minule ja tegelikult üldse kõigile neile, kes vähegi viitsisid kolmapäeval piisavalt kaua koolis olla ja lisaküsimustele vastata, päris lihtsaks!
  • Viimane tundidega koolipäev on niisiis samuti juba möödas! Tegime selle puhul kallite klassikaaslastega ka mõned pildid. 
  • Praktika aruandes avastas vastuvõtja küll vähemalt kolm vormistusviga, kuid pärast pikemat noomimist ja minu poolt algatatud metsade säästmise üle arutlemist, otsustas siiski mu töö vastu võtta. See tuleb siis nüüd jaanuaris ainult ära kaitsta, aga selle pärast ma ei oska isegi muretseda – küll saab tehtud! Eksam ja 10 pilti tunduvad palju suurema väljakutsena.
  • Ostsin loosiga minu hooleks jäänud inimestele jõulukingitused ära!
  • Üle pika aja toimus mul täna ka üks perepildistamine. Nimelt kutsuti mind pildistama jõulumeeleolus kolmenädalast väikemeest. No väga pühalikus jõulumeeleolus ta täna tegelikult küll ei olnud ja silmi ei tahtnud ka eriti lahti hoida, aga igati nunnukas sellegipoolest ning loodetavasti saab pere nende esimeste kolmekesi jõulude meenutamiseks päris mitu armsat pilti.

Lisaks koristasime-kaunistasime laste ja Imrega kodu, tõime kuuse tuppa, ehtisime.

Surnuaias käisime ja panime pimedusse teiste tulukeste sekka (ootamatult palu küünlaid oli juba nii mitu päeva enne jõule) ka oma kallite lahkunute juurde mõned laternad küünaldega.

Paar päeva tagasi lugesin kahe ööga läbi Marko Leino lasteraamatu “Jõululugu”, lahistades seejuures sedasi nutta, et ka Imps ei saanud kõrval rahulikult magada.

Piparkoogitainast ostsin ka juba ning mõned heategevuslikud kellukesed.

Niisiis tasapisi on jõulumeeleolu võimust võtmas ning tegelikult on selleks juba ka ülim aeg, sest sõprade ja sugulastega suhtlemiseks on viimasel ajal kooli ja töö kõrvalt tõesti ülemõõdu vähe aega jäänud.

 

Rahu ja rõõmu, kallid lugejad!