See oli üks eriti kiire ja erinevaid tegemisi täis aasta! Kõik oli väga tore, aga natuke väsisin ära, seega loodan, et alanud aastal on rohkem aega niisama istuda ja nautida!
Tööaasta
Töö ERR-i fotograafina on mulle väga südamelähedane. Tunnen, et olen jõudnud punkti, kus ma tööga seoses enam mitte midagi ega kedagi ei karda, aga samas üle jala ka (veel) midagi ei lase. Võib-olla enne “Hommik Anuga” saate salvestust ma tõesti enam otseselt ette ei mõtle, et missugseid pilte tegema peaks, aga kui lähen uuele platsile, siis ikka natuke plaane teen ja vahel tunnen isegi ärevust või elevust.
Suur muudatus seisnes 2023. aastal selles, et ERR-is leiti viimaks raha mulle uue “klõpsuvaba” kaamera Nikon Z8 ostmiseks! Mingis mõttes on see Z8 isegi parem, kui mu isiklik Z9, sest ta on väiksema aku tõttu veidi kergem. Akusid peab küll tihedamini vahetama, aga kuna sain ka 4 lisaakut, siis pole see veel kordagi probleemi tekitanud.
Uus kaamera tähendab mitmes mõttes uut kvaliteeti: esiteks fotod ise ja asjaolu, et vana kaamera iga kord fokusseerida enam ei suvatsenud, aga ERRi töö jaoks on kõige olulisem siiski võimalus pildistada vaikselt, salvestust segamata. Iga kord, kui mõtlen “Õnne 13”, “EnsV”, otsesaadete või intervjuude pildistamise ajal sellele, et veel 2022 pidin ootama salvestuses pausi, et “klõps teha”, tunnen end tänulikuna! Teiselt poolt teen ma nüüd veel rohkem pilte, sest otsin ikka seda kõige paremat emotsiooni ja selle käigus muudkui vajutan “igaks juhuks” – seetõttu on sageli pärast vaja liiga palju sorteerida ja viimistleda.
Tõepoolest, ma ei tahaks töötada fotograafina mitte kuskil mujal! ERR-i inimesed on er(r)ilised!
Alloleval pildil on turundusosakonna koosolek ERMis 29.03.2023
Kooliaasta
Minu 2023. aasta läbivaks teemaks, rõõmuks, avastuste sahvriks, korduvaks ahastuseks ja hullumeelseks gaasipedaaliks osutus aga hoopis uuesti koolipinki istumine.
Kui 2022. aasta lõpus “Ringvaates” BFM ja ERR ühistöös sündinud Toimetaja-saatejuht televisioonis ja raadios mikrokraadi programmi tutvustati, helistas mulle kohe peale saadet mu ema ja ütles, et jäta see aianduskool nüüd kus seda ja teist, mine hoopis saatejuhiks õppima! Olin programmist juba töö juures natuke kuulnud ja tegelikult ka ise elevile läinud, aga tegutsenud veel mitte. Seejärel sai nõu peetud Imrega, kes suhtus uude õhinasse algul kergelt skeptiliselt, sest just sügisel ma olin ju hakanud Olustveres aiakujunduse kursusel käima ning juba see võttis päris palju vaba aega vähemaks. Avaldus sai lõpuks kirjutatud enam-vähem viimasel minutil, misjärel avastasin end juba sisseastumiseks korraldatud vestluselt. Õppima ma ühena 25 inimesest ka pääsesin ja jaanuaris algas parajalt hullumeelne trall.
Kuigi alguses anti lootust, et see on vaid paar korda kuus nädalavahetustel toimuv õpe, mida töö kõrvalt mugavalt teha jõuab, siis tegelikkus osutust veidi teistsuguseks. Isegi kui tunnid toimusidki tõesti vaid paaril-kolmel nädalavahetusel kuus, siis iseseisvaid ja grupitöid jagati igas aines mõnuga, lisaks tuli teha ära praktikapäevad ja -nädalad. Olustvere aianduskooli jätsin märtsis pooleli, sest kahe kooli õppepäevad lihtsalt sattusid mitu korda samale päevale ja kuna eelistasin alati toimetajaõpet, siis lõpuks ma enam ei osanud ega jõudnud kõiki aiakujunduse töid järele teha ning lõin käega.
Kui mul poleks olnud megatublisid praktikante Gead aasta esimeses ja Georgi aasta teises pooles, oleks mul ilmselt tulnud ka toimetajakursus ühel hetkel pooleli jätta, aga nad olid olemas ja seetõttu on mul suur lootus selle aasta alguses oma mikrokraad tõesti kätte saada.
Saatejuhi ambitsiooni polnud mul õppima minneski, aga see, et kas ma tahaksin pärast lõpetamist hakata tööle toimetajana, on juba keerulisem küsimus. Ma pigem tahaks proovida, aga samas ma reaalselt kardan seda ametit. Ei, mitte tööd, mida tegema peaks, vaid iseenda töösse ärakaotamist, sest olles nüüd näinud seda toimetaja töö mahtu ja erinevaid tahke lähemalt, saan aru, et ületöötamine ja läbipõlemine oleks minu iseloomu juures liiga tõenäolised. Võib-olla 20 aastat tagasi oleksin jaksanud, aga praegu, aastal, mil mul täitub 50 eluaastat, tahaks ellu juba veidi rahulikumat kulgemist. Mingit üksikut saadet või projekti oleks muidugi äge proovida, aga igapäevast saadet või pikemat saatesarja kindlasti ei jaksaks (isegi mitte “abitoimetada”!).
Samas olen väga õnnelik, et mul oli/on võimalus sellel kursusel osaleda, sest kokkupuuted õppejõudude ja kursakaaslastega on olnud valgustuslikud (ilmselt on olemas veel mingi parem omadussõna või omadussõnade kogum, aga kasutan hetkel seda), lisaks olen veel rohkem hakanud hindama iga meeskonnaliikme tööd saate valmimisel. Televisioon on meeskonnatöö! See pole mingi niisama lause, mida auhindade saamisel suusoojaks öeldakse, see on päriselt ka igast otsast nii! Seega, kui mõni saade teile väga meeldib, siis lugege kõik lõputiitrites olevad nimed läbi! Pildil minu kursus. Pange tähele, et mitmega neist võite lähiaasatel teles ja raadios kohtuda!
Kursuse lõputööna, kus osalesin toimetaja, fotograafi ja mingil määral ka produtsendi ametis, valmis minu arvates täitsa tore ja südamlik integratsiooni- ja köögisaade “Piiritult maitsvad pühad”. Siinkohal on mul eriti hea meel, et meie saate režissööriks oli toetav ja ülirahulik Maarja Pärsim, keda olin varem tööl vaid vilksamisi näinud, aga kes nüüd meelidb mulle hullupööra!
Pokkeriaasta
Mängisin aasta esimeses pooles tõesti ülivähe ning veidike rohkem hakkasin netilaudadesse jõudma alles oktoobrist, mil algas Eesti naiste pokkeriliiga 15. hooaeg.
Live pokkeris lasin 2022. aasta Eesti naiste pokkeriliigast võidetud Kings of Talllinn Queens turniiri pileti hoogsalt tuulde: naistega oli tore aega veeta, aga mingit tulemust ei sündinud. Väikse rahalise auhinna sain samal festivalil hoopis 8-game turniiri 8. koha eest.
Eesti meistrivõistlused läksid minust justkui lennates mööda. Kuigi elasime Imrega sel ajal Hiltonis ja tema mängis kaasa pea kõik turniirid, siis minul polnud töö ja kooli kõrvalt kuigi palju võimalik mängida ja need neli turniiri, millest osa võtsin, läksid ka halvasti. Lohutuseks oli, et Imre sai kolmel turniiril rahadesse ning seega oli meil kahe peale kokku ikkagi kasumlik üritus.
Aprillis võitsin Win TV Live (auhinnaraha 2000€). Seega aasta jooksul ikka ühe karika sain!
Peagi pärast seda osutati mulle Eesti pokkerimängijate peol ootamatult suurt au sellega, et ETPF nimetas mu Eesti Pokkeri Kuulsuste Halli kaheksandaks liikmeks. Olin ja olen jätkuvat sellest liigutatud!
Aga ma ei jäänud loorberitele pikutama! Naisteliiga sai ka sel aastal peetud ja 15. korrale vääriliselt! Sellist kajastust ja tähelepanu ja auhinnalauda pole meil varem olnud! Unibet Ergoga eesotsas kõike korraldamas ja rahastamas, WinTV pea kogu tiimiga telelauda tegemas, Lenka fotograafiks, Jokkerist Hannes ja Herli blogimas, Waim oma meeskonnaga turniiri läbi viimas, meie Kristi ja Liisiga auhindu tassimas, loosimas, jagamas, osalejad abistamas, natimas, suhtlemas, “secret santa” kingipaki vahetuses osalemas, kõik oma panust andmas! MEGAÜRITUS!
Kaks pokkerireisi mahutasime sellesse aastasse. Käisime koos Siboldite ja paljude teiste eestlastega Franke ja Karevi poolt veetaval The Festival Maltal, kus Naiste 125-eurose turniiri kolmanda koha eest sain auhinnaks 1050 eurot. Oktoobri suurte tormide aegu oli aga miskipärast vaja ka Paf Marine Cupile minna ja kuigi jõudsime seal Ergo Marustega paaristurniiri mängides lausa rahadesse, jääb peamiseks mälestuseks siiski meeletu südamepahadus ja oksendamine. Samas oli jalustukäik Rootsis väga tore ning seal nägime poole päeva jooksul ära nii sooja kesksuve, kui vihmase ja tormise hilissügise.
Oktoobris-novembris, kui ma parasjagu kohutava koroonaga kodus istusin – kuulutati välja ainult naistele mõeldud pokkerifestival Queens of Tallinn. Kuna mul aega järsku oli, siis mängisin netis sinna satelliite ning võitsin väga odavalt peaotäie pileteid, millega õnnestus detsembris kõik Queens of Tallinn turniirid kaasa mängida.
Osalesime sellel festivalil tugeva tiimiga – mina, Giedre Valgemäe ja Teele Viira – kuid ootustele mittevastavalt ei mahtunud me esikolmikusse. Imre kinkis mulle sünnipäevaks veel ka ööbimise Hiltonis kogu festivali ajaks (lihtsam koolis ja tööl käia). Isiklikus plaanis jäin selle seeriaga pisikesse plussi, sest Mystery Bounty turniirilt sain auhinnaks 100€ ja üllatuskingi, milleks osutus üks öö kahele Hiltonis (kavatsen selle ära kasutada Kings of Tallinna ajal, mille põhiturnirii pileti võitsin WinTV ja Olybeti viimase ühise liiga edetabeli liidrikoha eest). Lisaks oli kogu festivali kavas ka üks turniir, kuhu pääsesid mängima ka mehed, ning selle ainsa võitis ära Imre Leibold! Nii ta siis päästis taas meie pere pokkeriau ja võitis minule kandmiseks kaelakee!
Novembri lõpus juhtus aga selline lugu, et võitsin üsna tühja koha pealt järsku 20 Sunday Millions turniiri piletit (ühe väärtus 109$) ja 25 Sunday Millions turniiri satelliidi piletit (ühe väärtus 11$). Lähemalt loe 27.11 blogipostitusest.
Kaks piletit olen kahjuks edutult ära kasutanud ja rohkem pole mängida saanud, sest turniirid on “puhkusel” ja järgmine Sunday Million turniir toimub alles 7. jaanuaril. Nende piletite päris rahaks ümbermängimine on seega juba uue, alanud aasta teema!
Reisiaasta
Pokkerireis Maltale sisaldas reisimist suhteliselt vähe, kuid sellele järgnes kojusõidul paar ööd linnakseses Treviso, mille kohta kirjutasin FB-s sedamoodi:
“Maltal oli tore pokkerit mängida, kuid hingekosutavaks puhkuseks on Itaalia väikelinn Treviso, kuhu tagasiteel poolkogemata sattusime, hoopis rohkem minu koht. Päiksepaisteline, vaikne, lilleline ja puhas!”
Ööbimiskoht oli ka erilisem kui tavaliselt, kunstiinimeste butiikhotell Locanda San Tomaso – täiega stiilne!
Päevake jalutamist Rootsis Paf Marine Cup raames. Ühe majaka saime ka pildile (Blockhusuddens).
Poola – esimene autoreis meie rohelise Kiaga. Mulle väga meeldib koos Imrega teel olla ja väikestes hotellides peatuda ja majakaid “jahtida”. Poola reisi avastusteks olidki majakad, rannad ja promenaadid, miniatuuride pargid ning pelmeenid.
Teater-kontsert-film
Nigel aasta nendes valdkondades, aga mitte nii hull, kui kartsin kokkuvõtet alustades:
- Viljandis ”39 astet”
- Von Krahli Teater “Melanhoolia” – tohutult meeldis, lausa lummas
- Salme Teater “Näitleja”
- Cirque du Soleil “OVO” Unibet Arenal – tuntud headuses, midagi vähemat ei oodanudki
- Kertu Moppeli lavastus “Onu Bella tähestik” Noblessneris
- Monotükk kohvik Leonis “Ala(s)ti Palmiste”
- Kontsert Anne Veski Pärnu Ammende Villas
- Film “Wonka”
- Film Aki Kaurismäki “Langenud Lehed” – lihtsalt väga hea kulgemine
Kõike ei jõua keegi, eksole? Kõige eeltooduga seoses iseloomustavad möödnud aastat ka mõned negatiivsemad ilmingud.
Vähese lugemise aasta: Kui uskuda gooreadsi lehte, siis lugesin sel aastal läbi vaid 6 raamatut ja viit tärni ei teeninud miski, isegi Marii Karelli “Urmas Ott Teletähe lugu”. Võib-olla ma lugesin midagi veel, kindlasti vähemalt sirvisin ja lugesin osaliselt (korduvaid ja poolikud ma kirja ei pane), aga väga mannetu aasta ikkagi!
Käsitöövaene aasta:
Päkapikkude iive oli katastroofiliselt madal, umbes 15 päkapikku sündis ja leids sel aastal endale uue kodu mõne mulle olulise inimese juures. Midagi muud ma vist isegi ei teinud, kui mitte pidada käsitööks 31. detsembril valmistatud pelmeene, millest üks sort tõesti näputöö nimetuse ära teenis.
Vähe magamise aasta: Üritasin mitmetel õhtutel, nädalatel ja isegi kuul oma uneharjumusi parandada, aga paraku tuleb tõdeda, et aasta lõpuks oli seis ikkagi pigem halb kui hea. Aasta keskmiseks unetundide arvuks ööpäevas kujunes mu targa telefoni andmetel 5h 54min ehk kuigi 2022. aastaga võrreldes magasin keskmiselt 3 minutit rohkem, on seda siiski selgelt liiga vähe. Mõningi kord, kui pean hommikul enne 11 ärkama, tunnen end tegelikult üsna väsinult ega taha kuhugi minna/midagi teha. Sama vana laul, ma tean! Samas usun siiralt, et algaval aastal (kui mul pole plaanis mitte mingeid õpinguid pikemalt jätkata ega uusi alustada) on mul magamiseks reaalselt rohkem aega.
Trennivaba aasta: Eks inimene jätab ajanappuse olukorras eelkõige ikka ära asjad, mis talle nii väga ei meeldigi. Ma pole tegelikult kunagi selle kehakultuuriga eriline sõber olnud, aga olen end juba lapsest saati ikka seda mingilgi määral tegema sundinud, kuid sel aastal piirdusin tõesti minimaalse eluks vajalikuga.
Mu päevarutiinis on kaks liikumist: hommikuvõimlemine ja 10 000 sammu. Need tegin ikka korralikult ja kohusetundlikult ära. Hommikuvõimlemine jäi ära paar korda sissemagamise tõttu ja oli samal põhjusel mõnikord ülilühike ning alla 10000 sammu tegin 7 päeva koroonat põdedes. See haigus külastas mind selle aasta oktoobris esmakordselt ja oli väga rõve!
Uue aasta lubadus on hiljemalt märtsiks mingi trenni rutiin saavutada ja seda siis aasta lõpuni ka teha!