Pärnu ja 2 PAARI käivad minu kui pokkerimängija jaoks kokku. Me ei ole käinud seal pokkerit mängimas sugugi iga kord, kui Pärnusse oleme sattunud, aga nii korra kahe aasta tagant vast ikka.
Hea on olnud teada, et selline pokkeriga vürtsitatud võimalus toredas seltskonnas aega veeta on suvepealinnas olemas! Nüüd siis saime näoraamatust teada, et sel nädalavahetusel toimuvad viimased turniirid ja baar paneb uksed kinni. Leidsime, et meie jaoks olulisele kohale tuleb austust avaldada vähemalt osalemisega ühel viimastest turniiridest ja reedene (mitte päris viimane, kus nad ilmselt kõik koos lihtsalt nutavad) tundus kõige sobivam ka meie oma plaanidesse.
Eelkõige Reginat ja Gerti, aga ka mitmeid teisi mängijaid (näiteks aastatetaguses embuses olevat Priitu ja teisel pildil kaamerasse naeratavat Olavit), kellega kohtusime juba oma esimesel 2 PAARI turniiril, või aastate jooksul mõnel muul, oli väga tore näha ja tundus, et neil meid ka. Veetsime mõnusa õhtu, kuigi ma ise kukkusin ühena esimestest turniiril välja. Samas andis see mulle võimaluse Regiga natuke rohkem lobiseda ja vahepeal hotellis puhkamas käia. Imre päästis perekonna pokkeri mõttes täielikku häbisse sattumisest ja võitles karmis konkurentsis välja 7. koha, mille eest sai auhinnaks pudeli mingit jooki ja mis mälestuseks veel olulisem: 2 PAARI viinapitsi.
Kuna ma praegu natuke hoidun pildistamisest, mistõttu ei võtnud kaamerat Pärnusse kaasagi ning telefonipilte eriti ei armasta teha, siis pärinebki postituse pildimaterjal hoopis aastast 2012 , mil 2 PAARI meid esmakordselt külalismängijateks kutsus.
Aitäh, et olite! Loodus tühja kohta ei salli, seega kindlasti kohtume veel!
Olen alati inimestelt jõudu pigem saanud, koosviibimised suuremate ja väiksemate seltskondadega on mulle alati meeldinud. Hetkel on kuidagi teistmoodi.
Pärastlõunal käisime Kaijaga jalutamas ja lobisemas, see oli väga tore ja paus oli tõesti pikk olnud. Lahkumisel kinnitasime, et kindlasti ei jäta suhtlemisele enam nii pikka vahet sisse ja kohtume järgmine kord kiiremini. Sel hetkel uskusin seda ise ka.
Õhtul käisime Imre õe juures söömas ja seejärel Noorkuu ja Swingersi kontserdil.
Kontsert ise oli tõesti ilus ja huvitav, kuigi natuke mulle tundub see Swingersi vaatamine toolil istudes raiskamisena, seal võiks ikka mingi tantsuruum ka olla. Noorkuud saab tooli peal istudes kuulata vabalt. Kõige rohkem meeldis mulle vaadata Indrek Sarrapit oma valge pilliga askeldamas ja lakkamatult muhedalt naeratamas. Üldse oli sedamoodi, et kogu aeg oli midagi kuulata ja vaadata, Timo Vendt oma kõikide pillidega, Mihkel Mattisen klaveriga, trummipoiss ja noorkuu erilised hääled – kõik olid omal kohal! Publik tundus hämmastavalt vanemapoolne, eks meiegi olime emad kaasa võtnud, aga ikkagi oli kuidagi imelik, et meist nooremaid nagu eriti silma ei hakanudki.
Kuna ma saalis pilti ei teinud, siis panen siia “Hommik Anuga” saates tehtud foto – nad olid täna sama ilusad, ainult lava oli suurem ja värvilahendused teised.
Lühidalt kõik oli väga tore, aga pikal vaheajal tundsin muuhulgas tohutut väsimust ja pigem ootasin vaheaja lõppu, et ma ei peaks suhtlema ja saaks lihtsalt rahulikult laval toimuvat jälgida.
Koju jõudes olingi lihtsalt läbi ja vaim väsinud. Vaatasin ühe keskpärase jõulufilmi ära ja mängisin selle kõrvale natuke pokkerit. EMV satelliidil sain konkreetselt rahamulli koha, ega see ka just rõõmsaks ei teinud! Nüüd istun lihtsalt niisama arvutis ja ei taha magama minna, sest siis saaks päev otsa, aga praegu kõik teised magavad ja mingi rahu nagu isegi on, kuigi seletamatu kurbus ja miski tüdimus kõigest on kah.
Olen 2017. aastast alates 25. detsembril ikka tööl olnud ja “Jõulutunnelit” pildistanud, täna poleks tahtnud tööl olla, aga miskipärast ma ei tahtnud seda täna isegi vaadata. Kartsin kuidagi haiget saada. Oli tunne, et parem mitte vaadata. Ma pole alates haiguslehele jäämisest tegelikult isegi AK-d vaadanud. Mingi ebamäärane häiritud tunne on ETV-d isegi kavas näha.
Tegin hoopis oma pärlimaali, vaatasin Plexist ühe jõulufilmi ära, käisin kõndimas, rääkisin telefonis üle poole tunni sõbrannaga, pesin pesu ja koristasin natuke. Õhtul mängisin umbes 45 euro eest natuke pokkeriturniire ka, aga võitsin vaid 6 dollarit.
Väga rahulik päev, aga kahjuks meeleolu kuidagi kurblik ja pea väsinud.
Hommikul käis Imre emaga poes, mina pakkisin sel ajal ära kingitused ning küpsetasin piparkooke, siis tegime muid ettevalmistusi ja üsna täpselt kell kuus algas jõuluõhtu tähistamine.
Imeline aeg laiendatud perega – meie ja mu õe 5-liikmelised pered täies koosseisus, Imre ema ja minu ema oma Velloga – seekord Kaidi juures. Algselt pidi jõulupidu toimuma tegelikult meil, aga käisin mõned päevad tagasi oma “depressioonikaardi” välja ja Kaidi pere oli nõus sel aastal lauakatmise ja koristamise enda peale võtma.
Elame ühes majas, seega polnud vaja kaugele minna. Toidutegemise olime ära jaganud nagu ikka: ema pidi tegema kõige suuremad ja tähtsamad toidud ehk jõuluprae, liha ja kapsad, Kaidi tegi neli erinevat supermaitsvat salatit ja jõulukeeksi, tema tütar küpsetas megahead saia, meie pere hoolitses kartulite, porgandite, teiste köögiviljade ja piparkookide eest . Lühidalt sai palju maitsvat sööki söödud ja üsna vähe joodud. Siis tuli jõuluvana, kuigi Oliver oli selleks ajaks kuhugi ära kadunud, aga sai temagi oma pakid hiljem kätte. Jõuluvana oli lahke ja kõik said mitu korda tema ees laulmas ja luuletusi lugemas käia.
Minu mäluga on vist midagi lahti, sest tavaliselt on mul kolm kindlat jõululuuletust, mida kasutan juba lapsest saati, ja ma ei pea neid enne taadi tulekut üle kordama. Seekord lugesin “Piparkoogipiiga” viperusteta ette, aga teises luuletuses ajasin viimase salmi sassi ja kolmandast luuletusest ei tulnud meelde isegi mitte algus! Õnneks on kõik ülejäänud pereliikmed minust oluliselt paremad lauljad ja nii sain viimase paki kätte dirigeerimise eest, mis lauljaid loodetavasti liiga palju ei seganud.
Pärast seda, kui olime Imre ema teisele üritusele ära viinud, veetsime veel natuke aega Kaidi juures ning kell üksteist läksime laiali. Imrel oli veel rohkesti samme puudu ja kuna pärast nii suurt söömist on nagunii kasulik kõndida, siis läksime kahekesi jalutama. Oli täitsa ilus mahe sügisilm ja minul tuli 13000 sammu ööpäevaga jälle ilusti täis.
Täiesti ootamatult, kuna pole viimastel päevadel enne kuut hommikul kordagi magama jäänud, olin kella ühe paiku reaalselt unine ja vedasin end poole kaheks voodisse. Äpp näitab, et 1.40 juba magasin! Ülemõtlemise ning vähkremisega hakkasin tegelema alles kell kaheksa hommikul ärgates. Pool üheks otsustasin, et ma nagunii enam magama ei jää, pole mõtet neid silmi kinni sundida, 6 tundi ja 14 minutit und pole minu puhul üldse vähe tegelikult.
Täna on mul täiesti vaba päev! Mingis teises dimensioonis peaks aga olema täis tööpäev “Jõulutunnelis”… Ma reaalselt hoidun praegu tööle mõtlemisest ja ei vaata isegi telekast midagi peale jõulufilmide. Imre läheb oma emaga surnuaedadesse, lapsed läksid magama alles üsna hommikul ja ilmselt ärkavad alles siis, kui Imre juba tagasi. Koristada on üsna vähe, ainult potid-pannid vaja ära pesta.
Jube palju on sorteerimata ja viimistlemata pilte oma isiklikus arvutis ja ma lihtsalt pean midagi sealt ära tegema, sest arvuti hakkab reaalselt täis saama, aga see tundub nii sarnane tööga ja kahjuks praegu veel väga vastumeelne.
Öösel ei tulnud mul kaua und, sest olin Sunday Million turniiril teise päeva jõudmisest elevil ja samas vaevlesin jõulukinkide puudumise käes, aga tänane päev kulges peamiselt eelnimetatud turniiri 2. päeva ootuses ja õhtu omakorda seda mängides, samas said päeva jooksul jõulukingidki kokku kogutud.
Hommikuvõimlemist tegin hästi natukene, aga samme üle 13 000 (sest poodeldes tuleb neid täitsa märkamatult ja palju). Hommikul (ehk nii ühe paiku päeval) sõime mune ja võileibu, õhtuks praadis Imre selle aasta esimesed verivorstid kapsaga ja õhtul hiljem sõin turniiri kõrvale ühe šokolaadi ja paar mandariini.
Kuna ämm pidi Soomest külla tulema, siis teadsin, et oma tavapärases kohas, elutoa diivaninurgas ma pokkerit mängida ei saa, sest vajan keskendumiseks palju rohkem privaatsust. Esialgu see mõte häiris mind, aga päeval pärast sammumist tegin magamistoast Ilonaga videokõne ja sain aru, et ka magamistuba võib täna ollagi “mu kodu, mu kindlus”, kus see tähtis mäng ära mängida. Ilona andis “memme musi” ehk hea energia ning mõned soojad soovitused teele kaasa ja lõpuks tundsin end magamistoast mänguruumi tehes vägagi mugavalt. Juhuslik telefonikõne Lenkalt lisas häid soove veelgi ja nemad olidki ainsad, kellele ma (lisaks perele) oma teise päeva jõudmisest rääkida sain (siinne blogi oli maas ja seega ilmus ka eilne postitus, kus ma sellest kirjutasin, nähtavale alles täna).
Imre võttis tolmu, mina koristasin ja vahetasin üsna hiljuti vahetatud voodipesu uuesti ära, sest tundsin, et tahan oma mängu teha igati puhtas ja mõnusas keskkonnas.
Jõulukinkidega olin hommikul veel päris jännis, aga päeval tuli sõnum, et tellitud asjad ootavad mind pakiautomaadis ning ülejäänud kingid sain Rocca al Mare kaubanduskeskusest umbes kahe tunniga (kuni Imre emal sadamas vastas käis) kätte. Ainult ühele inimesele kingi ostmine lükkus tõesti veel homsesse päeva, kuhu lükkasin ka pakkimise ja piparkookide küpsetamise.
Ja siis tuligi turniir, millest kirjutan ka eraldi postituse, aga tulemusest saavad aru kõik inimesed ehk kahe päeva kohta päris nägus tulemus (kokku umbes 7700 eurot auhinnaraha) ja kuigi esikolmiku võidusummad oleksid olnud juba väikest viisi elumuutvad, siis ma ei kurda üldse, sest tegin rahulikke ja kaalutletud otsuseid ning mängides vaid ühte lauda korraga olin kogu aeg keskendunud. Mõnel raskel hetkel oli ka õnn minu poolel, aga päris ilma õnneta selliseid turniire ei võidetagi.
Ma ei hüpanud kaheksanda koha peale rõõmust lakke ega jooksnud toas edasi-tagasi ringi (võib-olla on mingi mõju lavendlikapslitel, mis mu tippe nii meeleolu all- kui ka ülasosast natuke nudima peaks), aga ma olen väga mõnusalt rahulolev ja õigustatult väsinud!
Muide, Imre oli küll mitu korda mu turniiril edenemist jälgides väga rõõmus, umbes nagu oleks Eesti Hollandile värava löönud. Äge!
Vähemalt finantsiliselt on haiguslehele jäämine seega end ära tasunud, sest töö kõrvalt ei oleks ma saanud ega jaksanud seda turniiri üldse mängidagi.
Üritasin eile kell 5 hommikul magama minna, kuigi ei tundnud end veel väga unisena. Imre nohises, tuba oli pime ja mõnusalt jahe, aga vot uni ei tulnud kohe kuidagi!
Katsetasin siis alates 10000 tagurpidi arvude loendamist, sest olin saanud soovituse ja soovitajal pidi see alati toimima. No mul ei toiminud, umbes 9980 peal läks mõte uitama, alustasin uuesti, siis läks mõte uitama juba varem, siis hiljem, siis… Tund aega umbes üritasin ja siis ikka jäin lõpuks magama.
Ärkasin kaheteistkümne paiku korraliku peavaluga, mis möödus pärast ühte ibukat ja ühte paratsetamooli alles paari tunni pärast. Ütlen vahemärkusena, et see peavalu ei olnud sellest, et ma oleks eilsel sünnipäeval alkoholi liialt tarvitanud. Ma ei joonud ei Lenka ega Vello sünnipäeval, sest kuigi ma pole kunagi alkoholiga liialdanud, siis hetkel hoidun sellest täielikult – haigusleht ja alkohol lihtsalt ei sobi mu peas eriti kokku.
Samas olin tubli ja tegin üle pika aja jälle hommikuvõimlemise ära.
Tänane päev oli mõnusalt kodune: natuke koristasin, tegin päris palju oma pärlimaalist edasi, muidugi käisime Imrega kõndimas (samme sain päevaga kokku lausa üle 14000).
Õhtul mängisin pokkerit ja vaatasin selle kõrvale ära kaks jõulufilmi ja Win TV Kolmevõistlust, kus täna mängis pokkerit Riin. Järgmisel nädalal – sarja viimases osas – mängib muide Imre ja tal on minu hinnangul täitsa palju lootust nii Kristjan kui Riin kinni püüda ja kogu kupatus ära võita, sest kumbki vastane ei teinud ette päris ületamatut skoori. Eks ma annan märku, kui tuleb pöidlaid hoidma hakata!
Ise mängisin ainult kolme turniiri, millest kahelt kukkusin kiirelt, kuid kõige tähtsamal, Sunday Millionil, jõudsin esimest korda elus teise mängupäeva ja see tähendab, et homme õhtul jätkan 124 mängija hulgas juba korralike auhinnarahade jahtimist.
Magama jäin eile kell 7 hommikul ja põõnasin täna umbes üheni päeval.
Otustsasin täna olla aeglane ja teha vähemalt hommikupoolikul ainult neid asju, mis end ise tegema kutsuvad ja alustasin juba enne hommikusööki jõulukuuse ehtimist.
Pärast hommikusööki, mille tegi ikka Imps (praemuna, võileivad kalaga ja kohv), tegelesin mitu tundi kodu koristamise ja kaunistamisega. Imre muidugi tuli ka vahepeal appi, aga lapsed võõrdusid mul jõulumeeleolu loomisest juba aastaid tagasi, nii ongi see reeglina meie peres pigem minu väike hobi.
Olen tulemusega rahul! Isegi põrand sai pestud ja jõul täiega majja toodud!
Õhtul käisime Vello sünnipäeval. Hämmastavalt olid kohal tõesti nii kõik lapsed (4) kui ka lapselapsed (6)! Kuna ma pole kogu kamba nõusolekut pildi ülespanekuks hankinud, siis panen ainult meie pere, sest eks seegi on üsna haruldane, et kõik viiekesi koos aega veetsime ja nagu ma olen siin blogis juba kurtnud, siis minu sünnipäeval jäi sellest koosseisust pilt tegemata.
Kujunes üsna arvuti ja telefonivaba päev, mida ei ole ikka väga ammu juhtunud.
Arvuti tegin esimest korda lahti alles pärast südaööd, oma järjekordse jõulufilmi vaatamise kõrvale Vaatasin täna kokku kaks tükki: “Santa Paws” (suht nunnu ja naiivne lugu paljude lauludega) ja “A Christmas Switch” (mulle need elude ja kehade äravahetamise fantaasialood tavaliselt meeldivad ja see oli ka täitsa tore lugu. Pisarakanal puhastatud!)
Aga kui siis lõpuks selle Facebooki avasin, oli esimene postitus, mida nägin, selline:
Ilmselt ka see on mingi märk, eksole?!
Kui esimesel “haiguspäeval” läksin magama 8 hommikul ja teisel 7, siis täna üritan vähemalt 5 voodisse saada, ainult natukene veel scrollin ja mängin paar mullimängu…
Kõigepealt kisuvad psühholoogid Su hingehaavad lahti. Loodetavasti saab pärast kokku ka lapitud!
Eile hommikul tegin köögis vaikselt sünnipäevakingiks saadud pärlimaali ja mõtlesin etteantud teemal, et milline ma lapsepõlves (umbes algooli ajal) olin. Mälestustes kaevatas avastasin sellise kummalise asja, et hiljemalt kooli alguseks olin ma kindel ja sellega üsna leppinud, et ma ei ole ilus tüdruk. Samas oli veelgi kindlam teadmine, et minu õde on seevastu väga ilus tüdruk. Tal olid suured silmad ja ilusad pikad valged juuksed! Võtsin selle mingil hetkel meie kohta lihtsalt teadmiseks ning otsustasin, et järelikult pean mina teistele meeldimiseks olema tubli, eriline, tore ja vaimukas.
Mu ema lõikas mulle umbes 11. eluaastani mingil (tänaseks meile mõlemale arusaamatul) põhjusel mõned korrad aastas eriti lühikese tukaga sakilise poisipea, mis minu (ja nende, kes mind koolis sel teemal narrisid) arvates mulle kuigi hästi ei sobinud. Ma lihtsalt ei näinud sellega eriti tüdruku moodi välja ja siis koolikaaslased arvasid, et on ütlemata naljakas esitada mulle küsimusi stiilis: “Kuule poiss, miks sa kleiti kannad?” Imetlen tagantjärgi selle väikese tüdruku tarkust ja tugevust, kes neist küsimustest näiliselt üldse välja ei teinud või mingi hädise vastunorimise sooritas. Ma õppisin sellistest asjadest kuidagi üle olema ja ignoreerima, vastates norimise peale ainult hääletult: “Lollakas!”.
No igatahes hakkas mul 7-aastasest endast lõpuks nii kahju, et pisarad voolasid. Täna aga olen selle tüdruku üle uhke ja ma tõesti ei mäleta, et ma oleks tegelikult kuigivõrd pikalt põdenud neid asju.
Täna oli üldse hea päev.
Ärkasin hommikul hea sõbra, kes oli mõistagi lugenud mu eelmist postitust, veidi mureliku telefonikõne peale ja me rääkisime 40 minutit. Ta meenutas oma kunagist läbipõlemist ja hoiatas, et paranemine võib võtta kaua aega ning sel teel esineda tagasilööke, kuid lõpuks saab ikka kõik korda ja tagasilangus ei ole nii sügav, peamine olevat esimesel kergemal päeval mitte kohe tööle tagasi tormata, vaid võtta aega, kuni tuleb jälle päriselt soov ja igatsus töö järele. Pärast rääkisime veel paljudest muudest asjadest ja nagu ma ka talle ütlesin, siis juba selle telefonikõne pärast tasus see postitus kirjutada!
Toetavaid kommentaare ja sõnumeid tuli muidugi ka Facebooki vahendusel. Mõne inimesega rääkisin natuke pikemalt, teisega lühemalt ja paar telefonikõnet sai päeva jooksul hiljem veel tehtud.
Mu postituse eesmärk ei olnud tegelikult saada reaktsioone, vaid kirjutada see asi endast välja (kirjutamine on sageli minu viis oma mõtteid korrastada) ja anda kõigile, kes mulle olulised, korraga teada, kuidas asjad minuga parasjagu on, et ma ei peaks hakkama seda üle kahekümne korra uuesti rääkima/kirjutama, aga ikkagi oli südantsoojendav saada vastukaja ka sellistelt inimestelt, kellest poleks osanud oodatagi! Aitäh, sõbrad!
Ma tulen sellest august välja moel või teisel! Teie aga hoidke ennast juba enne jamasid paremini! Tegelikult on ikkagi mõistlikum hoida oma elu rütmis ja tasakaalus niimoodi, et ei oleks vaja mingid ämbreid kolistada ja aukude sügavusi mõõta. Aeg-ajalt aeg maha võtta ja küsida endalt, mida ma tahan ja kuidas seda saavutada, on täiesti lubatud ka kokku kukkumata ja spetsialisti suunamiseta!
Tegin eelviimase kaustatäie tööpilte valmis ja saatsin ära. Selleks kulus alla tunni ja rohkem ma tööga ei tegelenud. Loodan homme viimase kausta ka ära lõpetada ning siis töö juba päriselt pausile panna.
Vello tõi kuuse, mida ma veel ehtida ei jõudnud, aga millele leidsime täna ootamatult poest just täpselt sellise pedaali abil tüve ümber kinnitatava jala, mida viimane kord “Õnne 13” võtteplatsil nägin ja ihaldama hakkasin.
Õhtul käisime Klambrite juures ja pidasime neljakesi supermõnusalt lobisedes ja veidi liiga palju süües Lenka sünnipäeva.
Teadmine, et ma võin magada homme kaua tahan, teeb mind rõõmsaks!
Teisiti öeldes väsisin ära, põlesin läbi, langesin depressiooni või midagi muud sellist.
Hakkasin väsima juba sügisel, rõõm ja tegutsemislust muudkui vähenesid, aga tulid ikka vahepeal korraks tagasi ka, kuni siis enam ei tulnud…
Enesesüüdistusi, mis mind öösiti uinuda ei lasknud, oli mitmesuguseid, aga olgu loetletud mõned:
olen laisk (ei tee piisavalt trenni, isiklikud pildid on aastaid sorteerimata, jõulukingitused on valmis tegemata, mu kodu on sassis, mu aed on korrast ära, mu majas on remont tegemata, ammu tuleks osta uus diivan + umbes miljon muud suuremat ja pisemat tegemata asja);
olen tahtejõuetu (ei suuda magusast ja lollidest arvutimängudest loobuda);
olen halb sõber (ei suhtle oma sõpradega piisvalt tihti, sünnipäevakinke teen viimasel minutil poest läbi hüpates);
olen halb ema (mu lapsed ei tundu õnnelikud, olen olnud eemaolev, mittemõistev, ülekohtune);
olen halb laps (ei suhtle vanematega piisavalt ja mõnigi kord pean kokkusaamistest ära ütlema, sest olen oma töö või muude asjadega hõivatud);
olen kehv abikaasa (halan ja vingun oma asjade pärast ja Imre peab kuulama, elan tema rahakoti peal head elu, ise ei too sisse suurt midagi, tema teeb nii palju minu jaoks, minul pole tema jaoks töö kõrvalt eriti aegagi)
ma ei oska asju hästi organiseerida (töövoog pole piisavalt sujuv ja pean asju sageli mitu korda üle kontrollima, mõned asjad ununevad sootuks tegemata või saavad tehtud täiesti viimasel minutil);
miks ma ei öelnud “Ei”, kui mult seda teha paluti (sest pean nüüd une- ja pereajast seda ka tegema);
miks ma ütlesin “Ei” (äkki ma oleks ikka tegelikult saanud/jõudnud selle ära teha);
ma teen liiga palju tööd liiga püüdlikult või lihtsalt unustades end mingeid detaile lihvima (päriselt ka ei ole vaja teha igast saatest 300+ pilti, et siis 10-30 välja valida, naisteliiga tabelit ei ole vaja täita vahetult pärast iga turniiri lõppu ja selleks öösel üleval passida, koristamine ei pea olema suurpuhastus, postitust või pildi allkirja ei ole vaja 5 korda ümber sõnastada, tegemata tööde nimekirja tegemisest, ülesriputamisest ja tööplaanide detailsest koostamisest oleks ilmselt targem midagi lihtsalt ära teha).
Minu selle aasta viimane õnnelik päev oli minu sünnipäev.
Olin oma sünnipäevapidu üle aasta ette valmistanud ja see kulges väga lõbusalt, saime suhelda, hästi süüa, palju tantsida ja kallistada. Ma tõesti olin sel õhtul koos oma inimestega väga õnnelik!
Kairit 50 (Fotograaf: Hendrik Osula)Kairit 50 (Fotograaf: Hendrik Osula)
Paraku juba järgmisel päeval hakkas kõik jälle allamäge minema. Kõigepealt ei suutnud ma endale näiteks andeks anda, et osad grupipildid jäid tegemata (eriti kahju, et ei saanud pilti kõigi oma kolme lapsega ja meie kümnese sõprade pundiga). Kuidagi lihtsalt juhtus nii ja kuigi foto puudumine sellest õhtust ei vähenda ju kuidgai koosveedetud aja väärtust, oli mul ikkagi ülimalt kahju ja ma lihtsalt põdesin seda koos teiste pisiasjadega vähemalt kaks ööd nii, et ei jäänudki enne hommikut magama.
Mõni aeg pärast sünnipäeva oli mul puhkus, aga see kestis tegelikult vaid 4 tööpäeva + nädalavahetus ning kulus tööfotode lõpetamise ja ühe teise ürituse, Eesti naiste pokkeriliiga, organiseerimise peale ära. Kui aus olla, siis ei ole ma juba paar aastat enam tahtnud seda korraldada, sest ajaliselt langeb naisteliiga toimumine ERRi töörohkesse perioodi ja võtab üksjagu energiat. Mantlipärijat korraldamise mõttes pole mulle aga veel tekkinud ja aastatega nii populaarseks saanud üritust lihtsalt ära jätta ma ka ei raatsinud. Seega andsin sel aastal rahalise asjaajamise üle Eesti Turniiripokkeri föderatsioonile, kuid olin siiski nõus jätkama projektijuhina. Kuigi osa asju langes minu õlgadelt tõesti ära, siis tegelikult polnud tööd sugugi vähem, sest hinnanguliselt sama palju tuli asju ka juurde. Näiteks nõupidamised ja kooskõlastamised ETPF-iga ning pokkeriväliste toetajatega tegelemine, kellega varasematel aastatel oli suhelnud peamiselt Kristi.
Kairit Leibold, Kristi Kirs (Fotograaf: Elena Kask)
Siinkohal avaldan megasuurt tänu Evelyle, kes appi tuli, sest muidu oleks sel aastal pokkeriväliste toetajate auhinnalaud üsna kahvatu olnud, aga eelkõige tema (kuigi ka mitme teise naisteliiga naise) abiga oli see täitsa tavapärasel tipptasemel!
Mulle tundub, et üritus ise läks korda: auhinnalaud oli ETPF-i, Unibeti, Chesterfieldi ja kõikide pokkeriväliste toetajate abiga lookas, ETPF-i esindas Carmen lillede ja tervitusega, Imre ja Hannes olid blogi ja tabelipidamisega abis, Lenka tegi pilte ja ise kukkusin piisavalt vara välja, et kõik suuremad auhinnad laiali jagada. Naised olid ilusad ja armsad nagu ikka ning Chesterfield viis turniiri läbi esmaklassiliselt.
Muidugi sain ma mingil määral osa võitjate ja eriti Gerli rõõmust ning kui ta oma võidetud Siim Hanikati maali meile (mulle ja Imrele) kinkis, siis see oli lausa uskumatu! Naeratan tänulikult ja veidi hämmeldunult iga kord, kui maalile pilgu heidan.
Gerli Rüüberg, Kairit Leibold (Fotograaf: Elena Kask)
Aga kogu naisteliiga perioodi lõpuks olin ma energiast täiesti tühi ja mõtlesin päris tõsiselt: mina korraldasin seda viimast aastat (ma tean, et ma olen seda varemgi öelnud, aga … nüüd vist on tõesti tõsi taga!)
Esimesest novembrist alates oli mul üldse tunne, et ma jään kohe haigeks, sest kord oli kurk imelik, kord peavalu ja enamasti lihtsalt väsimus ja kurbus. Tundsin, et olen end tööga ära kurnanud, et mu töö- ja puhkeaeg pole paigas ning aeg on midagi ette võtta.
Muuhulgas on meil lähiajal plaanis teha suhteliselt suuri rahalisi kulutusi, sellega seoses lugesin oma raha üle ja sain aru, et ma teenin liiga vähe ning mul puuduvad oma tööaja muutlikkuse tõttu ka võimalused kõrvalt teenimiseks. Võtsin südame rindu ja läksin küsisin palka juurde. Olin seda küsimist umbes paar aastat edasi lükanud, aga nüüd tundus, et on viimane aeg oma majandusliku heaolu eest seista, sest juhe hakkab kokku jooksma ja vajan mingit kinnitust, et mind hinnatakse. Põhimõtteliselt saadeti viisakalt kuu peale, sest raha ei ole ja raha ei tule.
Pärast sünnipäeva sundisin end iga päev mingi kummalise tahtejõuga siiski tööle minema, kuigi pigem tahtsin teki üle pea tõmmata, kõik kukele saata, magada või kuhugi kaugele põgeneda! Mitu korda mõtlesin tööle sõites, et kui äkki ei läheks, lülitaks telefoni välja ja sõidaks hoopis ära Peipsi äärde… No ma muidugi ei teinud seda, selleks olen ma siiski liiga kohusetundlik. Kartsin samas iga päev, et ma hakkan oma tööd ja äkki isegi töökaaslasi vihkama! Mul ei olnud mingit soovi fotokat käes hoida, veel vähem mingied loomingulisi pingutusi teha. Hirmust, et sellise suhtumisega ei saagi mingeid häid fotosid tulla, pildistasin aga veel rohkem kaadreid kui tavaliselt (ja ma teen neid niigi liiga palju). Lihtsalt lootsin, et äkki siis on pärast midagigi valida. Pärast oligi valida, liiga palju oli valida! Liiga palju ühesuguseid pilte, mille vahel ma siis jälle omakorda valikut ei suutnud teha! Kõik võttis järjest rohkem aega ja tundus järjest mõttetum.
Tegin Imrega asja arutades lõpuks plaani, et ma tulen töölt ära. Kujutasin ette, et ma elan aastavahetuse kuidagi üle ning siis esitan lahkumisavalduse ja vastavalt sellele, kuidas kokkuleppele saame, lahkun töölt enne või pärast Eesti laulu.
Paar päeva elasin selle teadmisega, aga siis tuli hirm, et kuna see on kõige ägedam töö, mis mul on kunagi olnud ja ma tegelikult ju armastan seda mõneti just nii kaootilisena kui see on, siis äkki mul on hoopis depressioon või üleminekuiga või läbipõlemine või midagi hoopis muud ja ma äkki loobun heast ja mulle sobivast asjast, sest ma olen lihtsalt haige. Mis siis, kui ma tulen töölt ära ja selgub, et üldse ei lähe paremaks, vaid hakkab hoopis veel hullem?
Peaaegu paaniline ahastus ja soov minema joosta läks aga seejärel hullemaks mitte päevade vaid lausa tundidega!
Olin juba varem endale teistel põhjustel vaimse tervise õe juurde aja broneerinud, et asuda uurima, kas mul võib ATH olla. Nüüd võtsin lisaks aja tööpsühholoogi juurde.
Mõlemad jutuajamised kogumina viisid mu järeldusele, et tegelikult ma pean pausi tegema oluliselt kiiremini kui veebruaris. Õde pillas näiliselt kergelt olulise lause: “Eks te peate ise otsustama, millal te valite enda!”
Ma valisin enda samal pärastlõunal.
Helistasin perearstikeskusesse, rääkisin loo lühidalt ära, seal vaadati digiloost vaimse tervise spetsialistide sissekanded ka üle ning küsiti, kas ma vajan haiguslehte tänasest või homsest. Kohusetunne sai põgenemissoovist võitu, tegin selle viimase pildistamise veel ära, kallistasin paari lähedasemat kättesaadavat kolleegi hüvastijätuks ning eile oli mu haiguslehe esimene päev.
Sel nädalal ma pean küll veel natuke pilte viimistlema ja need ära saatma, aga vaatan päev ja tund korraga, et millal ma selleni jõuan.
Tegelikult on ikka väga tore, et selliseid festivale Eestis toimub! Imekombel leidsin ka ise aega mängida lausa kolme ainult naistele mõeldud turniiri viiest. Seejuures olin saanud ühe 80€ pileti sünnipäevakingiks ning kaks tükki võitsin satlliitturniiridelt, kulutades kahe 250€ pileti saamiseks ise 20€.
Eriti tore on sellise festivali ajal ööbida Hiltonis, sest siis saad vaheaegadel toas söömas ja kallistamas käia ning kohe pärast turniiri voodisse vajuda, samuti saan vajadusel kiiresti tööle ja tagasi. Olime ka sel korral 2 ööd Hiltonis. Kuna mina pidin vahepeal tööd tegema ning ülejäänud aja veetsin pokkerilauas, siis mina ujuma ei jõudnud, aga Imre käis. Ja muidugi on seal ka hommikusöök super ning Imre ei pidanud seda vahelduseks paar päeva ise valmistama.
€80 NLH Deep Stack Queens of Tallinn 2024 Opening Event, kuhu sain pileti sünnipäevaks, oli väga meeleolukas ja paljude mängijatega nii meilt kui mujalt oli tõesti tore taas kohtuda.
Anett oli endale samuti ühelt tasuta turniirilt 80€ pileti võitnud, seega saime koos aega veeta ja Lenka püüdis meid ka pildile.
Mäng oli lõbus ning tulenevalt asjaolust, et olime moodustanud tiimi Mirjami ja Kisteliga, kes minu väljakukkumise ajal veel mängus püsisid, läksin nii vallatuks, et ostsin end väljakukkumisel lausa kaks korda (80€+80€) tagasi mängu. Lõpuks õnnestuski kaart jooksma ja stäkk üles saada ning finaallauda purjetada. Finaallauas sai õnn küll otsa, kuid 7. koha eest saadud auhinnaraha (€260) korvas kaotused ning tõi meie naiskonnale veidi punkte. Mirjam sai samal turniiril 3. koha eest veelgi rohkem punkte ja nii olime esimese turniiri järel naiskondlikult kenasti 2. kohal.
Edasi meil kahjuks enam nii hästi ei läinud.
€250 Queens of Tallinn 2024 Main Event turniiril jõudsime küll Mirjamiga teise mängupäeva, kuid mitte rahalistele auhindadele. Kristeli saatus oli põhiturniiril eriti kurb, sest festivali olid “toodud põnevamaks ja nähtavamaks tegema” suunamudijad Soomest, kes küll väga mängida ei osanud, aga ohtra alkoholi ja valju seletamise kõrvale aeg-ajalt midagi ära hittisid ja üks neist sai just Kristeli kunnipaari vastu emand-kuuega lauda kaks emandat.
Lõpuks jäime siis kõik kolmekesi põhiturniirilt tühjade pihkudega ja kuna me Omahat ja kõige kallimat,€555 NLH 6-max turniiri ei mänginud, siis kadus lootus naiskondlikult midagi saavutada kahjuks päris ära.
Sellegipoolest hoidsid tiimikaaslased mulle distantsilt pöialt ka viimasel turniiril, milleks oli €250 NLH Progressive Bounty (8-handed). See viimane turniir läks mul aga tõesti sujuvalt. Jälle oli lauas väga mõnus õhkkond ka. Võtsin paar mängijat välja juba üsna alguses ja seejuures täiesti ausalt, sest mu paremad algkäed AT v A4 ja KK v KQ lihtsalt pidasid vastu. Hiljem finaallauas juhtus ka seda, et kaks korda poolitasin õnnelikult potid olukorras, kus minu käsi oli tegelikult all-in sattudes nõrgem. Korra andsin mikrostäkile duubli KQ v AJ. Mullimängus pääsesin reatõmbega potist suhteliselt odavalt minema, sest kaks mängijat jõudsid enne mind kõik nupud keskele ajada. Sama käega mull ka lõhkes ning minu rida poleks kunagi saabunud. Kolmekesi jäime, kui maksin blindil saadud kahepoolse reatõmbega nii flopi kui ka turni panuse ning hittisn riverisse rea, misjärel lätlanna top-paariga mu all-ini ära callis.
Neljakesi ja kolmekesi mängus oli mul eriti vinge kaardijooks, kuid paraku sain näiteks kuningate paariga ainult BB ja emandate paari ja äss-kuninga ajal SB lausa foldis oma pisikese blindi mulle! Kolmas koht otsustati soomlanna ja Giedre vahel situatsioonis, mil olime kõik enam-vähem ühesuuruste stäkkidega, seega olin üks-ühele mängu alguses ca 1/3 v 2/3 taga. Sain viimases käes žetoonid hästi sisse 88 v K5, aga see kuningas tuli kahjuks floppi ja kolm kätt kestnud HU lõppes 2. koha ning kokku 776 eurose rahalise tulemusega (526 eurot 2. koha + 250 eurot pearahade eest).
Kokkuvõttes väga tore ja ka rahaliselt kasulik nädalavahetus.
Laupäeva õhtul toimus tegelikult Unibet Sports Baris ka ETPF-i OPEM Gaala, aga sinna me ei saanud minna, sest olime nendest vähestest õnnelikest, kes olid piisavalt vara ostnud piletid Blind 30 kontserdile, mis osutus eriti heaks ja liigutavaks sündmuseks.
