Tundub, et vähemalt see külmetushaigus on vist nüüd lõpuks läbi! Tunnen end jälle tegusana ja olen viimaste päevade jooksul jõudnud tõesti korda saata juba enamat päeva miinimumiks ettenähtud tegevustest.
Eesti Laulu ajal ei olnud eriti aegagi märgata, et kuidas ma end tegelikult tunnen! Selle ürituse pildistamine on minu jaoks olnud nüüd juba viimase kaheksa aasta üheks töiseks tippsündmuseks. Enamasti saan inimestega koosolemisest energiat juurde ja sel aastal oli see kõik kuidagi eriti tore! Lisaks headele kolleegidele, keda on seal tavapärasest rohkem koos tegutsemas, on aastatega tekkinud mitmed artistid ja nende abilised, kellega kohtungi umbes korra aastas Eesti Laulul. Need on pikad ja töiselt kiired, aga samas rõõmsad ühise asja nimel tegutsemise päevad!
Aga kuigi ma enamasti tõesti saan inimestelt energiat, siis liiga palju head ei ole ju ka hea ning tavaliselt olen pärast Eesti Laulu hoopis (pingelangusest?) haigeks jäänud.
Sel aastal olin haige ära paar nädalat enne finaali ja sain peaaegu terveks alles finaalnädala alguses. Samas oskasin end ehk just seeetõttu hoida ja ületöötamist vältida. Väga hea oli see, et sel aastal ei pidanud ma hommikuti kuigi vara kohal olema.
Kolleegide toel õnnestus kolmapäev (sõbrapäev) täitsa vabaks võtta ja selle veetsime Imre ja lastega päeval koristades ja kokates ning õhtul sõpradega süües ja lobisedes.
Täieliku ehmatusena tabas mind õhtusöögilauas mitu korda valutorge seljas. Korra juba jõudsin mõelda, et nüüd jääbki see Eesti Laul minu poolt pildistamata. Ilmselt olin koristamise käigus diivanit valesti tõstnud või ei mõju ikkagi just see kokkamine mu seljale hästi… Võtsin hirmuga valuvaigistit ning mõtlesin oodata-vaadata, mis hommikul toimub. Õnneks kadus see valu hommikuks täielikult. Samas tuletas see meelde tõsiasja, et olin haiguse ajal ja järel ka hommikuvõimlemisest loobunud. Panin selle siis ka kohe ilusti päevaplaani tagasi.
Neljapäeval oligi minul kõige pikem proovide pildistamise päev, aga selg pidas ilusti vastu.
Finaali eelõhtul oli mul Toimetaja-saatejuht televisioonis ja raadios mikrokraadi kursuse lõpuaktus, kuhu kolleegid mu peaaegu ajasid! See tähendas samuti ühte hoopis teistsugust ja töövaba õhtut. Kuna Gea Kumpel jäi pilte tegema, siis polnud õnneks ka põhjust muretseda, et töö tegemata jääks.
Laupäevane Eesti Laulu finaal
oli megaäge ja päev möödus hullumeelselt kiiresti. Kaamera pildistamisnuppu vajutasin üle 2000 korra, mis tähendas öist pikka sorteerimist-viimistlemist (kuni seitsmeni hommikul) ning pühapäevast viimistluspäeva (12-21), aga sellele vaatamata jõudsin tunnikese ka aftekal lõõgastuda.
Pühapäeval ja esmaspäeval ma tegelikult end veel liiga hästi ikkagi ei tundnud. Võib-olla olin muidugi lihtsalt väsinud, kuid trenniplaanidele tõmbasin seetõttu kriipsu peale. Alles täna jõudis kohale, et tegelikult olen vahepeal terveks saanud: köha on täiesti kadunud ja kurk ei valuta üldse. Kuumahood küll jätkuvad, aga see on üks teine teema.
20. veebruaril 23 aastat tagasi sündis mu teine poeg ja mu õel toimus sama sündmus 9 aastat tagasi, nii möödus tänane päev sünnipäevade tähistamise tähe all ning trenn ei mahtunud tordisöömiste vahele kuidagi ära.
Homseks aga pole mingit vabandust! Pärast tööd teen trenni ja siis hakkan end tasakesi pokkerilainele viima, sest reedel algab Kings of Tallinn pokkerifestival, kus plaanin seekord osaleda päris mitmel turniiril.