Elu on lill - Part 17

Meeltlahutav töine nädalavahetus

Sel nädalavahetusel pildistasin kahte üritust.

Kõigepealt toimus reedel TrioBet Live, kus oli lihtsalt suurepärane töötada, sest lisaks pildistamisele (mis mind hetkel nagunii tohutult elevile ajab) oli see rõõmus taaskohtumine paljude toredate pokkerimängijatega, keda pikka aega näinud ei olnud. Pilte näeb siin.

Olen end üles andnud ka järgmise TrioBet Live’i fotograafina ning loodan teha siis juba veelgi paremaid pilte! Aga rõõm on suur, et võrreldes minu eelmiste live-ülekannetega (Nt. see ja too) , olen seekord saanud hoopis rohkem positiivset tagasisidet! See on värskele fotograafiaõpilasele hetkel töötasust isegi olulisem!

Laupäeval käisime Orissaares Kalda kohviku hooaja lõpuüritusel, kus tegin pilte omast vabast tahtest. Kuna Andre ja Anneli olid pea terve aeg leti taga ametis ja peost liiga palju osa võtta ei saanud, siis loodetavasti suudavad mu pildid (kui need lõpuks viimistletud ning jagatud saavad) neidki tagantjärgi veidi valgustada ja rõõmustada.

Pühapäeval oli suur tuul ja põhimõtteliselt oleks Orissaares ühe pikema tähtajaga koduse ülesande (Pildista tugevat tuult!) ära saanud teha – mul oli isegi idee olemas, aga enne veel, kui suutsin võimalikku modelli moosima hakata, tajusin, et mu nina tilgub ning kurk valutab, mistõttu otsustasin tuulega võitlemisest loobuda.

Ühe fotosessiooni pühapäeva sisse aga ikka mahutasin, sest ostsime kassile traksid ning loomulikult tuli tema esimene õueskäik jäädvustada! Päriselt terrassi pealt maha minna ta seekord veel ei julgenud.

Tutvumispidu

Viimaks olen oma klassikaaslastega siis nüüd tuttav ka!

Vabamas õhkkonnas oleks äkki võinud mõne kaaslase kohta midagi imelikku selguda, aga tegelikult ei selgunud. Kõik hoidsid end ilusti vaos ja suurem osa peost tegeleti fotograafiaga. Tänu paarile aktivistile, eesotsas Eleniga, tõmmati küll isegi paar seltskondlikku mängu käima, kuid siis siirduti jälle oma aparaatide ja pooside võtmise juurde. Lühidalt oli päris “töine meeleolu” ja vähemalt mina sain jälle sutsu targemaks kah.

Loodetavasti saadetakse mulle varsti ka klassi ühispilt ja siis saan oma nunnusid ka teile näidata, aga seni leppigem mõne minu aparaati sattunud pildiga.

Tort — Küpsisetort meie klassile (ise tegin)

Karl ja Aiki — Stuudiovõimaluste nautimine

Anett ja Jörgen (hea ja kuri) — Natuke kostüüme ja Lightroomiga visandamist

Mängud valgusega ja fotomuuseum

Päev koolis on nagu seiklus. Eile ma jäin kahjuks tervislikel põhjustel sellest seiklusest ilma, kuid tänase ilusa ilmaga oli lausa lust end jälle koolilainesse heita!

Tegime õues pilte kasutades hajuteid, helesteid ja peegeldeid. See on ikka päris uskumatu, kui palju tänase päikselise ilmaga kuldse riidega valguse näkkusuunamine pilti soojemaks muudab, hajuti kasulikkusest päikesevalguse piiramisel rääkimata! Õppisime ära paar peeglitrikki, mida kindasti pean kunagi kasutama, kuigi seinapeegli lõhkumiseni, mis huvitava pildi huvides täna tehtud sai, ma kohe esimese hooga siiski ei tormaks.

Pärast pildistasime veel natuke Vabaduse väljakut ja Vana Toomast, misjärel tegi õpetaja Tirul meile fotomuuseumis korraliku loeng-ekskusiooni. Harva seda mõne muuseumi kohta puhtast südamest öelda saab, aga tõesti huvitav oli!

Paljudele meist jäi seejuures veel koolisisesest linnapildistamisest väheks ja nad läksid täna kambaga Tallinna peale luusima. Seekord jätsin selle võimaluse kasutamata, aga järgmine kord loodan ühineda!

Homme õhtul on meil kursuse tutvumispidu. Lähen nüüd poodi, sest lubasin sinna ühe küpsisetordi teha.

Mina ja Tirul — Nähtud Tallinnas (Autor: Anett Hallap)

Lühikese koolipäeva võlud

Kuna eelmisel esmaspäeval oli alles aktus ning ma unustasin nädalavahetusel uue tunniplaani märkmikku kirjutada, siis ootas mind täna koolis üllatus, et esmaspäeviti kestavad meil tunnid ainult kella üheni.

Nagu koolilaps ikka, rõõmustasin süllesadanud vabade tundide üle korralikult!

Kahest ainest üks oli Photoshop, kus õppisime lihtsalt tööriistu tundma, aga mulle oli kõik seal ikka väga uus ja teistmoodi. Kohati kippusin kiirematest ja PS-i juba varem kasutanutest korralikult maha jääma, aga õnneks kriitilisematel hetkedel tuli Markus appi.

Täna tutvusime viimaks ka oma kolmanda õpetajaga (rohkem meil neid sellel poolaastal polegi) ning tuleb tunnistada, et ta on väga omapärane! Ma poleks uskunud, et keegi saab RGB ja CMY(K) värivisüsteemide lahtiseletamist nii ägedaks pidada! Värvide erinevad segamisviisid tundusid teda igatahes sedavõrd vaimustavat, et ta mõnest asjast rääkides oli ta elevil nagu laps kommipoes ning hakkas iseend kuulates ja midagi meenutades õnnelikult itsitama. Kui ma teaksin, mida täpselt on vaja neoon-kirju saamiseks kokku valada, siis saaksin teile öelda selle daami isiksuse loomisel kasutatud segu valemi.

Lühidalt, õpetaja Marje esinemist vaadates ja ühte pisikest värvimängu mängides möödus koolipäev linnutiivul.

Kuna pidin oma “ajutise sõbra” (filmikaamera Canon EOS 300V) täna tagastama, siis klõpsisin must-valgele filmile nädalavahetusel võimalikult mitmekesise kompoti loodusest, kassist, oma plikast, linnavaadetest ja lisasin täna koolis veel viimased 8 pilti. Ühe foto lasime Annikaga Karlil ja Markusel (ei teagi, kumb neist lõpuks nupule vajutas) teha meist kui pinginaabritest ka. Loodame, et meie esimene sõbrapilt siis ikka välja tuleb!

Filmi peale pildistamise eripära seisneb selles, et Sa ei saa kohe vaadata, kuidas pilt välja tuleb. Lisaks on Sul vaid loetud arv kaadreid, mistõttu pole kuigi mõistlik ühest ja samast asjast mitut pilti teha. Oi, kuidas see paneb koonerdama! Isegi kui on hirm, et pilt ei tulnud välja, ei raatsi uut vajutust teha. Ma ei tea, millal me selle filmi ilmutamiseni üldse jõuame, aga igatahes on uudishimu laes, et mis siis täpselt välja tuli või metsa läks.

Aga see kass, kelle peal eile kaamera fookusvõimet testisin (ca pooltel kordadel kipub pilt uduseks jääma), on meil ikka veel nimeta! Kassandra ehk Kass-Andra on senipakututest kõige kõrgemal kohal, kuid konsensust pole perekond ka selle nimega suutnud saavutada…

Autod, vesi ja ETPF-i juhatuse laiendatud koosolek

Kõigepealt muidugi esimese nädala eufoorilise vaimustuse valguses ikka sellest, mida põnevat koolis toimetasime.

Täna rääkisime taas ISO, säri, ava, teravussügavuse jne. teemadel, pildistasime liikuvaid autosid, vettekukkuvat ploomi ning uurisime, mida ägedat saab teha polariseeriva filtriga.

Las nüüd siis pildid räägivad:

Üritasin Käroli krunnist vett välja pigistada

Ja teate, nad kutsuvad mind seal koolis Kairitiks!

Pärast kooli sattusin peaaegu kogemata ETPF-i juhatuse laiendatud koosolekule, kus arutati OPEM 2015 ja Pokkeri EMV 2016 korraldamist. Viimase osas tõdeti, et eelmise aasta korraldus oli hea ning üritus läheb enam-vähem samal kujul kordamisele. OPEM turniirikava koostamisel sain päris mitu sõna ka sekka öelda, mistõttu võin hiljem vaid ennast süüdistada, kui miski kahe silma vahele juhtus jääma ja hiljem ei meeldi.

Õhtul õppisin veel lastega geograafiat, eesti ja vene keelt ning suhtlesin FB-s klassikaaslastega.

Loodetavasti kunagi lähitulevikus saan teile näidata klassivend Markuse “meistriteost”, aga võib-olla ei saa ka. Nimelt tegi ta minust ja meie õpetajast täna vägagi naljaka pildi, aga igaks juhuks sooviksin selle avalikuks näitamiseks ka teiste asjaosaliste eelnevat nõusolekut. Näis kas antakse…

Ajutine kaaslane

Hommikul esimene tund oli fototöötlus, kus tutvusime hästi põgusalt Photoshop’iga. Nii imelik kui see mõnele mu sõbrale-tuttavale ka ei tundu, siis Photoshop on minu jaoks täitsa uus teema. Kuigi sain juba mitu aastat tagasi endale sünnipäevaks Photoshopi harrastajaversiooni Photoshop Elements plaadi ja programm on mul ilusti läpakas olemas, siis teinud olen ma sellega ülivähe. Minu töötlusprogrammiks on seni olnud Lightroom.

Lühidalt tundub PS üliäge ja võimalusterohke, mistõttu hakkasin muude asjade kõrvale kohe täna juba uut arvutitundi ka ootama!

Aga tänase päeva põhiuudis on siiski see, et ma sain endale koolist koju kaasa ühe uue ajutise sõbra. Tema nimi on Canon EOS 300V ja temaga plaanin ma esmaspäevaks ühe mustvalge filmi täis pildistada, misjärel siis kunagi tulevikus saan selle filmi ise ära ilmutada. Üle mõistuse põnev, ma ütlen!

Õhtul jutustasin kodus kõigepealt õhinaga oma koolipäevast ja siis küsisin, et kuidas pojal läks. Ta vaatas mind kaastundliku muigega ja poetas üheainsa sõna: “Normaalselt.” Väikese pausi järel tuli lisa: “Nii vastavad sellele küsimusele normaalsed inimesed.” Ma sain aru küll, mida ta mõtles. 😛

Tänases päevas miinuseid vist polnudki. Söömas käisime koos nelja kursusekaaslasega Tallinna Tehnikakõrgkoolis ning sealse lillakapsasupiga jäin rahule.

Põgus tutvumine valgusega

Hommikul lahkusin kodust enne teisi, kell 7:07!

Imre viitsis vähemalt minuga hommikul enne seda kohvi juua, aga lapsed põõnasid magusasti. Nende esimese koolipäeva aktus algas alles kell 10:00 ja see oli siis nüüd esimene aasta, kui mu lapsed läksid aasta esimesel koolipäeval koolini ilma minuta ning mul jäi 1. septembri puhul Reaali poisi juures lastest pilt tegemata.

Polütehnikumis käis nimelt sel ajal juba aktiivne õppetöö.

Alustasime algusest ehk valgusest. Ühe pikema vahetunni ajaks anti meile ülesanne otsida koolimajas huvitava valgusega kohti ja teha üks pilt. Algul tundus, et vihmapilvede tuppapiilumine ei saa ju kuigi põnev olla, aga klassituppa naasesime siiski kõik piltidega ning minu hämmastuseks olid need, mida mul kaaslaste omadest näha õnnestus, vägagi erinevad.

+ Kõige vahvamaks asjaks kujunes grupitöö, mis seisnes sisuliselt selles, et viis omavahel üsna võõrast inimest pidid leidma omavahel ühendava asja ning tegema seda ühist nimetajat kasutades fotoseeria. Meie grupp osutus väga erinevaks nii välimuse, vanuse, varasemate kogemuste, erialade, lemmik fototeemade kui ka mitme muu asja poolest. Imelikul kombel olime aga kõik puhvetist Bonaqua vee ostnud, mistõttu otsustasime just seda detaili oma erineva taustaga fotodel kasutada. Videokogemusega Markusel tuli veel lisamõte teha pildiseeria selliselt, et igaüks tõstab pudelit natuke rohkem suu juurde, kuni kõige viimasel pildil saab pudel tühjaks. Vähemalt minu arust oli seda tööd väga äge teha ja saime omavahel kohe palju tuttavamaks ka. Hiljem saime teada, et teised grupid olid oma ühisteks nimetajateks leidnud näiteks rohekad silmad, kõrghariduse, soovi pildistada inimesi. Pilte vaatame kunagi hiljem, aga uudishimu on päris suur, et kuidas nad neid asju pildiliselt kujutasid.

– Kõige suurem miinus tänases päevas oli sööklas pakutud toit. Valisime Annikaga mõlemad pea olematust valikust kanakastme riisiga ning jätsime mõlemad vähemalt poolt toitu alles, ma isegi ei teadnud, et kana on võimalik nii tuimaks ja maitsetuks keeta.

Väga põnev ja tegus õppepäev nõudis pidevat kaasamõtlemist, mistõttu koju jõudes tundsin end kui tühjaks pigistatud sidrun. Pole ikka harjunud nii pikkade tööpäevadega!

Imre pakkus õhtuks pelmeene, keefirisuppi ja ingveriteed, õde oli toonud kooki. Ema tuli appi ning temaga koos riietasime kõik laste õpikud värvilistesse paberitesse. Kool on alanud!

Homseni!

Aktus

Nüüd siis olengi Tallinna Polütehnikumi õpilane ja pean hommikul kell 8:15 koolis olema. Tõesti ei mäleta, millal ma viimati nii vara kuhugi läinud oleksin!

Täna toimus meedia erialaosakonna aktus. Mõneti viibisin nagu unenäos, kus Sa küll tead, et oled juba tegelikult täiskasvanu, aga teed pubekate tegemisi ja tunned pubekate tundeid. Vaatasin saalis ringi, tunne oli pidulik ja helge. Kuulasin esinejate iga sõna nagu oleks neil hirmus tähtsaid asju öelda. Tagasihoidlikult öeldes oli väga veider, aga õnnelik tunne!

Pärast seda toimus rühmajuhataja Raini tund ja see oli nii kaasahaarav. Nägime õppeklassi, stuudiot ja laborit ning igal pool oli tal midgai vahvat või õpetlikku rääkida.

Ja mul on jälle pinginaaber! Tema nimi on Annika ja me vist oleme kahekesi oma grupis kõige vanemad (mis muidugi ei takista tal olemast minust pea 10 aastat noorem.). Ka temal on tegelikult juba kõrghariduski olemas, aga näe nüüd tuli soov hoopis fotograafiks hakata.

Õpilaste ankeedis, mille me täna oma esimeses tunnis täitsime, olid lahtrid õpilase ning tema ema ning isa andmete kohta. Tundub ikka päris naljakas, et kui ma miski pahandusega hakkama saaksin, siis helistataks mu emale või isale :D.

Muuhulgas rääkis rühmajuhataja grupivanema teema juures, et kord olnud tal grupp, kus oli üks teistest vanem kolmelapseline naisterahvas grupivanemaks valitud, kes olla sellesse ametisse suurepäraselt sobinud – temast olevat kohe nagu kogu kursuse ema saanud… Mine siis nüüd võta kinni, mis selle jutu tagamõte oli :P. Igatahes tulevat grupivanem sel nädalal välja valida.

Aktusel väideti, et fotograafia õpilasi on 27, esimeses tunnis oli meid veidi vähem – umbes 20 – seega päris kõiki pole ma tegelikult veel nägupidigi näinud. Üksikuid grupikaaslasi mäletasin sisseastumiskatsetelt, aga suurem osa olid uued näod. Poisse oli täna kohal kuus ja kas see ongi õige number või keegi ka puudus, aga igatahes on tüdrukud meeletus ülekaalus.

Täna me veel nimedeni ei jõudnud, äkki siis homme teeme teise juhendajaga selle tutvumisringi ka ära.

Igatahes ootan huviga!

Homseks kästi kaasa võtta mälupulk 3-5 fotoga, üks minu valitud piltidest on see:

Ettevalmistused kooliks

Eestlaste eripäraks arvatakse olevat, et esmakohtumisel end üldiselt üksteisele nimepidi ei tutvustata või kui seda tehaksegi, siis unustatakse nimed kiiremini, kui need välja öelda jõuti. Kinnistan seda müüti siin nüüd veidi 😉

No sisseastumisvestlusel mina ennast küll tutvustasin (isegi natuke rohkem kui nimega, mida komisjoni liikmed oma paberitest juba nagunii vaadata võisid), aga kes olid need kolm inimest, kes mu vastuvõtu otsustasid, sellest polnud mul kuni tänase päevani halli aimugi.

Selle asemel, et siis, kui mulle endale küsimisluba anti, huvi tunda, et kes nemad sellised on, esitasin ilmselt mingi suhteliselt tähtsusetu küsimuse koolikorralduse kohta. Niisiis tuli täna veidi nuhkimistööd teha, et oma õpetajatega tagaselja natukenegi tutvuda. Selgus, et minuga sarnast halli juuksevärvi omanud aktiivne ja teravapilguline härra osutus Rain Tiruliks ning mõnusalt koduse olemisega tütarlaps Elina Malleuseks. Olen ilmselt kehv detektiiv, aga kolmanda komisjoni liikme nimi jäi esialgu veel saladuseks. Härra Tiruliga aga tuleb tegemist üksjagu, sest tema on määratud ka meie rühmajuhatajaks. Näis siis, et kuidas me edaspidi sobime…

Kooli õppekorraldus- ja sisekorraeeskirjaga tutvusin ka ära, kuigi esimesest ei viitsnud suuremat osa lugeda (pole nagu otseselt plaanis toetusi ja sõidusoodustust taotlema hakata). Teises on aga mitmeid huvitavaid punkte! Hea muidugi, et neil pole aimugi mu hiljutisest liiklustrahvist ning armsad sõbrad, kui te arvate, et olete kuulnud mu suust ebasündsaid või solvavaid väljendeid, siis teadke, et te kuulsite valesti!

Ajad on muutunud, seda tuleb eeskirju lugedes tunnistada küll. Huvitav näiteks, mis aastal lisati eeskirja punkt 1.28. (ei võta kooli kaasa gaasipüstolit, gaasitaskuballooni, laserosutajat, e-sigaretti ega muid elu- ja terviseohtlikke asju)?

Aga see kõik on tegelikult üsna tähtsusetu tunniplaani kõrval!

Juba esimesel septembril ootavad mind sellised põnevad ained nagu žanrid fotograafias – sündmusfoto, žanrid fotograafias – portree- ja grupifoto ning kompositsioon – valgustamise alused! NII PÕNEV!

Samal ajal teises toas meie ikka veel nimetu kiisu haigutab:

Pärast pani Imre kabineti lambi üles, misjärel olime sunnitud seal ruumis suurpuhastuse tegema.

Õhtul vaatasin paar lühikest videot portree- ja pulmafotode tegemisest ning kirjutasin märkmikku esimese nädala tunniplaani. Minust on sirgumas nohik – jääb vaid loota, et mu rühmakaaslased on KiVa programmi tulihingelised toetajad ja ma jään seal ellu!

Jälle kooli!

Täna oli eriline päev. Hommikul ärkasin hästi vara (ca 9:15) ning põhimõtteliselt istusin kohe arvuti taha ühte e-kirja ootama. Peagi sain õnneks siiski aru, et “meilboxi refreshimise” asemel tuleks endale mingi asjalikum tegevus leida.

Tavalisel päeval ei jõua ma lõunaks veel suurt midagi ära tehtud. Täna koristasin köögi, mängisin hiina pokkerit, lappasin ära vannitäie puhast pesu ning müttasin aias, kus juhendasin muuhulgas kaevetööd tegevat Imret, et kuhu lilled ja põõsas ümber istutada.

Kell 12:45 algas Imrel netis pokkerikoosolek ning ta võttis mu arvuti enda kasutusse. Läksin siis ajaviiteks lapsega poodi, aga juba kell 13:45 olin tagasi. Kui Imrel koosolek viimaks lõppes, tormasin arvutisse.

Ja seal see siis oligi!

Kell 13:57 saabus SEE kiri:

Rõõmuröögatusega tormasin kööki Imrele kaela. Ma sain fotograafiasse sisse! Sisseastumiskatsed koosnesid testist (peamiselt põhikooli matemaatika) ja vestlusest ning lisaks läksid arvesse keskkooli lõputunnistuse matemaatika, füüsika, keemia ja eesti keele hinne (Siit õppetund lastele, et heast lõputunnistusest võib veel palju hilisemas elus kasu olla!).

Ühele kohale pürgis 5 inimest ja kuigi konkurents oli seega väiksem, kui omal ajal TÜ õigusteaduskonda, siis sissesaamise üllatus oli pigem suurem.

Imre ja Anett teavitatud, jooksin uudist kohe ka maja teisele poolele õele rääkima. Esimesed õnnitlused käes, saatsin Polütehnikumi kiirelt kirja, et loomulikult tulen ma nende juurde õppima.

Pärast me tegime veel muid asju ka, näiteks võtsime endale Tallinna loomade hoiupaigast ühe armsa kassi. Läksime sinna kohale ja ütlesime, et me tahaks nüüd minna kassituppa, istuda seal mõnda aega ja võtta kaasa just selle kassi, kes end ise kaasa nurub. Sõbralike kasside valik oli päris suur, aga pildilolev iludus oli kõige järjekindlam ning ta lihtsalt keeras Impsu juba 10 esimese minutiga ümber sõrme. Me Anetiga ei olnud sugugi vastu ka. See, et polikliinikus avastati enne kiisu üleandmist tema kaelalt seenhaigus, meie otsust enam ei mõjutanud – ravime ära, mis seal ikka!

NB! Kiisu nimekonkurss toimub minu FB seinal.

Kavatsen oma fotograafiaõpinguid siin lehel nüüd agaralt ja koos ohtra pildimaterjaliga kajastada. Püsige lainel!

Huvitav, kas ma olen oma grupis kõige vanem?