Elu on lill - Part 17

Flipates Irish Openile ja muud donkamendid

Eile lõin kaasa TCOOP sarjal, kus oli kavas minu lemmik turniiriformaat no limit omaha high-low, ning otsustasin teha kõrvale poole kohaga turniiriõhtu. Triobetist leidsin järgmised turniirid:

1) Irish Open. Järgmiste kuude live-kava on selline, et veebruaris on Tallinna Triobet Live, Otepää Winterfest ja Kings of Tallinn, aprillis mõistagi Eesti Meistrivõistlused, aga märtsis pole veel midagi plaanis. Miks mitte sättida sammud Iirimaale, et mõned pindid päris õiget Guinnessi kulistada ja pokkerilauas punaseid peanahku vööle koguda. Plaan on igaõhtuse 19.00 flipiturniiriga (€2) ennast €27,5 alamsatikale flipata ja sealt edasi juba oskusliku mänguga pakett koju tuua. Nagu ma aru saan, siis flipiturniiril reiki ei võeta, seega let`s gamble it up!

Kui esmane plaan miskipärast ei toimi, siis vbl lähen ikkagi, sest turniirikavas oli päris palju mõnusat PLO-actionit (kahepäevane €350 Irish Open 6-max Deepstack, €150 6-max , €60 turbod), täitsa huvitav oleks Iiri positsiooni toimimist reaalelus vaadelda.
Eilne tulemus: rookisin küll ise samal ajal õues lund ja mängu ei jälginud, aga flipiturnalt piletit polnud laekunud, seega ilmselt kaotasin.

2) Mosh Pit €22r. Deepstack no-limit holdemi turnad ei ole kindlasti 2016. aastal minu lemmikformaat, aga kui nelja turniiri mängimise eest saab viiendal osaleda tasuta, siis tekitas see minuski leige huvi. Läks päris kenasti, ühtegi rebuyd ei teinud, addoni küll võtsin, sest sama raha eest sai algstäkiga võrreldes topeltkoguse nööpe ning jõudsin parima neljandiku hulka. Pole üldse paha PLO cashimängija kohta! Aga igavavõitu oli ikkagi, kui oled nelja kaardiga ära harjunud, siis on kahest kaardist äärmiselt keeruline elevusse sattuda. Peamiselt häirib tagauksetõmmete ja blokkerite vähesus, teemaarenduse perspektiiv tundub hõre nagu keskpärases Ameerika perefilmis. Enam-vähem tead, mis tulemas on, Beethoven mida ilmsemalt ei pure peretütrel pead otsast.

3) Ühe mõistlikul ajal algava PLO leidsin ka üles, 20.30 Fantastic Four €5,5r. Tõenäoliselt püstitasin PLO turniiride maailmarekordi, milleks oli rebuy perioodil 62 kätt ilma kordagi vabatahtlikult mängu minemata! Eks see turniir tiksus paremal all nurgas ilma erilise tähelepanuta, aga kui märkasin HUD-is, et olen 62 kätt järjest foldinud, siis läksid isegi minusuguse niti silmad suureks. Aga siis sain ässad, duubeldasin, foldisin veel paarkümmend kätt, sain jälle ässad ja kukkusin välja. Üsna tüüpiline tihketagumiku omahaturniir.

TCOOP oli ka üsna lõbus, tegin kaks satelliiti ning sain mõlemalt pileti, aga enne esimese satika lõppemist olin juba põhiturnalt välja kukkunud, heh. Aga pluss on pluss, seega nurisemiseks pole põhjust.

Vaheaja lõppemise valu ja rõõm

Nagu ma juba mõned korrad varem maininud olen, on mul jube ägedad ja särasilmsed klassikaaslased, toredad õpetajad ning tohutult huvitav erialaõpe. Niisiis peaks kooliminek pärast pikka vaheaega olema puhas rõõm! Kahjuks aga harjusin ma selle vaheaja jooksul taas öölooma rütmiga ning hommikul kella peale voodist välja hüpata on meeletu väljakutse.

Samas, koolipäevi on sel poolaastal ainult kolm tükki nädalas (teisipäev, kolmapäev, neljapäev) ning vaid kahel neist tuleb hommikul kaheksaks kohal olla, seega peaks unevõla maksmine pikal nädalavahetusel käkitegu olema ja loodetavasti saan õige rütmi peagi taas kätte.

Kõigepealt võiks muidugi rääkida uutest õpetajatest, sest neid lisandus kolmele senisele juurde veel kolm. Paraku käisin ma sel nädalal ainult ühe uue õpetaja tunnis, sest ühel juhul “oli muud tegemist” (seletan allpool) ning teine alustab meiega vist tegelikult alles järgmisest nädalast.

Niisiis, mida ma arvan õpetaja Ivarist, kes annab meile ainet arvutigraafika/värvihaldus? Esmamulje temast on vastuoluline: ühelt poolt tundub tegemist olevat üsna sooja, targa ning tunniks ilusti ettevalmistatud inimesega, kuid miskipärast oli tema tasast monotoonset juttu jälgida üsna vaevarikas ning mõte läks pidevalt uitama. Äkki oli tegemist lihtsalt sellega, et pole harjunud teooriatundides istuma, aga esimesel korral me veel praktiliste asjadega ei tegelenud. No näis!

Meie teise uue tulija, õpetaja Heleni tundi ma esimesel korral ei jõudnud, sest Elina pakkus meile samaks ajaks välja pildistamisvõimaluse, kuhu ma lihtsalt pidin end vabatahtlikuna välja pakkuma! Nimelt kaks inimest meie klassist said minna pildistama Estonia teatri eesriidetaguseid ettevalmistusi “Aida” esietenduseks. Koju jõudsin sel päevl pärast üheksat õhtul! Homme (reedel) see esietendus toimub ning Rahvusooper Estonia Facebookis on siis ehk lootust mingi postituse juurest äkki isegi mõni minu foto leida. Kusjuures see seiklus pole veel lõppenud, sest lisaks kolmapäeval tehtud piltidele, lähme Kadri ja Annikaga Estoniasse ka selle tähtsa ürituse ajal. Siis on meie ülesandeks jälgida koridorides ning maja juures toimuvat sagimist ning turundusosakonda jooksvalt piltidega varustada. Minu jaoks põhimõtteliselt sama, mida ma teen pokkeri live-ülekannete ajal, kuigi pilte on vaja oluliselt vähem ning neid teeb 3 inimest – usun, et saame hakkama!

Etteruttavalt olgu aga õpetaja kohta öeldud, et klassikaaslastelt kuuldu põhjal, on Heleni näol ilmselt tegemist vägagi värvika persooniga ning mu uudishimu tema tundi oma silma ja kõrvaga külastada on hetkel üsna laes. Järgmisel nädalal siis …

Mis edasi? Täna oleksime tegelikult pidanud kohtuma kolmanda uue õpetaja Margega, kuid miskipärast asendas teda hoopis Rain (ausalt öeldes ma ei pannud tähele, mis põhjusel, aga nii see vaid oli). Seega saime ootamatult otsast otsani foto ja animatsiooniga täidetud päeva.

Ma ei tea, mis imelikud magnettormid või vitamiinipuudus meie klassi täna vaevas, aga olime pea kõik uimased, vahepeal rahutud ning enamasti lihtsalt laisad (antagu mulle üldistus andeks, kui keegi end teisiti tundis, aga miskipärast just selline üldmulje jäi). Vaatamata sellele oli Rain hommikust hilise pärastlõunani reibas ja täis õpetamistahet! Vaatasin tema sahmimist meile animatsioonialaste teadmiste ja multikahuvi süstimisel ning lihtsalt imestasin. Kust see mees küll oma energia võtab?!

Pärastlõunal tegime Annikaga natuke tootefoto ja pokeh’ katsetusi, mille tulemusena sündis näiteks selline pilt:

Selle kunnipaariga täna lõpetangi ja ülehomme pildistan muide taas üle pika aja Paf Live pokkeriturniiri. Kohtumiseni, pokkerisõbrad!

Triobet Live Pärnus ja pöörane HUSNG-maailm

Esimene live esitus Triobeti värvides TB-livel Pärnus lõppes…mulliga. Vbl lõpp läks natuke kaheksanda õlle nahka, lükkasin buttonilt seitsmetega varajase positsiooni tõstele all-ini vastu (täpseid stäkke tõesti ei suuda meenutada, aga fold equityt ilmselt ikka oli), sain calli suurel blindil istuvalt pisistäkilt ja algselt tõstjalt, käed vastavalt AK ja KK. Ei suutnud seitset välja võluda. Ilmselt oleks võinud ka lihtsalt foldida, päris mitu väikest stäkki oli lauas, aga ega ma ise ka teab mis hiiglane polnud, et pidin oma eksistentsi eest võitlema ning samas oli lootus mullidominatsioon saavutada ka täitsa olemas. Ilmselt üsna nii ja naa olukord ja vähemasti sain mikrostäkkidele rõõmu valmistada.

Talvel suvepealinnas mullitamas
—

Lauas tekkis päris huvitav diskussioon ühe Starsi hüperturbo heads-up sng regulariga. Mind lõi ikka päris pahviks, kuidas asjad sealses kommuunis toimivad ja kui karmiks olelusvõitlus on läinud. Hea aines Scorsesele, kui ideedest nappus peaks tulema. Lühidalt, igal limiidil on kindel mängijate Grupp, kes omavahel ei võitle ning üsna suurel määral reguleerivad seda, et grupivälised liikmed ei pääse mängima fishide vastu. Kuidas? Starsi softis saab korraga avada kuni 2 uut SNG-turniiri. Grupi liikmed loovad sisuliselt kogu aeg uusi laudu, ilmselt siis kiirete scriptidega ning tavalisel mängijal ei tekigi selleks võimalust ning kui ta soovib mängida, siis mängib ta põhimõtteliselt alati Grupi liikme ehk tugeva mängija vastu. Grupi liikmed (ehk antud limiidi regularid) seevastu omavahel ei mängi, vaid saavad rahulikult oodata, kuni vastaseks tuleb mitte-regular ehk suure tõenäosusega nõrk mängija.

Ehk siis kui näiteks mina hüppan $15 sng-de maailma, et oma oskusi katsetada, siis võitlen ma ainult regularidega, saan mida ilmsemalt tappa ja lonkan urgu haavu lakkuma. Ja vaatan võitvate regularide graafikuid, kes justnagu mängivad sama limiiti, aga tegelikkuses hoopis nõrgema fieldi vastu! Seega sisuliselt võid sa olla limiidi parim mängija, aga Gruppi kuulumata ei suuda sa isegi reigist jagu saada. Päris sick!

Mõistetavalt tekib küsimus, kuidas saab siis Grupiga liituda? Kas lahedaks djuudiks olemisest piisab? Nope, not at all, privileegid tuleb tõsise tööga välja võidelda. Kandidaat peab mängima Grupi liikmetega tuhandeid matše, kuniks on ennast piisavalt tõestanud ja näidanud, et sellel limiidil jätkates sööb ta Grupi liikmete kasumit ning neil on mõistlik ta liikmeks võtta ja omavahel võitlemise asemel saakloomi jagada. Päris karm on ka see, et kandidaat võib teatud kindlale Grupiliikmele väljakutse esitada, millest see keelduda ei tohi, sest toiduahelas altpoolt tuleva mängija ees peaks Grupiliikmel eelis olema ja kui ta seda ei usu, siis lööb ta koht Grupis kõikuma. Päris täpseid kriteeriume ei mäleta, aga põhimõtteliselt on võimalik Grupist välja ka langeda, kui on piisavalt näitajaid, et oled taseme poolest liiga nõrgaks jäänud. Grupiliikmeid on erinevatel tasemetel erinev arv ja mida kõrgem limiit, seda väiksem on see number.

Mind natuke üllatab, miks ei ole Stars võtnud kasutusele imelihtsat moodust, kuidas HU sng maailm mõistlikumaks muuta. Lihtsalt korjata laudade tekitamise võimalus ära, selle asemele panna üks nupp, millel kirjas „Register“ ning sellele vajutades loositakse sind lauda.

PS! Küsisin vaestluskaaslaselt üle, kas on ok, kui ma sellest blogis kirjutan. Ta vastas, et tegemist on täiesti avaliku infoga, millest mingit saladust ei tehta.

Anonüümpokkeri head ja vead

Käesolevast nädalast alates on Triobetis võimalik mängijanime muuta. Seda saab teha iga 30 päeva või 1000 käe tagant. Muudatuse eesmärk on kaitsta harrastusmängijaid proffide eest, kes abiprogramme kasutades saavad vastase mängutendentside kohta liiga palju infot. Küsimus on – kas see aitab ning on väärt makstavat hinda?

Kipun arvama, et natuke ehk aitab, aga samas kahtlen, kas kaitsealused liigid ise viitsivad seda kilpi kasutada. Paljud saavad ilmselt alles paari aasta pärast teada, et selline võimalus on olemas. Samuti ollakse enda ekraaninimesse kiindunud ning sellest on kahju lahti lasta. Ning enamusel pole nagunii illusiooni, et nimevahetus neist võitva mängija teeks ja neil on lihtsalt suva.

Samas mõne jaoks on see võimalus väga teretulnud. Kui sa tõesti tunned, et teatud mängijad peavad konkreetselt sinule jahti, siis nimevahetusega saad jälitajad kasvõi mõneks ajaks maha raputada. Ma pole küll täpselt aru saanud, kuidas Trios bumhuntimine toimib, mind istutatakse alati lauda suvalise koha peale ning lobbys pole laudade koosseise võimalik jälgidagi. Võib-olla olen küll ise loll ja regularid peavad seda lugedes peenikest naeru.

Kõige rohkem kannatavad muudatuse läbi ilmselt regularid, kes viitsivad teiste regularide kohta palju märkmeid teha ja oskavad statistikaprogrammidest viimast välja võtta. Kui ma näen, et vastane foldib suure sämpliga sb vs bb 75% (tõepoolest, leidub ka selliseid regulare), siis loomulikult tõstan ma iga neljaga ja teenin väga lihtsat kasumit. Kui vastane ei ole riveril kordagi checkraisenud, siis saan valuebettida palju õhemalt. Seega minu hinnangul kaitseb see muudatus kõige rohkem nõrku regulare.

Natuke häirib mind (pool)anonüümpokkeri juures asjaolu, et vastase mänguplaanist läbinärimine ja nõrkuste tuvastamine ongi paljuski pokkeri kvintessents ja suurima rahulolu allikas. Kuna programmid, mis otseselt soovitavad käike, ei ole lubatud, siis peab mängija siiski suutma statistika põhjal ise otsuse teha ja see pole sugugi nii lihtne. Terade eraldamine sõkaldest ning tohutust infohulgast tähtsaima ülesleidmine on omaette kunst ja meistriks saamine võtab tubli tüki aega ja vaeva. Teisest küljest olen siiski nõus, et abiprogrammid on arenenud natuke liiga kaugele ning NoteCaddy-laadsed tooted, mis konkreetselt sõeluvad välja vastasmängija nõrkused, liiguvad juba õiglase mängu piirialadel.

Kuidas mõjutab see muudatus mind? Ma pole veel päris otsusele jõudnud, kas olen shark või fishreg, et sellele küsimusele on raske vastata. Olen küll viimastel aastatel HUDi märksa aktiivsemalt kasutama hakanud, aga väga heaks ei ole selles valdkonnas siiski saanud. Sama lugu regularide tundmaõppimisega, tean väga hästi, kui vajalik see on, aga „nüüd ma närin su mängu tükkideks“-õppesessioonideni jõuan kahetsusväärselt harva. Ikka on lihtsam mõni õppevideo peale panna ja tunda ennast aktiivse pokkeriõpilasene…kuniks tukk peale tuleb 😉

Võib-olla on see muudatus minu jaoks isegi ideaallahendus, sest üldinfo, kes on regular ja kes funplayer, saad tegelikult juba mõnekümne käega. Ja kui reg-exploitimises oled laisk ning teised virgad, siis on jällegi kasulik, kui info on hõre.

Anonüümsus avitab nii pokkeris, kui ka maadluses.
Anonüümsus aitab nii pokkeris, kui ka maadluses

—

Natuke promojuttu. Täna algas Trios „Ülesannete nädal“, kus lihtsate ülesannete täitmise eest saab teenida pesuehtsat raha. Mitte just palju raha, aga väiksemat sorti bankrolli annab küll jõudsasti kasvatada. Ja tunnipalk tuleb kohati üsna tummine. Näiteks homne ülesanne on panna mängu panus (või blind) Blaze kiirpokkeris, anonüümsel laual ning omaha high laual. Auhind: €3. Miinimumnõude täitmiseks kulub aega maksimaalselt 2 minutit. Tunnipalk: €90. OK, natuke meelevaldne näide, aga mina kavatsen need marjad ära noppida küll. Karu on suur ja mustikas väike, aga südikalt süües saab loom pikapeale kõhu täis. Niisamuti kosub ka bankroll, kui piskut mitte ära põlata.

Promo detailid leiab siit https://www.triobet.ee/et/pakkumised/pokker-saavutused

Kas mäng on soft ja kuidas on soft?

Mõned päevad grinditud, panin kirja Triobetis mängimise esmamuljed.

Softiga harjumine. Olen praegu mänginud kuues lauas ja tõtt öelda on üllatavalt kiire olnud. Üllatavalt seepärast, et eelmise aasta lõpus tundsin ennast üsna mugavalt neljas zoomi lauas ja kartsin, et kuues tavalauas võib pigem igav hakata. Nope, täitsa täit tähelepanu läheb vaja. Mõned võimalikud seletused:

– parema hiireklahviga ei saa foldida. Õigemini vbl saab, aga ma pole sellega veel tegeleda jõudnud. On väärt ütlus, et parema klahviga foldimine on netipokkeris sama murranguline, kui viilutatud saia leiutamine pagaribisnesis. Nii mugav. Eks pean kaaluma TableNinja kasutamist.

– zoomis on alati 6 mängijat, tavalaudades seevastu sageli 3-4. Mida vähem on mängijaid, seda tihedamini on minu käiguvoor. Kui kasvõi ühes lauas on heads-up, siis kipun jääma mängutempole jalgu.

– olles viimased 4 aastat mänginud sisuliselt ainult Starsis, olen mõistagi sealse softiga harjunud. Natuke on selline tunne, nagu oleks automaatkäigukasti asemel istunud manuaalse kastiga auto rooli. Ei piisa sellest, et välja mõelda strateegiliselt õige otsus, vaja on mõelda ka õiges kohas klikkimise, betslideri tööpõhimõtete jms. peale. Täitsa selge, et uus vajab ikka harjumist.

Pauside tegemine. Zoomiga poputati mind pauside tegemise mõttes ikka päris ära. Alati sai ühe nupulevajutusega välja istuda ja teisega uuesti tagasi sisse. Tuleb tunnistada, et mõneti pöördusingi ma 3-4 aastat tagasi turniiripokkerist eemale…pauside pärast. Õigemini, mul oli raske istuda lauda teadmisega, et seon ennast mängimisega 8+ tunniks. Et kui sessiooni 25. minutil avastan, et mängimine on tänasel päeval täiesti vastukarva, siis pole mitte midagi teha, vaid peab hambad ristis jätkama. Rahalauas on palju mugavam, kui mäng ikka üldse ei maitse, siis saad teha 15 minutilise või 2 tunnise pausi ja hiljem uuesti proovida. Zoomis oli sellele mugavusele viimane lihv antud. Aga mõistagi pole ka tavalauad turniirid, lihtsalt pause peab natuke paremini planeerima. Ja nuppe peab klikkima kahe korra asemel tosin korda. I can do that.

Mänguvalik. Pisut vajab töögraafik korrigeerimist. Õhtul jookseb mänge enam kui piisavalt, aga hommikul natuke napib. Kui miksida segamini PLO20-100, siis põhimõtteliselt saab siiski hakkama, aga plo20 tundub liiga väike ja plo100 jaoks tahaks enne ennast mugavalt softis sisse seada.
Samas pole halba ilma heata, sest nüüd saab hommikud pühendada muudele projektidele ning pokkeriõppele. Võtsin detsembri lõpus ka RIO Elite paketi ja tohutu hulk häid videosid on vaatamisjärjekorras, saabki neile piisavalt aega pühendada.

Vastased. Esmase mulje põhjal on mäng zoomiga võrreldes agressiivsem. Just selles mõttes, et pottide pärast võideldakse rohkem. Zoomis sai monotoonsetel ja kuivadel paardunud laudadel potte üsna lihtsasti ära varastada, välja arvatud parimate regularide vastu. Tavalaudades nii kergelt alla ei anta, samas võib see siiski olla variatsioonipõhine ennatlik järeldus. Hoian tendentsidel silma peal ja üritan adjustida.
Fish/Reg suhe on suhteliselt sarnane Starsile, aga samas on fishide näol tegemist tõsiste vaaladega. 90%+ VPIP-vaalasid zoomis sisuliselt ei eksisteerinud, aga Trios näeb selliseid ikka igal volüümirikkal mängupäeval. Loodame, et nii see jääbki.

Läksime sünnipäevale, sattusime kihluspeole

Nädalavahetusel oli meid kutsutud pokkerituttavate Carmen-Elina ja Meelise ühisele sünnipäevale, kuna me väljaspool pokkerilauda väga palju pole koos aega veetnud, siis võib ausalt tunnistada, et olime juba sellest kutsest veidike ja väga meeldivalt üllatunud.

Sünnipäevapeo kavas olid tegevused selles mõnusas majakeses: söögid-joogid pika laua ääres, saun, paaride pokker ning muud mängud. Vahemärkusena olgu öeldud, et selle paaride värgi panid Müürid jälle kinni (täpselt sama juhtus suvel ka Jaani juures) ja minu arvates oli teistest mängudest kõige põnevam (kuigi veidi karm) Reaalsuskontroll.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida…

Peo kõrghetk oli meessoost sünnipäevalapse laskumine ühele põlvele ning sellega kaasnev traditsiooniline ettepanek oma “patune kooselu ametlikuks abieluks vormistada”! See oli esimene kord, kus ma isiklikult kihlumise juures tunnistajaks olin! Sain mõned emotsionaalsed hetked pildile ka:

Palju õnne ning toredat pulmaeelset sagimist teile!

Pühapäeval sõitsime koju, magasime mõned tunnid ja siis käisime Klambritega kinos “Kaheksat vihast” vaatamas. Kinopileteid ostes olin ma aga unise peaga paraku häbiväärselt unustanud, et mu ema ja õde pidid meie juurde õhtusöögile tulema (seejuures sellisele, kuhu ema oli lubanud söögi ise kaasa võtta). Niimoodi juhtus, et sugulasi võõrustasid meie kinokülastuse ajal ainult meie pere lapsed. Hiljem istusime Klambritega pea hommikuni meie juures köögis rääkides fotograafiale lisaks ka üksikutel teistel teemadel. Ja nagu juba kahetsusväärseks traditsiooniks saanud, siis sellest viimasest koosviibimisest ei sündinud mitte ühtki fotot!

Head aega Stars, tere Triobet!

Jaanuari alguses kandsin PokerStarsi arve tühjaks ja hakkasin mängima Triobetis. Muudatuse peamised põhjused on reigistruktuur, boonussüsteem ja lihtne inimlik solvumine. Proovin need põhjused allpool põhjalikumalt lahti seletada.

*Rake. Microgaming langetas oktoobrikuus reiki. Praegune reik PLO50 tasemel (kus kavatsen jaanuaris mängida) on 5% võrreldes PokerStarsi 4,5%, kuid võetava reigi ülempiir on märgatavalt madalam: 5+ mängijaga 1,5€ (Stars 2,5), 3-4 mängijaga 1€ (1,5), 2 mängijaga 0,5€ (0,5).

*Boonused. „Fisherman“ taseme ja 30% rakebacki saamine on PLO50 tasemel väga lihtne, selleks tuleb maksta 300-dollari eest reiki. Sellele lisanduvad muud boonused, nagu igakuine 100-eurone reload boonus, 25-eurone tasuta spordiennustusboonus, tasuta slotispinnid, rakerace edetabelid, cashdrop rahasajud jms. PLO50 tasemel on keskmise volüümiga ilmselt võimalik saavutada 50%+ rakebacki.
Starsis omakorda kukkus rakeback 200k punkti eest 15k pealt 11k-le + Supernova freerollid võeti ka maha (1k väärtusega). Päris tummine kukkumine.

*Kergemad mängud. Hehee, igivana müüt, et mujal on mängud alati paremad. Ma liiga palju ei julge loota, aga testin need ära ja annan teile oma hinnangu.

*PokerStarsi imago ja VIP-klubi muudatused. Mõistagi võib äriline ettevõte teha ärimudelis enda äranägemise järgi muudatusi ja klient peab sellega kohanema…või siis lahkuma. Aga minu meelest tegi Stars muudatused liiga järsult ja mis kõige halvem, eelnevaid lubadusi rikkudes. Ei viitsi sellel pikemalt peatuda, foorumites on teemat lahatud väga palju. Professionaalse mängijana oleks minu poolt läbimõtlematu öelda, et nüüd löön Starsi ukse jalaga igaveseks kinni, aga teatavaks protestimärgiks ja oma seisukoha väljendamiseks kandsin rahad välja ja aasta alguses jäävad sealsed lauad minu poolt puutumata. Ma arvan, et praegu on väga hea hetk alternatiivtubade katsetamiseks ning protest ja boikott tulevad lihtsalt lisaboonusena kaasa.

*“Doomswitchist“ väsimine. 2015. aastal jooksin PokerStarsis päris halvasti, ca 100 sisseostu alla EV. Pikapeale muutus see päris rusuvaks ja psüühiline tugevus pandi korralikult proovile. Loomulikult ei mõtle ma, et PokerStars on rigged ja mõistagi võib Triobetis jooks olla samasugune, aga pea klaarimise seisukohalt võib uus keskkond ja vaheldus kindlasti head teha.

Kõrgemate limiitide kohta on raske öelda, aga eelnevale tuginedes võib kuni PLO50 tasemel bankrolli kasvatamiseks Triobet/MicroGaming olla hetkel eestlastele mängimiseks parim koht.

—

Ühtlasi otsustasin taaselustada enda blogi. Hakkasin mõtlema, et pärast Hotcocacola Twitterisse siirdumist ei ole Eesti pokkeril vist enam ühtegi blogi (vbl eksin, ärge pahandage ja andke teada, kes ja kus kirjutab). Ja tegelikult on sellest kahju. Kunagi sai esimese Eesti pokkeriblogijana alustatud, et hakkame nüüd siis uuesti pihta.

Niipalju veel, et jõudsin Triobetiga kokkuleppele mõningase koostöö osas ning sellest tulenevalt saab blogi olema sisult punavalge. Mis on ka üsna loomulik, sest mängin ju aasta alguses (vbl mõned turniirid välja arvatud) ainult Trios. Lisaks on plaan väisata ka live-üritusi, nii Tallinnas kui mujal ning esmakordselt saate mind näha punase kleepekaga rinnataskul istumas juba järgmise nädala reedel Triobet Livel Pärnus.

Ja nüüd grindima!

Aasta esimese nädala pildid

Uue aasta lubadustega läks nii nagu ikka! Seisuga 6.01 olen nii mõndagi murdnud – no tegelikult küll peamiselt ainult ühte – seda kaalulangetamise oma, aga seda see-eest kohe mitmes punktis ja TEISED ON SÜÜDI!

Näiteks tõid Kristi ja Anti 1. jaanuaril meile uusaastaööl söömata jäänud torti ja kallis Liina Ameerikamaalt ligi kilose koti pisikesi šokolaade, lisaks olid igasugused päkapikud ja muud tegelased kingituste hulka isevalmistatud maiustusi puisatnud ning pühadega oli enesel nii suur veiniharjumus tekkinud, et võõrutamine vajas hädasti seda tubliduse lainele häälestamise lisanädalat. Samas liikumise eest hoolitses ilmataat küll kenasti ning 1. jaanuaril alanud õhkõrnast lumesajust on tänaseks kasvanud päris kena ja kohev lumevaip, mida siis juba mitu korda on tulnud tänavalt ära lükata.

4. jaanuaril käisime Imre ja Liinaga Viru rabas loodust nautimas ja kuigi pildistamise seisukohast jõudsime sinna veidi liiga hilja (ootasime hommikust saadik, et kraadid tõuseksid -16 pealt veidi kõrgemale, mida muide ei juhtunud) ning taevas oli üsna üleliia pilves, siis rahu ja talve nautimise mõttes olid seal vaid üksikud inimesed ning imeilusad teed ja puud. Preemiaks tunniajalise külmetamise eest (minul tegelikult külm ei olnud, aga kaaslastel polnud paraku nii häid matkasaapaid) saime napilt enne äratulekut tornist pilvede vahelt ka natuke loojanguroosat taevast näha.

5. jaanuaril tegime õega aia taga lumes kiire fotosessiooni – tal oli lihtsalt aeg oma profiilipilti kaasajastada. Saime 20 minutiga mitu täitsa ilusat pilti. Näiteks:

Pärast seda käis mul veel mingi klõps peas, millest tulenevlt tegin külmi ja kuumi kaardipilte.

Samal õhtul tuli mul meelde, et Kaidi ja Tampsu detsembrikuus tehtud stuudiopidid on mul ikka veel töötlemata ja sama soojaga vaatasin siis need ka üle. Sealt tuli ka veel nii mõnigi armas jäädvustus välja, no näiteks sellised:

Täna tegin ka natuke kaardipilte, aga pole veel arvutis uurinud, et mis neist täpselt välja tuli.

Selle asemel näitan hoopis teistmoodi fotosaaki. Nimelt võttis Tirul mu täna kaasa Nikoni tootetutvustustamise üritusele, kus sain vaadata ja kuulata, miks oleks eriti hea omada Nikon D5 kaamerat (hind ca 7300) ning muid uudistooteid, mille peale mu rahakott hetkel eriti ei hakka. Lisaks aga nägin lähedalt päris palju minust oluliselt nimekamaid fotograafe, kellest näiteks Sven Zacekiga sain isegi pisut lobiseda. Lisaks sain kinnituse, et lähen koos paari-kolme klassikaaslasega vabatahtlikuks abiliseks Nikoni I AM Photographer 2016 festivalile.

Ürituse esemeline saak:

Ahsoo, sellega seoses tuleb meelde, et mul on veel kelkimata, et eelmise aasta viimasel päeval sain kätte FB-s loosiga võidetud Remo Savisaare kalendri. Siinkohal olgu avaldatud tänu ka Ingale, kes selle mulle Tartust Tallinna toimetas!

Aasta on alanud fotolainel ja mulle tundub, et fotograafia ongi minu selle aasta märksõnaks.

Kes tahab mind fotograafina palgata? Kirjutage või helistage! Oma fotolehekülje tegemine koos näidiste ja hinnakirjaga on mul selle aasta plaanis küll, aga pigem järgmises pooles, sest tahan selleks enne veel palju rohkem häid ja huvitavaid pilte koguda. Seni vaadake aeg-ajalt siia ja mu FB seinale.

Lumemaailma projekt

Kui olime ära otsustanud, et kuigi aastavahetuse veedame lastega kodus, siis enne seda käime ikka sõprade juurest ka läbi, mõtlesin hoolega, mille omapoolsega nende söögilauda täiendada, ning tekkis suurepärane võimalus netist juba novembris leitud lennukat ideed proovida. Imre lisas omalt poolt kartulisalati ja olimegi kahe päeva ja paari tunniga valmis!

Olgu kohe alguses öeldud, et minu versioon lumamaailmadest tuli välja oluliselt kodukootum, kui www.sugarhero.com lehel nähtud piltide järgi loota võis ning esimene katsetus läks sootuks luhta. Siiski arvan, et järgmistel kordadel ja õigete vahenditega on tegelikult võimalik ka tõepoolest selliseid pildilolevaid asju oma kätega valmis teha:

Aga järgnevalt siis minu ettevõtmine koos pilidmaterjaliga.

Kõigepealt tuli teha želeepallid. Selleks soovitati võtta väikesed õhupall-veepommid, aga loomulikult polnud keset talve selliseid väiksemaid õhupalle kuskilt võtta ja tuli leppida tavalistega.

Puhusin siis pallidesse ainult vähekene õhku, et õige suurus oleks, aga sellest tekkis omapärane probleem, et pallikesed tulid mitte ümmargused, vaid ninadega. Need, mis pildil näha, läksid kõik nässu, muide.

Terve ööpäev tuli oodata, et selguks tõsiasi: olin želatiiniga koonerdanud ning õhupalle tühjendades sai ka želatiinipallist endast katkise kortsus kondoomi moodi asja osa.

Järgmiste pallidega olin želatiini osas ülilahke, maitseks lisasin veel natuke brändit ja suhkrut (juhuks, kui keegi tõesti neid sööma hakkab) ning sain vastutasuks kolm enam-vähem kõlblikku lumemaailma kupilt kätte.

Maailma alla tuli valmistada kõige tavalisemad muffinid – ei mingit probleemi:

Vastavalt fantaasiale ja oskustele oli vaja lisaks kohupiimast ning valgest šokolaadist kreemile ehk lumevaibale ja kookoshelvestest lumehelvestele ka veidi põnevamaid dekoratsioone. Tegin selleks martsipanist kuusekesed ja kaunistasin need nonparellidega:

Tähelepanelik lugeja märkas, et kasutuskõlblikke kupleid oli mul ainult kolm, seega sai tehtud otsus, et kupliga lumekerad saavad ainult võõrustajad Anti ning Kristi. Teistele jäid lihtsalt martsipanikuuskedega muffinid.

Vot selline projekt see siis oligi. Kolmanda kupliga kera viisin aastalõpu puhul õele.

Seltskond, kelle nimel see mässamine ette sai võetud, on aga selline (ja väga kallis):

Mururohelise jõulumeeleolu võimalikkusest

Sel aastal peeti meie juures kõik suguvõsa kaks jõulupidu: emapoolsete (+Kaidi abikaasa venna pere ja ema ning Imre ema) sugulaste omal osales 24 inimest, isapoolsete õdede-venna ning nende kaaslaste peol 19 – meie elutuba mahutab palju häid inimesi!

Kokkutassitud toitude abiga võtsin 2,5 kg juurde, seega dieet enne pühi kulus marjaks ära, muidu ei mahuks vist enam riietesse äragi. Kingituste osas olime sel aastal eelmistest väheke mõistlikumad ning esimesel peol kulus kinkide laulude ja luuletustega lunastamiseks umbes kaks tundi ning teisel veidi üle tunni (täismahus kontserdid, ma ütleks!).

Minu enda tehtud kingituste hulgas oli vaid üks käsitööese (kaelussall Tambetile), seda numbrit tahaks järgmisel aastal jälle suuremaks muuta. Samas aga tegin sugulastele vähemalt viis oma fotodega kalendrit ning nende vaatamisest tunti suurt rõõmu juba pidude ajal ning küllap soojendavad need südant uuesti igal kuul! Mõnele perele jäi kalender tegemata, sest pildivalik nendest oli liiga väike. Ka selle probleemi ees ei kavatse ma järgmisel aastal uuesti seista, mistõttu sai juba jõulude ajal meeletult palju pilte tehtud. Siinkohal tänud Elarile, kes isapoolsete peol suurema osa pildistamisest vabatahtlikult enda peale võttis (nii sain muide ka ise paljudele piltidele)!

Kingitusi reastada ei ole ilus ja rõõmu tundsin ausõna kõigist (eriti isetehtudest: küünlad, hoidised, maiustused), aga eraldi tahaks välja tuua sellise laheda pildi, kus üheks modelliks olen ma ka ise. Julgete pakkuda, kes on kes?

Sel sügisel läksin kooli ning sealt sain ma oma ellu veel terve klassitäie toredaid inimesi. See on kohati lausa uskumatu, kui siirad ja soojad need noored inimesed on! Ja kuna ma nii väga tahtsin neid Imrele näidata, siis korraldasin poolaasta lõpus enda juures veel ka ühe jõuluteemalise klassiõhtu. Kahjuks sai sellel osaleda vaid väike osa klassikaaslastest, aga see-eest olid kohal lausa mõlemad õpetajad!

Mu elus on olnud õnne ning olen ka ise teinud mõningaid väga häid valikuid. Sugulasi teatavasti valida ei saa, aga õnne abil sündisin just sellesse seltskonda, kuhu hiljem tuli veel erinevate valikute ja sündidega järjest rohkem toredaid inimesi.

Sõbrad on meil aga just omavalitud ja see valik on mul olnud samuti juba lapsest saadik suurepärane! Ilona ja Lauriga “jõulutamisest” sai räägitud eelmises postituses ning eile käisime külas Kaijal ja Mareckil, kelle perre lisandus aasta lõpus kolmas laps. Nüüd oleme siis kooliagsetest suurtest sõbrannadest kolmekesi – Annika, Kaija ja mina – kõik ka kolmelapselised! Oma pere lapsi pole ma suutnud pildile sel talvel veel meelitada (no äkki aastavahetusel teevad mulle seda rõõmu ja on nõus), aga need teised kooslused on sellised:

Kõik need mõnusad, pikad ja pimedad õhtud ilusate, heade ja soojade inimestega – see ongi see, mis tekitab õige jõulutunde ka lume puudumisel! Ilusat aastalõppu kõigile kallitele!

“Kurnjäu” kõigile ka meie pere kasside poolt, kes suudavad mõned minutid ilma sisisemata mõnikord ka juba alla meetri kaugusel veeta. Sõprusest nende kiisude vahel siiski rääkida ei saa ning selle sõlmimine paistab olema pigem alles järgmise aasta teema.