Pokker | Elu on lill

Laupäevane grind

Seoses asjaoluga, et täna tähistame keskmise lapse sünnipäeva, mõtlesin vahelduseks laupäeval mängida ja seda kohe päris tõsiselt.

Pole ammu korralikku pikka turniiriõhtut teinud, aga sain tohutu mängutõuke Superweekendilt, kus mängisin väga hästi. Võib-olla polnud kõik mu pokkerikäigud superhead, kuid olen tohutult rahul oma keskendumise ja jälgimisvõimega.

AA-ga TT vastu väljakukkumine (suutsin nelja jagatud ässapaariga sel turniiril võita vaid ühe poti) on variatsioon, mille vastu ei saa, ja mis tekitab vaid võimaluse kellelegi oma halba jooksu kurta. Muidugi on kahju kukkuda enda jaoks tähtsalt turniirilt, kui oled juba kenasti teise päeva jõudnud ja sealgi hädavajaliku duubli kätte saanud ning siis pead unistusest üle keskmise stäkiga päriselt mängima hakata loobuma, kuid kurbuse asemel tundsin pigem hoopis tohutut soovi taas veidi asjalikumaid turniire mängida.

Mõneti tundub, et väide nagu rikuks kodumängud professionaali ära, võib isegi õige olla, sest tavaliselt tegelen ma Eestis mängides peamiselt sotsiaalse suhtlemisega ja unustan mängijate jälgimise ja nende käikude analüüsimise täitsa ära. PokerNews Live sisseost suurus ja seltskond ning veelgi väiksemad turniirid Pärnus või Viljandis ei pane paraku tulemuse nimel korralikult pingutama, vaid on mõeldud ikkagi meelelahutuseks!

Superweekendi esimeses lauas oli mul täpselt üks Eesti mängija (ja tema nime ei suuda ma paraku oma mälust üles leida, kuigi tegemist on väga kena noore poisiga, keda ma isegi mitmeid kordi ülekannete tarvis pildistanud olen) ja tema oli ka väga vaikne, seega oli minu jaoks tegemist superolukorraga, kus sain vait olla ja tõesti mänguga tegeleda.

Nojah, pärast väljakukkumist oli niisiis hammas verel ja õhtul pärast *kino võtsin kohe pihutäie turniire lahti (minu jaoks jube palju, sest vahepeal oli korraga ekraanil 7-8 turniiri ja see on minu jaoks juba üsna keeruline hallata, kuna mulle meeldib kogu aeg tervet lauda vaadata, ehk siis 4 lauda on parim, 6 on enam-vähem ja üle selle läheb jamaks).

Kokku mängisin õhtu jooksul 13 turniiri, sest jõudsin suuremal osal suhteliselt sügavale.

Siuksed turniirid ja tulemused noppisin:

1	$16,5	29,83	13,33	turbo	mincash
2	$14,2	0	-14,2	sat
3	$6	14,74	8,74	45sng
4	$15	0	-15	45sng turbo	mull
5	$8,8	0	-8,8	sat
6	$5,5	171,6	166,1	Womens Daily	1.koht
7	$11	0	-11	SunMil sat
8	$0	0	0	VIP freeroll
9	$5,5	0	-5,5	Women’s Sunday sat
10	$11	55	44	Women’s Sunday sat	pilet
11	$15	16,11	1,11	sng180 turbo	mincash
12	$21	2939	2918	$11 NLH Rebuy	5.koht
13	$8	0	-8	sng180 turbo
	$137,5	$3226,28	$3088,78

Seega lühidalt olen rahul, aga mitte päris, sest ma nii väga tahtsin seda $11+R NL Holdemit ära võita ja see tundus korduvalt nii võimalik. Paraku liidriseisust andisn pisikestele vist vähemalt 5 duublit ja lükkamise faasis mängis rolli juba ainult see, et õnne ei jagunud rohkemaks kui 5. kohaks. Üldiselt olen ka oma mänguga rahul, kuigi viimasel turniiril olid 4.-5. tund väga rasked: uni tikkus peale, teised turniirid olid lõppenud ning tuli end vägisi hoida “S***a kah!” tüüpi callidest või all-in lüketest. Enamasti suutsin end ka kontrollida, aga ükskord vajasin A5-ga pärast tobedat ületõstet suht tight mängija vastu kõvast abi AK vastu sattudes – õnneks läkski pott pooleks. See pääsemine ehmatas mõneks ajaks “kaineks” ning kui finaallauda jõudisme, oli väsimus ka kadunud.

________________

*kino – “Jaht” Artises = Väga hea film!

Aja ennast vormi! (8. päev)

Nädal organismi puhastamist sai läbi ja me otsustasime, et anname endale laupäevase patustamise tõttu hindeks: “Veidike kaldusin nõuetest kõrvale, aga ei midagi hullu!”

Esimese, hoovõtu-nädalaga kaotasin kokku 2,6kg ja olen rahul!

Täna jätkasime siis juba tavapärasele söömisele sarnanevat toitumist ning Imre alustas juba ka konkreetsete võimlemisharjutustega probleemsetele piirkondadele.

Mina samal ajal rookisin lund, sest mulle tõesti meeldib ikkagi eelkõige selline liigutamine, millel on mõte sees. Pealegi on lumerookimine minu jaoks peaaegu meditatiivne tegevus, pärast mida tunnen end alati kuidagi õnnestunult väsinult. Aga homme võimlen ikka juba ise ka!

Aga mis siis juhtus laupäeval?

Mul oli juba enam-vähem sellest päevast peale, kui me Pärnus “2 paari” bounty-turniirilt tagasi Tallinna poole sõitsime, soov sinna tagasi minna ja see mõte sai laupäevalõunase kapsa ja tomati juures Imrele maha müüdud.

Mõeldud (mitte kuigi kaua) ja tehtud (ca 12 tunniga)! Lapsed vanaema juurde ja Pärnusse.

Kava:

* Teatrietendus “Imetegija”. Pikemalt selgitamata oli meie jaoks ilmselt tänu teema haakuvusele meie eluga väga hea draamatükk!

* “Grand Cafe”, kus sõime mõlemad vaid eelroa ja jõime sidruniga vett, kaldudes sellegagi programmist päris kõvasti kõrvale.

* “2 paari” ja ÖÖpokker, kus lobisesime ja naersime ja mängisime pokkerit ning patustasime järgmiselt: Imre 4 õlut, mina 1 Lion’i šokolaad ja 2 siidrit.

* Ööbimine ja hommikusöök ülisõbraliku ja toreda perenaisega “Green Villa’s”. Hommikusöögiks võtsime väikese kausitäie putru, mida tegelikult poleks programmi järgi veel enne esmaspäeva teha tohtinud, aga muus osas olime korralikud.

* Jalutuskäik rannas ja sõit koju.

Klõpsud

I klõps.

Ostsin detsembris Max Tomlinsoni raamatu “Aja oma keha vormi” kindla veendumusega, et haaran härjal kohe sarvist ja teen teoks. Sirvisin päeva ja sirvisin kaks, pidasin vaikselt ja valjult plaani, ühel ööl tegin enda objektiivse hindamisegi ära, kuid juba järgmisel ununes raamat öökapile.

Olin Imrele rääkinud, et tahaksin proovida selle programmi läbimist, kuid teda otseselt ühinema polnud kutsunud.

See oli vist pühapäeval, kui ta ise raamatut sirvima asus.

Esmaspäeva hommikul hakkasime programmiga hiilivalt pihta ja pärastlõunast juba tõsiselt. Enamuse esmaspäevast uuris Imps nii seda raamatut kui teisi, koostas menüüsid ja ostunimekirju ning nüüd oleme siis ette võtnud oma esimeses radikaalse toitumise ja liikumise programmi. Ma tundsin järsku äärmiselt teravalt, et mul on paks olemisest konkreetselt kõrini!

Seljataha jäävad vähemalt 5 aastat kaootilist pusimist kaalu ja tervisega, oleme üsna sihilikult hoidunud otsestest eridieetidest ning püüdnud puhtalt liikumise ja tervislikuma toitumise abil asja kontrollida.

Nüüd aga on klõps vist tõesti ära käinud ja kuigi toitume hetkel peamiselt vaid maitsestamata köögiviljast, tunnen end kergemini ja lootused, et asi õnnestub, on hämmastavalt kõrged. Kolme päeva jooksul pole ma tundnud ei tühja kõhtu ega kehva enesetunnet, lähen probleemideta kesköö paiku magama (mis on väga hea, sest enne istusin ma ju pidevalt 4-5 üleval) ja samas olen ärkveloleku ajal kuidagi erksam.

Ma ei julge öelda, et see ongi see kõige õigem asi, mida tegema peab, aga võtame seda Impsuga kui 2-kuulist distsipliiniharjutust ja hindame asja mõtekust ja toimivust alles siis, kui see aeg läbi saab.

II klõps.

Ma ei mängi enam pokkerit, kui selleks väga suurt soovi pole. Istusin varem alailma õhtuti harjumusest arvuti taha ja tegin esimese asjana ikka pokkerilauad lahti. Veebruaris on asjad hoopis teistmoodi. Avan arvuti, loen ja suhtlen, mängin mingit lõõgastavat mängu ja alles seejärel kaalun, kas üldse mängida mõni turniir või natuke badugit.

III klõps.

Sel aastal oleme Imrega väga tublid kõndijad olnud ning laupäevane Keila-Joa matkaraja külastus oli lihtsalt võrratu!

Pilt tehtud laupäeval Türisalu pangal.

Häid jõule ja kena aasta lõppu!

Oli see vast aasta!

Osati oma soovil, kuid paljuski ka endast sõltumatult, oli tegemist raske, aga huvitava aastaga.
Kõike kokku võttes pean tunnistama, et kuigi püüdsin, jäid paar asja mu hingele kriipima.
Kõige rohkem tunnen süümepiinu sõpradega suhtlemise osas.
Ühelt poolt on paratamatu, et mõned sõbrad/tuttavad jäävad aastatega tahaplaanile ja kerkivad esile uued, kuid sel aastal olin selles, et vanad sõbrad unarusse jäid, eelkõige ise süüdi.
Tean, et nad ei heidaks mulle seda isegi ette, kui nad teaks, mille kõigega ma nende küllakutsumise või neile isegi tähtpäevadel helistamise asemel tegelesin, sest kõigil meil on aeg-ajalt probleeme, mis nõuavad kogu aega ja tähelepanu. Siiski on mul tunne, et piisavalt suure tahtmise korral oleks ma saanud sõprade jaoks rohkem aega näpistada. Seejuures pole üldse välistatud, et ma ise olin kõige suurem kaotaja, sest nagu me teame, siis jagatud mure on poole väiksem ning võib-olla oleks mõni asi sõprade toel lihtsam taluda olnud.
Niisiis on üsna selge, milline on minu soov järgmiseks aastaks: veeta rohkem aega koos sõpradega!
Teised kripeldavad asjad on teada vaid kitsale ringile ja neid ma siia kirja ei pane.
Kes teab, see teab ja vaikib;)!

Positiivsemalt rääkides oli aastas muidugi hoopis rohkem seda, tänu millele saab rahul, õnnelik ja uhke olla.

Ma olen õnnelik ja rahul, sest mul on …

1) …mu abielu.
Kirjeldamaks seda, kui mõistev, hoolitsev, kaasamõtlev, alati toetav ja just minule sobiv kaaslane Imre on, pole mul lihtsalt piisavalt kirjanduslikku annet.

2) …mu lapsed.
Mu mure ja mu rõõm üheskoos! Iga aastaga on tegemist üha vähem laste ja hoopis rohkem iseseisvate, väga tugevate isiksustega. Nad arenevad meeletu kiirusega ja aeg-ajalt tundub, et ma ei suuda sellega sammu pidada. Ma ei saa neilt ära võtta nende murdeeaga kaasnevat maailmavalu (õnneks ma vähemalt mäletan, et laps olla pole sugugi nii lihtne, kui siit kaugemalt vaadates suurena tunduda võib) ja see teeb endale haiget. Igasse päeva oskavad nad luua olukordi, mida uneski ette näha ei oska ja iga päev üllatavad nad mind millegi sellisega, mille jaoks arvasin nad olevat alles liiga väikesed või rumalad. Ja iga päev mingil hetkel ütlevad nad midagi sellist, mis näitab nende ootamatut küpsust või hoopis süütut lapsemeelsust, mõlemad äratundmised on ema jaoks võrdselt armsad!

3) …mu töö.
Olen kõik muud ametid hüljanud ja töötan PokerStars Eesti sotsiaalmeedia vabakutselise konsultandina. Lühidalt ma teen tööna asju, mida ma teeksin hea meelega ka tasuta (ja olen aastaid teinudki), aga seda hetkel minu jaoks täitsa piisava tasu eest. Mul pole kontorit, mul pole kellast-kellani tööd, mu ülemus tunneb mu vastu huvi 2-3 korda kuus ja mu kohustuseks on vahendada Eesti mängijatele PokerStarsiga seotud uudiseid.
Mulle iseendale meeldib kursis olla, kuidas Eesti mängijatel suurtel pokkeriturniiridel läheb, mind ennast huvitavad pokkerikampaaniad ja eripakkumised, mulle tohutult meeldib mängijatega suhelda ja see ongi nüüd mu töö! Ma tõesti ei oska hetkel rahateenimiseks midagi paremat välja mõelda! Uuest aastast tuleb ülesandeid küll oluliselt juurde, kuid see ei muuda töö sisu.

4) …mu hobid.
* Pokker oli kogu aasta täielikult hobiks taandunud, sest kuigi mängisin peaaegu iga päev, siis ei suutnud ma pooltel kuudel aastas PokerStarsis isegi VIP Silver taset saavutada. Arvestust ma oma sissemaksete ja võitude kohta ei pidanud, suurem osa ajast ei kasutanud ka abiprogramme. Järgmisel aastal tahaks pokkerisse jälle natuke professionaalsemalt suhtuma hakata ja natuke lisaraha ka teenida, seega lubasin endale, et hakkan taas korralikult statistikat koguma, mängu õppima ja analüüsima.
* Reisimine. Selle aasta vahvamad reisid olid perereis Apuuliasse (Itaalia) ja meie iga-aastase WSOP reisi California osa.
* Fotograafia on kahjuks taandunud. Klambri lahkumisega Kanadasse kaotasin sel alal juhendaja ning õppimise osas on asi suhteliselt soiku jäänud, vajadusel pilte ikka veel teen.
* Käsitöö on see-eest hakanud tagasi tulema, kuigi aega kipub selleks siiski väheks jääma.
* Mõnusaks sportlikuks harrastuseks oli meil Imrega sel aastal pikalt igaõhtune tunniajaline kõndimine. Küllap see tuleb taaselustada, kui õues jälle veidi normaalsemaid kraade antakse.
* Tantsukursused said detsembris otsa, aga küllap tekitame aasta alguses endale jälle uued. Mõneti on see nukker, kuidas ma kõik sammud suudan ära unustada ja sassi ajada ja selge see, et ega tantsimine minusugusele rütmitajuta poolkurdile hobina ehk väga ei sobigi, aga samas on selle harrastuse oluliseks aspektiks hoopis võimalus iga nädal kahekesi poolteist tundi segamatult teineteise embuses olla ja sügavalt silma vaadata, ilma et keegi meid otseselt imelikeks peaks. Niisiis on tegemist emotsionaalselt väga toreda ja vajaliku ettevõtmisega.

5) …mu sugulased, sõbrad ja tuttavad.
Olen tänulik kõigile, kes on mind sel aastal naeratama pannud ja loodan, et olen suutnud enamasti samaga vastata!
Teid on palju ja te kõik olete igaüks omal erilisel viisil mulle väga tähtsad!

Läti kontrastid

Rohelise laine puudumise tõttu tänavaliikluses armastavad paljud riialased tööle sõita Daugava jõge mööda

Läti liiklus on kergelt kummaline. Kõigepealt panid mind imestama maanteel ülisõbralikud autojuhid, kes tõmbasid kaherealisel ja –suunalisel teel vaguralt paremasse serva, kui kiirem auto seljataha jõudis. Ja seda ei teinud üksikud hiigelsuured põllutöömasinad, vaid antud käitumine oli täiesti standard. Eestis levinud „katmismentaliteediga” harjununa – „kui oled nii kõva mees, et minust kiiremini tahad sõita, siis anna endast parim, lihtne see olema ei saa – tee on kitsas ja mina meie küla parim katja!” – oli kohe imelik olla.

Kontrastiks vahvatele liiklejatele maanteel on Riia valgusfoorid väga tobedalt seadistatud. „Rohelise laine” termin on täiesti tundmatu. Hotellist kasiinosse sõites olime sunnitud seisma iga foori taga ning neid oli pooleteistkilomeetrise lõigu peal 7-8 tükki! Kolmanda käiguni praktiliselt ei jõudnudki! Ning täiesti arusaamatu on 5 sekundiline „igas suunas punane tuli” režiim, minu kastisisene mõtlemine selle vajadusest aru saada ei suuda.

—

Royal Casino, kus Eureka Poker Tour toimub, paistis samuti silma kontrastidega. Väljast on tegemist täiesti tuhmi hoonega, millest esimese hooga lihtsalt mööda kõndisime. Ei mingeid neoontulukesi ega erksaid värve, alles lähedalt uudistades näeb uksesildilt lugeda „Royal Casino”. Seevastu siseruumide interjöör on äärmiselt luksuslik ja suursugune, Henri väitel pidid esimese korruse tualettruumi ukselingid olema Swarovski kristallist ning suurima sviidi katusele saab soovi korral laskuda helikopteriga. Vot sedamoodi.

Aga selle toreduse keskel tegutsevad torisevporisevad võõrustajad. Allkorruse mustanahaline uksehoidja oli väga sümpaatne, registratuuri näitsikud ka, aga kui juba sees olid, siis võttis teenindav sfäär nõukaaegse sööklatädi taseme. Kõik kolm kontakti, mis olin sunnitud võtma uurimaks turniiridele sisseostmise võimalusi, varieerusid äärmise pahurlikkuse ja halvasti varjatud viha vahel. No äkki tulin liiga vara või eirasin T-särgiga nende riietumisetiketitundlikku hinge ja õhtul on kõik juba teisiti.

Eureka!

Läheb sõiduks!

Meie asume igatahes kohe-kohe teele, et võtta suund vennasvabariigi pealinnale Riiale, kus toimub PokerStarsi lähimineviku ning -tuleviku suurim turniirifestival Eureka Poker Tour.

Mina erilisi mänguplaane ei pea, peaksin eelkõige tegelema oma töö ning eestlastele kaasaelamisega. Imre seevastu loodan mitmele turniirile saata juba alates satelliitidest.

Lõunasöök veel täna koduses Pränus ning siis juba edasi oma hotelli Radisson Blu Elizabete Riga!

Ootame rohkelt eestlasi meiega lähipäevil liituma ning see, kes kohal, andku teada meie telefonidel, meiliga, Twitteris või Facebookis. Teeme sellest ühe mõnusa eestlaste väljasõidu ja tuleme tagasi hästi palju rikkamatena!

Niisiis kohtumiseni Riias või internetis!

Täna ka esimene naisteliiga turniir, loodetavasti on net ei jukerda ja saan kaasa mängida!

WSOP 2012 – esimene nädal

„Esimene võrujaht plaanis teisipäeval, $1500 plo8. Olen sellel turniiril juba kaks korda rahadesse jõudnud, 2006 jõudsin finaallauale päris lähedale (20. koht). Äkki seekord tuleb ära!“
Ei tulnud veel ära. Jäin hoopis 15 mängija kaugusele rahakohast. Aga jätkame ikka järjekorras.

$240 Golden Nugget Grand Series fixed limit omaha high low
Õnnestus esimene tulemus kirja saada, 5. koht ja $1364. Kolmas limit-turniir järjest ja tõtt öelda hakkas juba natuke ajudele. Esimesed paar tundi võiks tegelikult lihtsalt sisse magada ja mäng on umbes sama huvitav, kui jälgida värvi kuivamist. Hiljem mängitakse juba sisuliselt pot limitit, sest iga mängitud käsi paneb löögi alla suure osa stäkist ja siis on juba põnev. Võib-olla isegi lahedam, kui pot limit, sest floppe nägi peaaegu iga käsi. Oma pimepanust kaitsti hilises staadiumis absoluutselt liiga palju, kohati tundus, et ühe panuse peale mahaviskamist karistatakse lauast eemaldamise vms. Finaallaua tase oli viisakalt öeldes tagasihoidlik, ehedaima käena meenub 5bb-ga mängija limp varajasest positsioonist Q-J-3-3, hehee. Antud käsi kvalifitseerub tõenäoliselt halvima 5% hulka huilo kätest ja holdemis oleks analoogne käik eri mastist 9-3ga limpimine. Aga kolm oli flopis ja duubel tuli, paki lugemine oli härral igatahes kuldselt paigas.

$340 Wynn Classic pot limit omaha high low (re-entry)
Taaskord tuli tõdeda, et Wynn on tõenäoliselt maailma kõige ilusam hotell. Täiesti fantastiline ning pokkeritoa ülimugavad toolid ainult rõhutasid seda tõdemust. Mäng kulges raskele lauale vaatamata kenasti, kohe alguses sain 600bb-d kolme mängijaga pangas kõrgeima kolmiku + nutmasti tõmbega turnil väga hästi sisse, aga üks vastastest tõmbas madala kokku ja pidin leppima poole pangaga. Viimases käes läksime flopist madalaim kolmik vs top 2 sisse ja vastane tõmbas neliouteri välja. Oh well.
Olles esimese nelja päeva jooksul 41 tundi turniiripokkerit mänginud otsustasin Binionsi $200 plo8 vahele jätta. Et loobun live plo8 turna mängimisest tundus Eestis turniirikava koostades täiesti mõeldamatu, aga siin oli kumm tühi. Arvan, et tegin õigesti. Samal päeval kolisime Downtownist Rio kõrvale „koduhotelli“ Gold Coast, tegime tunnikese trenni, käisime Chinatownis Tai kööki nautlemas ja Aasia supermarketis „ostuekskursioonil“, siiamaani näksin krevetikrõpse, hõõguvtuliseid pähkleid, tom yum maitselist kuivatatud mererohtu, kalmaariribasid ja meekastaneid. Mõned maitsevad head, mõned mitte eriti. Aga sigahuvitav söögipood oli.

$1500 WSOP pot limit omaha high low
Jällegi väga hea algus, kasvatasin stäkki rahulikult tõusvas joones, pärast söögipausi tormasin komeedina otsejoones üles ja sain stäki 30k peale, mis oli antud hetkel umbes 2,5x keskmine. Töö käigus elimineerisin mängust Scott Clementsi, kelle huilo õppevideosid olen PokerXFactor lehel huviga jälginud. Vot sellist siugu on ta oma rinna peal soojendanud.

Paraku siis algas allamägi, mida ei saanudki pidama. Kõigepealt kaotasin ässadega enne floppi all-in vastasseisu, kus olin 2:1 ees. Siis „neljandikustati“ mind vist neli korda riveriga ära, jube frustreeriv. Mitte, et ma iga kord suure soosikuna sisse oleksin saanud, üsna flippadi-floppadi nagu selles mängus ikka, aga enne riverit olin kogu aeg vastasele kotti pähe tõmbamas, kuid pärast viimast kaarti leidsin paraku alati enda kotist. Teise päeva sain mikrostäkiga, seal üritasin buttonilt veelgi pisemat 1,5bb mikrostäkki isoleerida T-T-5-3, muidugi ülimalt marginaalne käsi, aga lootsin blindid välja lüüa ja kolmandiku stäki peale lisarahaga pangas flipata. No umbes sama, nagu holdemis äsada JTs-ga. Paraku väike blind maksis A-Q-7-3, mikrostäkil oli A-K-8-4 ja laud tuli K-9-2-9-Q…ehhh seda riverit.

$240 Caesars Mega Stack Series pot limit omaha high low (re-entry)
Pärast tundetasandil ülitähtsat WSOP turniirilt langemist tegin algajaliku vea ja läksin ängistuse leevendamiseks kõrtsi asemel suhteliselt vähetähtsat turniiri mängima. Oi krt, kui halvasti ma mängisin, nagu vana oinas. Sees oli täpselt kaks tunnet, rahutus ja kärsitus, tahtsin mängida iga kätt, aga seljaüdisse kodeeritud professionaalsuse tõttu mängisin ainult kahte kolmandikku…Kukkusin kiiresti, aga halb rahutus on siiamaani sees. Nüüd tegelen mängulusti ja meelerahu taasleidmisega, sellises olekus mängimine on täiesti otsene rahapõletus.

Rahalauad ja inimlugemine
Suurtele plaanidele vaatamata pole kordagi rahalauda jõudnud. Mängutunde on turniiridel nii palju kogunenud,et raske on ennast selles süüdistada. Tahtmist ka eriti pole, dämit küll. Vaatan täna jalgpalli ära, loen natuke „Mindsetti“ ja pärast õhtusööki loodetavasti saan lainele.
Inimlugemine läheb ka väga vaevaliselt, sisuliselt pole ühtegi suurt „telli“ tuvastada suutnud, heh. Aga jätkan otsinguid ja vähemasti olen mängu jälginud tavapärasest palju tähelepanelikumalt.
Homme üritan ennast Downtowni vedada, badugit mängima. Ei suuda vist sellist kuidagi mängimata jätta. Edasised WSOP plaanid olenevad tujust, vist teeme Kassiga paarismängu, mille eest võru küll ei anta, aga uhke tunne oleks võita ikkagi. 1-2 kilost holdemi vbl ka ja $3000 plo huilo. Eks vaatab jooksvalt.

Venetian naisteturniir $400

Kui olin esimeses lauas vastaseid 2 tundi hoolikalt jälgides tuvastanud paar väga “tight” ja paar “ultra-loose” tegelast ning pidanuks tehtud töö vilju nautima hakkama, siis tõsteti mind teise lauda.

Soosiv kaardijooks puudus ja uued lauakaaslased olid täitsa segased: 40BB-ga mindi preflop all-in QQ v 88, calliti megasuuri kolmpanuseid KT-ga ning riveril potisuurune panus paranemata taskukolmedega…

Ca 2 tunni jooksul, mis ma seal lauas veetsin, sain mängitava kaardi 3 korda: 77, ATs ja 99 ning need kulgesid järgmiselt.

Blindid 100/200, ante 25. Mul on keskmisel positsioonil 77 ja minuni on folditud, panen sisse 500, minust järgmine tulistab 1200 ning blindid callivad, callin samuti. Floppi enam ei mäletagi, kuid SB beti peale loobun oma paarist.

Blindid 150/300, ante 25. UTG leian ATs ja kuna ma pole väga tükk aega midagi mänginud, siis tulistan kohe 800 ning saan 4 calli! Milline respekt (‘ülitight’ mängijale)! Flop JT4, mille peale üks blindidest tulistab kohe poti ning mina loobun oma flopatud paarist. Hiljem avab flopist poti tulistanud naisterahvas küll 99 ning mastipüüdja AQ, aga ikkagi ei oska ma nelja vastase vastu teisest paarist loobumist endale pahaks panna.

Blindid 200/400, ante 50. Eest tuleb “loose-agressive” mängijalt raise 1000-le, “loose-passive” callib ja minul on buttonil 99, millega lükkan oma järgijäänud 4800 nööpi sisse. Paraku läheb SB seepeale 12000 all-in ning “loosed” foldivad. SB ärkas emandate otsas ning laud mulle abi ei toonud.

Aga Venetian on väga ilus hotell. Siin üks pilt nö. koridorist.

El Cortez’ist Gold Coast’i

Täna oli ülitegus päev.

Tõusime üles ja käisime Californias (siis sellenimelises kasiinohotellis) ja Main Street’is söömas.

Imre oli algul plaaninud minna Binions’i PLO8 turniirile, kuid pärast sööki meelitas mõte puhkepäevast teda veidi rohkem, seda enam, et arvutuste kohaselt oli ta viimase nelja päeva jooksul pokkerilauas veetnud 41 tundi ja lisaks oli meil täna vaja ka hotelli vahetada. Niisiis pakkisime asjad ning kolisime Riole lähemale, meile juba teada-tuntud Gold Coast’i.

Juba taksos oli tunne nagu sõidaks koju.

Meie lemmik õllejoomiskohast T.G.I. Fridays’est oleksime esimese hooga möödnud, kuid läbi akna nägime lauas istumas… Raigo Aasmaad, kes oma turniirieelset sööki ootas. Vahemärkusena olgu öeldud, et Raigo oli eelmisel päeval WSOP 44. turniiril jõudnud teise päeva, kus ta lõpuks sai 275.koha ning $1937.

Niisiis sai Gold Coast’is esimesed õlled tehtud juba 15 minutit pärast sisseregamist. Tervitused siinkohal Kuressonile!

Raigo läks turniirile ja meie jõusaali. Müttasime seal tunnikese (mina kõndisin peamiselt jooksulindil, Imre tegi ka muud). Eelmistest aastatest mäletan, et seal ruumis käis vaid mõni üksik inimene, seekord aga oli seal koos meiega punnis musklitega mehi vähemalt 4 tükki ja lisaks astus paar naisterahvast ka läbi. Basseinile oli aasta jooksul miskipärast raudaed ümber ehitatud, silmale oli see küll ütlemata kole, aga äkki on see mingi turvalisuseteema.

Hotellis on minu teada kahte sorti tube ja ma olen väga rõõmus, et sattusime “vanasse” heleda mööbliga tuppa ning 7.korrusele, kus on ikka vaadet ka. Pärast El Cortez’i urgast (kuhu ei näe põhjust enam tagasi minna), on siin eriti avar ning võimalus võtta tuppa külmkapp on ka väga teretulnud.

Lõunat või õhtust söömas (sööme siin tavaliselt 2 korda päevas: hommikul ning kuskil lõuna ja õhtu vahepeal) käisime Hiinalinnas Kung Fu restoranis. Tom Kha ning Thai salat, pudel valget veini – kõrvetasin suu ja jäin purju – väga mõnus! Koht meeldis, toidud olid head ja teenindus soe, aga minna tuleks sinna ilmselt suurema grupiga, muidu on kogused liiga suured ning ei saa proovida erinevaid asju, mida järgmisel korral kindlasti teha tahaksin.

Seejärel veetsime aega aasia toidukaupluses ja liialdamata olime seal 1 tund ja 15 minutit, sest meil oli vaja üle vaadata kõik kalad ja molluskid ja teod ja krevetid ja juurviljad ja nuudlid jne.

Siis tulime hotelli ning ma sain e-kirja, mis mind üliväga rõõmustas! Liina tuleb kolmapäeval Vegasesse ja me mõlemad plaanime mängida WSOP naisteturniiri ning veel mingit WSOP turniiri (tema võib-olla isegi põhiturniiri ka).

Nüüd tuttu! Imre teeb homme oma selle aasta esimese WSOP turniiri (PLO8 $1500), mina mõtlen sügavalt, kas viitsin sõita Venetiani naistekale. See algab kell 16, seega on otsustamiseks veel piisavalt aega.

Varsti lisan pilte Facebooki kah!

WSOP 2012 eelvaade

Tänavune WSOP on minu jaoks paberil eelnevatega väga sarnane, samas üsna erinev. Sarnane on reisi ülesehitus – kõigepealt kohanemis- ja sisseelamisaeg neoontuledes lõõmavas Downtownis, siis Rios tiitlite pärast võitlemine ja lõpetuseks väike road-trip Kaliforniasse. Aga mille poolest siis erinev? Peamiselt seetõttu, et plaanis on küllalt palju cashi mängida. Siiamaani olen ma kõikidel WSOP reisidel kokku rahalauas mänginud ülivähe tunde, võib-olla umbes ühe ööpäeva jagu. Lihtsalt ei viitsi pärast turniiri enam maha istuda, palju mõnusam on voodis vedeleda ja pesapalli vaadata. Nüüd seevastu ootan suure huviga Rio Big-O laudu, tegevus pidi väga vilgas olema. Big-O on omaha hi-lo laiendatud versioon, kus mängijale jagatakse kätte viis taskukaarti! Kõlab väga lahe, eh? Igatahes kavatsen lühikeseks jäänud turniiriõhtutel kindlasti vahvat viiekaardimängu grindima minna.

Kui oled spetsialiseerunud omaha hi-lo peale, siis on WSOP-st ikka väga raske mööda vaadata. Praktiliselt ainuke aeg aastas, kui on võimalik lives huilotada. Järgmise kümne päeva jooksul toimub peaaegu iga päev kuskil kasiinos PLO8 turniir, uskumatu värk. Peab meeldima! Pärast WSOP-d tuleb järgmine live-huilo ilmselt alles 2013. aasta Eesti meistrivõistlustel!

Üks eesmärk on seekord veel, nimelt üritan teha uurimusretke live-tellide maailmasse. Mulle tundub, et lives on see väga alahinnatud tähtsusega valdkond. No krt, Hellmuth ei tundu fundamentaalsel tasemel väga tugev mängija, ometi võitis ta tänavu kaheteistkümnenda võru. Kuhugi peab olema koer maetud ja natuke hakkab tunduma, et ta suudab mängijaid lihtsalt ülihästi lugeda. No vot, krabasingi riiulist Joe Navarro „Read`em and reap!“ raamatu kaasa ja lihvin nüüd inimlugemisoskust. Vegasest paremat kohta selleks pole, kõige rohkem telegrafeerivad oma kätt ikkagi algajad mängijad ning turistidest teadupoolest siin puudust ei ole.

Sedapsi siis. Paar turniiri oleme juba mänginud, Golden Nuggeti “The Grand” festivalil. Horsel kukkusin kohe pärast lõunapausi ja stud huilos sain rahalähedase kogemuse. Natuke paneb kukalt kratsima, et mis mõlgub inimese peas, kui pärast üheksatunnist mängu otsustab ta pool stäkist kolmpanustatud pangas X-X-5 ja X-X-8 vastu 2-T-2 käega sisse ajada. Aga sumistas kenasti kaks paari kokku, wtg.

Täna Golden Nuggetis limit omaha huilo, homme Wynnis plo8. Esimene võrujaht plaanis teisipäeval, $1500 plo8. Olen sellel turniiril juba kaks korda rahadesse tulnud, 2006 jõudsin finaallauale päris lähedale (20. koht). Äkki seekord tuleb ära!