söök | Elu on lill

Naistelehe trennieksperiment – 2. päev

Tundsin juba öösel magades, et lihased on valusad, ja hommikul teiselt korruselt kööki jõudmine oli üsna vaevaline. Eriti valusad olid sääre- ja reielihased.

Söömine:

Hommikuks puder nagu nõutud, aga lõunasöögi muutsime tooraine puudumisel ära ja valisime spagetid köögiviljadega, vahepalaks õun ja õhtuks taas spagetid ning ühe juustuviiluga võisaia lubasin endale tubliduse eest kingituseks ka.

Kuigi päeva esimeses pooles pani mind ainuüksi trennile mõtlemine õlgu väristama, läksime kell neli kohusetundlikult ilusasse kevadilma ja tegime intervall-treeningu (8 korda vaheldumisi 2 minutit jooksu ja 1 minut kõndi) endalegi imestuseks ilma kokku kukkumata läbi. Hullem pingutus tuli hiljem.

Imre oli pea kõik tänase treeningu harjutused ära õppinud ja lihtsalt alustas, aga mina ajasin muudkui raamatus näpuga järge. See, et ma ei suutnud jätta meelde ja teha ilma vahepeal raamautst otsimata 4 järjestikust harjutust, tekitas hirmu. Ma ei saanud aru, kas mu mälu on kogu aeg nii kehv või oli tegemist ülepingutusest tuleneva ajutise probleemiga.

Esimesel korral on harjutuste läbitegemine raamatu järgi ikkagi raske, palju parem oleks, kui keegi need ette näitaks. Samuti on tülikas see, et kogu aeg tuleb raamatut lapata, et õigeid harjutusi üles leida. Eriti keeruline oli asi kõhulihaste seeriatega, sest need asuvad välkrünnaku läbija jaoks täiesti kummalises kohas, 12-nädalase programmi sissejuhatuses, ning konkreetse päeva juures puudub isegi viide, missugustest seeriatest üldse jutt käib.

Kogu harjutuste kava ma täna läbi teha ei plaaninudki, sest ma ei näe enda pildituks treenimisel siiski suuremat mõtet.

Tänases kavas olid superseeriad kätele ja kuna esikäpad olidki ainsad, mis eilsest veel suhteliselt korras, siis tegin kohusetundlikult nõutud kolm neljast harjutusest koosnevat ringi ära. Tõsi, tehnilise varustuse puudumise tõttu muutsime veidi viimast harjutust.

Kahest harjutusest koosnevat kükkide ja puusatõstete seeriat kästi teha 3 korda, kuid arvestades mu jalgade hommikust olukorda, tegin seda siiski ainult ühe ringi. Samuti piirdusin ühe ringiga „lendamise“ ja tõstekangi (minu puhul küll hantlite) surumise harjutuste puhul.

Kõhu- ja kerelihaste treening nägi ette Seeriat 2, kuid kogemata tegin hoopis Seeria 1, loodan, et sellest pole suuremat häda.

Veidike venitasin end pärast intervall-treeningut ning ka trenni lõppu tegin ca 8 minutit lõdvetsus- ja venitusharjutusi, millele ma polnud eile piisavalt tähelepanu pööranud.

Pärast trenni ning dušši lubasin endale paar tundi täielikku puhkust ja lugesin voodis vedeledes ühe poolelioleva raamatu lõpuni. See, et olen end siiski täielikult üle koormanud, sai täpselt ja valusalt selgeks, kui hakkasin hiljem teise korruse trepist alla tulema. Võtsin ühe astme korraga, iga sammu juures lihasvalust nina krimpsutades. Veelgi hullem oli aga hiljem tagasi üles minna, selleks pidin end konkreetselt käte jõul käsipuu najal üles vinnama.

Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik ära teha homne treening?! Soovitatavalt tuleks minna ujuma, ja tegelikult see tundubki ainus hea plaan hetkel, sest jooksmise ja isegi mitte kõndmise peale ma ei taha isegi mõelda.

Kuidas kaalulangetajad vastlad üle elasid? (9.päev)

Ei saa salata, et toiduga patustamata me täna päriselt olla ei plaaninudki.

Kuni kelgumäele minekuni olime tublid: hommikul sõime putru ja päeval läätsehautist. Ka õhtusööki koos minu ema perega alustasime värskest salatist, kuid hiljem eksis Imre reeglite vastu sealihast šašlõkiga ja mina nautisin lisaks ära terve vastlakukli.

Asi oli seda väärt ja kahetsema ei asu, sest usume, et kelgumäel sai kalorid kenasti ära põletatud.

Hõissa vastlad!

Aja ennast vormi! (8. päev)

Nädal organismi puhastamist sai läbi ja me otsustasime, et anname endale laupäevase patustamise tõttu hindeks: “Veidike kaldusin nõuetest kõrvale, aga ei midagi hullu!”

Esimese, hoovõtu-nädalaga kaotasin kokku 2,6kg ja olen rahul!

Täna jätkasime siis juba tavapärasele söömisele sarnanevat toitumist ning Imre alustas juba ka konkreetsete võimlemisharjutustega probleemsetele piirkondadele.

Mina samal ajal rookisin lund, sest mulle tõesti meeldib ikkagi eelkõige selline liigutamine, millel on mõte sees. Pealegi on lumerookimine minu jaoks peaaegu meditatiivne tegevus, pärast mida tunnen end alati kuidagi õnnestunult väsinult. Aga homme võimlen ikka juba ise ka!

Aga mis siis juhtus laupäeval?

Mul oli juba enam-vähem sellest päevast peale, kui me Pärnus “2 paari” bounty-turniirilt tagasi Tallinna poole sõitsime, soov sinna tagasi minna ja see mõte sai laupäevalõunase kapsa ja tomati juures Imrele maha müüdud.

Mõeldud (mitte kuigi kaua) ja tehtud (ca 12 tunniga)! Lapsed vanaema juurde ja Pärnusse.

Kava:

* Teatrietendus “Imetegija”. Pikemalt selgitamata oli meie jaoks ilmselt tänu teema haakuvusele meie eluga väga hea draamatükk!

* “Grand Cafe”, kus sõime mõlemad vaid eelroa ja jõime sidruniga vett, kaldudes sellegagi programmist päris kõvasti kõrvale.

* “2 paari” ja ÖÖpokker, kus lobisesime ja naersime ja mängisime pokkerit ning patustasime järgmiselt: Imre 4 õlut, mina 1 Lion’i šokolaad ja 2 siidrit.

* Ööbimine ja hommikusöök ülisõbraliku ja toreda perenaisega “Green Villa’s”. Hommikusöögiks võtsime väikese kausitäie putru, mida tegelikult poleks programmi järgi veel enne esmaspäeva teha tohtinud, aga muus osas olime korralikud.

* Jalutuskäik rannas ja sõit koju.

Aja oma keha vormi (5. päev)

Tunnen end endiselt väga hästi ja otseselt tühja kõhtu pole kannatama pidanud, kuid aeg-ajalt avastan sellele vaatamata, et olen unistamas esmaspäevast, mil võin ära süüa need 4 riisivahvlit, mis pühapäeva õhtust saati mind leivakorvis ootavad.

Vaid teisipäeval jätsime ajanappuse tõttu igapäevase kõndimisretke tanklani ja tagasi ära, teistel päevadel oleme oma värsketest salatitest ja köögiviljahautistest saadud superenergia kenasti terviserajale viinud. Täna, maas seda paksu ja kleepuvat lund nähes oli algul küll tunne, et tervet ringi ilmselt ära teha ei jaksa, kuid omavahel Eesti pokkerimängijaid taga rääkides jõudsime ootamatult sihtpunktini ja kuna me ju tanklas ei ela, tuli sealt ka omadel jalgadel tagasi mütata.

Kaalust on märkamatult kadunud täpselt 3 kg, rasvaprotsent veel muutunud ei ole. Esialgu tundub, et programm on üllatavalt kerge! Kõigele lisaks on Imre selle mulle nii lihtsaks ja maitsvaks teinud: menüü koostab ja toidud valmistab tema, mina lihtsalt istun kaetud laua äärde ja naudin.

Programmi esimene – puhastav osa – lõpeb esmaspäeval ja ma ei näe hetkel ees küll midagi, mis selle läbimist takistada võiks.

Leidsin täna oma üle-eelmise aasta märkmiku ja seda sirvides avastasin, et ma olin 2 aastat tagasi täpselt samas kaalus, mis ka nädal tagasi. Ei oskagi hinnata, kas see on halb või hea, aga kindlasti pole see kõige hullem, sest vähemalt juurde pole midagi tulnud. 😉

Lastel oli aga tõeline talverõõmupäev:

El Cortez’ist Gold Coast’i

Täna oli ülitegus päev.

Tõusime üles ja käisime Californias (siis sellenimelises kasiinohotellis) ja Main Street’is söömas.

Imre oli algul plaaninud minna Binions’i PLO8 turniirile, kuid pärast sööki meelitas mõte puhkepäevast teda veidi rohkem, seda enam, et arvutuste kohaselt oli ta viimase nelja päeva jooksul pokkerilauas veetnud 41 tundi ja lisaks oli meil täna vaja ka hotelli vahetada. Niisiis pakkisime asjad ning kolisime Riole lähemale, meile juba teada-tuntud Gold Coast’i.

Juba taksos oli tunne nagu sõidaks koju.

Meie lemmik õllejoomiskohast T.G.I. Fridays’est oleksime esimese hooga möödnud, kuid läbi akna nägime lauas istumas… Raigo Aasmaad, kes oma turniirieelset sööki ootas. Vahemärkusena olgu öeldud, et Raigo oli eelmisel päeval WSOP 44. turniiril jõudnud teise päeva, kus ta lõpuks sai 275.koha ning $1937.

Niisiis sai Gold Coast’is esimesed õlled tehtud juba 15 minutit pärast sisseregamist. Tervitused siinkohal Kuressonile!

Raigo läks turniirile ja meie jõusaali. Müttasime seal tunnikese (mina kõndisin peamiselt jooksulindil, Imre tegi ka muud). Eelmistest aastatest mäletan, et seal ruumis käis vaid mõni üksik inimene, seekord aga oli seal koos meiega punnis musklitega mehi vähemalt 4 tükki ja lisaks astus paar naisterahvast ka läbi. Basseinile oli aasta jooksul miskipärast raudaed ümber ehitatud, silmale oli see küll ütlemata kole, aga äkki on see mingi turvalisuseteema.

Hotellis on minu teada kahte sorti tube ja ma olen väga rõõmus, et sattusime “vanasse” heleda mööbliga tuppa ning 7.korrusele, kus on ikka vaadet ka. Pärast El Cortez’i urgast (kuhu ei näe põhjust enam tagasi minna), on siin eriti avar ning võimalus võtta tuppa külmkapp on ka väga teretulnud.

Lõunat või õhtust söömas (sööme siin tavaliselt 2 korda päevas: hommikul ning kuskil lõuna ja õhtu vahepeal) käisime Hiinalinnas Kung Fu restoranis. Tom Kha ning Thai salat, pudel valget veini – kõrvetasin suu ja jäin purju – väga mõnus! Koht meeldis, toidud olid head ja teenindus soe, aga minna tuleks sinna ilmselt suurema grupiga, muidu on kogused liiga suured ning ei saa proovida erinevaid asju, mida järgmisel korral kindlasti teha tahaksin.

Seejärel veetsime aega aasia toidukaupluses ja liialdamata olime seal 1 tund ja 15 minutit, sest meil oli vaja üle vaadata kõik kalad ja molluskid ja teod ja krevetid ja juurviljad ja nuudlid jne.

Siis tulime hotelli ning ma sain e-kirja, mis mind üliväga rõõmustas! Liina tuleb kolmapäeval Vegasesse ja me mõlemad plaanime mängida WSOP naisteturniiri ning veel mingit WSOP turniiri (tema võib-olla isegi põhiturniiri ka).

Nüüd tuttu! Imre teeb homme oma selle aasta esimese WSOP turniiri (PLO8 $1500), mina mõtlen sügavalt, kas viitsin sõita Venetiani naistekale. See algab kell 16, seega on otsustamiseks veel piisavalt aega.

Varsti lisan pilte Facebooki kah!

Jaanuar sai läbi, olgu tervitatud veebruar!

Pokkerialaselt oli kuu ühelt poolt hea ja teiselt poolt kehvake. Hea oli selles mõttes, et vaatasin ära 3 pokkeri õppevideot, mida on umbes sama palju kui eelmise aastaga kokku. Lugesin eestikeelse Mindset’i peaaegu lõpuni, külastasin tihti foorumit ning tegin (eriti naisteturniiride) laudades vastatse kohta kordades enam märkmeid kui varem.

Rahalises küljes see kahjuks ei peegeldu :(. Kuu ajaga mängisin maha 89,98 dollarit.

Tõsi järgmisesse kuusse jäi mängimiseks veel üks 108$ turniiripilet, mis selle kuu arvestuses kajastub kui -5,5$ ning boonustena sain 50$, mis teeb kokku isegi imepisikese plussi, aga siiski… Sellise tubli töö juures oleks lootunud paremat rahalist tulemust. Samas eks see ole pokker ning turniiridele keskendumisega on mul endiselt ülisuured raskused. Alustan hoogsalt, jälgin mängu, teen märkmeid, aga pikkage turniiride keskfaasis, mida ma naganii halvemini mängin, tüdinen laua jälgimisest, avan kõrvale mõne mullimängu või “hängin näoraamatus” ja PokerNewsis, uus huvi mängu vastu tekib taas juhul, kui turniiril sügavamale jõuan, aga sed ei juhtu just liiga tihti. Siiski pean märkima, et pühapäevased naisteturniirid, mis on minu kõige kallimad ja olulisemad turnad nädalas, olid jaanuaris taaskord seotud ka korraliku ebaõnnega ja ma siis loodan, et kogusin kõvasti “karmat” järgmisteks kuudeks.

Mida ma üldse mängisin?

Naisteturniirid:

* 5 x naiste pühapäevaturniiri Starsis maskumusega 55$ ja ainult ühel neist jõudsin rahadesse! – 185$

* 17 x 11$, tulemusega: -22$

* 46 x 5,5$, tulemusega: -15,46$

* 2 x 4$ EMV Naisteturniiri satikat Trios: -8$

* 8 x 2,2$ Rebuy, tulemusega: +58,40 $

* 38 x turniire sissemaksuga 0,5-1,5, tulemusega: +43,23$

* 4x 500FPP freerolle, tulemusega: +110$

Kahju, et ma nii vähe FPP-sid kogun kuu jooksul, sest tundub, et nende rahaksvahetamine (ka eelmise aasta tulemusi vaadates) on minu jaoks kõige kasumlikum.

Naisteturniirid kokku: – 18,83$

Sit’n’Go Fifty Starsis (Turniir sarnaned Double or Nothing turniirile. Turniir lõpeb, kui kümnest mängijast jääb järgi 5 ja siis kõigepealt saadakse tagasi sissemaks ja ülejäänud raha läheb jagamisele vastavalt turniiri lõpuks kogutud mängumärkidele)

33 x 7$ sissemaksuga tavastruktuuriga turniire, tulemusega:+28,72$

283 x 7$ sissemaksuga turboturniire, tulemusega +94,43$

1x 7$ sissemaksuga Knockout turniir; tulemusega: +3,74$

Singlid kokku: +126,89$

Mitmelauaturniirid (peamiselt Starsis, aga mõned ka Pafis ja Trios):

33 x 11$, tulemusega: -222,88$

6 x 8,8$, tulemusega: -8,52$

1 x 7,5$, tulemusega: -7,5$

8 x 5,5$, tulemusega: +5,63 (+ lisaks pilet väärtusega 108$)

14x 2,2$ kuni 4,4$, tulemusega: +38,97$

MTT-d kõik kokku: -194,3$

Lisaks kogutud boonust Starsis 20$ ja Naisteliiga edetabelikoha eest peaks peagi laekuma ilmselt 30$.

Triobet Live 6.jaanuar — TrioBet Live - Imre ja Ilona

LIVE pokker: Triobet Live algul kohustusena tundunud otseülekande tegemine oli lõpuks äärmiselt meeldiv, kuna Imre saavutas seal 2.koha ja nagunii oleksin pargis hommikuni passinud. Ainus live-turniir, millel jaanuaris ise osalesin, oli Kelly ja Leemeti heategevuslik sünnipäevaturniir, toetasin 5€-ga kiisusid-kutsusid ning nalja sai nii turniiril kui peale seda.

Aga pokker pokkeriks, väga mõnus kuu oli!

Lühidalt: lugesin raamatuid (4 tükki!), käisime perega ja imrega kahekesi kinos (Saabastega kass, Artist, Lohetätoveeringuga tüdruk) ja vaatasime ka kodus paari filmi, kudusin kõigile pere meestele soojad mütsid, sai käidud Kelly ka Leemeti kauaks-kauaks meeldejääval sünnipäeval, lumi tuli maha ja valgeks läks maa, külma on põnevusttekitavalt palju (ise tuvastasime -18 kraadi täna hommikul näiteks, aga kuskil Eestis olevat olnud lausa -29), ema juures oli mõnus päev, kui käisime koos õe perega seal Kuivoja menüü uusi toite proovimas ja isegi kehakaal ei tõusnud sellele ja mõnele teisele üritusele vaatamata kuu jooksul mitte grammigi, üles esikusse ostsime kena raamaturiiuli, meie pea 2 aastat rikkis olnud saunakerise asemele sai uus ostetud, saunas suurpuhastus tehtud ja pärast seda on juba paar korda saunaski käidud, suures toas on lambid laes, tantsukursus algas ja on nii lahe, vabastava hingamise kursuse avalöök oli omapärane kogemus ja ootan juba veebruarikuist uut kohtumist, Kriisikodul on taas natuke raha ka minu tasustamiseks ja ma saan jälle ka oma teist tööd teha. Elu on lill! Lapsed võiks aga ülejäänud aasta küll tervemad olla (kuni detsembrini polnudki keegi eriti põdenud sel kooliaastal), kuna jaanuari teise poole rikkus suures osas asjaolu, et kogu aeg oli vähemalt 1 lastest haige ning seetõttu kogu perega kodust välja eriti ei pääsenud ja tagatipuks on nad nüüd minu nakatanud ning see on päris rõve haigus (palavikku pole, kuid kõik liigesed valutavad, pea on uimane ja tatti täis, aevastus lendab aevastuse järgi, aga nuusates midagi välja ei tule.)

No oli see vast päev!

Nii tihedalt üritusi ja tegemisi täis päeva pole Leiboldite ajaloos ammu või äkki koguni mitte kunagi olnud.

Kui hommikul pisim lapseke kooli ära sai viidud, läksime Artisesse.

“Artist” on väga teistmoodi film ning olen kindel, et see on mõeldud vaatamiseks ainult kinos, tele- või arvutiekraanilt lihtsalt pole võimalik osasid asju kinni püüda. Tegemist on mustvalge filmiga, mida võib käsitleda lausa ajaloolisena, sest arvatavasti kaotasid paljud tummfilminäitlejad helifilmide pealetungil tõepoolest töö. Kas neist kellegi elu just nii tragikoomiliseks muutus on muidugi küsitav, kuid filmi “lugu” ei ole tegelikult üldse see, mille pärast seda vaadata. Igas teises filmis oleks rollide selline ülemängimine tõenäoliselt halenaljakas, aga siin on kõik omal kohal. Sel hetkel, kui klaas lauale asetades esimest korda kuuldav on, avaneb nagu teine maailm, alles siis avastasin, et kogu eelnev film oli toimunud vaid taustamuusika saatel. Võimas värk! Ja koer! Milline halearmas osatäitmine!

Peale kinoelamust polnud tahtmist otse koju minna ja valisime lõunasöögiks sushi. Saime järjekordse kinnituse, et “Silk” (Rocca Al Mare keskuses) on küll teistest Tallinna sushikohtadest kallim, kuid endiselt meile teadaolevatest siiski parim!

Maitsev lõunasöök meeldivas seltskonnas nauditud, oli imekombel jõudu selliseks asjaks, et käisin kingapoes (Imps varustas meid samal ajal järgmiste päevade toiduainetega) ja ostsin endale mustad tantsukingad. Šoppamine on asi, milles Leiboldid on täiuslikud hädapätakad. Tavaliselt väsime poole tunniga ja jõuame koju kas päris tühja kotiga või siis oleme ostnud sootuks teisi asju, mida vaja oleks olnud. Ahjaa, enne olime läbi sõitnud juba ka Denim Dreamist ning mulle teksad leidnud. Uskumatu – kaks vajalikku ostu ühe päevaga!

Natuke oli mahti kodus olla, Imre jõudis teha uinakugi, mina pesin/triikisin pesu ja lõin niisama aega surnuks.

Seejärel toimus meie selle hooaja esimene tantsutund Arigato Tantsumekas. Meie treeneriks on Matis Toome, kuid täna oli ka Ants Tael kohal. Ilmselt tänu sellele, et valisin algajate kursuse (enesekindlust peale eelmise aasta Mairoldi tantsukursuse vaid osalist läbimist edasijõudnute rühma trügida lihtsalt polnud) päris häbisse me kindlasti ei jäänud. Võhmale muidugi võttis, sest 1 tund ja 45 minutit (vaid 10-minutilise pausiga) tantsimist osutus meile suhteliselt kenaks koormuseks.

Sealt edasi kohe Saku Suurhalli, kus täna oli UB40 kontsert. Reggae päeva lõpetuseks on väga mõnus! Kui päris aus olla siis minu jaoks oli täpselt 2 lugu liiga palju, eelviimase loo ajal nimelt tundsin, et kuigi pea Impsu rinnal end sedasi rütmiliselt kõigutada on päris hea, võiks tegelikult juba ära koju ka minna. Lisalood olid mõistagi sellised populaarsemad ning siis läks veri uuesti käima, seega saime lõpuks ikkagi väga mõnusa emotsionaalse laengu.

Lühidalt päeva kokkuvõtteks: kuigi jalad tulitavad hirmsasti, siis hing laulab!

…ja ega muud midagi, Imre istus juba pea tund aega tagasi pokkerilaudadesse ja kohe-kohe alustan tööpäevaga ka mina.

Kohtumiseni!

Vaimukurnav paigalmarss ja meeliülendav rabelemine käsikäes

Mõned asjad kohe ei suju mitte kuidagi, teised seevastu jooksevad ladusalt justkui iseenesest. Seejuures esimesed isegi ei vaja kuigipalju energiat, aga väsitavad tohutult ja teised neelavad su aja, kuid samas innustavad veel rohkem tegutsema.

Mis siis ei suju?

Hirmus mõeldagi, et kehakaaluga võitlemist alustasime Imrega juba veidi enne abiellumist ning aeg-ajalt kokkuvõtteid tehes oleme oma lühiajaliste saavutustega saanud päris rahul olla, aga siis tulevad tublidusse pikad pausid ning tänane reaalsus on see, et oleme kahekesi kokku ligi kolmkümmend kilo raskemad kui allavõtmiseteekonna alguses. Täna oli see päev, kui mul asi jälle kord totaalselt üle viskas! Siililegi selge, et teo poolt armastatud “tasa sõuad, kaugele jõuad” stiil minu puhul ei tööta! Niisiis otsustasin probleemi kallale asuda järjekordselt suurkampaania korras.

“Sünnipäevaks saledaks“ programm lubab mulle väikseid söögiportsjone, palju värsket salatit ning maksimaalselt ühe väikse magusa-ampsu päevas, kohustades samal ajal igapäevaselt palju liikuma. Alkohol pole mulle kunagi kuigi suur tõmbeartikkel olnud, seega ei hakanud selles osas reegleid kehtestama – Klambrid vaja ikkagi Kanadasse saata ju! Liikumise osas pole tähtis, mida konkreetselt teen, lihtsalt iga päev tuleb endale miski järjepidev korraga minimaalselt 30-minutilise kestvusega liikumine välja mõelda.

Ei hakka lugejat igapäevaste uute postitustega koormama, aga täiendan alates tänasest sedasama lihtsat tabelit siin.

kuupäev liikumine kestvus väike magus amps

5.10 jalgrattasõit 1h 30min –

6.10 sammud 30 min 20 gr kirjut koera

7.10 sammud 40 min 1tk marmelaadi

8.10 Täitsa vaba päev seoses Kalmbrite peoga – söön, joon ja tantsin!

9.10 Täitsa vaba päev seoses Klambrite peost toibumisega!

10.10 Täitsa vaba päev seoses Lauri sünnipäevaga.

11.10 sammud 1h 20min

12.10 sammud 45min

13.10 sammud 30min

14.10 sammud 30min

15.10 sammud 30min šokolaaditükk, küpsised 6tk

. korvpall 30min küpsisetort, kringlitükk,

16.10 – – kartulikrõpsud, küpsisetort, kringlitükk

17.10 – – 1 väike tk šokolaadi

18.10 sammud 40 minutit 1/2 rosinakuklit

NB! Ei viitsinud rohkem siia neid kribada. Aga ma üritan väga tubli olla edasi kah.

Konkreetseid numbrilisi eesmärke ma ei püstita, sest usun, et need tulevad reeglitest karmil kinnipidamisel iseenesest.

Käisin just kaalu peal ka ära ja jubedad numbrid on järgmised: 74,9kg, rasva 37,6%. See siis selleks, et oleks mida pooleteise kuu pärast võrrelda.

Rabelemisest

Üks rabelemine on seotud märksõnadega lapsed, laste kool, laste trennid ja huviringid.

See on selline rabelemine, mis kurnab mu reedeks ikka korralikult ära. See on kogu aeg ühesugune ning midagi positiivset on sellest autoga mööda linna ringiajamisest keeruline leida. Täna tegin plaane muuta suhtumist ning kasutada seda aega, kui lapsed on autos, endiselt nendega suhtlemiseks, aga üksiolemise aega veidi paremini ning juba tänasel hommikul võtan autosse kaasa inglise keele õppeplaadi. Äkki saan vähemalt natuke tarkust juurde, raadiosaated on küll kohati meelelahutuslikud, kuid ma ei seedi üldse päevast-päeva korduvaid reklaame ja lisaks on tüütu ebasobivate muusikapalade ajal pidevalt uut jaama otsida.

Teise rabelemise märksõna on naisteliiga.

Kui sain vihjeid, et sel aastal pole PokerStars 2-aastase staažiga naisteliiga korraldamisele kaasaaitamisest eriti huvitatud, oli mingi hetk arvamus, et jätame siis ürituse lihtsalt ära. Samas aga kripeldas endal ning päris mitu naismängijat küsis, et kas ja millal sel aastal see naisteliiga tuleb. Viimaks otsustasime Imrega, et hakkan asja siiski ajama ning teeme ära, et kui ka tulevad eelmiste aastatega võrreldes kehvemad lisaauhinnad või on väga vähe osalejaid, siis vähemalt traditsioon jätkub. Küll tulevad jälle ka paremad ajad ja siis pole vaja enam seda kõike taaselustada, vaid ta on juba olemas.

Saatsin kõigile neljale litsentseeritud pokkeritoale palvekirja Naisteliigat toetada ja pakkuda välja oma ideed, kuidas seda korraldada. Sain kaks vastust: Triobetilt ja Olympic-Online’ilt. Olgem ausad, mõlemad olid suhteliselt võrdväärselt head pakkumised, kuid Olympicu peamiseks eeliseks osutus konkreetne pakkumine live-turniiri korraldamise osas. Pargis on see varem toimunud ja las toimub ka sel aastal.

Lühidalt: kõik mu kartused, et liiga tuleb väike ja väeti, on osutumas asjatuiks. Lisaks OO-le panid sõprade abiga auhindu välja ka pokkerivälised tegijad: Glenberg Grupp, Studio Unlimited ja Ku:lsa:l. Mu suurimad tänud neile inimestele, kes selle kõik võimalikuks tegid! OO on omalt poolt teinud naismängijatele liigast teavitamiseks vähemalt samapalju tööd kui PokerNews ning naisi on hetkel liigas kirjas juba 97!

See ongi see meeliülendav rabelemine: ma olen pidevalt PokerNewsi foorumis, kiikan vahepeal Facebooki, vehin kirjutada artikleid ja koostan tabeleid, vastan küsimustele ning nuputan, mida veel paremaks teha. Mulle meeldib, kuidas liigaasjad sel aastal arenenud on, mulle meeldib naiste aktiivsus ning ma tõesti tahan ja usun, et see saab parimaks pokkeriliigaks, mis Eestis üldse korraldatud on! Samas liigasiseselt soovin ma seda, et osalejatel oleks eelkõige põnev ning tore üheskoos mängida ning ühise pokkerihuviga naised saaks omavahel tuttavaks. Edetabelid ja auhinnad käivad muidugi asja juurde, aga need pole selle liiga peamised väärtused, vähemalt mitte minu jaoks.

Mul on endal tohutult hea meel, et olen pokkeri kaudu tutvunud nii paljude erinevate ja huvitavate inimestega, leidnud sõpru ja mõttekaaslasi – just seda soovin ma ka Naisteliiga teistele liikmetele!

Ja lisaks meeldib mulle hetkel turniiripokker to-hu-tult! See pokkeriarmastus on mul ikka lainetega käinud ja just nüüd tundub olevat selline kõrgharja periood. Kahjuks ei peegeldu see otseselt tulemustes, kuid tunne, et ma tahan mängida ja suudan keskenduda, on suurepärane!

Täna oli Triobetis BOC Naisteturniir. Sain sinna peale 3,3€ rebuy- supersatikalt (avastasin selle tegelikult vaid 1 minut enne hilise regamise lõppu), mis läks mulle maksma 6,3€ . Satika HU viimase käe võitsin kombinatsiooniga AAAA ja see tundus hea märk.

Ja uskumatu lugu on see, et ma nii väga tahtsin seda Balti naisteturniiri võita, et mul oli konkreetne noormängija ärevusvärin sees. Osalejaid oli ülivähe, vaid 8. Milline lihtne võimalus end maksma panna :)! Sain paar valusat latakat, kui mu käsi vastaste vastu ei pidanud, aga muidu tiksusin suht kenasti.

Korra jäin suures potis mapletile blufiga vahele. Arvestades, kui harva ma seda mänguvõtet – eriti naisteturniiridel – kasutan, olen tegelikult hämmingus, et ta mu “top-paar no-kicker kaardiga” maha callis, kuid ju mu teeseldud mast polnud siis veenev või võimladas panuse suurus uudishimu odavat rahuldamist. Mõned korrad vandusin valjusti tulist kurja ja vahepeal isegi vingusin veidi. Lõpuks saavutatud 3. koht oli ühelt poolt rahuldav, et vähemalt sain rahadesse, aga teiselt poolt pettumus. Mul oli pärast mapleti väljakukkumist tunne, et võin selle turniiri ära võita küll. Olin kindel, et ma oskan nende kolme viimase vastase vastu mängida ja adun nende nõrku kohti päris hästi, aga paraku läks lõpp väga turboks ja asja otsustasid ikkagi vastamisi sattunud käed. Eriti kurb, et ei mina ega Dustiin7 suutnud kolmekesi jäädes lätlasest, kes oli suhteliselt passiivne mängija, jagu saada, lõunanaaber lihtsalt sai õigetel hetkedel häid kaarte ja miskit polnud parata!

Oma pideva väsimusega võitlemise huvides lubasin endale siin hiljuti aga ka seda, et kui just mõnda turniiri pooleli ei ole, siis lähen öösiti enne kella kahte magama. Hetkel on 8 minutit kahest puudu ja seega head und mulle!

Suurepärane sügis!

September on imeliselt ilusasti alanud ja ka päike on pilve tagant piisavalt tihti väljas käinud.

Kool algas väga kenasti: kõigepealt spordipäev, kus lapsed tegid nii häid tulemusi kui kogesid ka lihtsalt liikumisrõõmu, mõned koolipäevad on toimunud, uued õpikud-vihikud on paberid ümber saanud ja esimesed ülesanded lahendatud, trennid hakkavad tasapisi peale. Oliveri klassi lapsevanemate hulgas leidus paar aktivisti, kes kogu klassi Eesti-Põhja-Iirimaa jalgpallikohtumisele viisid, ka Ott sai kaasa minna, ning 4:1 võit Eestile andis meeletu elamuse. Tänud organisaatoritele! Sellised üritused on ülilahedad ning tugevdavad oluliselt seda “oma klassi tunnet”.

Kooli algamisega kardetud ülerabelemise tunnet pole vähemalt veel tekkinud pigem vastupidi, hämmastaval kombel oleme suutnud Imrega olla ka oma asjades väga tublid. Oleme ilusti tervislikult toitunud ja pea iga päev ka nõutud 10 000 sammu täis astunud (alates esimesest septembrist keerutan sugulase Nelli soovitusel muide igapäevaselt mügarikega võimlemisrõngast kah). Tööalaselt on Imre mänginud palju WCOOP turniire ja satikaid ning koos Herliga kokku pannud “Kaheksajala” liiga, mis peaks algama juba sel pühapäeval, ning nendega seoses tõlkinud/kirjutanud/kohendanud rea PokerNewsi artikleid. Mina olen harjutanud PLO hi-lo’d ning mänginud natukene satikaid (kahjuks pole hittinud ühtegi lõppvõistluse piletit, aga natuke raha on pudenenud). Veel tegelen natuke juba ka Naisteliiga organiseerimisega, sest ega seda üritust saa ju sel aastal ära jätta, isegi kui sponsoreid nappima kipub – traditsioone ei tohi siiski nii kergekäeliselt lõhkuda!

Kui juhe pokkeriga tegelemisest kokku jookseb, siis müttame aias. Ja see aed on üks tänuväärne koht, ma ütlen! Kuigi rajasime näiteks oma ürdipeenra võrreldes teiste väikeaednikega väga hilja, alles juuli lõpus, on ta juba meile palju silmarõõmu ja maitseelamusi pakkunud. Tänagi valmistas Imre oma peenralt korjatud oblikatest väga maitsva hapuoblikasupi.

Rääkimata sellest, kuidas mõjuvad lilled ja oma puud-põõsad – vaatad nende kasvamist ja hing on rahul! Täna ostsin jälle hunniku lillesibulaid kah, seega tuleb lähipäevil ilmselt veel üks uus peenar juurde tekitada. Imrele kaevamisrõõmu!

Tegin eile aias paar fotoklõpsu kah.

Nautige:

Kaalust ja toitumisest (üks retsept kah!)

Poeg luges mulle hiljuti kuskilt netist ette, et Eestis on 1/3 elanikkonnast ülekaalulised. Kuulume Imrega kahjuks selle kolmandiku hulka juba pikemat aega ja üritame aastaid end 2/3 hulka võidelda, kuid kahjuks pole see veel õnnestunud.

Kuigi oleme igal kevadel-suvel suutnud mitu kilo kaotada, on reeglina järgmiseks kevadeks asjalood ikka sealmaal, et tuleb enam-vähem nullist alustada.

Igasugused imedieedid käivad meie kainele mõistusele vastu. Kui alla võtta, siis ikka sellepärast, et olla tervemad ja tugevamad, mitte organismist mingiks ajaks viimast võtta ja siis rikutud seedimisega ikka valusalt kõik uuesti juurde võtta.

Kaalujälgijate liikumisega olen nooremana mitu korda, iga lapse järel, enda kaalu normi saanud, kuid viimastel aastatel tundub nendega liitumine ajaraiskamine ses mõttes, et ma ju tean põhimõtteid juba niigi ning kui end kätte võtan, siis saan hakkama ka rühmas käimata. Sel aastal tuli kaalulangetamise tuhin peale juba märtsi alguses ning hoogustus, kui Laur oma “Paksude marsi” käima lükkas.

Oleme tõesti tublid olnud ja seda isegi Ameerikas, kus ausalt öeldes on pidevalt nokk-kinni-saba-lahti-saba-lahti-nokk-kinni selle söömisega, sest pead leppima taldrikutäiega, mis tuuakse (sageli ei ole seal juures näiteks midagi värsket või toit on lihtsalt rasvane), või siis oled buffet’s ning seal ajab valikute rohkus ikka ja jälle ülesöömise vildakale teele.

No igatahes oleme tegelikult oma söömisharjumusi viimasel kahel aastal ning eriti viimasel neljal kuul kõvasti muutnud. Kohati muutnud sedavõrd, et naer tuleb peale. Igatahes kotletid, mis mina, kes ma üliharva köögis toimetan, viimati valmistasin, sisaldavad hoopis rohkem köögivilja kui liha.

Retsepti leidsin juulikuu Kööginurgast. Täiendasin seda veidi ning jagan oma varianti teiega.

Köögiviljakotletid kalkunilihaga.

400 gr hakitud kalkuni rinnaliha

1/2 klaasi riivsaia, 1/2 klaasi nisukliisid

2 muna

1 sibul

2 küüslauguküünt

1 keskmine suvikõrvits

2-3 suurt porgandit

suur kimp peterselli, natuke tilli

pipart, roseepipart, soola

Riivi suvikõrvits ning porgandid peene riiviga, haki küüslauk, sibul, petersell, till ja sega kõik ained omavahel korralikult läbi. Mätsi tavapärased kotletikesed ja prae õliga kuldpruuniks. Kõrvale võtsime leiba ning värsket salatit.

*Lisaks panin täna elus esimest korda kurgid kiirhapnema, maitsmine toimub ilmselt homme, kuigi valmis peaks saama küll alles kolme päeva pärast. Nii mõnus, et sel aastal saab juba oma aiast sõstralehti ning tillipealseid noppida!