Meie pere aastalõpusagin algab tavaliselt novembris ja nii ka sel aastal.
Imre sünnipäev on 6. novembril – osaliselt sõprade survel ja enamasti Imre äkkitärganud peosoovi alusel sai selleks õhtuks päris suur kamp külalisi kokku kutsutud – oli seal nii pokkerimängijaid kui Imre klassikaaslasi, samuti hüppasid läbi mõned sugulased. Pole vist vaja isegi mainida, et oli väga meeleolukas õhtu, sest nii see meie seltskonnaga ju reeglina ongi.
Kui see sünnipäev vaevu peetud, alustas 11.11 sündinud Oliver oma trallimistega: 8. novembri õhtul pidas ta seda koos sõpradega kardikeskuses, 11. novembril tähistasime sama sündmust kodus koos minu vanematega ning 15. novembril kutsusime sugulased kõigi meie pere novembrikuu sünnipäevalaste vastuvõtule.
Viimane
pidu oli kuidagi erakordselt toreda meeleoluga. Maja oli lapsi täis, nende hulgas kolm alla aasta vanust inimesehakatist – meie hõimlased on seda Eestimaa iivet ikka üksjagu tõsta üritanud (mõned päris lähedased sugulased jäid isegi kutsumata, sest meie majja lihtsalt poleks nii palju rahvast ära m
ahtunud). Kuna meil on aga selles seltskonnas selline poolvaikiv kokkulepe, et lastest me pilte eriti kuhugi üles ei riputa, siis näitan sellest üritusest vaid näksilauda ja ühte ägedat kingitust.
Arvestades meie käsilolevat “juustudieeti” (pikemalt praegu ei seleta) kinkisid isa ja Siiri meile raclette panni, võtsime selle kohe kasutusse ja ema praadis terve õhtu erinevaid juuste. Lisaks oleme seda nüüd pea iga päev tarvitanud ja see tundub väga mõnus tegevus väikesele seltskonnale.
Isa kingitused minule ei piirdunud aga sugugi selle panniga, vaid ma sain endale terve suure kasti tema vanu analoogfotograafia tarvikuid, kus kõige muu kraami otsas oli veel ka fotokas (ma küll pole veel katsetanud, et kas see ka töötab). Fotode ääri saan ma aga nüüd küll ilusti sakiliseks lõigata! Niisiis võtku järjekorda, kes soovib proovida “vanaaegset fotosessiooni”!
Minnes sünnipäevade teemaga edasi olime vahepeal jõudnud Imrega ära kasutada ka minu poolt talle kingina mõeldud Pärnu puhkuse (ostsin teatripiletid ja panin üheks ööks hotelli kinni – sujuvalt pikendasime asja kohapeal kaheks ööks ja kaheks teatrietenduseks). Veetsime eelmise nädalavahetuse Villa Wessetis ning käisime lisaks teatrile ja fotonäitusel – see oli lihtsalt nii vajalik kahekesi-aeg!
Olin küll arvanud, et teen Pärnus muuhulgas ka kõvasti koolitööd (mul on päris mitu “Tiruli etüüdi” veel pildistamata), aga ilm oli sombune ja puud juba lehtedest paljad, niisiis tekkisid vaid mõned pildikesed.
Hotellis harjutas pildistamist mind modellina kasutades hoopis Imre, aga neist kunstiteostest saan näidata vaid ühte esimestest piltidest.
Pärnus nägime ära etendused “Tramm nimega Iha” ning “Midagi tõelist”. Esimene meeldis kohe väga-väga. Kuigi tegemist oli tavapärasest pikema lavateosega, siis kordagi ei tulnud mõtet “kella vaadata”. Samas teise etenduse esimene vaatus pani nii mõnegi korra haigutama, aga õnneks teine vaatus päästis tüki ja võib öelda, et saime ka sealt elamuse kätte. Samas, kui peaks soovitama, siis minge parem ikka seda trammi vaatama!
Fotonäitus “Eesti kaasaegne fotokunst Fred Jüssi, Sven Začek, Karel Kravik, Kaupo Kikkas” Pärnu Uue Kunsti muuseumis oli ka väga hea. Karel Kraviku nime polnud ma küll enne kuulnud ja tema tööd tekitasid ka kõige rohkem tunnet, et mõne koha pealt ei ole pilt sobilik, terviklik või tasakaalus, aga teised olid muidugi väga tuntud tegijad ning ühtki piuksu ka ei tee. Eraldi toon ainult esile Kikkase fotoraamid, mis olid lihtsalt suurepärased: fotod puudest suurtes võimsates puust raamides moodustasid eriti vägeva koosluse!
No nüüd sai ikka päris pikk postitus! Palju õnne meie perre ja minu sünnipäev on ju alles ees – pidurit niipea ei vajuta, sest detsembris on ka hunnik lähedaste tähtpäevi, ning aeglasemaks läheb elu jälle alles jaanuaris.
