Pokker | Elu on lill

Head aega Stars, tere Triobet!

Jaanuari alguses kandsin PokerStarsi arve tühjaks ja hakkasin mängima Triobetis. Muudatuse peamised põhjused on reigistruktuur, boonussüsteem ja lihtne inimlik solvumine. Proovin need põhjused allpool põhjalikumalt lahti seletada.

*Rake. Microgaming langetas oktoobrikuus reiki. Praegune reik PLO50 tasemel (kus kavatsen jaanuaris mängida) on 5% võrreldes PokerStarsi 4,5%, kuid võetava reigi ülempiir on märgatavalt madalam: 5+ mängijaga 1,5€ (Stars 2,5), 3-4 mängijaga 1€ (1,5), 2 mängijaga 0,5€ (0,5).

*Boonused. „Fisherman“ taseme ja 30% rakebacki saamine on PLO50 tasemel väga lihtne, selleks tuleb maksta 300-dollari eest reiki. Sellele lisanduvad muud boonused, nagu igakuine 100-eurone reload boonus, 25-eurone tasuta spordiennustusboonus, tasuta slotispinnid, rakerace edetabelid, cashdrop rahasajud jms. PLO50 tasemel on keskmise volüümiga ilmselt võimalik saavutada 50%+ rakebacki.
Starsis omakorda kukkus rakeback 200k punkti eest 15k pealt 11k-le + Supernova freerollid võeti ka maha (1k väärtusega). Päris tummine kukkumine.

*Kergemad mängud. Hehee, igivana müüt, et mujal on mängud alati paremad. Ma liiga palju ei julge loota, aga testin need ära ja annan teile oma hinnangu.

*PokerStarsi imago ja VIP-klubi muudatused. Mõistagi võib äriline ettevõte teha ärimudelis enda äranägemise järgi muudatusi ja klient peab sellega kohanema…või siis lahkuma. Aga minu meelest tegi Stars muudatused liiga järsult ja mis kõige halvem, eelnevaid lubadusi rikkudes. Ei viitsi sellel pikemalt peatuda, foorumites on teemat lahatud väga palju. Professionaalse mängijana oleks minu poolt läbimõtlematu öelda, et nüüd löön Starsi ukse jalaga igaveseks kinni, aga teatavaks protestimärgiks ja oma seisukoha väljendamiseks kandsin rahad välja ja aasta alguses jäävad sealsed lauad minu poolt puutumata. Ma arvan, et praegu on väga hea hetk alternatiivtubade katsetamiseks ning protest ja boikott tulevad lihtsalt lisaboonusena kaasa.

*“Doomswitchist“ väsimine. 2015. aastal jooksin PokerStarsis päris halvasti, ca 100 sisseostu alla EV. Pikapeale muutus see päris rusuvaks ja psüühiline tugevus pandi korralikult proovile. Loomulikult ei mõtle ma, et PokerStars on rigged ja mõistagi võib Triobetis jooks olla samasugune, aga pea klaarimise seisukohalt võib uus keskkond ja vaheldus kindlasti head teha.

Kõrgemate limiitide kohta on raske öelda, aga eelnevale tuginedes võib kuni PLO50 tasemel bankrolli kasvatamiseks Triobet/MicroGaming olla hetkel eestlastele mängimiseks parim koht.

—

Ühtlasi otsustasin taaselustada enda blogi. Hakkasin mõtlema, et pärast Hotcocacola Twitterisse siirdumist ei ole Eesti pokkeril vist enam ühtegi blogi (vbl eksin, ärge pahandage ja andke teada, kes ja kus kirjutab). Ja tegelikult on sellest kahju. Kunagi sai esimese Eesti pokkeriblogijana alustatud, et hakkame nüüd siis uuesti pihta.

Niipalju veel, et jõudsin Triobetiga kokkuleppele mõningase koostöö osas ning sellest tulenevalt saab blogi olema sisult punavalge. Mis on ka üsna loomulik, sest mängin ju aasta alguses (vbl mõned turniirid välja arvatud) ainult Trios. Lisaks on plaan väisata ka live-üritusi, nii Tallinnas kui mujal ning esmakordselt saate mind näha punase kleepekaga rinnataskul istumas juba järgmise nädala reedel Triobet Livel Pärnus.

Ja nüüd grindima!

Mõni päev on pikem kui teine

Kaotasin eile oma elust mitu tundi peavalule ning enesetunne oli leebelt öeldes kohutav. Päris õhtuks peavalu möödus ja tegin valmis pisikese hunniku lehti õpetaja Elina nõutavast portfooliost, misjärel tegelesin veel jõulukingituste ning kooliväliste fotode sorteerimise ning parandamisega, kuid seejärel tabas mind uus häda – ma lihtsalt ei jäänud magama!

Silmad vajusid päriselt kinni alles kella viie paiku hommikul, mistõttu 6:30 äratust ma vist isegi ei kuulnud. Kuna mul aga polnud mingit võimalust tänast koolipäeva päriselt vahele jätta, siis ajasin end 10 paiku üles – Imre viis mu autoga linna ära.

Koolis toimus infotund välismaise praktika võimaluste kohta. Kandideerimise aeg algab lähipäevil ning Annikaga otsustasime, et proovime pääseda fotopraktikale Hispaaniasse või Portugali. Annikaga oleks hea Hispaaniasse minna ka – ta oskavat koguni hispaania keelt! Hiljem aitasin Lisettel, Getril, Kertul ja Annikal filmi ilmutada, aga iseenda tööde osas olin passiivne. Oli selline mõnus rahulik koolipäev.

Vahemikuks 16:00-17:45 olin esimest korda broneerinud endale kooli stuudio, kuhu tuli modelliks õde Kaidi koos oma Tambetiga. Tegin nende abiga natuke portfooliot Elina aines ning lisaks pildistasime jõulumeeleolus pilte. Kuigi ma neid pilte siin ei näita (sõbrad näevad, kui külla tulevad), teadke, et need tulid väga armsad!

Pärast seda viis buss number 5 mind Laulauväljaku peatusesse, kus kohtusin siin postituses juba korduvalt mainitud Elinaga, et sisuliselt saada 1,5 tundi erakoolitust ürituste pildistamise alal! Nimelt oli ta sihtasutus Innove peol fotograaf ning tohtis sinna ka paar õpilast kaasa võtta (algselt pidi lisaks mulle veel Karin tulema, aga ta oli täna tõbine). Põnevad valgustingimused ja palju pikkades õhtukleitides naisi – sain ise klõpsutada ja Elinale grupipildi ajal korra helestit ka hoida. Väga kasulikult veedetud aeg, mis lendas meeletu kiirusega. Oleksin tahtnud kauemakski jääda, kuid paraku on ööpäevas ainult 24 tundi ning millagi tuli ka laupäeval toimuva Eesti naiste pokkeriliiga finaalürituse korraldamisega tegeleda.

Sel eesmärgil suundusime Imrega poole üheksa paiku Solarise Chi’sse, kus kohtusime Kristi ja Antiga, et meeletu kogus naisteliiga auhindu saavutatavate kohtade vahel ära jagada (vahemärkusena olgu mainitud, et kuigi meil oli omavahel mõnus ja töötasime päris tõhusalt, siis söögikohana ma seda ei soovitaks, sest ettekandjad kõigepealt ei pööranud meile pikka aega mingit tähelepanu, toitu tuli kaua oodata ning kui see lõpuks saabus, oli ta jahtunud, meilt võeti küll viimased joogitellimused, kuid paari minuti pärast tuli ettekandja tagasi teatega, et tegelikult oli kassa juba suletud ning meie viimase tellimuse täitmise asemel on tal meile pakkuda vaid arve). Kuna Chi pandi kinni, aga meil oli veel umbes 15 auhinna saatus otsustamata, ning muud jutud puhta rääkimata, siis jätkasime tööd Kristi ja Anti juures kodus. Ühe paiku jõudisme lõpuks oma koju ka.

Niisiis arenes peavalupäevale järgnenud viie unetunniga piirunud öö pealt selline supermõnusate emotsioonidega päev, mida ei raatsi kohe äragi lõpetada! (Sellest ka see kiirkokkuvõte kell 2 öösel).

Ahjaa, päeva jooksul tekkis aparaadi sisse 250+ pilti ja ma tahaks neid kõiki kohe redigeerima hakata. Tahtejõuga lükkan selle töö siiski pühapäevaks, sest täna ja laupäeval on olulisem tegeleda naisteliigaga!

Tegus koolipäev ja “Pahupidi”

6:15 üleval ja 8:15 koolipingis. Pärast 12 unetundi polnud see mingi vaev! Tundub, et ma magan viimasel ajal nädalas kordamööda 5-6 ööd suhteliselt või väga vähe ja siis 1-2 ööd hästi pikalt.

Kõigepealt portreefoto ja valgusskeemide teooria ja siis kohe otsa praktika.

Rääkisime maailmakuulsatest portreefotograafidest ja erinevatest portreedest üldse. Elina palus meil nimetada oma lemmikuid ning ausalt öeldes jäime nimedega üsna jänni. Mina ise eelkõige sellepärast, et kuigi ma alati vaatan meeldivate piltide juurest fotagraafi nime, siis meelde jätta suudan neid harva.
Alles kodus taipasin näiteks, et paljude teiste seas jätsime tähelepanuta ühe mu enda lemmiku Kristy Michelli. Kuigi ma ise midagi sellist teinud ei ole ja ausalt öeldes ei tunne hetkel ka otsest soovi tegema hakata, meeldib mulle selliseid pilte vaadata väga. Imetlen niisuguste tööde mahukat ettevalmistust, suurt lavastust, aja- ja energiakulu ning muidugi eelkõige fantaasiat ja loovust, mis sellise pildini viib. Vaadake näiteks Michelli tööd “She’ll Wait For You In The Shadows Of Summer” ja selle sünnilugu! 18-tunnine võttepäev oli jäämäe pisi-pisikene tipp!

Praktikas avastasin oma suureks rõõmuks, et väga heades valgustingimustes on mu Nikon D5000 täitsa nõus pilti tegema ja päris minema teda ikka viskama ei peagi.
Nördima siiski paneb see Nikoni Eesti esinduse võimetus mulle uut kaamerat võimaldada, kuigi mul on D610 juba mitu nädalat lõplikult välja valitud ja täitsa rahuldav hindki kokku lepitud!

Pärastlõunal käisime Otsakoolis pildistamas ja kuna seal stuudios sätitud suurepäraseid valgustingimusi ei võimaldatud, siis saingi jälle paraja portsu udupilte. Parema varustusega oleks kindlasti täitsa vahvaid fotosid saanud! Kuni uue kaamera saabumiseni pole ausalt öeldes põhjust tähtsamaid pilte tegema kippuda.

Nädalavahetusel toimub Paf Marine Cup 2015 ja ma oleks ikka kohe väga kurb, kui ma peaksin laevas ja Rootsis praeguse kaameraga hakkama saama! Aivar ja Rene, viimane aeg on kiirustada mu kaameraga!

Pärast koolipäeva lõppu läksime Imre ja Anetiga kinno. Filmiks sai valitud “Pahupidi” ja tuleb tunnistada, et see meeldis mulle päris hästi. Ma ei mäletagi, millal viimati ilma imeprillideta animatsiooni kinos nägin, aga vahelduseks oli see lausa tore. Kõige naljakam tundus kujutlus sellest (näidati ainult korraks päris lõpus), et mis siis ikkagi toimub kassi peas!

Postitus on ilma piltideta, sest süsteem lihtsalt keeldub täna pilte laadimast!

Aga kus minu koolivaheaeg on?

Juba Pipi teadis, et kooliskäimise juures on üks ägedamaid asju vaheaeg. Aga mis polütehnikumis toimub?! Lapsed põõnavad homme lõunani, aga mina pean 8:15 pingis istuma! Uskumatu ülekohus!

Samas oli mul nädalavahetusel täitsa vaheaeja tunne, tegelesin rahumeeli oma asjadega nagu poleks puhata ja esmaspäevaks õppida vajagi. Ju sain oma puhkuse eelmise nädala haiguse ajal kätte ja nüüd oli energiat kohe hulgem. Palju sai tehtud.

Esik sai lihvitud ja tegelikult on esimene värvikiht ka juba peal! Lapse ujumisprillid kulusid marjaks, kahjuks taipasin aga alles pärast töö lõppu pahtlisegu välja nuusates, et miski marlimask oleks ka tulnud kasutusele võtta.

Neljapäeval sain naisteliigas esimest korda lisapunkte – see on äärmiselt oluline, sest tahaks ju ikka sinna ülisuureks aetud auhinnafondiga finaalturniirile ise ka mahtuda (ainult 50 parimat saavad koha) jõuda.

Aias on natuke rohkem korda (erinevalt mu Haapsalus elavast õest, kes eile juba õhkas, et tal on nüüd kõik sügisesed aiatööd tehtud ning algab raamatulugemise hooaeg, on mul suurem osa sügistöid küll veel tegemata, aga asjad edenevad). Imre koos minu õemehega tegelesid aiaaluse ehitamisega ja jõudsid ka päris kaugele selle asjaga.

Laupäeva pärastlõuna veetsime Imrega Talinõmme raba ja järve otsides ning leidsime nad üles ka. Järve äärde pääsemiseks tuli küll mõnest kurjast “Eramaa” sildist pikema ringiga mööda hiilida, kuid noh, saimegi rohkem kaloreid kulutatud. Sellelt retkelt sain mõned head fotod kah – heades valgustingimustes on mu vana kaamera enamasti siiski nõus koostööd tegema, pokkeripiltidega võrreldes oli praagiprotsent igatahes kordades vähenenud.

Väike õe sünnipäeva tähistamine ning natuke kodukorrastustoid näpuotsaga peale – võiks nädalavaehtusega rahule jääda küll.

Aga nüüd püant ja häbi! Oliver tegi kuidagi meie vannitoa kaalu korda ja mu lootusarvamus, et küllap olen kooliskäimisega alla võtnud purunes tuhandeks ja enamaks killuks. Ma pole mitte kunagi kaalunud nii palju nagu praegu – isegi ühegi raseduse ajal pole ma nii suurt kaalunumbrit näinud!

Iroonilise naljana ärkas kaal ellu just siis, kui Imre oli läinud meile tubli tööpäeva auhinnaks burgereid tooma. Ei hakanud neid prügikasti ka viskama, nautisin oma selle eluaasta viimast burgerit ja lubasin, et karmid söömisreeglid jõustuvad kohe pärast seda söögikorda. Noh, praeguseks olen ligi 7 tundi rohelise tee ja puhta vee peal vastu pidanud! Kaaluväljakutse iseendale läks lahti! (Hamburgeri pilt on illustreeriv.)

Koolinädal läbi, naisteliigas 2. turniir täna

Seekord lõppes mu koolinädal kahjuks eriti kiiresti, kolmapäeval tabas mind teises tunnis kohutav peavalu, võtsin tableti sisse ja pidasin lõunani vastu, aga siis andsin alla. Magasin kodus õhtuni, siis tegin natuke tööd, korsitasin tube, pahteldasin (loodetavasti eelviimast korda) esiku seina ja läksin varakult magama.

Hommikul ärkasin äratuskella peale ja tundsin, et pea valutab jälle. Ei hakanud end tükkideks kiskuma, tablett sisse ja uuesti magama. Alles pärastlõunaks on peavalu, mis tundub olevat seotud migi kaelanärviga, taandunud. Samas olen loid, nagu pärast tugevamat migreeni, ja kurgus on mingi väiksemat sorti tulekahju. Õues on nii ilus ilm ja kuna mul otseselt palavikku pole, siis plaanin ikkagi vasti jalutama minna!

Mu selle sügise teine projekt kooli kõrval – Eesti naiste pokkeriliiga – on endale saanud mõned prisked tunnikesed läbirääkimiste, koosolekute ja artiklite kirjutamise aega ja juba homsest tuleb hakata ka punktiarvestust pidama. Kristil on ilmselt sponsorite otsimisele seni üsna sama aeg kulunud. Juba praegu võib hõisata, et auhinnafond saab ilmselt vähemalt sama suur, kui eelmisel aastal, ja ehk isegi kopsakam – seda peamiselt tänu Kristi ja Anneli aktiivsusele. Olemaks kursis kõigega, mis selle aasta naisteliigat puudutab, liitu meie FB üritusega!

Tänu mu armsatele klassikaaslastele, kes mu pea ühehäälselt klassivanemaks hääletasid (ainult Annika hoidis oma käe ilusti all, sest teadis, et ma tegelikult pole sellest kohast huvitatud), olin kohustatud esmaspäeval osalema TPT Õpilasesinduse üldkoosolekul. Kaks tundi sellest koosolekust kulus Uku Visnapuu koolituse tähe all koostöö õppimisele ja lõpuks anti ülevaade koolis lähiajal toimuvatest üritustest.

Kuigi olin suhteliselt vähemotiveeritud ja tõrksa eelsuhtumisega, kujunes see tegelikult üsna lõbusaks ja ehk isegi veidi kasulikult veedetud ajaks. Näiteks ehitasime 25 minutit koos vanuseliselt mu pojaks sobivate noormeestega spagettidest ja vahukommidest võimalikult kõrget torni ja see oli tõesti väga meeleolukoas ettevõtmine. Lisaks nüüd vähemalt tunnen koolis veel mõnda nägu lisaks oma kursusele ning oman pisut rohkem infot koolis olemasolevate tegevusvõimaluste ja probleemide kohta.

Õppetöö alal mässasime sel nädalal aktiivselt välkude ja püsivalguse teemadega ning tegime erineva valgusega portree- ja siluett-pilte ning eksperimentaalportreesid.

Annika kollase varjuga — Annika kollase vihmavarjuga

Kõikidele Imre fännidele annan aga teada, et ta peaks vähemalt teoreetiliselt PokerStarsis kõvasti punkte koguma ja ta ei saa olulistel põhjustel blogisse kirjutada praegu.

Kass klaviatuuril (1 of 1) — Imre Nässuga

Sel nädalal algab Naisteliiga

Tänane koolipäev lõppes ootamatult vara ja häbiga tuleb tunnistada, et õpetajate päeva unustasime klassiga sootuks tähtsustamata ning minule endale tuli see üldse meelde alles siis, kui Tirul asjast ise juttu tegi.

Tegin siis ruttu niksu ja õnnitlesin teda tähtsa päeva puhul ja viisaka inimesena ta seepeale ainult muheles ning unustamise pärast solvunud ei paistnud.

See on, kui hommikul ärkad enne kukke ning koitu ja kiirustad koos Terevisiooni algusega juba bussi peale, endal uudised ja meeldetuletused kõik kuulamata!

Photoshopi tunnis õppisime täna erinevaid eraldamise tööriistu. Kohe palju targemana tunnen end jälle, aga väga oleks tarvis harjutada, sest eelmise tunni materjalist oli juba vähemalt pool meelest läinud!

Aga tegelikult ei tahtnud ma mitte sellest rääkida! Tahtsin hoopis kõigile oma naissoost pokkerisõpradele meelde tuletada, et juba sel näljapäeval algab Eesti naiste pokkeriliiga 2015!

Liitu ürituse lehega Facebookis ja saad pidevalt kõige värskemat infot! Lauas näeme!

Vaba pärastlõuna

Asjaolude sunnil pidin täna koolist varem lahkuma. Teoreetilise poole istusin ilusti pingis, aga praktilisse tundi enam ei jõudnud. Tegelikult ega mul poleks seal ka palju teha olnud, sest viisin lõuna ajal oma fotoka puhastusse ja objektiivi ülevaatusesse. Sellest tulenevalt pole mul tänasest päevast teile ka ühtegi uut pilti näidata.

Küll saan ma aga tutvustada teile osakest oma klassist! Vaadake hoolega, sest need ongi tulevased Eesti fotograafia tipptegijad! Teisipäeval tegime enam kui poole klassiga spontaanse ühise lõunapausi Mac’is.

Fotoaparaadi puudumisest tingitud tühiku täitsin aga täna Naisteliiga organiseerimisega. Vahepeal sai veel üks ametlik dokumentide värk korda aetud ning kahetunnine pärastlõunauinak kulus ka marjaks – tegelikult mulle ajutiselt kiired ja tegusad ajad täitsa meeldivad!

Oh seda naisteliigat!

Kui ma eile kohu jõudsin ja lõpuks arvuti avasin, ootasid mind FB-s kaks privaatsõnumit teemal Eesti Naiste Pokkeriliiga 2015 ning kumbki neist ei olnud tavaline: “Kle, millal naisteliiga pihta hakkab?”. Üks oli hoopiski konkreetne sponsor- ja koostööpakkumine ning teine oli konkreetne koostööpakkumine ja lubadus sponsoreid juurde otsima hakata!

Naisteliiga ajalugu on lühidalt selline, et koos paari sõbranna tugeva toetusega sai esimene Naisteliiga läbi viidud 2009. aastal ning kuigi eelmisel aastal juhtisid ürituse korraldamist minu asemel erandkorras Kelly Limonova ja Kristi Kirs, siis peamiselt on seda liigat seostatud minu nimega ja mulle endale on ta ka nagu oma laps!

Mõtlesin tunni ja mõtlesin isegi kaks tundi, et kas ma tahan ning jõuan seda üritust praegu kooli kõrvalt vedada. Kelly on Hispaanias ja seda asja kaugjuhtimise teel ajada tundub keerulisevõitu, Kristi üksi ka ei taha/jaksa. Lõpuks sain aru, et ma ei raatsi asja ju tegemata ka jätta. Traditsioone peab austama!

Täna tegin paar telefonikõnet ning osalesin ühel välkkoosolekul, mille tulemustena julgen öelda, et kondikava sai kahe peasponsoriga enam-vähem paika ning igakülgset abi ootavateks naisteliiga vedajataks oleme seekord mina ja Kristi. Loodetavasti esmaspäeval saab juba hakata täpsemat infot avalikustama.

Mingis mõttes ajalooline päev minu õpingutes oli täna paraku ka: esimest korda tundsin, et koolipäev võiks juba läbi saada. Mitte, et õpitu (erinevad objektiivid ja välgud) oleks kuidagi ebahuvitav või vähetähtis tundunud, pigem vastupidi, aga lihtsalt mingi imelik unisus ja loidus oli kallal. Imre on juba paar päeva kodus haige, äkki on mul ka miski tõbi algamas? Seda küll nüüd vaja poleks! Teiselt poolt võis olla asi selles, et eile oli koolis ülimalt intensiivne päev, kus õppisime palju, käisime ühes väikeses vanalinna koolis lapsi pildistamas ning tegime mitmeid ülesandeid linnaruumis. Lisaks magasin täitsa oma lollusest viimastel öödel ainult 5 tundi (per öö). Eks see kõik peab ju mingil moel tagasilöögi andma.

Mis puutub sellesse koolilaste pildistamisesse, siis kahjuks läks mul asi täitsa nässu! Lastega suhelda ja neid pildile sättida – see oli meeldiv ja kerge osa, aga kõigepealt ei saanud ma lisavälku tööle ja kui see juhtus, siis unustasin ISO muuta ja isegi kui kõik tundus lõpuks paigas ja kaamera ekraanil piltki täitsa ilus, siis koju jõudes avastasin ikkagi udususe! 🙁 Ise ma küll selliste piltide eest raha ei tahaks välja käia, kuigi oma lapse piltide eest ikka maksaksin, sest väikesed inimesed ise on seal nii armsad!

Nendest koolilastest tehtud pilte ei saa ma arusaadavatel põhjustel siia üles riputada, kuid näitan teile lõpetuseks pilti, mille tegin meile antud teise ülesande raames. Selles oli vaja kõnetada tänaval meeldivat/sobivat/suvalist inimest ja teha foto kirjeldamaks mingit selle inimese tavapärast tegevust. Leidsin modelliks kena noore naise, kes pidavat vanalinnas tihtilugu oma koerakesega jalutama, ja ta oli lahkesti nõus, et fotoõpilane temast paar klõpsu teeb. Aitäh!

Kelleks ma saada tahan?

Kuidagi sihitu on see elu mul viimasel ajal. Toimetan kodus ja mängin mingil määral lihtsalt harjumusest, aga täiesti kiretult, pokkerit. Ainus pokkerivorm, mis hetkel tõsiselt meeldib, on hiinakas.

Igatsen PokerStarsi tööd! Mitte midagi sama huvitavat ja mugavat pole silma-kõrva hakanud ning hetkel pole (klassiõe käest fraasi laenates) mul tõesti aimugi, kelleks ma suurena saada tahaksin. Päris hirmutav olukord!

Vahepeal oli õhus tunda hoopis teistsuguseid tuuli, kuid need paraku möödusid, ja sellest on ka kahju.

Ja samas on mul kõik ikkagi nii hästi!
Mistõttu vahel harva ma vaevan oma rumalat pead sellega, et kas elu Imrega on antud mulle kingituseks ja tasakaaluks mingite eelmiste unustatud elude suurte raskuste eest või olen ma lihtsalt üks õnnesärgis sündinud “kassiraisk”.

Kokkuvõtteks.

On, nagu on – targutamisest targem on praegust aega lihtsalt nautida!

Jaanuar

Kuigi veebruar on juba üle kolmandiku sammunud, olen ikka veel endale võlgu jaanuarikuu pokkeri kokkuvõtte.

Graafikut vaadates pole ilmselt kuigi raske taibata, miks see kokkuvõtte tegemine veninud on.

Kuu aja jooksul tekitasin niisiis 40 000 mängitud käega endale 3200 pimepanust miinust (rahalises mõttes tuli siis iga 100 käe kohta 41 senti kahjumit, mis teeb kaotussummaks kokku 166 dollarit).

Seejuures oli kuu algus ilus ning mu enesekindlus oli (ja mingil imelikul põhjusel on praegugi) õpingute toel kõvasti kasvanud.

PLO kõrval tuli paraku aga veelgi suurem kahjum turniiridelt, sest ega ma ju ei suutnud oma näppe ka TCOOP festivalist eemal hoida!

Sellele kõigele vaatamata ei kavatse ma pokkeripüssi põõsasse visata. Esialgu andsin endale mängijana jätkamise otsustamiseks mäletatavasti 2 kuud aega ning võib juhtuda, et pikendan seda märtsi lõpuni. Hetkel mulle tõesti meeldib mängida! Õppida meeldib ka.

Õppimise osas annan endale muidugi aru, et ei hakka neid keerulisi matemaatilisi tehteid lauas mängu käigus nagunii kunagi tegema ning lisaks on arvutuste jaoks hoopis kiirem ja parem kasutada abiprogramme, kuid tõenäosuste ja võiduvõimaluste läbiarvutamine õppimise käigus on siiski väga vajalikud asja mõistmise ja enesekindluse kasvatamise huvides.

Oleme PLO grupis õpingutega jõudnud flopimängu ja see on vaieldamatult kõige keerulisem osa, mille läbitöötamisest loodan ka kõige otsesemat kasu. Iga päev avastan järjest rohkem asju, mida ma veel ei tea, mis tähendab, et õppimises on saabunud uus tase ning toimunud mingi muurang – ma vähemalt juba oskan esitada küsimusi, millele on nüüd vaja leida ka vastused.

Tänaõhtuseks tunniks tuli koduse ülesandena vaadata läbi 4 õppevideot ning arvutada terve rea näidiskäte võiduvõimalused. Viimane neist on veel tegemata, seega rohkem täna siin blogis ei heieta, käin õues ära ja katsun siis värske peaga PokerJuice ja ProPokerTools programmidega paremaks sõbraks saada.