Üldine | Elu on lill

Tervitused Otilt

Täna tervitab meie lugejaid Ott.

Homme kell 12.04 algab sügis. Õhus on seda juba pikemat aega tunda ja sestap on Ott emme abiga juba peaaegu valmis ka talveks. Müts-sallist ja kinnastest lähemalt minu käsitööblogis.

Jänes

Täna tervitan teid sellise jänesega! Kes tema kohta rohkem teada tahab, külastagu mu pikka aega varjusurmas viibinud käsitööblogi.

“Südaöö Pariisis”

Täna uurisime veidi filmikunsti.

Woody Alleni “Südaöö Pariisis” on romantiline komöödia, mis räägib ühe Ameerika perekonna viibimisest Pariisis.

Tuleb tunnistada, et filmis on mitmeid kohti, mis on tõesti naljakad või siis visuaalselt nauditavad. Filmi sissejuhatuses näidatakse näiteks väga pikalt kauneid kohti Pariisis, see loob mõnusa romantilise meeleolu ja Pariisis viibinutele toob ilmselt kaasa miski mälestustetulva, ka muusika on ilus, romantiline. Komöödia mõttes meeldis mulle enim koht, kus peategelane Gil kirjeldab suhet oma pruudiga, kellega neil tekkivat erirvamusi peamiselt suurtes asjades (näiteks, kas kolida elama Malibule või jääda Pariisi), kuid see-eest mõnedes üksikutes pisiasjades – näiteks naanileib – on nende maitsed kattuvad. Samas kõrvarõngaste koht oli minu jaoks nagu mingist viienda kategooria komöödiast ja naerma ei ajanud kohe üldse mitte.

Üldiselt on filmi põhiidee lahe ning kohtumised erinevate ajalooliste suurkujudega kaunis koomilised, aga päriselt ma filmiga siiski rahule ei jäänud. Näiteks ei meeldinud mulle loo osaline pealiskaudsus – näiteks just seesama pruut oleks nagu pliiatsijoonistus akvarellil (nii üheselt negatiivne ei tohiks üks tegelane siiski olla). Detektiiviosa oleksime Imrega ühisel meelel filmist üldse välja jätnud, sest see võttis võimaluse kogu lugu soovi korral mõistuspärasena tõlgendada, et kutt näiteks jäi lihtsalt trepile magama ning nägi oma raamatu tegevust unes.

Kokkuvõtteks ütlen, et “Südaöö Pariisis” on hea kerge meelelahutus, aga ei midagi sellist, mille tõttu ma kõiki lugejaid kinno tahaks ajada.

Allolev pilt on aga siiski kodusest septembrikuisest Tallinnast ja läheb teele koos tervitustega perekond Klambrile.

“Vaata, ma kukun”

Kõigepealt leidsin SinuTorust laulu. Laulu alt leidsin viite, et lugu kuulub kokku etendusega, mida mängitakse Linnateatris. Nendest argumentidest piisas, et osta piletid (kõigepealt ainult mulle ja Impsule veidi hiljem lisaks ka sõbrale sünnipäevaks).

Täna peale turniirisatikaid ja vahetult enne Imre WCOOP $320 Badugi-turniiri algust käisime läbi vihma pea jooksujalu teatris ära.

Elamus algas juba kavalehega, kui paberilehe asemel pisteti pihku cd-plaat nimilauluga. Etenduse info oli väikestel lehekestel cd-ümbrise vahel ja minule – neti-inimesele – väga meeldivalt ja asjalikult Facebook-stiilis kujundatud.

Lühidalt: väga hea tükk! Minu jaoks minu praeguses vanuses ja emana mõtlemapanev ning ehk isegi veidi hirmutav, kuid teiselt poolt lihtne taastõdemus, et noorus on ehk küll ilus aeg, nagu laulus väidetakse, kuid kõigi nende maailmamuutmise plaanide ning eneseotsingutega suhteliselt raskesti üle-elatav.

Samas muidugi need noored, kes laval seda lugu mängisid, olid särtsu ja jõudu täis, pilt, mille nad lõid oli uutmoodi huvitav, julge ja siiras!

Vahemärkusena pean üles tunnistama, et ma pisardan pea iga etendust ja filmi vaadates (ei olnud erandiks isegi animatsioon “Kung Fu Panda”), sama lugu on suure osa raamatute (eriti elulooraamatute armastuse ja ilusate mälestuste kohtade) ning lauludega. Kui miski looming minu pisarat välja ei võlu, siis on enamasti tegemist otsese läbikukkumisega (sest pisarakanal vajab ju regulaarset puhastamist)! Kõnealusest etendusest elasin suurema osa siiski nututa üle, sest otseseid pisarakiskumise kohti seal polnudki. Ometi oleksin selle kuldse erandina ikkagi väga heaks tükiks lugenud! Aga lõpulaulu ajal olin hädas sellega, et mitte häälekalt nuuksuma hakata, seega ei jäänud stiilipunktid lõpuks ka selles vallas tulemata!

Suurepärane sügis!

September on imeliselt ilusasti alanud ja ka päike on pilve tagant piisavalt tihti väljas käinud.

Kool algas väga kenasti: kõigepealt spordipäev, kus lapsed tegid nii häid tulemusi kui kogesid ka lihtsalt liikumisrõõmu, mõned koolipäevad on toimunud, uued õpikud-vihikud on paberid ümber saanud ja esimesed ülesanded lahendatud, trennid hakkavad tasapisi peale. Oliveri klassi lapsevanemate hulgas leidus paar aktivisti, kes kogu klassi Eesti-Põhja-Iirimaa jalgpallikohtumisele viisid, ka Ott sai kaasa minna, ning 4:1 võit Eestile andis meeletu elamuse. Tänud organisaatoritele! Sellised üritused on ülilahedad ning tugevdavad oluliselt seda “oma klassi tunnet”.

Kooli algamisega kardetud ülerabelemise tunnet pole vähemalt veel tekkinud pigem vastupidi, hämmastaval kombel oleme suutnud Imrega olla ka oma asjades väga tublid. Oleme ilusti tervislikult toitunud ja pea iga päev ka nõutud 10 000 sammu täis astunud (alates esimesest septembrist keerutan sugulase Nelli soovitusel muide igapäevaselt mügarikega võimlemisrõngast kah). Tööalaselt on Imre mänginud palju WCOOP turniire ja satikaid ning koos Herliga kokku pannud “Kaheksajala” liiga, mis peaks algama juba sel pühapäeval, ning nendega seoses tõlkinud/kirjutanud/kohendanud rea PokerNewsi artikleid. Mina olen harjutanud PLO hi-lo’d ning mänginud natukene satikaid (kahjuks pole hittinud ühtegi lõppvõistluse piletit, aga natuke raha on pudenenud). Veel tegelen natuke juba ka Naisteliiga organiseerimisega, sest ega seda üritust saa ju sel aastal ära jätta, isegi kui sponsoreid nappima kipub – traditsioone ei tohi siiski nii kergekäeliselt lõhkuda!

Kui juhe pokkeriga tegelemisest kokku jookseb, siis müttame aias. Ja see aed on üks tänuväärne koht, ma ütlen! Kuigi rajasime näiteks oma ürdipeenra võrreldes teiste väikeaednikega väga hilja, alles juuli lõpus, on ta juba meile palju silmarõõmu ja maitseelamusi pakkunud. Tänagi valmistas Imre oma peenralt korjatud oblikatest väga maitsva hapuoblikasupi.

Rääkimata sellest, kuidas mõjuvad lilled ja oma puud-põõsad – vaatad nende kasvamist ja hing on rahul! Täna ostsin jälle hunniku lillesibulaid kah, seega tuleb lähipäevil ilmselt veel üks uus peenar juurde tekitada. Imrele kaevamisrõõmu!

Tegin eile aias paar fotoklõpsu kah.

Nautige:

Suvi saab otsa

Hoian veel viimast jupikest suve näppude vahel ning venitan kuni saan, aga kuupäevaliselt juba homme võtab kool lapsed jälle endale ning meie idülliline suveelu saab otsa.

Oli imeline suvi! Eesti Turniiripokkeri Föderatsiooni suvepäevadega sai sellele kena punkt pandud. Meeleolukas suvine sportlik üritus, mida nautisin vaatamata hirmsale peavalule täiega. Minu aparaadiga sellest üritusest tehtud pilte saab vaadata siit.

Lisaks sellele üritusele võtan suvest kaasa palju muudki toredat. Esimese pooles sai palju reisitud: perega Barcelonas ja kahekesi Las Vegases käidud, teises pooles olime Eestimaised, sõitsime ringi ja suhtlesime eelnevatest aastatest oluliselt rohkem Imre vanade heade sõprade ja koolikaaslastega.

imre koolikaaslased meil — Imre koos koolikaaslastega meie õuel

See, kui mõnus on mitte kuhugi kiirustada, öösel üleval olla, päeval magada, lastega hästi läbi saada, on lihtsalt kirjeldamatu! Sügise ees on väike hirmgi. Kuidas saada hommikul üles, kuidas pidada vastu kõik “taksoteenuse” osutamised suundadel: kool-trennid-kodu, läbi käia kõik meie ja laste sõprade sünnipäevad ning ära võita vaidlused selle üle, et miks peab õppima, kui tuju ja tahtmist ei ole!?

Viimasel ajal on mul lisaks kahtlused oma mälu osas, sest ma pidevalt unustan midagi ära. 29.09 näiteks oli mul tunne, et on 28.08 ning ma ei viinud last trenni, sest see pidi toimuma 29.08 ja nüüd ei saa ta minu pärast 1. septembril esineda.

Suve lõpp ei seisne muidugi mitte ainult kooli algamises, seda on näha ka looduses. Alumine pilt on tehtud kohe peale suvepäevi 28.08. Roosna-Allikul Teedu kalakasvatuse juures.

Elagu päevaplaanid, tahvel ja kalendermärkmik! Algamas on tegus sügis!

Ilus oled, Isamaa!

Oleme perega viimasel ajal natuke väljasõite teinud.

Kõigepealt külstasime Valge Daami ajal Haapsalu ja nüüd olime kaks päeva Tartus. Need linnad ise on ilusad ja sõit läbi maalilise Eestimaa ajal, mil loodus on veel roheline, taevas sinine ja pilved valged, on ka lihtsalt mööda maanteed kulgedes lausa imeline.

Peale looduse ja linnadega tutvumise, oli kindel plaan Haapsalus külastada Imre sõpra ja kunagist pinginaabrit Margust ning Tartus minu väga head sõpra ja ülikooliaegset korterikaaslast Katrinit. See sai tehtud ja jääb isiklikus emotsionaalses plaanis parimaks, mis neilt reisidelt nopitud. Samas ei saa sugugi mainimata jätta teisi asju, mis kogu meie perele väga meeldisid.

Ahhaa keskus Tartus väärib tõesti külastamist! Meie pere ühisarvamuse kohaselt olid hittideks tibupoja koorumine meie silme all ja keemiateatri Laura. Lisaks tõestasime ära, et mina olen helikõrguste tabamises täielik tumba, samas kui Imre ja poisid võiksid vabalt pillihäälestajatena tööd leida.

Loomulikult kogusime muuhulgas ilma otsese sellise plaanita tõendusmaterjali asjaolu kohta, et see va Eestimaa on väike! Eriti Tartu! Haapsalus võis tegelikult isegi terve tund sedasi mööduda, et ühtki tuttavat Rootsituru kohvikusse, kus pikalt aega veetsime, ei lisandunud. Aga arvestades, et meil Imrega on seal linnas kokku ehk vaid kümmekond tuttavat nägu üldse, siis võib julgelt välja, et pooled Haapsalu tuttavad nägime mõne tunniga ära!

Tartus oli tuttavate nägude tihedus aga veelgi tummisem, seal piisas uue tuttava nägemiseks järgmisele tänavanurgale jõudmisest ja korra ka lihtsalt pilgu tõstmisest.

Hilislõunatavaid pokkerimängijaid jäi kohe mitu tükki silma ning täditürega Rüütli tänaval kokkujooksmine oli nagu miski erilise tähendusega märk, sest olin tema pere peale sellel hommikul juba mitu korda mõelnud (stiilis, et äkki helistaks ja hüppaks kiiruga läbi, et vaataks esmakordselt ehk tema kolmanda lapsegi üle). Telepaatia ilmselt, sest üle poole nende perekonnast õnnestuski ära näha ja sealhulgas ka just see värskeim ilmakodanik.

Ja lõpetuseks üks lõbus looke.

Hermannuse majas Haapsalus hilist hommikusööki nautides ehmatasime vist teenindaja veidi ära. Nimelt tekkis Oliveril ja Imrel arutelu, et mis näoga oleks küll ettekandja juhul, kui nad paluksid jäätisekokteili … tomatimahlaga. Ja kui selline arutelu kord juba käima läks, siis ei jäänud muud üle, kui järele kontrollida. Täpsem kihlvedu seisnes selles, et Oliver küsib ühe tomatimahlaga jäätisekokteili ning kui ettekandja noogutab ning rahumeeli jooki valmistama sammub, siis joob Imre selle ära, kui ettekandja reageerib üllatunult või üle küsib, siis asendame tomati ploomiga ning Oliver saab joogi endale.

Mõne hetke pärast ongi ettekandja meie uures ja kui muud jutud räägitud, siis lisab Imre: “… üks jäätisekokteil ka veel!”

Ettekandja: “Ploomimahlaga?”

Oliver (selge häälega ja asjalikult): “Ei, tomati.”

Tütarlapse nägu oli kirjeldamatu, täissegaduses vaatas ta abipaluvalt mõlemale lapsevanemale, kes ju ometi kuulsid (!), otsa. Vaikus kestis, kuni mina enam naeru pidada ei suutnud, vabandasime ning lasime ploomijoogi variandi käiku.

Vikerkaarevärviline armastus

Otsisin täna internetist pulmaalbumi rikastamise eesmärgil tsitaate armastuse ja abielu kohta.

Avastasin selle käigus tõe või pigem leiutasin jalgratta, kuna arvatavasti siiski on keegi tark mees või naine seda mingil ilukirjanduslikumal viisil kuskil juba öelnud, aga jah, kokkuvõtvalt tundub, et tsitaate sinna albumisse ei tule, sest häid ja ilusaid ütlemisi selle tunde ja kooseluvormi kohta on lihtsalt häbematult vähe! Pigem leidsin targutusi ning irooniat, mida ma tõepoolest ei otsinud!

Lühidalt:

Mõtteterad armastuse olemusest on üldjuhul masendavalt mannetud ja mulle tundub, et see pole tegelikult isegi mitte kergema vastupanu tee, vaid pigem tarkus, kui me ei üritagi seda hõlmamatut nähtust ja tunnet sõnastada.

Armastuse aastapäevast veel natuke

Elu on kiire ja praegu käib EPT Tallinn 2011, siiski tahan mõned pildid meie ilusast aastapäeva tähistamisest nüüd kohe üles panna. Meil on omamoodi traditsiooniks kujunenud, et igal aastapäeval läheme kuhugi Eesti linna, uurime seda natuke, käime mingil kontserdil või etendusel ning ööbime mõnes sealses kenas kohas.

Kuna 31.08. oli meil plaanis mängida EPT satelliitturniiri ja pidime seega kella 12.00-ks Tallinnas olema, otsustasimegi seekord tutvuda Tallinnaga. Esialgne plaan oli enne käia ära Vääna Jõesuus, et kuulata Sõpruse puiesteed, kuid kuna vihma tõttu jäi üritus ära, läksime hoopis Artisesse kinno. Vaatasime Pariis II lühifilmide buketti, mida ei oska otseselt kellelegi soovitada, sest kuigi meile 3 filmi täitsa meeldisid polnud seal ühtki sellist pärli, mille pärast kõik 8 ära peaks vaatama.

No igatahes oli see eelnev sissejuhatuseks peamisele, et eelmisel päeval leidsime hotelliveebist Baltic Hotel Imperiali romantikapaketi ning jäime ülimalt rahule. Vastuvõtt tordi, šampuse ning roosidega, toakaunistused, õhtusöök, äärmiselt rikkalik hommikusöök voodisse, tuba ise (suur voodi, televiisor, diivan, kirjutuslaud ja lauake, 5 akent ja kööginurk) ja asukoht vanalinnas. Wow, ma ütlen!