Täna uurisime veidi filmikunsti.
Woody Alleni “Südaöö Pariisis” on romantiline komöödia, mis räägib ühe Ameerika perekonna viibimisest Pariisis.
Tuleb tunnistada, et filmis on mitmeid kohti, mis on tõesti naljakad või siis visuaalselt nauditavad. Filmi sissejuhatuses näidatakse näiteks väga pikalt kauneid kohti Pariisis, see loob mõnusa romantilise meeleolu ja Pariisis viibinutele toob ilmselt kaasa miski mälestustetulva, ka muusika on ilus, romantiline. Komöödia mõttes meeldis mulle enim koht, kus peategelane Gil kirjeldab suhet oma pruudiga, kellega neil tekkivat erirvamusi peamiselt suurtes asjades (näiteks, kas kolida elama Malibule või jääda Pariisi), kuid see-eest mõnedes üksikutes pisiasjades – näiteks naanileib – on nende maitsed kattuvad. Samas kõrvarõngaste koht oli minu jaoks nagu mingist viienda kategooria komöödiast ja naerma ei ajanud kohe üldse mitte.
Üldiselt on filmi põhiidee lahe ning kohtumised erinevate ajalooliste suurkujudega kaunis koomilised, aga päriselt ma filmiga siiski rahule ei jäänud. Näiteks ei meeldinud mulle loo osaline pealiskaudsus – näiteks just seesama pruut oleks nagu pliiatsijoonistus akvarellil (nii üheselt negatiivne ei tohiks üks tegelane siiski olla). Detektiiviosa oleksime Imrega ühisel meelel filmist üldse välja jätnud, sest see võttis võimaluse kogu lugu soovi korral mõistuspärasena tõlgendada, et kutt näiteks jäi lihtsalt trepile magama ning nägi oma raamatu tegevust unes.
Kokkuvõtteks ütlen, et “Südaöö Pariisis” on hea kerge meelelahutus, aga ei midagi sellist, mille tõttu ma kõiki lugejaid kinno tahaks ajada.
Allolev pilt on aga siiski kodusest septembrikuisest Tallinnast ja läheb teele koos tervitustega perekond Klambrile.
Tallinn, mu Tallinn