Kõigepealt leidsin SinuTorust laulu. Laulu alt leidsin viite, et lugu kuulub kokku etendusega, mida mängitakse Linnateatris. Nendest argumentidest piisas, et osta piletid (kõigepealt ainult mulle ja Impsule veidi hiljem lisaks ka sõbrale sünnipäevaks).
Täna peale turniirisatikaid ja vahetult enne Imre WCOOP $320 Badugi-turniiri algust käisime läbi vihma pea jooksujalu teatris ära.
Elamus algas juba kavalehega, kui paberilehe asemel pisteti pihku cd-plaat nimilauluga. Etenduse info oli väikestel lehekestel cd-ümbrise vahel ja minule – neti-inimesele – väga meeldivalt ja asjalikult Facebook-stiilis kujundatud.
Lühidalt: väga hea tükk! Minu jaoks minu praeguses vanuses ja emana mõtlemapanev ning ehk isegi veidi hirmutav, kuid teiselt poolt lihtne taastõdemus, et noorus on ehk küll ilus aeg, nagu laulus väidetakse, kuid kõigi nende maailmamuutmise plaanide ning eneseotsingutega suhteliselt raskesti üle-elatav.
Samas muidugi need noored, kes laval seda lugu mängisid, olid särtsu ja jõudu täis, pilt, mille nad lõid oli uutmoodi huvitav, julge ja siiras!
Vahemärkusena pean üles tunnistama, et ma pisardan pea iga etendust ja filmi vaadates (ei olnud erandiks isegi animatsioon “Kung Fu Panda”), sama lugu on suure osa raamatute (eriti elulooraamatute armastuse ja ilusate mälestuste kohtade) ning lauludega. Kui miski looming minu pisarat välja ei võlu, siis on enamasti tegemist otsese läbikukkumisega (sest pisarakanal vajab ju regulaarset puhastamist)! Kõnealusest etendusest elasin suurema osa siiski nututa üle, sest otseseid pisarakiskumise kohti seal polnudki. Ometi oleksin selle kuldse erandina ikkagi väga heaks tükiks lugenud! Aga lõpulaulu ajal olin hädas sellega, et mitte häälekalt nuuksuma hakata, seega ei jäänud stiilipunktid lõpuks ka selles vallas tulemata!
"Vaata, ma kukun" kava