Teisipäeval oli meil õdede ja vennaga traditsiooniline uue aasta kogunemine, kus võtsime viiekesi möödunud aasta kokku ning tegime plaane uueks paremaks aastaks. Me keegi enam ei mäleta, mitu aastat me oleme seda teinud, aga üle kolme kindlasti ja soovitan seda kõigile õdedele-vendadele!
Arutleda oma tundeid-juhtumisi ja teha tulevikuplaane seltskonnas, kus kõik tunnevad üksteist terve elu ja on tõesti on üksteise käekäigust huvitatud ning soovivad ainult head ja paremat, see on lihtsalt väga turvaline ja ilus!
Eelmisel aastal kirjutasime sedelitele, mida me 2024. aastal tahame ära teha või kogeda ning panime need sedelid purki hoiule. Seekord avasime need ja laias laastus olime kõik vist üle poole oma nimekirjast tehtud saanud. Uued sedelid 2025. aastaks said vist isegi pikemad, aga neid me näitame üksteisele alles järgmise aasta jaanuaris ja loodetavasti oleme neid avades vähemalt sama rõõmsad kui seekord.
Õed tõid mulle mu blogipostituste ja jutuajamise jätkuks kaks raamatut ka. Marisa Peer “Ma olen piisav” ootab veel oma järge, aga teisest raamatust olen teatud peatükid juba alla neelanud.
Ega see ei olegi ju nii, et ma muudkui istun kodus ja vahin vesiste silmadega ühte punkti oodates midagi, mis mu jälle korda teeks. Tegelikult elan ikka normaalset lihtsalt veidi vaiksema tempoga elu, teen palju meeldivaid ja (loodatavasti) kasulikke asju. Muuhulgas on mul olnud nüüd tõesti aega lugeda ja hetkel tundub, et hakakn jõudma oma “ärakukkumise” põhjusteni.
Täitsa veider öelda, aga tegemist on väga tõenäoliselt siiski lihtsalt ealiste iseärasustega ehk premenopausiga.
Väga üleolevalt olen mõelnud, et see üleminekuiga on üks ületähtsustatud probleem ehk kurjade ja lollide naljade teema lihtsalt. Vägisi aga hakkab nüüd välja tulema, et see ongi päris asi ja ma ei tule oma hormonaalsete kõikumistega kuigi hästi toime.
Kuumahood on mul kestnud mingi 2-3 aastat: algul nad külastasid mind väga harva (äkki korra kuus), seejärel vähemalt korra nädalas ning viimasel paaril kuul üle kümne korra ööpäevas. Meeleolukõikumised on ka sügisest saati vaevanud ning ma ei hakkagi uuesti rääkima sellest sisemisest enesekriitikast ja tunnetest, et ma pole piisavalt tark, hea, ilus, tubli, töökas ja mis kõik veel.
Raamatud ja artiklid soovitavad esimese asjana sel keerulisel ajal vähendada koormust ja võtta endale aega ning seejärel igasuguseid vitamiine, toidulisandeid ning isegi ravimeid. Ses osas olen ma ikka olnud õige “eesti mees”, kes ravimeid tarvitab ainult siis, kui keegi neid talle haiglas sisse süstib. Hetkel olen natuke vastuvõtlikum ja järgmisel nädalal peaks naistearstiga miski plaani paika panema. Olen valmis juba igasuguseid asju katsetama! Apteekri poolt soovitatud toidulisandid pole paraku kuumahoogude osas küll kõige vähemati muutnud – väga nõrk kraam!
Trenni olen sel nädalal teinud 2 korda (üle 45 minuti korraga). Mitte, et see mulle meeldiks või meeleolu otseselt tõstaks, aga ma olen kuulnud ja lugenud ja omaks võtnud, et see on kasulik ja siis mul on õhtul endale vähemalt midagi ette näidata.
Eile algasid minu jaoks Eesti meistrivõistlused pokkeris. Mänguks oli 8-game ja ma sain 13. koha (31 mängijat vist oli kokku ja 37 sisseostu, rahalisi auhindu said esimesed kuus). See on kõige toredam mäng kogu meistrikate jooksul ja nüüd edasi ma isegi ei tea, mida ma veel otseselt mängida tahan, aga eks ma midagi ikka mängin, vähemalt paaride turniiri Imrega ja meeskondlikku turniiri meie laheda kambaga.
Täna öösel magasin kohutavalt halvasti. Läksin alles kolme paiku öösel magama ja kui kuumahoog mind poole üheksa ajal äratas, siis und enam tagasi meelitada ei õnnestunud. Nii ma siin tasakesi mõtisklen, et kas sellise väsimusastme pealt on mõtet täna naiste meistritiitli nimel võitlema minna või tasuks hoopis kodus pleedi all rahulikult raamatut lugeda.
Nagu pealkirjas öelud: pilves selgimistega.
Täna pärastlõunal on mul konsultatsioon perearstiga, järgmisel nädalal kohtun naistearsti ja tööpsühholoogiga. Viimaste juurde lähen korralikult läbimõeldud teemadega ja loodan, et selgust tuleb sealt oluliselt juurde!
