Eelmisest postitusest juba nädal möödas!
Kui mul on kogu aeg nii palju muud elu olnud, siis ma tahan teada, kuidas töö seni üldse sellesse kompotti mahtuda sai?
Esimene sel aastal nähtud etendus oli “Kabaree” 4. jaanuaril Estonias. Käisime seal koos Imre õe pere ja meie Anetiga.
Ma ei mäletanud filmist eriti midagi. Meenusidki vast ehk ainult Liza Minelli suured traagilised silmad ja hinge jäänud kurbus (võib-olla ka ahastus). Seega olin esimese vaatuse ajal veidi hämmingus, et kuidas see tükk nii kerge ja lihtsalt lõbus on! Endamisi samas isegi natuke rõõmustasin, et ilmselt tulebki depressiooniga just selliseid asju vaadata. No teise vaatusega sai muidugi meelde tuletatud, miks oli mälestus filmist hoopis tumedam. Etendus oli hea ja lõpp ehk liigagi võimas, sest ma ei saa sellest kabareest otse gaasikambrisse pildist ja painavast tundest vist päris tükk aega lahti.
Teisipäeval käisin tegemas ATH-testi. See oli päris omamoodi testimine ja mulle tundub, et nad tegelikult hindavad seal hoopis midagi muud, kui seda, et mitu korda ma suutsin 20 minuti jooksul sama kujundist korduvalt nähes nuppu õigel ajal vajutada. Vastuseid veel pole, psühhiaatriga kohtun allas kuskil veebruaris.
Kolmapäeval käis meil külas Liina, kes juba täna Ameerikasse tagasi hakkab lendama. Tema külaskäigust tulenevalt lubasin endale alkoholivabadusest vabaduse ja jõime lobisemise kõrvale ära pudeli veini.
Kuidagi on nii, et kui Liina peale isegi lihtsalt mõelda, siis tekib tahtmine pokkeris natuke parem olla ja pokkerit lisaks mängimisele ka õppida. Nii olin juba enne tema tulekut hakanud lugema segamängude raamatut ning pärast temaga kohtumist tekkis tohutu soov kohe Vegasesse neid mänge mängima lennata! Muidugi ei jõua viie tunniga, isegi kui vaikust ei teki hetkeksi, kõike vahepeal toimunut läbi ka arutada ehk juunikuu ja Las Vegas tunduvad liiga kaugel – lausa piin on oodata!
Tervise koha pealt andis see pool pudelit veini muidugi kohe järgmisel päeval tunda, sest magasin erakordselt vähe (3h 53m) ja halvasti (kell pakkus 38 punkti 100-st).
Unega ongi endiselt väga halvasti, sest ma lähen magama hilja ja tõusen enam-vähem normaalsel ajal või lähen magama vara ja tõusen ebanormaalselt vara.
Täna aga näiteks magasin 18.52-3.43, ärgates öö jooksul 3 korda päris üles, aga õnneks suutsin ikka magama tagasi jääda. Kell ütles, et “keha aku” sai tänase ööunega lausa 92% laetud (86 kvaliteedipunkti une eest kah) ja nii hästi polegi sel aastal varem asjad tegelikult olnud!
Ei teagi, et kas peaks siis sellist varase magamamineku rütmi katsetama natuke, sest sageli mul tulebki seitsme-kaheksa ajal õhtul korraks uni. Paraku tavaliselt ma otsustan siis veel natuke oodata, kuid kella kümne ja kahetestkümne paiku pole siis unest enam miskit järel ja see tuleb uuesti alles nelja paiku hommikul.
Kuna tundsin end täna vaatamata kellaajale tõepoolest puhanult ja tegusana, siis tegin pärast hommikusi toimetusi, koristamist ja paaritunnist pokkerisessiooni juba kell 9 hommikul ära ka selle nädala esimese (ja selle aasta teise) trenni. Kui esimesel korral tegin kõiki harjutusi ühe seeria, siis täna juba 2-3 seeriat ja selleks kulus 36 minutit. Olen täitsa rahul endaga.