Olen alati inimestelt jõudu pigem saanud, koosviibimised suuremate ja väiksemate seltskondadega on mulle alati meeldinud. Hetkel on kuidagi teistmoodi.
Pärastlõunal käisime Kaijaga jalutamas ja lobisemas, see oli väga tore ja paus oli tõesti pikk olnud. Lahkumisel kinnitasime, et kindlasti ei jäta suhtlemisele enam nii pikka vahet sisse ja kohtume järgmine kord kiiremini. Sel hetkel uskusin seda ise ka.
Õhtul käisime Imre õe juures söömas ja seejärel Noorkuu ja Swingersi kontserdil.
Kontsert ise oli tõesti ilus ja huvitav, kuigi natuke mulle tundub see Swingersi vaatamine toolil istudes raiskamisena, seal võiks ikka mingi tantsuruum ka olla. Noorkuud saab tooli peal istudes kuulata vabalt. Kõige rohkem meeldis mulle vaadata Indrek Sarrapit oma valge pilliga askeldamas ja lakkamatult muhedalt naeratamas. Üldse oli sedamoodi, et kogu aeg oli midagi kuulata ja vaadata, Timo Vendt oma kõikide pillidega, Mihkel Mattisen klaveriga, trummipoiss ja noorkuu erilised hääled – kõik olid omal kohal! Publik tundus hämmastavalt vanemapoolne, eks meiegi olime emad kaasa võtnud, aga ikkagi oli kuidagi imelik, et meist nooremaid nagu eriti silma ei hakanudki.
Kuna ma saalis pilti ei teinud, siis panen siia “Hommik Anuga” saates tehtud foto – nad olid täna sama ilusad, ainult lava oli suurem ja värvilahendused teised.
Lühidalt kõik oli väga tore, aga pikal vaheajal tundsin muuhulgas tohutut väsimust ja pigem ootasin vaheaja lõppu, et ma ei peaks suhtlema ja saaks lihtsalt rahulikult laval toimuvat jälgida.
Koju jõudes olingi lihtsalt läbi ja vaim väsinud. Vaatasin ühe keskpärase jõulufilmi ära ja mängisin selle kõrvale natuke pokkerit. EMV satelliidil sain konkreetselt rahamulli koha, ega see ka just rõõmsaks ei teinud! Nüüd istun lihtsalt niisama arvutis ja ei taha magama minna, sest siis saaks päev otsa, aga praegu kõik teised magavad ja mingi rahu nagu isegi on, kuigi seletamatu kurbus ja miski tüdimus kõigest on kah.