Reisid | Elu on lill

Mount Charleston

Oleme juba mitu päeva tagasi kodus ja ega paremat paika maailmas ikka ei ole!

Aga see ei tähenda, et poleks põhjust kirja panna mälestused meie viimastest päevadest Ameerikas, kui lahkusime ülikuumast Las Vegasest ning veetsime paar jahedat päeva umbes 30-minutilise autosõidu kaugusel romantilises paigas, mida tuntakse Spring Mountains’i nime all.

Eelmisel õhtul polnud meil oma Venetiani hotellitoas halli aimugi, kuhu suundume, teada oli vaid fakt, et hommikul tuleb autorenti minna ja oma bronnitud autoga ilmselt ka kuhugi sõita. Viimasel ööl, kui olime aru saanud, et 400 km pikkust kuhugi rannikule sõitu pärast ülilühikeseks jäänud und ette võtta nagunii ei suuda, tuli leida mõni lähem sihtkoht.

Mount Charlestoni peale juhatas meid sel ööl Neti-otsingus kõige esimesena lahti hüpanud Kauri album. Siinkohal suured tänud talle! Ööbimiskoha leidsime bookings.com kaudu, kus The Resort on Mount Charleston on tegelikult ainus pakkumine piirkonnas. Reaalsuses on sealkandis küll veel mõned väiksemad kohad ja mitmeid laagripaigad telkijatele ning automajadele, aga kuna jäime ülimalt rahule ning algselt võetud ühest ööst tegime ruttu kaks, siis soovitame meie ka teile just seda kohta! Peamiste matkaradade algused on resordist 2-20 minutiliste autisõitude kaugusel.

Loodusturismi mõttes on asi küll sedamoodi, et kui satud Ameerikasse vaid ühe või mõne korra elus, siis peaks ilmselt valima suuremad turistipaigad ja rahvuspargid, mis on küll kaugemal ja rahvarohkemad, kuid samas oluliselt võimsamad.

Siiski on piirkonnal omad eelised. Inimesi on sealliikumas isegi tipphooajal piisavalt vähe ning mitu lühemat rada saime läbi tehtud täielikus rahus ja vaikuses. Mäed asuvad Las Vegasest vaid pooletunnise autosõidu kaugusel, et isegi kui läbi teha üks pikemaid radu, mis võtab aega ilmselt terve päeva, saab ööseks jälle Vegasesse tagasi sõita. Rajad on üldiselt piisavalt arusaadavalt märgistatud. Õhutemperatuur on Vegase ja ümbritseva kõrbe omast oluliselt madalam ja kui kõrbematkad tunduvad ülikuumuses pea võimatud ette võtta, siis talveperioodil saab Mount Charlestoni kandis lausa suusatamas käia. Kuuldavasti olevat seal mõnikord lund lausa niipalju, et osad autoteed suletakse. Vaated on imelised nagu mägedes enamasti! suuri loomi ei kohanud, aga vöötoravate ja tavaliste oravate toimetamist saime jälgida korduvalt. Oma senise elu ühe vingema (kahjuks mitte kvaliteedilt) loodusfoto tegin ka ära, sest koolibrid ilmselt ei juhtu edaspidi kuigi sageli kohtama.

Mount Charleston viimane päev — Ja nüüd suustama!

Vaatamata suveajale tegime ära ka sõidu suusamäe tippu. See sõit oli muide täiesti tasuta ning vastas hirmufaktori mõõdikute järgi enam-vähem keskmistele lõbustuspargi “ameerika mägedele”, sest igasuguse turvarihmata metallist kiigel 4 meetri kõrgusel polegi nii muretu rippuda. Kohaliku tähtsusega paanikahoog tabas mind mäkke kohale jõudes, kui Imps sujuvalt sõidu pealt maha hüppas. Polnud mingit võimalust, et oleksin julgenud sõidu ajal ja juba allasõidu kurvi jõudnuna maha hüpata, aga veel hirmsam oli mõte selle asjaga üksinda mäest alla sõita. Õnneks märkas mu täbarat olukorda mäetöötaja, kes masinad hetkeks seisma pani. Uhh! Alla läksime siis juba omadel jalgadel.

Ja veel, kui parasjagu restoranis lõunatasime, toimus õues akna all pulmatseremoonia.

Las Vegas Venetian Hotel

On hotellitubasid ja on Hotellitubasid!

Kolisime Gold Coastist Venetiani plaaniga mängida siin suurem osa ajast pokkerit. Ootamatult oli juba hommikul enne sisseregistreerumise aega meile vaba tuba st. sviit täitsa olemas. Olin kuulnud küll, et Venetianis on ilusad toad, aga see on midagi enamat!

Tulime tuppa ja jäime siia tundideks, kui kõhutühjus poleks vahepeal sööma ajanud, oleksime ilmselt Imre järgmise turniirini siin olnud. Lühidalt pole ma esimest korda korralikus majutusasutuses, Unibet hellitas meid 4-5 tärniliste hotellidega ja vahel õnnestus ka mõni ekstraklassi tuba saada, Hispaanias olime perega uhkes korteris, Rios on kõik toad sviidid jne, aga Venetiani tuba on midagi rohkemat.

Üks pilt räägib rohkem kui 100 sõna (allpool pildid) aga rõhutan, et meil on nii vann kui dušinurk, meil on 2 kraanikaussi (et saaksime hommikul üheskoos hambaid pesta), meil on 3 televiisorit, üks neist vannitoas, üks voodiga toaosas ja teine nurgadiivaniga toaosas, meil on DVD-mängija ning voodi kõrval CD-mängijaga äratuskell, meil on toas fax ja printer, netiühendus on nii kaabli kui ka wifiga, vaade 33. korruselt golfiväljakule ning poolele linnale pole ka paha! Toasolevast telekast saab muide jälgida, millised pokkerilauad parasjagu pokkeritoas olemas ning millised loomisel. Ahjaa, meil on isegi kaks trepiastet, et magamistoa osast alla suurde tuppa astuda ning raudaed, mis toaosasid lahutab.

Igatahes: kõik see kaheks ööks 400$ eest Ameerika kõige suurema püha ajal, kui neil siin parasjagu iseseisvuspäeva pidustused, see on tõesti hea pakkumine!

Venetian Ladies Event

Eilne Venetiani Ladies Event (350$) oli kurb-kurb, sest 312 alustanud naisest oli äärmiselt lihtsa mängustrateegiaga loose-kartlikke maksumasinaid täitsa korralik arv, aga nad andsid oma nööbid pidevalt kellelegi teisele, mitte mulle. Algul sain küll tohutult mängitavaid ja lausa eliitseid käsi (2xAA, 3xAK, 2xQQ, väikseid paarikesi ja ühendatud mastikaarte peoga peale): pooled neist võitsin, teised kaotasin, aga seejärel kuivasin pea leveli ja kui siis viimaks 99-ga ühe närvilise (mängulises mõttes) tüdruku all-ini ära callisin, oli tal piisavalt õnne, et A5 floppi A imeda. Kojuminek!

Aga mängida naisteturniiri, kus alustab 312 mängijat on omaette kogemus. Ilmselt on homselt WSOP turniiril muidugi veel rohkem mängijaid, kuid juba see seltskond oli kirju ja tasemelt seinast-seina.

Enne turniiri nina puuderdades kohtusin näiteks viieliikmelise naise-neiu seltskonnaga, kes kilkasid selliseid lauseid: “Kohe hakkab peale, ma olen nii erutatud!”, “Mõtle, see on mu esimene turniir Vegases!”, “Mis lauas sa oled, jumal küll ega Sa minu lauas pole?!”, “Nägid Susie seisis seal minu laua juures, ‘omg’ ta vist istubki minu lauas!”, “Ok, edu, edu! Lähme nüüd!” Nad olid sellised korralikult kogukad ameerika tüdrukud. Muhelesin endamisi: “Päris pehme ‘field’.”

Aga minu lauas istus ka tõeline pokkerileedi. Ta oli viimase detailini stiilne, näiteks oli isegi tema kaardikaitseks roosa säravate kividega kaabu. Roosa-must riietus ja säravad aksessuaarid, käitumine väljapeetud ja veidi uhke, kindlasti oli ta ka enam kui piisavalt edev ning teadlik sellest, et teda vaadatakse, kuid otses suhtlemises igati meeldiv ja sõbralik. Jälgisin teda varjatult ja varjamatult, peale väljakukkumist palusin luba teha temast ka pilt. No vaadake ise!

Esimene WSOP 2011 turniir

Lühidalt: mulle tundub, et minuga ei käitutud õiglaselt!

Pärast viimast turniiri all-linnas, kus enamus nööpe teisel levelil ning lõpuks kõik läksid allkirjeldatud viisil, arvasin, et olen piisavalt karmat kogunud ja võin julgesti WSOP lauda istuda ja seda me ka Imrega täna tegime.

Golden Nugget 135$ turniir, algstäkk 12000, level 50/100. Mul BB-l KK. Folditakse kuni väikse pimedani, SB tõstab 250, mina tõstan üle 750-le, tema omakorda 3000-le ja mina panen kõik 14000 sisse. Tema callib, saates tegu sõnadega: “Loodame, et on flip!”. Mina mõtlen kurjalt endamisi, et küllap on mees kuulnud, et eestlane on KK-ga pea kõikidest kaartidest juba ette kõvasti taga, ja samas ei suuda ma küll aru saada, miks on end nii sügava stäkiga teisel levelil kõrvuni potti ajada vaja ning vaatan üsna imestunult tema avatavat kümnete paari … pole vist vaja lisada, et kümme on flopis ja mulle jääb 2000 nuppu. Sellest õnnestub mingil hetkel isegi 5000 teha, kuid lõpuks kuivan ning viimaks jääb minu enda kümnete paar alla kuningas-viiele, mis turnil kaks paari kokku saab.

Niisiis tagasi selle aasta esimese WSOP turniiri juurde. Kolisime Gold Spike hotellist Riosse. Tuppa meid küll kohe ei lastud, aga pokkerilauda pääsesime suurema vaevata. Siin on sel aastal turniiridele registreerimine avatud 24 tundi ja saba nagu polekski! Samas on turniiridel nii palju rahvast, et me ei mahtunud isegi mitte konverentsisaali (Amazon, Miranda, Pavillon) mängima, vaid alustasime (olgu etteruttavalt öeldud, et ka lõpetasime) oma turniiri lausa koridoris restorani ukse taga, mis jääb kasiino ning konverentsisaalidesse viiva pika koridori vahele.

Sissemaks 1000$, algstäkk 3000, levelid alates 25/25 ning kestvusega 1 tund. Kus mul oli alles kaarti alguses! Hetkeks tundus, et olen vist kogu varem saamata taskukaartide paremiku sellele turnale kaasa saanud. Esimese leveli jooksul sain kaks korda kuningate paari, ühe korra 99, mis muutus turnil kolmikuks, 88, 55, äss-emanda ning päris mitu ühendatud mastikaartide paari, millega floppi vaatamas käia. Paraku juhtus alati üks kahest: ma kas sain poti võitluseta või kaotasin selle. Ühtegi pikemalt peatumist vajavat kätt esimses lauas polnudki, teisel levelil ei tulnud mängitavaid käsi ka enam ja kolmandal levelil lahkusin ca 2500 nööbiga sealt lauast uude. Ainus, mis tõesti rõõmu tegi, oli nõrkade mängijate olemasolu. Kartsin ette, et Rios on mäng keerulisem või agressiivsem kui viimastel päevadel Nuggetis, kuid vähemalt minu esimeses lauas käis lõbus ‘limp-fest’. Limp ja/või tõste callimine enne floppi ning flopil või turnil loobumine oli üsna tavapärane nähtus, sest floppi peab ju nägema, aga kui ikka pihta ei saa, siis edasi ei mängi, jäägu järgi kui vähe nööpe tahes!

Teises lauas oli paugutamist oluliselt rohkem, väikse irooniana läksime uude lauda koos just selleks ajaks kõige tüütumaks (tugevamaks ning agressiivsemaks ning juba ka rikkamaiks) kujunenud vastasega.

Nööpe röövinud käsi tuli 75/150 levelil, kui mul neid alles veidi üle 3000 oli.

Olen buttonil ning mul on käes soldat-kümme, millega tõstan 375 ning väike blind callib.

Flop 79T, kaks ärtut. Panustan 400, vastane ootetõstab 800-le, callin.

Turn Q. Väike pime küsib 750, mõtlen kaua ja olen kindel, et hetkel olen taga, sest tal on mida ilmsemalt suur paar või äkki juba rida koos, samas on pott suur ja kurku tõuseb hirm, et kui ta mu praegu mastitõmbega välja ajab, siis see on lauskatastroof. Ausõna ei tea, kui hea või halb otsus see oli, kuid ma callisn.

River 2. Masti ei saabu, väike pime paneb kõik sisse ja mina jätan endale foldimisega 1300 alles.

Ilmselt lihtsalt ilusate silmade eest näitab mees mulle tasuta kahet musta ässa. No hea nii, et mu tõmbed vähemalt elus olid! Kuidagi lolli olukorda sattusin ja vot ei osanud enam kuskil maha panna ka.

Korra välgatab veel valgus, kui paar väikest potti võtan all-in lüketega ning lõpuks saan duubli 99 v AQ. Mingiks hetkeks on siiski taas 2200 järgi ning buttonilt lähevad nupud UTG tõste vastu 88-ga flipilootuses sisse. Ei mingit flippi, tüüp laseb mu nööbid üle lugeda (!), kuigi tal endal pole kuigi palju rohkem, ja vajutab alles seejärel KK-ga ‘call’ nuppu. Imet ei juhtu!

Hotelli sisseregistreerumine võttis ilmatu aja, kuid lõpuks maandusin avaras, kaunis ja hea vaatega sviit-toas voodile. Paraku, just siis kui tühjuse asemele lihtsalt mõnus laisklemise soov tuli, helistas Imre ning uuris, kuhu tuppa tulla, sest ka tal sai “tööpäev” läbi.

Õhtusöögi pealt hoidsime kokku, sest raha ju täna ei teeninud ;). Ameerika moodi kokkuhoid on siis selline, et umbes 10-15$ maksva salati või 25$ maksva pastaroa või 35$ maksva buffet’ asemel sõime hamburgerit 9$ per eine. Seejuures tellisime näljastena Medium-Size eine ning meile anti 0.75 l jooki ning hiigelburgerid, millest Imre jättis suure tüki järgi, mina kugistasin kõik alla ja vehkisin hiljem süümepiinadega vähemalt igapäevaselt nõutud 10000 sammu täis.

Homse osas pole veel mingit plaani, aga WSOP-le ilmselt asja pole.

Komandeering

Meie päevad Vegases on olnud üsna ühte nägu, ainult mõned tänaval kohatavad friigid vahelduvad ja tuleb tunnistada, et neid on jäänud vähemaks.

Sisuliselt on meil päevas 2 kohustust: teha 10000 sammu tervise heaks ning mängida superhead pokkerit rahakoti heaks.

Esimene kohustus on seni iga päev kenasti täidetud saanud, teisega on nii ja naa. Enda kohta pean küll tunnistama, et nii mõnegi poti oleks saanud paremini mängida, kuid üldjoontes olen siiski üsna rahul, eriti tänase turniiriga, kus küll paraku 31. koha eest raha ei antud.

Ei saa mitte jätta mainimata, et nii halbu mängijaid, äärmiselt kergesti loetavaid või lihtsakoelisi vastaseid kui siin all-linnas, pole ammu enam kuskil kohanud. Siin mängitakse ikka paljuski lihtsalt meelelahutuseks. Seetõttu on lauas ka äärmiselt lahe olla, sest vähemalt pooled mängijad tegelevad lihtsalt suhtlemisega ning ka diilerid püüavad enamasti omalt poolt lauasolijate tuju igati üleval hoida. Selliseid inimesi, kes näiteks keelduvad mulli peal diili tegemast, et mullimehele vähemalt oma raha tagasi anda, võidakse hiljem pahaselt taga rääkida mitu päeva. Ja võib kindel olla, et kui see “paha inimene” siis lõpuks turniirilt välja kukub, rõõmustab kogu saal. Alles hiljuti oli neil olnud siin selline juhtum, kus 36 said raha ning kui 37 järgi, keeldus 1 mees diilist, mille kohaselt oleks 37.kohale antud esikoha rahadest sissemaks tagasi. Kui siis see õnnetu 37.koht lõpuks selgus, andis iga mängija, v.a. “see üks siga”, vabatahtlikult 5 dollarit, et katta osagi mullimehe sissemaksust.

Aga meie pokkerielust veel rääkides, oleme kahepeale kokku teinud 8 turniiriüritust ning Imrel on korra õnnestunud natuke raha saada. Esimesena võtsime ette 7 card hi-lo, kus Imre pääses varem, kuid mina sain pea 11 tundi mängida, et siis ca 30. kohal rahatult lahkuda. Järgmiseks tegi Imre PLO turniiri ja mina HORSE, siis sai Imre veidi kauem kannatada, mina seevastu lendasin turniirilt lausa teisena, mis limit-mängus nõuab teatavat osavust, aga kaardipakk oli nagu minu vastu meelestatud, kõik olulised käed sain haledalt tappa, kõik lubavad tõmbed lõppesid ilma igasuguse eduta, rääkimata sellest, et ma ikka üldse ei jaga ega salli seda Omaha’t.

Eile oli lihtsalt üks turniir, kus ise ei teinud eriti midgai valesti, kuid midgai säravat ka mitte ning ühel hetkel oli aeg viimase käe käes, mida ma isegi ei mäleta. Oli küll midagi kaunis inetut, aga täpselt ei mäleta. Imre seevastu sai mingil hetkel mängu kenasti käima ning mäng kulges päris hilise õhtuni. Jälgisin turniiri poole silmaga, sõlmides laua kõrval oma elu esimese tutvuse indoneeslannaga. Tema elas kaasa oma Poola juurtega ameeriklasest abikaasale ning me veetsime päris mitu tundi huvitavalt aega oma elusid ja tõekspidamisi (tegemist oli moslemi ning taimetoitlasega, kes armastab lisaks veel ka käsitööd) arutades. Siinkohal tervitused Anitale! 😉

Lõpuks tegi üks purjus näkk (keda ma olen kohanud ka vähemalt ühel EPT-l) Imre turniirile 5T-ga otsa peale, nimelt hittis tüdruk Imre aeglaselt ja lõksutavalt mängitud AA vastu turnil 2 paari (mida neiu ise küll ei märganud enne, kui kaardid ümber pööras), aga rahadesse jõudmise uks sai sellega siis lahti tehtud.

Tänasesse päeva läksime taas väga lootusrikkalt: Imre mängis PLO 8-t ja mina NL Holdemit. Imre lõpetas veidi enne ‘söögivahetundi’, mina mitu tundi hiljem, 31. kohaga (13. sai raha ja osalejaid oli vist 103 või veidi rohkem). No oli juba täitsa lubav turniir ja ka viimases lauas parajalt inimesi, kelle vastu suurema stäkiga oleks võinud mõndagi ära teha, aga mina paraku kuivasin. Tänase päeva parim käsi oli KK, mida mängisin ehk liiga kiiresti (vastasin ületõstele all-iniga), aga see oli veel väikeste blindide (100/200) ajal. Viimased 3 levelit oli parimaks käeks 44, mille foldisin kahe eesoleva all-ini peale ning uskumatult näkase kaardijooksuga sain nende levelite jooksul vaid paar korda blinde varastada (J8 ning T8-ga). Lõpuks oli mul 1000/2000 blindide juures järgi 8500 ning see läka sisse A3-ga, A6 lõpetas mu piinad, kui maha sadas 22J6J. Grrrr!

Homme Imrel Golden Nuggetis Limit Omaha 8 ning minul Binionis NL Holdem. Head jaanipäeva!

Vegas 2011 – tuttav võõras pilt

Eile hommikul hotelliuksest väljudes friikšõu jätkus, kui esimese asjana nägime kahte kullakaevajast tolmusemat tegelast ülekäiguraja ees etendamas veidrat mikstuuri “Titanicu” lendamisest, “Karate Kid” kureasendist ja purjus EstPatriku “Winnar!”-kotkast, kui ratastooli taga seisev tolmumees järsku käed V-kujuliselt taeva poole tõstis ja justkui nähtamatutest niitidest hoituna õhku rippuma jäi. Nagu oleks keset ringutust magama jäänud, ainult silmad olid pärani, mistõttu liigitasin akti siiski mingit tüüpi performansiks.
Söömast naastes lõhestas meie terviseringkäigu idüllilise rahu keset tänavat möirgav murjam, kelle karjatused kostsid kolme kvartali kaugusele. Ei mõistnud mina, mis krt on teda hommikul kella üheksaks sedavõrd välja vihastanud, et karjumata mitte olla ei saa, aga alalhoidliku natuurina küsima ka ei läinud, pöörasime hoopis kõrvaltänava kaudu koju.
Aga karjuda siin neile tõepoolest meeldib. Fremontil kohtasime jumalasulast, kes põlevate silmadega möödujaid jälitades stiihiliselt hüüdis: “The Lord is coming! Jesus is coming! The Lord is coming!”. Tundsin suurt soovi teda sekundeerima hakata ja hüüda lause lõppu: “…to get you, coming to get you!”, kuid piirdusin siiski selle väikse vimka sosistamisega Kassi kõrva.

Virgini lennul oli meelelahutuskavas animafilm “Rango“, kus turvalises kodus kasvanud sisalik satub raskustes virelevasse kõrbelinna. Filmi eripäraks on, et praktiliselt kõik tegelaskujud on üsna inetud olevused. Üldjuhul suurproduktsioonina tehtud multikad üritavad inetust paaniliselt vältida, aga “Rango” otsustas vastupidist teed minna ja hoopis ilusad tegelased välja jätta. Esimesed päevad Vegases on tekitanud minus sama tunde, mis “Rangot” vaadates – tuttavas raamis on võõras pilt.

Vegase miljöö on kreenis, aga see ei tähenda, et siin poleks siiski mõnus olla. Täna hommikul on mul võimalik valida, kas lähen mängima hobust, plo huilot või lihtsalt holdemi. Kõik turniirid toimuvad 300 meetri raadiuses koduhotellist! Sellist menüüd ei ole olemas mitte kuskil mujal, kui südasuvises Vegases. Lisaks on siin elamine hämmastavalt odav – majutume põhimõtteliselt tasuta ja toit on ka Euroopaga võrreldes hoopis teisest hinnaklassist. Elagu odav dollar! Ja no lapsevanematena oskame muidugi hinnata ka seda, kui saame olla mõned nädalad kõikvõimalikest kohustustest täielikult vabad, oma aja peremehed ning keskenduda puhkamisele ja mängimisele.

Las Vegas 2011

Läbi Londoni Ameerika poole

Kuna Las Vegase lend läheb Londonist – Gatwickist – välja hommikul ning sinna poleks jõudnud samal hommikul mitte ükski Eesti lennuk, otsustasime lubada endale enne Ameerikat ühe mõnusa vedelemise õhtu. Teadsime, et Londonisse õhtul sõita ei viitsi, valisime ühe lennujaamale lähedase pisihotelli ning arvasime, et lähme kiiresti tuttu ning hommikul puhanutena lennukile.

Päris nii ei juhtunud. Kõik algas sellest, et pärast päevaund läks meil kõht tühjaks. Kõik kohad (poed, baarid, restoranid), mis selles Horley linnakeses üldse on, mahuvad laias laastus ühe peatänava äärde. Söögikohad avatakse kell 18.00 (seda me siis veel ei teadnud ning enne restorani pääsemist tuli meil päris pikalt jalutades aega parajaks teha, aga selle üle me muidugi ei kurda, sest jalutamine on kasulik ja meeldib kah). Praktiliselt kohe peale avamist seadsime end sisse New China restorani ning valikut ei kahetsenud. Seal oli selline „söö palju jaksad menüü“, kus kõigepealt toodi eelroog, mis koosnes erinevatest pisikestest söögiportsudest (2 ribikest, paar mingisuguses taignas küpsetatud lihatükikest, kummaline toit, mis nägi välja nagu suhkruga kõrvetatud adru, röstitud pardilihaga tortillad ja veel midagi, mis praegu kõik meelde ei tule) ning seejärel said menüüst ise edasi tellida ja selle ühe menüü hinna sees praktiliselt piiramatult – teenindajatele oli küll jäetud ka õigus edasi mitte uusi toite lauale kanda, kuni eelmised pole ära söödud, aga see oli ilmselt ikka konkreetse raiskamise vältimiseks.

No igatahes, peale esimest pudelit valget veini, hakkas meile seal eriti palju meeldima ja peale teist pudelit olime juba vaheldumisi naerused ja nutused. Süüa me tegelikult lõpuks kuigi palju ei jaksanudki, aga selge oli see, et sedamoodi otse voodisse ja magama minna oleks olnud oma kehakaalule mõeldes väga patune tee. Seega otsustasime veel natuke ringi jalutada. Kaugele polnud vaja minna, kohe paar tänavavahet eemal hakkas silma-kõrva kõrts, kust kostis muusikat ning mille silt lubas: “Live!“.

Neli keskeas meest – ilmselt kohalikku kuulsust (kõrts oli ülejäänud linnakesega võrreldes pungil rahvast täis) – lasid päris pikalt rock’n’roll, rockabilly või mis iganes hoogsaid lugusid, Imre oskas mõnda isegi peast kaasa laulda. Ja me tantsisime! Tantsisime lava ees ja suhteliselt pööraselt. Pärastpoole, kui endal hing suurest hüppamisest-kargamisest nööriga kaelas ja kurk kuivamas, kodu poole astusime, arutasime, et ega väga imelik ei olnudki, et teised nii palju ei tantsinud, sest tegelikult meievanuseid seal polnud ja ainuke noorem inimene oli lapseohtu baarmen. Hmm. Kas peaks nüüd veidi mõtlema, et miks, kus ja kellega?! Ähh, peaasi, et lõbus oli! Ja seda, et oli, tuleb tunnistada!

Hommikul siis lennukisse ning natsipokkeri abiga suhteliselt valutult Las Vegasesse kohale.

Kas Vegas on haige?

Kui viimasks hotellitoast nina välja pistsime, oli keskpäev ammuilma möödunud. Esimesed muljed varem säravana meeldesööbinud Las Vegasest olid sedapuhku pea jahmatavad ja seda mitte heas mõttes.

Tavaliselt oleme valinud elupaiga Stripil või selle läheduses (enim öid oleme viibinud Gold Coast kasiino-hotellis), sel aastal aga otsustasime, et oleme esimese nädala hoopis downtownis, et enne WSOP-d sealseid väikseimaid turniire mängida.

On asi nüüd selles, et peatänavalt äärelinna kolisime või mitte, ei oska öelda, kuid varasematel aastatel on meie külaskäigud nii Stripile kui all-linna olnud meeleolukad ning Vegase rütmis erilist elu on olnud tunda mõlemas. Aga seekord on midagi teisiti …

Astusime oma hotellist välja, et teha pisikene tiir ümbruskonnas. Üle tee esimeses kangialuses magas kodutu, erinevad väljaheited sealsamas. Fremont Street oli pea inimtühi: hängisid vaid üksikud turistid, kelle pilku ei viitsinud haigutavad pudupoodnikud isegi püüdma hakata. Tähelepanu tõmbas üks väga vana ja kõva häälega rääkiv mees, kel räbalais riided vereplekkidega kaetud. Astusime sisse söögikohta, seal oli kassa juures kolm vanainimest, kellele kassapidaja midagi kupongide kohta seletada üritas (ei süüvinud asja, kuid see võttis omajagu aega). Käsipuu küljes kõikus kuue erineva kompsuga mees, kes korduvalt üritas midagi küsida, kuid sõnad tema suust lihtsalt ei ulatunud kassapidajani. Kui vanakesed meie eest lõpuks puhvetisse pääsesid, sai kompsudega mees oma küsimuse: „Palju see söömine siin maksab?“ ära küsida, aga vastus ei meeldinud talle üldse ning õiendades, miks kõik nii kallis peab olema, ta sealt ka lahkus. Meie sõime oma buffet’ kiiresti ning pikemalt istuma ei jäänud, polnud lihtsalt ’fiilingut’. Söögisaal, mis kolm aastat tagasi väga kaunis (võib öelda isegi glamuurne) tundus, oli ajale veidi jalgu jäämas: diivanikatted ning kunstlilled olid oma värskust kõvasti kaotanud ning plekk-kahvlid otstest kõverad, aga see oli ainult asja väline külg! Ringi vaadates avastasime, et nii teenindajad kui kliendid olid enamuses meist kõvasti vanemad ning mõned suisa põdurad, meist nooremad olid kas päris lapsed alles või siis noorukid, kes vanemate või vanavanematega kaasa sattunud.

Pärast väikest ning trööstitut puhtalt sammumise huvides ettevõetud jalutuskäiku lähiümbruses, mille jooksul sattusime nii töötavate hotellide parklate äärde kui ka ühe suure mahajäetud hotelli juurde, suundusime ühisel meelel ’koju’ ning tagasiteel suutsin ehmatusega märgata ka noort, kena, saledat naist, kel silm nii hirmsasti sisse löödud, et silmavalge tumepunasega täielikult asendunud, silma alune tumelilla ning kaetud kuivanud vere koorikuga.

Kui varem oli Fremont Street täis igasuguseid meelelahutajaid, kes ootasid kaabusse tasu mingi etteaste või ka Elvise kostüümis viibimise ning fotol naeratamise eest, siis seekord oli paljudel käsi niisama ette sirutatud või siis koguti raha mingiks heategevuseks. Teate, nii ei ole see asi siin sugugi lõbus!

Kas Vegas on haige ja saab homme jälle terveks või on Vegas käpuli, kuna majandusraskustes Ameerika ei lõbutse enam kasiinodes?

Loodame, et esmaspäev on helgem nii Eestis kui Vegases, ja lähme nüüd ära magama!

Kohtumiseni, Barcelona!

Ongi juba aeg koju tagasi pöörduda. 3 päeva Barcelonas möödus imekiiresti. Unibet Opnist pole minul midagi kirjutada, ma praktiliselt ei näinudki seda. Õnneks eile öösel saime Papa ning Runnari rahadesse jõudmisi (esimene cashis põhiturniiril, teine jõudis lausa kahel kõrvalturniiril finaallauda ning suutis ühe neist ka võita) natukenegi tähistada. Jõime tänu asjaolude kokkulangemisele (läksime Klambri käest kasiinost oma lennupileteid ära tooma, Papa oli just veidi enne seda põhiturniiri lõpetanud, Runnar kukkus PLO-lt meie silme all, Katri vajas rahalauast puhkust) kuuekesi (mina, Imre, Runnar, Kerttu, Sten ning Katri) kasiino lähedal veidi rummi ja veini.

Aga Barcelona on huvitav linn! Just linn linnaruumina koos oma majade, randade, väljakute ja parkidega. Kõikjal kohtad midagi erilist, midagi sellist, millel pilk iseenesest pikemalt peatub.

Sagrada Familia. Ei hakka seda siin ei pealiskaudselt ega üksikasjalikult kirjeldama, seda peab nägema! Õnneks suutsin kogu ülejäänud perele selgeks teha, et meil on hädavajalik sellesse tellingutesse mässitud hoonesse sisenemiseks moodustunud ja 40 minutit vältav järjekord ära seista. Isegi sabas ootamisest trossi tõmbunud lapsed vaatasid hoonet seestpoolt ning selle sünnifassaadi “suu ammuli”!

Mis mind vaimustab on hispaanlaste tublidus nii palju aastaid pärast Gaudi enda surma tema plaanid tasahaaval (kohati korjanduste kaudu ja puhtalt heategevuslikult) teoks teha ning muudkui edasi ehitada. Loodame, et järgmiseks korraks, kui me sinnakanti taas satume, on hoone juba veelgi ilusam ning saame ka tornidesse sisse minna.

Loomaaed. Mõnusalt väike loomaaed on kaunilt kujundatud ning enamus loomi on inimestele nähtavad ilma segavate trellideta. Esimest korda elus nägime flamingosid pesadel haudumas ning osa poegi oli juba ka koorunud. Kirglikke kevadisi paabulinde oli täis terve territoorium ning värviliste sabalehvikute tants lummas meid kõiki. Lõvid võtsid kuuekesi päikest ning tiiger tiirutas oma alal äärmiselt majesteetlikult, kusjuures hullvapper pardiema ujutas tiigri “puuri” eralduskraavis oma seitset tibukest!

Park Güell. Täna tuli päike välja ja ilm oli pargikülastuseks tegelikult lausa liiga soe (seda enam, et keskmine laps oli eelmise päeva loomaaiakülastusel suutnud endale üsna kõrge palaviku kasvatada). See küll muidugi ei seganud pargil olemast äärmiselt huvitav ning eriilmeline, kuid raskendas oluliselt selle kõige nautimist. Mosaiigid, puud-põõsad, tornid, kivivõlvid, muusikud, kunstimüük – väga mitmekülgselt nauditav tegelikult! (Pilt tuleb veidi hiljem!)

——————————————————–

Kokkuvõtvalt oli tore reis ning on üsna ebatõenäoline, et me siia uuesti ei tule! Põhjust tagasi külla tulla jagub ning loodetavasti saab see ühel päeval jälle teoks kah!

Lloret de Mar: Water World / Figueres: Dali muuseum

Water World

Kui Sul on lapsed ja Sa satud nendega kenal suvisel päeval Lloret de Mari kanti, siis Veemaailm (Water World) on koht, kuhu minek on enam kui kohustuslik.

See pole niisama veepark! Lisaks mitmetele vahvatele atraktsioonidele on ta lihtsalt silmailu pärast külastamist väärt. Suur on ta ka – 6 tundi kulus pea märkamatult. Meil vedas, et seal polnud väga palju inimesi, kujutan ette, et tipp-hooajal võivad seal liumägedele räiged sabad olla, juba meie pidime vähemalt ühele paadisõidurajale pääsemiseks ligi 30 minutit ootama. Kord on seal mõnusalt range, kedagi järjekorda vahele ei lasta, isegi oma lapse juurde ei pääse, vaid igaüks peab oma korda ootama otsast lõpuni! See tagab selle, et tead täpselt, kus omadega oled, ja saba ooteaeg ei veni igasuguste vahelelastavate sugulaste ja sõprade abil mitmetunniseks.

Imre tegi lastega vist lausa kõik katsumused läbi, mina piirdusin kahe atraktsiooni, basseini ja päevitamisega. Päevitamisega läksime küll tõtt-öeldes liiale ja hetkel põeme kõik vähemat-suuremat päikesepõletust.

Meespere (Ott, Imre, Vello) lemmikuks kuulutati kahepaadi X-Treme Mountain. Anett aga väljus sealt paadist pooleldi šokis, mistõttu ta hiljem keeldus igaks juhuks päris mitmest pakkumisest.

Storm (ülemisel pildidl) oli selline hull liurada, mille toru lõpus asub lehter, kust veenautija suvalises asendis ülepeakaela vette pudeneb – selle julgesid meie seltskonnast ette võtta Imre ja Ott. Otike lõi seal pea veidi ära, aga õnneks ei midagi hirmsat ja kõik muud rajad tegi ta vaprasti kaasa.

Lloret de Mar Water World - Water Pistes

Oliver lasi pea pool päeva alla suhteliselt lihtsast, kuid võistluselemendiga Water Pistes liurajast. Õhtuks oli ta juba selline spetsialist, et jõudis pea alati neljast “võistlejast” esimesena vette.

Täiesti segane idee tundus laskuda alla Kamikaze mäest, kus külastaja lihtsalt pikast ning kõrgest mäest otse ilma igasuguste keerutamisteta vette kihutati. Imre, Ott ja Oliver tegid selle asja siiski läbi, seejuures Imre isegi 2 korda, sest esimesel korral ma ei jõudnud pilti teha.

Väga lahe oli minu arvates 4-kohaline traktoriratast meenutav sõiduk, millega mööda pimedat toru alla basseini kihutati (Rafting River). Tegime selle läbi Imre, Vello ja Otiga. Mina kisasin palju, aga tegelikult tagantjärgi polnud see niiiiii hirmus ning kindlasti läheksin sellisega teinegi kord sõitma. Igasuguseid muid torusid ning mägesid oli seal veel. Lastel ja ka suurtel lõbu ja nautimist kui palju.

Ainus, mille üle seal veepargis viriseda võiks, on toitlustus (peale kartulikrõpsude, jäätise, hamburgeri ning hot dogi muid valikuid (nt. salatit, õunu, banaane vmt) ei paistnud. Veepargis kulus pea terve päev, õhtul jõudsime vaid veidi mereannisuppi süüa ning hiljem kahekesi rannas jalutades mõnda sealset kassi pildistada.

Dali muuseum

Kuna tänaseks lubati vihma, siis tegime muuseumipäeva. Milline saaks olla parim kunstimuuseum, mis oleks huvitav endale ning ei tüütaks ka lapsi ära? Loomulikult on selleks Figuerese linnakeses asuv Salvador Dali muuseum. Õuest jäi meil muide muuseum pildistamata, sest kui me majast väljusime, sadas päris korralikku padukat ja varem oli liiga suur kihk sisse pääseda. Dali poolt teatrimajast arendatud ning kujundatud maja, mis muuseumina avati 1974, on juba iseenesest piisavalt eriline ja kuigi Dali kuulsamaid/tuntumaid teoseid ehk selles muuseumis polegi võiks seal ainuüksi maja ning Mae Westi toa pärast ära käia, samas on seal vaadata muidugi palju rohkem.

Dali olevat ise öelnud: “Ma ei tarbi narkootikume, ma olen narkootikum!” See võib olla tõsi, sest elamus oli enam kui omapärane. Tagasiteel märkasin autoaknast pilvi ning taevas paistis kõikvõimalikke kujusid ning kompositsioone.

Mulle isiklikult ei meeldinud vaid see, et vähesel määral oli seal eksponeeritud teiste kunstnike töid, sest ma lihtsalt ei leidnud sellele mingit rahuldavat põhjendust, et milleks seda seal vaja oli.

Lapsi köitis ehk enim sisehoovis seisev eriskummalise sisuga auto, kuid üksjagu imestamist oli neil ka majas sees.

Suvine supiseiklus

Olen suur supisõber ning Lloret de Mar`i suvalise supermarketi kalaletti nähes vupsas kohe pähe mõte vurrulised potti pista. Tulemus oli vapustav ning otsustasin imelihtsa retsepti koos eelarvega kirja panna. Kui kallil lugejal pole mõne nädalavahetusega mitte midagi peale hakata, siis tasub kaasata kallistusejagu häid sõpru ning sõita kauni Kataloonia kallastele suppi keetma.

Lihtne Lloreti mereleem neljale

Lennupilet Girona jaama ja tagasi: €120
Rendiauto: €20
Eldorado Apartments majutus: €70
2l Gallina Blanca kalasupipõhja: €3.34
1 purk purustet tomateid: €0.80
1kg tooreid hiidkrevette: €7.50
1kg merekarpe: €2.50
300gr kalmaarirõngaid: €2.50
3 pudelit valget veini: €3
2 pikka saia: €1.40
1 sidrun: €0.50
Peterselli-küüslaugu-oliiviõli maitsesegu: €1.50
—————–
Kokku: €233

Valmistamine

Kalasuppidel on mu südames eriline koht, aga paradoksaalselt polnud ma ühtegi eelmainitud mereelukatest varem kodusel teel valmistanud. Eestis tundub alati, et merekarbid ei saa ju kuigi värsked olla (ilmselt on see asjatu eelarvamus?) ning tooreid hiidkrevette ja kalmaari on saadaval ainult külmutatud kujul. Reisidel pole omakorda pliiti ega potti kuskilt võtta. Tänu Eldorado täissisustusega korterile oli nüüd olemas nii pott, pliit kui elukad. Jippii.

Aga supitegu ise on tõesti imelihtne. Gallina Blanca on kogu raske töö ära teinud ning valmistootena müüdav supipõhi on vägagi merese maitsega.

1. Pese merekarbid korralikult puhtaks, kitku neilt “habemed” ka ära. Kõik avanenud karbid viska minema, need ei ole enam söögiks kõlbulikud.
2. Pane tulele 2 potti, mõlemasse 1 pakk leent. Maitsesta mõlemad potid lusikatäie küüslaugu-peterselliga, ühte potti kalla ka tomatisegu, väiksed maitsevariatsioonid kuluvad ikka ära. Laisemat sorti kokk võib muidugi keeta kogu krempli ühes suures potis.
3. Lisa keeva leeme sisse merekarbid. Keeda kuni enamus karpe on avanenud. PS! Mitteavanenud karbid jäta hiljem söömata, needki pole suhu sobilikud!
4. Lisa krevetid ja keeda, kuni mereannid hakkavavad roosaks tõmbuma (toored krevetid on halli värvi).
5. Lisa ka kalmaarid ning keeda veel minut.
6. Kalla vein klaasidesse, tõsta leem ja loomad taldrikusse ning naudi krõbeda saiaga!

Magustoiduks võiks teha väikse jalutuskäigu 100m kaugusel asuvasse tuulevaiksesse Fenals randa, mis muideks meenutab oma järsult tõusvate kallastega supikaussi, ja võtta kaunis rannakohvikus üks jäätis või suhkrune cafe solo.