Eile hommikul hotelliuksest väljudes friikšõu jätkus, kui esimese asjana nägime kahte kullakaevajast tolmusemat tegelast ülekäiguraja ees etendamas veidrat mikstuuri “Titanicu” lendamisest, “Karate Kid” kureasendist ja purjus EstPatriku “Winnar!”-kotkast, kui ratastooli taga seisev tolmumees järsku käed V-kujuliselt taeva poole tõstis ja justkui nähtamatutest niitidest hoituna õhku rippuma jäi. Nagu oleks keset ringutust magama jäänud, ainult silmad olid pärani, mistõttu liigitasin akti siiski mingit tüüpi performansiks.
Söömast naastes lõhestas meie terviseringkäigu idüllilise rahu keset tänavat möirgav murjam, kelle karjatused kostsid kolme kvartali kaugusele. Ei mõistnud mina, mis krt on teda hommikul kella üheksaks sedavõrd välja vihastanud, et karjumata mitte olla ei saa, aga alalhoidliku natuurina küsima ka ei läinud, pöörasime hoopis kõrvaltänava kaudu koju.
Aga karjuda siin neile tõepoolest meeldib. Fremontil kohtasime jumalasulast, kes põlevate silmadega möödujaid jälitades stiihiliselt hüüdis: “The Lord is coming! Jesus is coming! The Lord is coming!”. Tundsin suurt soovi teda sekundeerima hakata ja hüüda lause lõppu: “…to get you, coming to get you!”, kuid piirdusin siiski selle väikse vimka sosistamisega Kassi kõrva.
Virgini lennul oli meelelahutuskavas animafilm “Rango“, kus turvalises kodus kasvanud sisalik satub raskustes virelevasse kõrbelinna. Filmi eripäraks on, et praktiliselt kõik tegelaskujud on üsna inetud olevused. Üldjuhul suurproduktsioonina tehtud multikad üritavad inetust paaniliselt vältida, aga “Rango” otsustas vastupidist teed minna ja hoopis ilusad tegelased välja jätta. Esimesed päevad Vegases on tekitanud minus sama tunde, mis “Rangot” vaadates – tuttavas raamis on võõras pilt.
Vegase miljöö on kreenis, aga see ei tähenda, et siin poleks siiski mõnus olla. Täna hommikul on mul võimalik valida, kas lähen mängima hobust, plo huilot või lihtsalt holdemi. Kõik turniirid toimuvad 300 meetri raadiuses koduhotellist! Sellist menüüd ei ole olemas mitte kuskil mujal, kui südasuvises Vegases. Lisaks on siin elamine hämmastavalt odav – majutume põhimõtteliselt tasuta ja toit on ka Euroopaga võrreldes hoopis teisest hinnaklassist. Elagu odav dollar! Ja no lapsevanematena oskame muidugi hinnata ka seda, kui saame olla mõned nädalad kõikvõimalikest kohustustest täielikult vabad, oma aja peremehed ning keskenduda puhkamisele ja mängimisele.
Tegelikult on nüüd juba kõik paika loksunud. Põhjuseks on ilmselgelt see, et elame esimest korda Downtownis ning oleme mõned sammud ka väljaspool peatänavat, Fremont Streeti, kulgenud. Kuna otseseid pumme vähemasti mingil määral turistide epitsentrist minema transporditakse, on Fremonti lähitänavad ilmselt kõige friigirohkemad terves Vegases. Või siis ehmatas meid lihtsalt siia jõudes kuseloigus magav inimene ära, aga nüüd hakkame juba harjuma…
Vähemasti Fremont pulseerib jälle vana hea energiaga ja kui linna pahupoolt ei talu, ei tasu lihtsalt peatänavalt kaugemale minna. Ega selleks otseselt mingit põhjust ei ole ka.
mismõttes? kas Vegas on tõesti nii muutunud et ongi “tuttavas raamis võõras pilt”? üldine maailma majanuds või mis seda siis muutnud on, huvitav oleks teada mis siis reaalsed erinevused on peale “lord iis kaming”-u, kuigi pean ütlema et US-i mõtted olen suht enamvähem maha matnud – kuidagi pole üldse midagi mis sinna tõmbaks enam.
anna teada mida ja kuidas mängisid ja btw- Rango tundub treileri järgi päris cool. pole veel näinud aga kavatsen.