Rubriik: Fotograafia

Vahepeal on nii palju asju toimunud!

Käisin abikaasaga kinos. Filmiks “Everest” ja minu esimene IMAX-kogemus Kosmoses. Tegemist siis tõsielul põhineva draamalooga mägironijatest. Imre oli enne sama juhtumi kohta vist lausa kaks erineva autori raamatut läbi lugenud ja looga enam kui kursis, mina olin väga nappide eelteadmistega. Läbimõtlemist vääriv teema muidugi, aga inimesed on erinevad ja minu jaoks jäi küsimus “Miks?” vastuseta.

IMAX ise on nii intensiivne ja enamus tegevust tundub toimuvat nii lähedal nagu tungiks kõik Sulle otse ilma filtrita ajju. Kohati oli mul vägagi ebamugav, et üle-elusuuruses inimesed minu intiimtsooni tungisid. Õhtu lõpuks sain igatahes peavalu ja koju jõudes varisesin kohe voodisse. Enne seda jõudsime veel Argentiina restoranis ennast kurguni täis õgida (kalavalik kahele oli ilmselgelt kahe jaoks liiga suur!) ja Opeli parandusest kätte saada.

Nädalaga arenesid pahteldustööd nii kaugele, et loodan algaval nädalal seina lihvima ja värvima hakata. Oma “maali” sain korraks valmis, kuid nüüd plaanis ta hoopis ümber teha – lasen tal nädalakese kuivada ja siis alustan uue “totaalse muutmisega”.

Reedel pildistasin Triobet Live turniiri ja langesin toimunust üheöölisesse masendusse. Kümnest pildist vast üks oli fookuses ja lihtsalt mitte miski ei aidanud: mõne pildi puhul aparaat isegi ei lubanud, et ta fookuse tekitab, mõnikord läks küll fookuse kastike ilusti punaseks ja piuks käis ära, kuid arvuti ekraanilt vaatas pärast ikka vastu vaid udukogu. Katsetasin kõiki kolme objektiivi, kiiret ja aeglast säri, kõrget ja veel kõrgemat ISO jne, tulemus ikka nutune! Tundub, et kaamera on nõus teravamat pilti tegema vaid üliheades valgustingimustes või siis statiivilt, esimest ei tohi mängusaalis kasutada, teisega ei mahuks jälle laudade vahele ära. Monojalg oleks ehk võinud asja päästa, kuid seda pole mul ülepea olemaski veel.

Laupäeval kohtusin ühiste heade sõprade sünnipäeval Klambriga ja minu üllatuseks olid temal mu Triobeti piltide kohta varuks kiidusõnad! Ta arvas, et võib-olla olen ma lihtsalt ise oma piltide suhtes oluliselt kriitilisemaks muutnud (mis on edasiarenemise peamine eeldus), aga varasemate aastatega võrreldes olevat vahet ja arengut kõvasti märgata ja nüüd peaksin mõtlema paremate tehniliste vahendite peale. Uskumatu! Kõrvad siiani loperdavad kiitusest! Loomulikult ei kahtlusta ma Klambrit tühjade sõnade tegemises või põhjendamatus mee moka peale määrimises, aga üllatavad olid need sõnad (eriti pärast seda isiklikku ahastust) küll. Tema ei olnud muide oma viimaste piltidega Cannes’is ka rahul, ometi olid need vähemalt minu arust taas suurepärased! Äkki meil ongi mingi perfektsionismihaigus!

Ühiselt leidsime, et need pokkeriturniirid on mulle hea koht pildistamise harjutamiseks ka edaspidi. Niisiis jätkan vapralt ehedate emotsioonide püüdmist, kuid järgmisel korral juba parema varustusega (vajadusel rendin endale midagi vingemat)! Hiljem vaataksime ning redigeeriksime Klambriga mu pildid koos ära! Ootan huviga!

Samas otsin juba praegu aktiivselt uut kaamerat ja silm on püsima jäänud Nikon D610 peal, et kui keegi teab soovitada, kust saab seda või midagi sarnast eriti odavalt, siis kirjutagu/helistagu! (Oliver, Sinu soovitused on salvestatud ja seni parimad, olen tänulik!)

Täna oli TPT-s põhikooli baasil õppijate esimesel ja teisel kursusel spordipäev. Meie, keskkooli baasil õppivad fotoõpilased, käisime neid pildistamas.

Lugesin eile veidi spordi pildistamise kohta netist ja mingid eriti üldised rusikareeglid anti hommikul ka koolist. Väga oluline on eeltöö ja oma fotovarustuse tundmine.

Ütleme nii, et minu ettekujutus ja tegelikkus ei läinud kuigivõrd kokku. Kõigepealt muidugi eeldasin veel paar päeva tagasi, et hakatakse jooksma, hüppama ning jalgpalli mängima ning fotograafil on vaja staadionil erinevaid võistlusolukordi, võimsaid kurbuse ja rõõmujoovastuse hetki püüda. Eile hilisõhtul lugesin e-kirju ja sain teada, et tegemist on orienteerumise vormis spordipäevaga ja täna selgus lisaks veel tõsiasi, et seda sporti tehakse meie koolis üsna emotsioonitult.

Lühidalt oli vastutusekoormata harjutamiseks hea päev (ilm ilus  ja”sportlased” loiud ning aeglased), aga nendest peamiselt rada läbijalutavatest koolikaaslastest mingeid emotsionaalseid ülesvõtteid küll teha ei õnnestunud. Lisaks selgus, et mu 35mm objektiiv on otsustanud fokusseerimislepingu lõplikult üles öelda ja lähivõtted rajale “tormanud” orianteerujatest (üksikuid selliseid siiski leidus – eriti alguses) ei tulnud üldse välja. Üritasin siis pärastpoole 18-200 mm-ga harjutada jooksjate “õhkujäätamist” ning nende “kaasavedamist”, aga kuna enamus lihtsalt kõndis või tegi äärmiselt nappe jooksusamme, siis ka selles osas ma tegelikult kuigi palju praktikat ei saanud. Finišisirgel ergutasime võistlejaid kõvahäälselt ja mõned võtsid ka vedu ning tegid lõpuspurte, kuid mingi imelikul põhjusel ei saanud ma neid siis kas fookusesse või “lõikasin” kellelgi kogemata mingid jäsemed otsast. Lühidalt tegin üritusest kokku umbes 140 pilti ning neist meeldis mulle endale vast 3 tükki.

Aga ilm oli ilus ja metsaalune hurmav:

Pärast lõunat (klassikaaslastega Hesburgeris) koolis vaatasime pilte ja videosid, et kuidas profid sporti pildistavad ja mida sellest arvavad.

Siis aga tuli juba valguse teema ja vastavad harjutused. Katsetasime projektorite abil erinevaid varje ning mustreid ning stuudios valguse suunamist erinevate nurkade alt. See oli jälle nii põnev. Samas polnud ma pärast pühapäevast Christeli laste pildistamist kaamera akut laadinud ning seega pidin nende klõpsudega veidi koonerdama.

Nii olin vähemalt kahes harjutuses hoopis ise modelliks ja te vaid vaadake, milline vahva pildi Markus (ja teisedki) minu abil sai:

Projektori ees vahetasime kohti Jörgeniga ning stuudios oli meie grupi modelliks peamiselt Paul:

Mängisme stuudios selle valgusega üsna kaua ning koju jõudsin alles kell 17:00. Teoorias oleksin pidanud siis sööma ja riided vahetama ning Reaalkooli lastevanemate koosolekule kihutama, kuid andku nemad seal koolis mulle nüüd andeks – ma lihtsalt ei jaksanud pärast sööki enam mitte kui midagi teha! Istusin arvutisse ja põhimõtteliselt olen siin nüüd 2 tundi vahelduva eduga suhelnud ja logelenud.