Rubriigiarhiiv: Üldine

2022. aasta kokkuvõte

Hakkasin oma 2023. aastat kokku võtma ning selle käigus unustasin end hoopis lugema varasemate aastate kokkuvõtteid. Seejuures avastasin, et ma pole mitme aasta omi blogisse kirja pannudki! See postitus ongi tegelikult lihtsalt eelmise aasta FB kokkuvõtteks tehtud postituste arhiveerimine ühte kohta kokku. Homme tegelen siis 2023. aastaga edasi.

2022 teatri- ja kontserdiaastana

Mitmed on öelnud, et me käime ikka väga tihti teatris, aga eks oleneb ikka sellest, et kellega võrrelda. Mul on vähemlat kaks tuttavat, kelle poolt aastaga nähtud etenduste arv on kolmekohaline!

Minu aasta saak: 19 teatrietendust ja 5 kontserti, üks kord õega, ülejäänud koos Imrega (lisaks oli plaanis 1 kontsert ja 3 etendust, mille piletid sai haiguse või töö tõttu teistele sokutatud).

Suurima kontserdielamuse sain Rootsis. “The Libertines” pole kunagi olnud mu lemmik, teadsin vist vaid kahte laulu üldse, aga Imrele nad meeldivad ja laval meeldisid nad ka mulle hullupööra. Lisaks andsid suuri plusspunkte Rootsi publik ning kõik soojendajad! Ma pole tavaliselt mingi lava ees hullaja, aga seal umbes kümnendas inimreas koos eriti sõbralike inimestega hüpata oli megatore!

Umbes sama suur elamus oli ka Haapsalus Nick Cave. Kusjuures oli sama seis eelmise ansambliga, et ma pole kunagi Cave’i otseselt kuulanud, no vast teadsin kolme-nelja laulu, aga lavashow oli uskumatult võimas ja mehe enda vitaalsus, publikuga suhtlemine ning linnuseõuel paljude tuttavatega kohtumine tegi asjast peaaegu täiusliku. Tõrvatilk meepotis ehk meie läheduses inimmassi keskel mornilt lava põrnitsev ja hüplemishoos temaga kokkupõrkavaid inimesi sõimav tegelane lükkas selle hästi natukene pikaks veninud kontserdi siis kokkuvõttes teisele kohale.

Teatris (vaatluse all peamiselt “Ugala” ja “Endla” etendused, sest Tallinnas käin ma endiselt teatris häbiväärselt harva) oli nii palju häid tükke ja kuna enamasti olen nagunii neist siin oma seinal kirjutanud, siis nimetan vaid lemmikud ning sedagi suvalises järjekorras, sest see reastamine oleks maru keeruline.

Niisiis soovitan soojalt: “Ainult jõed voolavad vabalt”, “Ada rääkimata lugu”, Läbi kõigi elude ma otsin Sind”, “Diktaator, naljamees ja liiderdaja”, “Surmkindlad asjad siin elus”, “Musketärid”, “…ja Margus nõukodude armeest”, “Pimevalge”, “Issanda loomaaed”, “Musträstas”.

2022 loetud raamatud

Goodreads on hea asi ja teeb ka kokkuvõtted inimese eest põhimõtteliselt ära. Naljakal kombel on siis minu selle aasta kõige pikem ja kõige lühem raamat ainsad sel aastal loetud elulooraamatud üldse ja kindlasti ka raamatud, mida oleksin tahtnudki ära märkida! Piafi “Minu elu” eest muide olen tänu võlgu Tiina Leesikule, kes selle mulle lihtsalt andis! Mõni raamat näe ise tahab õigesse kohta tulla!

Hästi hea meel on, et lugesin James Cleari “Aatomharjumusi”, sest sellest innustust saanuna kustutasin sel kevadel ära mullimängu äpi ning ma pole sellest päevast alates telefonis mänge mänginud. Kui palju muudeks tegevusteks võidetud aega!

Lõõgastuseks ja meelelahutuseks loen krimkasid ning oma naiivsuses (et sinna on valitud maailma parimad, märglisemad või tähtsamad krimiromaanid) hakkasin sel aastal lugema “Maailma krimiklassika” sarja. Paraku pärast seitset raamatut ei oska peast ühtki pärli välja tuua, kuigi neist seitsmest kõige rohkem punkte andsin Ruth Rendelli “Pruutneitsile”.

Vägagi lugemisväärseks kuulutan ehk 5 punkti said lisaks ülalmainitutele: Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”, Sally Rooney “Normaalsed inimesed”, Louise Jensen “Kohting”, Peter May “Mustmaja” ja Michel Bussi “Mustad vesiroosid”

Teatrisõbrana sain lausa valgustusliku elamuse Jim Ashilevi raamatust “Armastuskirju teatrile”, uskumatu, et ma selle raamatu alles 2022. aastal avastasin!

Minu 2022 pokkeriaastana

2022 pokkeris oli üsna nigel, aga ega mul sellega tegelemiseks üleliia aega ning huvi ei olnud ka.

Naisteliiga sai siiski korralikult ja edukalt läbi viidud! Selle üle olen küll lausa uhke ja ülitänulik kõigile naisteliiga osalejatele, et see asi nii suureks ja ilusaks ning pidulikuks kujunenud on.

Kas teate, et 2023. aastal toimuks liiga juba 15. korda?!

Aasta jooksul mängisin Eestis 17 live-turniiri ja Ameerikas 12.

Eesti turniirde osas pole mul tehtud statistikat, aga Olympicu lehte uskudes olen aastaga teeninud 80 eurot + Eesti naiste pokkeriliiga 7. koha eest saadud auhinnad.

Ameerikas läks sedamoodi, et kaheteistkümnest turniirist kolmel õnnestus “rahadesse” saada ning kokkuvõttes jäin väheke suuremasse plussi kui Eestis.

Seega vähemalt ei kulutanud ma oma hobi peale sel aastal ekstraraha ning ajalises mõttes oli pokkerilauas viibimine igati tore meelelahutus. Eriti suure rõõmu ja palju auhindu väänasin välja Eesti naiste pokkeriliigast, kus sain sel aastal 7. koha.

Samuti oi tore osaleda Win TV erinevates projektides!

Auhindadena võtan järgmisesse aastasse kaasa 3 pokkeripiletit:

* Win TV Live pileti (70€) sain Unibeti freerollilt.

* Naisteliigast tuli Queens of Tallinn (vist 120€).

* Win TV spinnikunnide finaalturniirilt hankisin 55-eurose OlyBeti pileti. Loodan, et need õnnestub siis kuidagi suuremaks mängida.

Win TV Road to Unibet Open liigas olen hetkel liider, hoidkem pöialt, et suudan esikohta lõpuni hoida, kuigi väga palju turniire on veel ees ning põhjust end kindlalt tunda ei ole küll mingisugust veel.

Järgmisel aastal on plaanis kogu pokkerimäng jälle täpsemalt kirja panna, sest tundub, et vist olen hakanud taas rohkem sellega tegelema ja tahaks ikkagi aasta lõpus täpsemalt teada, et mis seis on. Sel aastal piirdun tõdemusega, et PokerStarsis (kus ma peamiselt mängin) oli mu kontol aasta lõpuks 400 eurot vähem kui aasta alguses, seega keksida millegagi pole.

Puhkus ja reisid 2022

No sel aastal sai puhata rohkem kui raha eest! Viis kuud kestnud palgata puhkus tasus end täiega ära – hahaha – rahaliselt oli asi muidugi sootuks vastupidi, seda kulus mis kole, aga reisielamuste eest olid need igati õigustatud kulutused!

Mul lihtsalt oli nii väga vaja jälle reisida! Kaks aastat oma õuel (vaid Läti, Leedu, Soome lühikülastused) oli muutunud üsna igavaks ja hing ihkas kaugusi rohkem kui kunagi varem! Isegi väikeste laste kõrvalt ja nendega koos käisime mitu korda aastas kuskil kaugel maal ja nüüd oleks ju täiskasvanud laste kõrvalt mitu aastat olnud nii lihtne minna, aga selle Covidi pärast ei saanud või ei julgenud.

No igatahes, sel aastal oli reisimisega siis kõik korras ja ma olen üliõnnelik kõikide sõitude ja elamuste eest nii maailams kui ka Eestis.

Väljaspool Eestist käisime lapse ja Imrega kolmekesi Cran Canarial, Imrega kahekesi Ameerikas, sügisel sõpradega Prantsusmaal, lapsega koos Soomes Imre ema sünnipäeva puhul ja minu sünnipäeva paiku veel Imrega lühipuhkusel laevaga Rootsis.

Eestis käisime vähemalt viis korda Pärnus, seiklesime Ida-Virumaal, paar korda mängisime turisti ka Tallinnas, saartest käisime Hiiumaal, Saaremaal, Vorsmil ja Vaindlool, suveetendused viiisid meid samuti mitmesse Eesti nurka!

Kõige-kõige oli muidugi siiski kaheosaline reis Ameerika Ühendriikides: pokkerireis Las Vegases ning tuletornireis läänerannikul. Kokku nägime lähemalt või kaugemalt ca 15 tuletorni ning einestasime või pildistasime nelja tuletornikujulist hoonet, mis tegelikult pole kunagi tuletornidena kasutuses olnud. Need rannad ja ja tuletornid ning linnud-loomad, keda nägime olid lihtsalt võrratud! Hea meel on ka selle üle, et nii Kanaaride, Prantsusmaa (Tänu Lenkale!) kui ka USA reis said kenasti piltidele jäädvustatud ning näiteks USA fotoalbumit lapates on võimalik kõike uuesti silme ette manada ja läbi elada. Alati ju ei jõua selleni, et pildid välja trükid, aga seekord koostasin lausa raamatu!

Töö 2022

Palju toredaid saateid ja inimesi! Uut kaamerat siiski mitte ja osaliselt seetõttu võtsingi pika palgata puhkuse, mil saime Ameerikas käia. Eesti Laulu võitis Stefan ja see trall sai kenasti kaasa tehtud!

Hiiumaareisi viimasel päeval käisime vaatamas Paluküla kirikut

Kirik! Miks küll? Kuhu tuletornid kadusid?

Paluküla kirik

Aga sellepärast, et eelmisel õhtul Hiiessaare tuletornist lugedes avastasin, et see moodustab liitsihi Paluküla kirikuga (olin seda ilmselt küll kunagi varem ka lugenud, aga unustanud). Tavaliselt ikka pildistad sihi mõlemat märki, seega sain aru, et peaks siis vähemalt paar

Seega sõitsime Orjakust Heltermaale praami peale väikse ringiga.


Vahemärkusena ütlen ära, et ma pole kuigi suur kirikute fänn, pigem täitsa vastupidi! Mulle pole kunagi meeldinud ekskursioonide käigus kirikuid ja muuseume külastada, isegi kiriklikud ärasaatmised ning pulmatseremooniad tekitavad minus pigem veidi kõhedust. Olen ikka naernud, et küllap oli mul eelmises elus kirikuga seoses mingi väga ebameeldiv kogemus.

Aga selline mahajäetud kirik hommikuses vahelduvas pilvisuses meeldis mulle täitsa hästi! Mõne kiire klõpsu asemel sai jupp aega ümber hoone tiirutatud ja seda igast nurgast vaadeldud ning võre vahel isegi natukene sisse piilutud. Täitsa armas väike torniga maja tegelikult!

Paluküla kirik

Koduteel tervitasin uuesti Rukkirahu torni ka!

Rukkirahu tuletorn

Hiiessaare ja Kärdla

Lubadus, mis eile sai antud (pildistada ära Hiiessaare tuletorn), hakkas kohe hommikul silmi avades näkku itsitama: täiesti hall ilm ja peenike seenevihm ei toetanud sõnapidamist üldse. Ilmateade lubas omalt poolt, et edasi läheb veel hullemaks: selle ala laieneb ja sadu tiheneb. Niisiisi oli mõistlikum kohe hommikul teele asuda.

Kui Hiiessaarde jõudsime, otsustas ilmavana meie peale halastada ja pidas päris toreda veerandtunnise sadamispausi, saime ümber torni tiirutades isegi 2000 sammu tehtud, kuid maa oli märg ning kuna me mu ema s’na ei kuulanud (ta nimelt ütles, et Hiiumaale on alati mõistlik kummikud kaasa võtta), siis mõnest pildinurgast tuli isegi loobuda.

Hiiessaare tuletorn

Vihmasaju tihenedes kobisime autosse ja sõitsime Kärdlasse. Hästi natukene jalutsaime sealgi, aga peamiselt sõitsime lihtsalt natuke mööda tänavaid autoga ringi, dokumenteerimise huvides pildistasin läbi autoakna meie eilset õhtusöögipaika “Kork” ja ühte nunnukat täpilist tassi ka.

Kork koos Margusega
Kärdla täpiline tass

Käinas käisime aja parjaks tegemise eesmärgil söömas, et siis Tuuletorni ukse taga avastada, et kolmeni ootamine oli täiesti asjatu, sest torn oli täna hoopis suletud! Ega midagi, COOP-ist õhtusöögiks miskit korvi ja kodu poole!

Orjaku roostikuringi vaatetornis

Vihmasadu tegi uue pausi täpselt siis, kui jõudsime Orjaku roostikuringi alguse juurde. Kasutasime võimalust ja tegime tiiru. Rada on väga mõnus laudtee, aga liiga palju näha pole, sest pilliroog on minu jaoks lihtsalt liiga kõrge ja rada ise pabulaid täis, mistõttu on üksjagu tegemist, et puhaste saabastega pääseda. Aga raja keskel on suur kivi, kuhu saab redeliga otsa ronida, ning vaatetorn, kust avaneb ka päris tore vaade.

Edasi veestime õhtu teineteise ja teleka seltsis. “Kaks ja pool meest” on täitsa mõnus ajuvaba ajaviide ja anna Imrele veel õhtu lõpuks korvpall!

Lugegu nüüd need, kes arvavad, et Imre on peamiselt vait meil! Kuskil 55:55 seisust.

Võta nüüd ära see, Jeesus küll! Noh muiudgi! Kolmene ka veel!

Rahu, rahu, rahu! Hmm! Mhhh! Noh, tule siia! Vot nii! Võta!

Ära nüüd pudista ära! Mida kolmeste protsent! Ai-ai-ai! Võta, võta! Tubli!

Hüppa! Tubli poiss! Issand, kui ilus! Liiguta nüüd! Ei, krt! Jppn phh!

No võta see ära nüüd! Jppn phh! No mine jälle!

No misasja, alles olime kuuega ees, nüüd kolmega taga! Ähhhh!

No võta see ära nüüd ometi! (närviline kommipaberikrõbin.) Noh! Mhh!

Nojah! No ei tule ikka mitte midagi! Ei noh, misasja!

Hea jah, et sattusin vaatama seda. Neli minutit, null punkti! Ahhh! Hakkame nüüd kolmeseid viskama või midagi!

Stressirohke amet see korvpallivaataja oma, jalgpall on lust selle kõrval! No läks siis kordki! Ai, juhh!

Pane see vabavise sisse! Läks! Võta-võta-võta! Tubli! See on meile hea! Hehhee! Tubli poiss! Oi kui valus!

Said kätte? Ei saanud! Uhh! Ära-ära-ära, miks teed siukest! Saame veel võimaluse, Jumal hoia!

Ära anna neid kodulaudu niimoodi ära! Oi kui halb, Issand kui halb! Võta ära see pall. Ää! Aih! Täiesti uskumatu!

Jooks?! Oo, hehee! Tubli poiss! Noh! Uh-uh! Võta-võta. Nüüd on meie võimalus!

Ära Sina, Kruus, hakka kohe jaurama!

Mida te passite seal? See oleks vahva, aga äkki vaatavad midagi muud (ebasportliku vea küsimus).

Ära pane mööda seda, noh! Äääääh! Ähhh! Oioioioioi. Tubli poiss, et ühegi ära panid.

Issand, mis piin, see korvpall on ikka täitsa jube! Ilus oleks mõlemad praegu ära visata! Andis selle vea! Superluks!

Tubli! Või noh, super! No on olemas! No nüüd on olemas!

Ma arvasin, et saame hirmsa koslepi, ee…et võit tuli, ikkka müstika! Superluks!

7 ühe hoobiga

Ühendatud sünnipäev ja tuletornireis – see tähendab põhimõtteliselt paradiisi!

Kõige esimesed kingitused sünnipäeval sain ma keskööl Imrelt!

Hommikusöögiks võtsime baariletilt võileivamaterjali ning praetud munad ja kui lauda valima hakkasime, siis ütles perenaine: “Kui te külma ei pelga, siis ma katsin teile laua sinna,” viidates talveaiale, kus meid ootas tõesti kenasti kaetud laud! Pleedi sees oli istuda oivaline! Pudelit me küll ei avanud, sest Imre pidi roolis olema ja mina poleks hommikusöögi kõrvale ilmselt nagunii üle poole pokaali tahtnud, aga meeleolu oli taevalik! Mul olid uued ehted ka, aga pilti ma hommikusest endast siiski teha ei lasknud.

Kuigi olime algselt plaaninud kohe pärast hommikusööki Emmaste tuletornide suunas startida, siis tegelikkuses lorutasime toas veel umbes tunnikese, mille jooksul suutsin erinevate kanalite kaudu vastu võtta umbes 100 õnnitlust!

No ja siis läks sõiduks!

Kõigepealt kuus(!) torni ja viimaks loojangul minu lemmik: Tahkuna tuletorn.

Kõik ühe päevaga ja üldse mitte kiirustades, samas ka mitte ülemäära jokutades, lihtsalt mõnusalt kulgedes. Autosõidu ajal võtsin aga pidevalt vastu õnnitlusi Facebookis ja telefonitsi.

Emmaste alumine tuletorn
Emmaste ülemine tulepaak
Sõru ülemine tuletorn
Sõru alumine tuletorn
Ristna tuletorn
Kõpu tuletorn

Aga siis mingil hetkel Tahkuna juures sai järsku tänaseks küll! Natuke hakkas külm, pimedus ja taevatähed ei saabunud piisavalt kiiresti ja siis otsustasime, et on aeg minna hoopis õhtusöögile ning püüda kuu ja tähistaevaga tuletorni mõni teine kord.

Tahkuna tuletorn

Õhtusöögikohaks sai valitud meile Facebookis soovitatud Šampanjabaar ja resto Kork. Jäime väga rahule! Algul olime kahekesi ja hiljem lisanuds veel üks paarike, seega saime piisavalt tähelepanu! Imre oli roolis ja mina siis ka ei hakanud alkoholiga liialdama, piirdusin ühe džinn-toonikuga, kuhu puistasin taskust ka päeval Sõru tornide juurest nopitud kadakamarjad. Toidu ootamise ajal võtsin muidugi jälle õnnitlusi vastu!

Enne magustoitu pidin nina puuderdama ning kui tagasi tulin, siis oli Imre süüdanud koogil ka kodust kaasavõetud sünnipäevaküünla. Naljakas ja üliarmas!

Nüüd on sünnipäev läbi ja homme olen mõistagi hoopis parem ja tublim inimene – noh, ikka need tavalised lubadused uue eluaasta kohta…

Pildistamata tuletorne on mul Hiiumaal veel ainult üks ja see Hiiessaare saab homme kinni püütud, seda ma teile tõesti luban lausa avalikult, aga ülejäänud lubadused ja soovid las jäävad väiksema ringi teada!

Sünnipäevalaps Kairit Tahkuna torni juures


Kohalejõudmine

Hommikul oli Tallinnas imeilus ilm ja sõit Hiiumaale kulges pärast rahulikku ja kosutavat hommikusööki ning kiiret viimaste tööasjade ärakorraldamist väga mugavalt. E-pilet on ikka hea asi, sadamas ei pea isegi autost välja tulema, tõkkepuud avanevad ja sõidadki lihtsalt pardale!

Juba merereisi ajal saime esimesed tuletornipildid, sest praam sõidab ju Rukkirahu saarest ja selle tuletornist üsna lähedalt mööda. Taevas oli selleks ajaks küll juba üsna hall, aga mitte ühtlaselt masendav, pigem jäi mulje, et pilvetekk on jäänud päikesele lihtsalt lõpuni peale tõmbamata.

Rukkirahu tuletorn

Tegin mitu pilti ja siis lihtsalt seisin tugevas tuules, vaatasin ja tunnetasin seda (Rukki-) rahu! See oli esimene hetk, kui tundsin, et olengi nüüd puhkusel ja mul on külluslikult aega elada mistahes hetkes. Siis hakkas jahe ja pugesime sisse peitu.

Ajutine kodu võttis meid algselt vastu inimtühja ja veidi veidra aroomiga (selline hapukas leiva lõhn, mis tekib näiteks siis, kui saunas kerisele natuke õlut tilgutada), aga tuba, kuhu väike lahke tädi meid juhatas, on hubane ja suure viltuse aknaga, voodis lebades võiks ilmselt näha taevatähtigi, aga me praegu vaatame hoopis telekast filmi “Kättemaks”.

Tassisime (peamiselt küll Imre tassis) oma “pool elamist” tuppa ning otsustasime viimase valge tunni enne loojangut kasutada Orjaku tuletornide esimeseks külastuseks. Üles leida on neid ütlemata lihtne, sest alumine asub sadamasse viiva tee ääres ning ülemine linnuvaatlustorni kõrval, kuhu viivad nii matkarada kui ka autotee.

Mõned pildid tegime mõlemast ning Imre lennutas ülemise juures drooni ka natuke. Eraldi elamus oli näha linnuvaatlustornist mõne üksiku linnu asemel põllu peal hoopis metskitsi askeldamas, aga neid me pildile ei saanud.

Orjaku alumine ja ülemine tuletorn

Pärast käisime veel Tuuletornis kohvikus Ruudi söömas, kus mõnusa muusika saatel toitu oodates ning džinn-toonikut juues tundsin eriti selgelt, et nüüd on täiega puhkus ja sellise eluga võiks ära harjuda küll. Mingi kummalise lahendusena aga sai seal ühel hetkel muusika otsa ning tuli pikk ja hirmutav sotsiaalreklaam joomise kahjulikkusest. No ma siis rohkem ei joonudki seal.

Käisime poes ja tulime “koju”.

Muide, see “Kättemaks” on ikka päris loll film! Vaadake parem taevatähti!

Pakkimispäev

Reisiärevus on minu jaoks jällegi üks reisi osadest, aga kui lähed mõneks päevaks Eesti saarele, siis seda kuigi palju ju tekkida ei tohiks, eks?
Siiski on alati on võimalik end ise üles keerata!
Ilmateade näiteks on üks hea abimees! Tänane lumesadu ja lähipäevade prognoos suurendas oluliselt kaasapakitavate riideesemete hulka! Kaasa said igaks juhuks: varujoped ja varusaapad, villased sokid, kummalegi kaks kampsunit, mitu paari pükse, pluuse ja T-särke. Mul on tunne, et me pole isegi mitmenädalasele USA reisile nii palju asju kaasa vedanud (lennufirmade pagasipiirangud aitavad mõistlikumaid valikuid teha). Fotokott ja droon ja termos ja pealambid ja taskulambid ja mõned ravimid ja heegeldamistarbed ja sudokuvihik ja paar raamatut ja meigitarbed ja sünnipäeva õhtu tarbeks ka üks pidulik kleit (Oh, unustasin selle juurde kingad! Lähen panen need ka kotti.)
Kas oma padi tuleks kaasa võtta? Mõnes Eesti hotellis on head, aga mõnes ülimalt nirud padjad… Milliste hulka kuulub Dagen Haus? Arvustustes on kohta väga kiidetud, aga patjade kohta pole seal paraku midagi. Piltide järgi julgen kahtlustada, et pigem on seal õhukesed padjad, aga mina armastan suurt ja korralikult täistopitud peaalust! Otsustan hommikul, targem on vast ikka kaasa võtta, saab vajadusel ka autos kasutada ja ega ta ju reisil süüa küsi!
Telefonid ja laadijad ja sammulugejate laadijad! Sain lastelt eile sünnipäevaks (pidasime selle nendega ette, kuna meid õigel päeval kodus pole) uue pulsikella – olin eelmisel laadija oktoobri lõpus ära kaotanud ja ei saanud seda enam kasutada.
Niisiis olen pisikese puhkuse järel taas sammuorjuses! Reisil ei ole 10000 sammu täissaamisega muidugi mingit probleemi, aga loll oleks laadija puudumise tõttu need kokku lugemata jätta.
Uneaeg nüüd!

Unistus

Hilissügisel Hiiumaale

Kui alustada algusest, mida ma tegelikult teha ei tahaks, sest mulle endale tundub, et ma olen seda lugu iseenda suust juba liiga mitu korda kuulnud, aga kui ikkagi alustada, siis tuleks läbi lugeda üks 2017. aastal tehtud blogipostitus, kus ma natuke pikemalt üritan seletada, kuidas tekkisid #kassimajakad.

Vett on esimestest tuletornijahtidest alates tänaseks päris palju merre voolanud ning ega eesmärk polegi võimalikult kiiresti kõik Eesti või võimalikult palju maailma tuletorne pildile saada, vaid ikka pikem reiside nautimine ja aja mahavõtmine, viimasel paaril aastal tahaks kvaliteetsetele piltidele lisaks ka natuke kunstilisemaid võtteid proovida või vähemalt põnevat valgust tabada.

Kolme ja enamagi aastaga oleme näiteks Saaremaal käinud mitu korda, maismaa tornid on pea kõik nähtud ja mitmed väiksemategi saarte majakad üle vaadatud, kuid hämmastaval kombel on Hiiumaale jäänud veel vähemalt viis külastamata tuletorni.

Suvi on muidugi kõige traditsioonilisem reisimise aeg, aga paraku pole meil muude tegemiste kõrvalt viimastel suvedel Hiiumaa jaoks päevi jagunud, kuid täna algas mul puhkus ja umbes paar nädalat tagasi otsustasime, et võime Hiiumaale ju minna ka kohe nüüd, hilissügisel. Vast ongi vähem rahvast ja tunglemist, kui tahad kuskil rannarätiku liivale laotada või restoranis kelneri aega ja tähelepanu pälvida.

Planeerimine on oluline! Seega olen juba välja uurinud, et paljude poolt soovitatud “iiUmekk”on avatud reedel, laupäeval ja pühapäeval, kuid meie viibime saarel just teisipäevast reede hommikuni! Samas aga peaks teine soovitatud söögikoht, Šampanjabaar ja resto Kork külalisi vastu võtma ka nädala sees.

Lootust, et mõnda tuletorni praegusel ajal ka sisse pääseb, mul ei olnud, ja seda arvamust kinnitas internetist leitud info, et hetkel on tornid avatud vaid ettetellimisel. Käisime kunagi terve perega Hiiumaal viibides kõikides avatud tuletornides juba ära, mistõttu vajadust sisse ronida hetkel eriti ei tunnegi ning midagi ette tellima ei hakka. Lisaks seni pildistamata Emmaste, Sõru, Orjaku ja Hiiessaare tuletornidele kavatseme taastervitada saare kroonijuveele: Kõpu, Ristna ja Tahkuna tuletorni. Põhimõtteliselt teeme saarele terve tiiru peale.

Puhtalt tuletorni juurest tuletorni juurde kuluvat sõiduaega vaadates võib tunduda, et saame need ühe päevaga läbi käia ja ülejäänud kaks ja pool päeva niisama ööbimiskohas vedeleda ja kakaod juua. Tegelikult aga kulub iga torni juures päris palju minuteid või lausa tunde, et seda iga kandi pealt uurida, pildistada, niisama koha olemust tunnetada ja mõnda meremärki ei pruugi ilmselt kohe isegi üles leida! Eestis on enamasti tuletornid siiski suhteliselt kergesti leitavad ja ligipääsetavad, aga mitte alati, seega ei oskagi ennustada, et kas ees ootab rohkem seiklusi või lihtsalt mõnusat kulgemist.

Kindlasti kavatseme majakatele lisaks käia ära Tuuletornis. Tunnistan, et mingeid erilisi ootusi mul selle koha osas ei ole ja ka koduleht pole esmapilgul kuigi kutsuv: esilehel ilutsevad teated piirangute, ronimisvõistluse, turvalisuse, kooligruppide eripakkumise ja seeniorite kolmapäeva kohta. Sealt oskasin kõrva taha panna vaid selle, et kolmapäeval tuleks teha midagi muud. Tõsi, kui lehekülge kõvasti allapoole kerida, siis hakakb asi juba natule põnevamaks minema.

Mnüüs on

0 korrus – Veealune Hiiumaa

1 korrus – Hiiumaa rannikul

2 korrus – Hiidlaste lood

3 korrus – Hiiumaa tunne

4 korrus – Taevane Hiiumaa

5 korrus – Hiiumaa tuules

Seega tundub, et vihmase või külma ilma korral oleks Tuuletorn kindlasti üsna hea pelgupaik.

Kohvik olevat seal ka. Arvan, et laua broneerimisega seotud kindlaks kellaajaks jõudmise kohustust ei hakka endale tekitama ja jääme lootma hooajavälisele tühjusele.

Igatahes puhusin just blogile hinge sisse ja kutsun teid meie blogi kaudu Hiiumaale kaasa!

Lugemise väljakutse: Cynthia Ellingsen “Majakas tähtede all”

Cynthia Ellingsen “Majakas tähtede all”, inglise keelest tõlkinud Kersti Carsten, originaali pealkiri “The Lighthouse Keeper”, Kirjastus ERSEN, 2019, 376 lk.

Arvestades, et minu väljakutse sisuks on lugeda raamatuid majakatest, siis see raamat oli küll täpselt teemasse!
Lk 17: “Mulle meenus esimene kord, kui ma kümme aastat tagasi sellesse kabinetti astusin. Ilm oli siis selge ja ma nägin aknast Bostoni majakat sadamas. Majakas tundus kui märk, et pärast elumerel triivimist olin ma viimaks kuhugi õigesse kohta sattunud.”
Lk 19: “Starlight Cove’i majakas oli müügis. Ma olin seda majakat juba väikese tüdrukuna armastanud. Tegelikult kõiki majakaid, sest need olid maamärgid, mida ma vanematega merel olles otsisin. Ent Starlight Cove’i majakaga oli mul isiklik suhe.”

Algus oli paljutõotav!

Mul on üks unistus, õigemini isegi rohkemat: pigem nagu plaan. See on umbes paar-kolm aastat vana, aga koroona lükkas selle teostamist oluliselt edasi. Nimelt kavatseme abikaasaga teha tiiru ümber Michigani järve, et külastada seal kokkuloetud 102 majakast võimalikult paljusid.

Mu süda tegi ärevalt tuks-tuks-tuks, kui avastasin 21. leheküljel, et ka see väljamõeldud linnake on paigutatud Michigani järve äärde: “Rohkem kui sada aastat töötamist ja see kõrgus ikka veel uhkelt taeva poole. Rauast piirded ümbritsesid tipus olevaid pakse klaaspaneele ja rinnatisel istus üksik kajakas, varahommikune tuuleiil sulgi sasimas. … Kajakas heitis mulle põlgliku pilgu ja laugles siis üle Michigani järve tintsinise pinna minema.”

Eelkõige võluski raamat mind kõige sellega, mis oli seotud majakaga, selle õnnetu olukorra, korrastamise, küürmise ja remontimisega, aga ka sellega, et tuletorn oli kohaliku linnakese elanikele nii tähtis.

Põnevuslugu aardejahist, keerulisest lapsepõlvest ja iseendaga tutvumisest, koos romantilise žanri juurde kuuluva kirgliku armastuslooga oli justkui lihtsalt lisand majakaloole. Raamat ei kisu liigselt pisaraid välja ja on pigem kergemat sorti lugemine, kuigi vahepeal oli natuke kurb ja hirmus ikka ka.

Juriidilisest küljest otsustasin ma lihtsalt mööda vaadata. Ma küll ei kontrollinud, aga keeruline oleks uskuda, et Michiganis kehtiks sellised seadused, et esivanemate kohta levima hakanud kuulujutu (kallutatud dokumentaalfilmi) põhjal saab kindlustusfirma pärijatelt maja ära võtta, kui mingiks kuupäevaks pole lapselapse perekond tõestatud, et vanaisa ei pannud 100 aastat tagasi toime talle süüks arvatavat kuritegu. Ka linnapeikaga lahkuminekut ei ostnud ma päriselt ära, aga samas ei lasknud sellel ennast ka liigselt häirida, sest igasuguseid ebaloogiliselt käituvaid inimesi võib olemas olla ja välja mõelda, ju see suhe polnudki juba enne kuigi oluline.

Loomulikult püüdsin interneti abil välja selgitada, kas väidetavalt väljamõeldud koht on olnud vähemalt mingist reaalsest kohast inspireeritud, aga paraku ei õnnestunud midagi erilist välja nuuskida. Samuti ei õnnestunud mul kindlaks teha, mis majakas on raamatu kaanel. Eks ma käin vast kunagi ikka seal Michigani ääres ära, äkki leian midgai sarnast üles.

Leheküljelt 139 leiame veel ühe majakaloo:
“Milline majakas saaks üldse sellest siin parem olla?” nõudsin.
“Minot’s Ledge,” kostis ta. “Massachusettsis.”
Minot’s Ledge’i majakas oli silindrikujuline hoone nagu minu omagi, ehitatud üheksateistkümnendal sajandil. Selle valgusmustri tõttu ütlesid kohalikud sageli “Ma armastan Sind” asemel “1-4-3”, sest sellise mustriga majakas vilkus. Mäletasin, kuidas isa mind lapsena kukil hoidis, majakatulele osutas ja ütles: “Üks-neli-kolm”
Vot seda romantilist lugu kinnitab isegi Wikipedia: “I LOVE YOU” ehk “1-4-3”. Kahtlustan, et ka see 2014. aastal erakätesse müüdud majakas tuleks kunagi oma silmaga üle vaadata.

Lugemise väljakuste: S. K. Tremayne “Külmakaksikud”

S. K. Tremayne “Külmakaksikud”, inglise keelest tõlkinud Tanel Veske (Pegasus, 2016) – 335 lk


Kaksikutest ühe tütre kaotanud perekond kolib allesjäänud tütrega eraldatud laiule, kus plaanitakse elamiseks taastada vana majakavahi maja. See nõuab ränka tööd ning ka kaasavõetud saladused hakkavad muresid oluliselt lisama.
Lugu on põnev, saladusi harutatakse lahti aeglaselt ja nagu sassis lõngakera puhul sageli, tundub vahepeal, et pusa läheb hoopis hullemaks.

Kuigi kogu lugu on väljamõeldis, tunnistab autor eessõnas, et inspiratsiooni sai ta konkreetsest saarekesest ja sellel asuvast majakast ning majakavahi majast. Inspiratsiooniallikaks olevat siis olnud Sise-Hebriidi saarestikus Skye naabruses asuv Eilean Sionnachi laid ja sealne majakavahi maja, kus autor on elu jooksul korduvalt ööbinud. Mõned saarel tehtud fotod on samuti raamatusse lisatud ja esimene foto majakast on paigutatud kohe eessõna ja loo alguse vahele.

“Mulle meeldib vaadata tuletorni, eriti öösel. See vilgub iga üheksa sekundi järel. Mitte nii eredalt, et takistaks mul magamist – need sähvatused pigem aitavad uinuda, mõjuvad nagu metronoom, nagu äärmiselt, äärmiselt aeglased südamelöögid emaüsas.” (lk 93)
Isiklikult oleksin viimase sõna “emaüsas” küll lihtsalt ära jätnud, sest see tundub tuletorni kirjelduse juurde kuidagi imelikult ahistav, aga kuni selle sõnani on kõik imeilus ja selgelt ettekujutatav.

Imelikke – liigseid või kokkusobimatuid – sõnu ja väljendeid tuli raamatus paar korda veel ette, kuid üldiselt läks lugemine ladusalt ning põnevus säilis lõpuni. Ütlemine, et põrgutee on sageli sillutatud heade kavatsustega, torkas mulle aga lugedes korduvalt pähe.
Päris lõpuni ei suutnud ma mõista, et vanem võtab üliloomulikult seda, et üks kaksikutest on ühe ja teine teise vanema lemmiklaps, ja et keegi suudab elada koos ning kolida veel üksikule saarele kellegagi, keda ta enam ammu ei usalda, armasta ega austa (aga samas üritab asjade varjamise abil partnerit millestki justkui säästa).

Kui oled täitsa tavaline lapsevanem ja tahad end tunda parema vanemana, tasub lugeda!

Kirjutasin raamatust ka siin.

Ole tervitatud 2021

Oli, nagu oli. On, nagu on. Tuleb, mis tuleb!
2020. aasta ärasaatmine ja 2021. vastuvõtt viiekesi (+ kaks kassi muidugi) oma perega oli täis mänge ja nalja, millest minusse jäi mõnusa koosolemise soe ja ilus tunne. Võtan selle kaasa ning loodan uuel aastal oma kodustega just sedamoodi edasi kulgeda.
Siin mõned pildid sellest, kuidas me naeru lõkerdades seda 2021. aasta kaanefotot tegime.

Kellegi sõnul pidi olema sedamoodi, et mida teed aastavahetusel, seda teed terve aasta. Seega on ilmselt väga hea märk, et täiesti pikemalt planeerimata käisime täna Tallinna alumist tuletorni pildistamas ning sellel retkel saime veel lisaelamuse lauluväljaku valgusskulptuuridest.

Valgusküllast uut aastat meile kõigile!