Hakkasin oma 2023. aastat kokku võtma ning selle käigus unustasin end hoopis lugema varasemate aastate kokkuvõtteid. Seejuures avastasin, et ma pole mitme aasta omi blogisse kirja pannudki! See postitus ongi tegelikult lihtsalt eelmise aasta FB kokkuvõtteks tehtud postituste arhiveerimine ühte kohta kokku. Homme tegelen siis 2023. aastaga edasi.
2022 teatri- ja kontserdiaastana
Mitmed on öelnud, et me käime ikka väga tihti teatris, aga eks oleneb ikka sellest, et kellega võrrelda. Mul on vähemlat kaks tuttavat, kelle poolt aastaga nähtud etenduste arv on kolmekohaline!
Minu aasta saak: 19 teatrietendust ja 5 kontserti, üks kord õega, ülejäänud koos Imrega (lisaks oli plaanis 1 kontsert ja 3 etendust, mille piletid sai haiguse või töö tõttu teistele sokutatud).
Suurima kontserdielamuse sain Rootsis. “The Libertines” pole kunagi olnud mu lemmik, teadsin vist vaid kahte laulu üldse, aga Imrele nad meeldivad ja laval meeldisid nad ka mulle hullupööra. Lisaks andsid suuri plusspunkte Rootsi publik ning kõik soojendajad! Ma pole tavaliselt mingi lava ees hullaja, aga seal umbes kümnendas inimreas koos eriti sõbralike inimestega hüpata oli megatore!
Umbes sama suur elamus oli ka Haapsalus Nick Cave. Kusjuures oli sama seis eelmise ansambliga, et ma pole kunagi Cave’i otseselt kuulanud, no vast teadsin kolme-nelja laulu, aga lavashow oli uskumatult võimas ja mehe enda vitaalsus, publikuga suhtlemine ning linnuseõuel paljude tuttavatega kohtumine tegi asjast peaaegu täiusliku. Tõrvatilk meepotis ehk meie läheduses inimmassi keskel mornilt lava põrnitsev ja hüplemishoos temaga kokkupõrkavaid inimesi sõimav tegelane lükkas selle hästi natukene pikaks veninud kontserdi siis kokkuvõttes teisele kohale.
Teatris (vaatluse all peamiselt “Ugala” ja “Endla” etendused, sest Tallinnas käin ma endiselt teatris häbiväärselt harva) oli nii palju häid tükke ja kuna enamasti olen nagunii neist siin oma seinal kirjutanud, siis nimetan vaid lemmikud ning sedagi suvalises järjekorras, sest see reastamine oleks maru keeruline.
Niisiis soovitan soojalt: “Ainult jõed voolavad vabalt”, “Ada rääkimata lugu”, Läbi kõigi elude ma otsin Sind”, “Diktaator, naljamees ja liiderdaja”, “Surmkindlad asjad siin elus”, “Musketärid”, “…ja Margus nõukodude armeest”, “Pimevalge”, “Issanda loomaaed”, “Musträstas”.
2022 loetud raamatud
Goodreads on hea asi ja teeb ka kokkuvõtted inimese eest põhimõtteliselt ära. Naljakal kombel on siis minu selle aasta kõige pikem ja kõige lühem raamat ainsad sel aastal loetud elulooraamatud üldse ja kindlasti ka raamatud, mida oleksin tahtnudki ära märkida! Piafi “Minu elu” eest muide olen tänu võlgu Tiina Leesikule, kes selle mulle lihtsalt andis! Mõni raamat näe ise tahab õigesse kohta tulla!
Hästi hea meel on, et lugesin James Cleari “Aatomharjumusi”, sest sellest innustust saanuna kustutasin sel kevadel ära mullimängu äpi ning ma pole sellest päevast alates telefonis mänge mänginud. Kui palju muudeks tegevusteks võidetud aega!
Lõõgastuseks ja meelelahutuseks loen krimkasid ning oma naiivsuses (et sinna on valitud maailma parimad, märglisemad või tähtsamad krimiromaanid) hakkasin sel aastal lugema “Maailma krimiklassika” sarja. Paraku pärast seitset raamatut ei oska peast ühtki pärli välja tuua, kuigi neist seitsmest kõige rohkem punkte andsin Ruth Rendelli “Pruutneitsile”.
Vägagi lugemisväärseks kuulutan ehk 5 punkti said lisaks ülalmainitutele: Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”, Sally Rooney “Normaalsed inimesed”, Louise Jensen “Kohting”, Peter May “Mustmaja” ja Michel Bussi “Mustad vesiroosid”
Teatrisõbrana sain lausa valgustusliku elamuse Jim Ashilevi raamatust “Armastuskirju teatrile”, uskumatu, et ma selle raamatu alles 2022. aastal avastasin!
Minu 2022 pokkeriaastana
2022 pokkeris oli üsna nigel, aga ega mul sellega tegelemiseks üleliia aega ning huvi ei olnud ka.
Naisteliiga sai siiski korralikult ja edukalt läbi viidud! Selle üle olen küll lausa uhke ja ülitänulik kõigile naisteliiga osalejatele, et see asi nii suureks ja ilusaks ning pidulikuks kujunenud on.
Kas teate, et 2023. aastal toimuks liiga juba 15. korda?!
Aasta jooksul mängisin Eestis 17 live-turniiri ja Ameerikas 12.
Eesti turniirde osas pole mul tehtud statistikat, aga Olympicu lehte uskudes olen aastaga teeninud 80 eurot + Eesti naiste pokkeriliiga 7. koha eest saadud auhinnad.
Ameerikas läks sedamoodi, et kaheteistkümnest turniirist kolmel õnnestus “rahadesse” saada ning kokkuvõttes jäin väheke suuremasse plussi kui Eestis.
Seega vähemalt ei kulutanud ma oma hobi peale sel aastal ekstraraha ning ajalises mõttes oli pokkerilauas viibimine igati tore meelelahutus. Eriti suure rõõmu ja palju auhindu väänasin välja Eesti naiste pokkeriliigast, kus sain sel aastal 7. koha.
Samuti oi tore osaleda Win TV erinevates projektides!
Auhindadena võtan järgmisesse aastasse kaasa 3 pokkeripiletit:
* Win TV Live pileti (70€) sain Unibeti freerollilt.
* Naisteliigast tuli Queens of Tallinn (vist 120€).
* Win TV spinnikunnide finaalturniirilt hankisin 55-eurose OlyBeti pileti. Loodan, et need õnnestub siis kuidagi suuremaks mängida.
Win TV Road to Unibet Open liigas olen hetkel liider, hoidkem pöialt, et suudan esikohta lõpuni hoida, kuigi väga palju turniire on veel ees ning põhjust end kindlalt tunda ei ole küll mingisugust veel.
Järgmisel aastal on plaanis kogu pokkerimäng jälle täpsemalt kirja panna, sest tundub, et vist olen hakanud taas rohkem sellega tegelema ja tahaks ikkagi aasta lõpus täpsemalt teada, et mis seis on. Sel aastal piirdun tõdemusega, et PokerStarsis (kus ma peamiselt mängin) oli mu kontol aasta lõpuks 400 eurot vähem kui aasta alguses, seega keksida millegagi pole.
Puhkus ja reisid 2022
No sel aastal sai puhata rohkem kui raha eest! Viis kuud kestnud palgata puhkus tasus end täiega ära – hahaha – rahaliselt oli asi muidugi sootuks vastupidi, seda kulus mis kole, aga reisielamuste eest olid need igati õigustatud kulutused!
Mul lihtsalt oli nii väga vaja jälle reisida! Kaks aastat oma õuel (vaid Läti, Leedu, Soome lühikülastused) oli muutunud üsna igavaks ja hing ihkas kaugusi rohkem kui kunagi varem! Isegi väikeste laste kõrvalt ja nendega koos käisime mitu korda aastas kuskil kaugel maal ja nüüd oleks ju täiskasvanud laste kõrvalt mitu aastat olnud nii lihtne minna, aga selle Covidi pärast ei saanud või ei julgenud.
No igatahes, sel aastal oli reisimisega siis kõik korras ja ma olen üliõnnelik kõikide sõitude ja elamuste eest nii maailams kui ka Eestis.
Väljaspool Eestist käisime lapse ja Imrega kolmekesi Cran Canarial, Imrega kahekesi Ameerikas, sügisel sõpradega Prantsusmaal, lapsega koos Soomes Imre ema sünnipäeva puhul ja minu sünnipäeva paiku veel Imrega lühipuhkusel laevaga Rootsis.
Eestis käisime vähemalt viis korda Pärnus, seiklesime Ida-Virumaal, paar korda mängisime turisti ka Tallinnas, saartest käisime Hiiumaal, Saaremaal, Vorsmil ja Vaindlool, suveetendused viiisid meid samuti mitmesse Eesti nurka!
Kõige-kõige oli muidugi siiski kaheosaline reis Ameerika Ühendriikides: pokkerireis Las Vegases ning tuletornireis läänerannikul. Kokku nägime lähemalt või kaugemalt ca 15 tuletorni ning einestasime või pildistasime nelja tuletornikujulist hoonet, mis tegelikult pole kunagi tuletornidena kasutuses olnud. Need rannad ja ja tuletornid ning linnud-loomad, keda nägime olid lihtsalt võrratud! Hea meel on ka selle üle, et nii Kanaaride, Prantsusmaa (Tänu Lenkale!) kui ka USA reis said kenasti piltidele jäädvustatud ning näiteks USA fotoalbumit lapates on võimalik kõike uuesti silme ette manada ja läbi elada. Alati ju ei jõua selleni, et pildid välja trükid, aga seekord koostasin lausa raamatu!
Töö 2022
Palju toredaid saateid ja inimesi! Uut kaamerat siiski mitte ja osaliselt seetõttu võtsingi pika palgata puhkuse, mil saime Ameerikas käia. Eesti Laulu võitis Stefan ja see trall sai kenasti kaasa tehtud!
