Kõigepealt kisuvad psühholoogid Su hingehaavad lahti. Loodetavasti saab pärast kokku ka lapitud!
Eile hommikul tegin köögis vaikselt sünnipäevakingiks saadud pärlimaali ja mõtlesin etteantud teemal, et milline ma lapsepõlves (umbes algooli ajal) olin. Mälestustes kaevatas avastasin sellise kummalise asja, et hiljemalt kooli alguseks olin ma kindel ja sellega üsna leppinud, et ma ei ole ilus tüdruk. Samas oli veelgi kindlam teadmine, et minu õde on seevastu väga ilus tüdruk. Tal olid suured silmad ja ilusad pikad valged juuksed! Võtsin selle mingil hetkel meie kohta lihtsalt teadmiseks ning otsustasin, et järelikult pean mina teistele meeldimiseks olema tubli, eriline, tore ja vaimukas.
Mu ema lõikas mulle umbes 11. eluaastani mingil (tänaseks meile mõlemale arusaamatul) põhjusel mõned korrad aastas eriti lühikese tukaga sakilise poisipea, mis minu (ja nende, kes mind koolis sel teemal narrisid) arvates mulle kuigi hästi ei sobinud. Ma lihtsalt ei näinud sellega eriti tüdruku moodi välja ja siis koolikaaslased arvasid, et on ütlemata naljakas esitada mulle küsimusi stiilis: “Kuule poiss, miks sa kleiti kannad?” Imetlen tagantjärgi selle väikese tüdruku tarkust ja tugevust, kes neist küsimustest näiliselt üldse välja ei teinud või mingi hädise vastunorimise sooritas. Ma õppisin sellistest asjadest kuidagi üle olema ja ignoreerima, vastates norimise peale ainult hääletult: “Lollakas!”.
No igatahes hakkas mul 7-aastasest endast lõpuks nii kahju, et pisarad voolasid. Täna aga olen selle tüdruku üle uhke ja ma tõesti ei mäleta, et ma oleks tegelikult kuigivõrd pikalt põdenud neid asju.
Täna oli üldse hea päev.
Ärkasin hommikul hea sõbra, kes oli mõistagi lugenud mu eelmist postitust, veidi mureliku telefonikõne peale ja me rääkisime 40 minutit. Ta meenutas oma kunagist läbipõlemist ja hoiatas, et paranemine võib võtta kaua aega ning sel teel esineda tagasilööke, kuid lõpuks saab ikka kõik korda ja tagasilangus ei ole nii sügav, peamine olevat esimesel kergemal päeval mitte kohe tööle tagasi tormata, vaid võtta aega, kuni tuleb jälle päriselt soov ja igatsus töö järele. Pärast rääkisime veel paljudest muudest asjadest ja nagu ma ka talle ütlesin, siis juba selle telefonikõne pärast tasus see postitus kirjutada!
Toetavaid kommentaare ja sõnumeid tuli muidugi ka Facebooki vahendusel. Mõne inimesega rääkisin natuke pikemalt, teisega lühemalt ja paar telefonikõnet sai päeva jooksul hiljem veel tehtud.
Mu postituse eesmärk ei olnud tegelikult saada reaktsioone, vaid kirjutada see asi endast välja (kirjutamine on sageli minu viis oma mõtteid korrastada) ja anda kõigile, kes mulle olulised, korraga teada, kuidas asjad minuga parasjagu on, et ma ei peaks hakkama seda üle kahekümne korra uuesti rääkima/kirjutama, aga ikkagi oli südantsoojendav saada vastukaja ka sellistelt inimestelt, kellest poleks osanud oodatagi! Aitäh, sõbrad!
Ma tulen sellest august välja moel või teisel! Teie aga hoidke ennast juba enne jamasid paremini! Tegelikult on ikkagi mõistlikum hoida oma elu rütmis ja tasakaalus niimoodi, et ei oleks vaja mingid ämbreid kolistada ja aukude sügavusi mõõta. Aeg-ajalt aeg maha võtta ja küsida endalt, mida ma tahan ja kuidas seda saavutada, on täiesti lubatud ka kokku kukkumata ja spetsialisti suunamiseta!
Tegin eelviimase kaustatäie tööpilte valmis ja saatsin ära. Selleks kulus alla tunni ja rohkem ma tööga ei tegelenud. Loodan homme viimase kausta ka ära lõpetada ning siis töö juba päriselt pausile panna.
Vello tõi kuuse, mida ma veel ehtida ei jõudnud, aga millele leidsime täna ootamatult poest just täpselt sellise pedaali abil tüve ümber kinnitatava jala, mida viimane kord “Õnne 13” võtteplatsil nägin ja ihaldama hakkasin.
Õhtul käisime Klambrite juures ja pidasime neljakesi supermõnusalt lobisedes ja veidi liiga palju süües Lenka sünnipäeva.
Teadmine, et ma võin magada homme kaua tahan, teeb mind rõõmsaks!