Öösel ei tulnud mul kaua und, sest olin Sunday Million turniiril teise päeva jõudmisest elevil ja samas vaevlesin jõulukinkide puudumise käes, aga tänane päev kulges peamiselt eelnimetatud turniiri 2. päeva ootuses ja õhtu omakorda seda mängides, samas said päeva jooksul jõulukingidki kokku kogutud.
Hommikuvõimlemist tegin hästi natukene, aga samme üle 13 000 (sest poodeldes tuleb neid täitsa märkamatult ja palju). Hommikul (ehk nii ühe paiku päeval) sõime mune ja võileibu, õhtuks praadis Imre selle aasta esimesed verivorstid kapsaga ja õhtul hiljem sõin turniiri kõrvale ühe šokolaadi ja paar mandariini.
Kuna ämm pidi Soomest külla tulema, siis teadsin, et oma tavapärases kohas, elutoa diivaninurgas ma pokkerit mängida ei saa, sest vajan keskendumiseks palju rohkem privaatsust. Esialgu see mõte häiris mind, aga päeval pärast sammumist tegin magamistoast Ilonaga videokõne ja sain aru, et ka magamistuba võib täna ollagi “mu kodu, mu kindlus”, kus see tähtis mäng ära mängida. Ilona andis “memme musi” ehk hea energia ning mõned soojad soovitused teele kaasa ja lõpuks tundsin end magamistoast mänguruumi tehes vägagi mugavalt. Juhuslik telefonikõne Lenkalt lisas häid soove veelgi ja nemad olidki ainsad, kellele ma (lisaks perele) oma teise päeva jõudmisest rääkida sain (siinne blogi oli maas ja seega ilmus ka eilne postitus, kus ma sellest kirjutasin, nähtavale alles täna).
Imre võttis tolmu, mina koristasin ja vahetasin üsna hiljuti vahetatud voodipesu uuesti ära, sest tundsin, et tahan oma mängu teha igati puhtas ja mõnusas keskkonnas.
Jõulukinkidega olin hommikul veel päris jännis, aga päeval tuli sõnum, et tellitud asjad ootavad mind pakiautomaadis ning ülejäänud kingid sain Rocca al Mare kaubanduskeskusest umbes kahe tunniga (kuni Imre emal sadamas vastas käis) kätte. Ainult ühele inimesele kingi ostmine lükkus tõesti veel homsesse päeva, kuhu lükkasin ka pakkimise ja piparkookide küpsetamise.
Ja siis tuligi turniir, millest kirjutan ka eraldi postituse, aga tulemusest saavad aru kõik inimesed ehk kahe päeva kohta päris nägus tulemus (kokku umbes 7700 eurot auhinnaraha) ja kuigi esikolmiku võidusummad oleksid olnud juba väikest viisi elumuutvad, siis ma ei kurda üldse, sest tegin rahulikke ja kaalutletud otsuseid ning mängides vaid ühte lauda korraga olin kogu aeg keskendunud. Mõnel raskel hetkel oli ka õnn minu poolel, aga päris ilma õnneta selliseid turniire ei võidetagi.
Ma ei hüpanud kaheksanda koha peale rõõmust lakke ega jooksnud toas edasi-tagasi ringi (võib-olla on mingi mõju lavendlikapslitel, mis mu tippe nii meeleolu all- kui ka ülasosast natuke nudima peaks), aga ma olen väga mõnusalt rahulolev ja õigustatult väsinud!
Muide, Imre oli küll mitu korda mu turniiril edenemist jälgides väga rõõmus, umbes nagu oleks Eesti Hollandile värava löönud. Äge!
Vähemalt finantsiliselt on haiguslehele jäämine seega end ära tasunud, sest töö kõrvalt ei oleks ma saanud ega jaksanud seda turniiri üldse mängidagi.
Täna oli hea päev!