Teisiti öeldes väsisin ära, põlesin läbi, langesin depressiooni või midagi muud sellist.
Hakkasin väsima juba sügisel, rõõm ja tegutsemislust muudkui vähenesid, aga tulid ikka vahepeal korraks tagasi ka, kuni siis enam ei tulnud…
Enesesüüdistusi, mis mind öösiti uinuda ei lasknud, oli mitmesuguseid, aga olgu loetletud mõned:
- olen laisk (ei tee piisavalt trenni, isiklikud pildid on aastaid sorteerimata, jõulukingitused on valmis tegemata, mu kodu on sassis, mu aed on korrast ära, mu majas on remont tegemata, ammu tuleks osta uus diivan + umbes miljon muud suuremat ja pisemat tegemata asja);
- olen tahtejõuetu (ei suuda magusast ja lollidest arvutimängudest loobuda);
- olen halb sõber (ei suhtle oma sõpradega piisvalt tihti, sünnipäevakinke teen viimasel minutil poest läbi hüpates);
- olen halb ema (mu lapsed ei tundu õnnelikud, olen olnud eemaolev, mittemõistev, ülekohtune);
- olen halb laps (ei suhtle vanematega piisavalt ja mõnigi kord pean kokkusaamistest ära ütlema, sest olen oma töö või muude asjadega hõivatud);
- olen kehv abikaasa (halan ja vingun oma asjade pärast ja Imre peab kuulama, elan tema rahakoti peal head elu, ise ei too sisse suurt midagi, tema teeb nii palju minu jaoks, minul pole tema jaoks töö kõrvalt eriti aegagi)
- ma ei oska asju hästi organiseerida (töövoog pole piisavalt sujuv ja pean asju sageli mitu korda üle kontrollima, mõned asjad ununevad sootuks tegemata või saavad tehtud täiesti viimasel minutil);
- miks ma ei öelnud “Ei”, kui mult seda teha paluti (sest pean nüüd une- ja pereajast seda ka tegema);
- miks ma ütlesin “Ei” (äkki ma oleks ikka tegelikult saanud/jõudnud selle ära teha);
- ma teen liiga palju tööd liiga püüdlikult või lihtsalt unustades end mingeid detaile lihvima (päriselt ka ei ole vaja teha igast saatest 300+ pilti, et siis 10-30 välja valida, naisteliiga tabelit ei ole vaja täita vahetult pärast iga turniiri lõppu ja selleks öösel üleval passida, koristamine ei pea olema suurpuhastus, postitust või pildi allkirja ei ole vaja 5 korda ümber sõnastada, tegemata tööde nimekirja tegemisest, ülesriputamisest ja tööplaanide detailsest koostamisest oleks ilmselt targem midagi lihtsalt ära teha).
Minu selle aasta viimane õnnelik päev oli minu sünnipäev.
Olin oma sünnipäevapidu üle aasta ette valmistanud ja see kulges väga lõbusalt, saime suhelda, hästi süüa, palju tantsida ja kallistada. Ma tõesti olin sel õhtul koos oma inimestega väga õnnelik!
Paraku juba järgmisel päeval hakkas kõik jälle allamäge minema. Kõigepealt ei suutnud ma endale näiteks andeks anda, et osad grupipildid jäid tegemata (eriti kahju, et ei saanud pilti kõigi oma kolme lapsega ja meie kümnese sõprade pundiga). Kuidagi lihtsalt juhtus nii ja kuigi foto puudumine sellest õhtust ei vähenda ju kuidgai koosveedetud aja väärtust, oli mul ikkagi ülimalt kahju ja ma lihtsalt põdesin seda koos teiste pisiasjadega vähemalt kaks ööd nii, et ei jäänudki enne hommikut magama.
Mõni aeg pärast sünnipäeva oli mul puhkus, aga see kestis tegelikult vaid 4 tööpäeva + nädalavahetus ning kulus tööfotode lõpetamise ja ühe teise ürituse, Eesti naiste pokkeriliiga, organiseerimise peale ära. Kui aus olla, siis ei ole ma juba paar aastat enam tahtnud seda korraldada, sest ajaliselt langeb naisteliiga toimumine ERRi töörohkesse perioodi ja võtab üksjagu energiat. Mantlipärijat korraldamise mõttes pole mulle aga veel tekkinud ja aastatega nii populaarseks saanud üritust lihtsalt ära jätta ma ka ei raatsinud. Seega andsin sel aastal rahalise asjaajamise üle Eesti Turniiripokkeri föderatsioonile, kuid olin siiski nõus jätkama projektijuhina. Kuigi osa asju langes minu õlgadelt tõesti ära, siis tegelikult polnud tööd sugugi vähem, sest hinnanguliselt sama palju tuli asju ka juurde. Näiteks nõupidamised ja kooskõlastamised ETPF-iga ning pokkeriväliste toetajatega tegelemine, kellega varasematel aastatel oli suhelnud peamiselt Kristi.
Siinkohal avaldan megasuurt tänu Evelyle, kes appi tuli, sest muidu oleks sel aastal pokkeriväliste toetajate auhinnalaud üsna kahvatu olnud, aga eelkõige tema (kuigi ka mitme teise naisteliiga naise) abiga oli see täitsa tavapärasel tipptasemel!
Kes sellest üritusest rohkem tahab lugeda, siis Jokker.ee lehelt leiab nii kokkuvõtva artikli kui ka finaali blogi: https://jokker.ee/artikkel/2024-aasta-eesti-naiste-pokkeriliiga-voitis-mullune-pronks-gerli-ruuberg-2554)
Mulle tundub, et üritus ise läks korda: auhinnalaud oli ETPF-i, Unibeti, Chesterfieldi ja kõikide pokkeriväliste toetajate abiga lookas, ETPF-i esindas Carmen lillede ja tervitusega, Imre ja Hannes olid blogi ja tabelipidamisega abis, Lenka tegi pilte ja ise kukkusin piisavalt vara välja, et kõik suuremad auhinnad laiali jagada. Naised olid ilusad ja armsad nagu ikka ning Chesterfield viis turniiri läbi esmaklassiliselt.
Muidugi sain ma mingil määral osa võitjate ja eriti Gerli rõõmust ning kui ta oma võidetud Siim Hanikati maali meile (mulle ja Imrele) kinkis, siis see oli lausa uskumatu! Naeratan tänulikult ja veidi hämmeldunult iga kord, kui maalile pilgu heidan.
Aga kogu naisteliiga perioodi lõpuks olin ma energiast täiesti tühi ja mõtlesin päris tõsiselt: mina korraldasin seda viimast aastat (ma tean, et ma olen seda varemgi öelnud, aga … nüüd vist on tõesti tõsi taga!)
Esimesest novembrist alates oli mul üldse tunne, et ma jään kohe haigeks, sest kord oli kurk imelik, kord peavalu ja enamasti lihtsalt väsimus ja kurbus. Tundsin, et olen end tööga ära kurnanud, et mu töö- ja puhkeaeg pole paigas ning aeg on midagi ette võtta.
Muuhulgas on meil lähiajal plaanis teha suhteliselt suuri rahalisi kulutusi, sellega seoses lugesin oma raha üle ja sain aru, et ma teenin liiga vähe ning mul puuduvad oma tööaja muutlikkuse tõttu ka võimalused kõrvalt teenimiseks. Võtsin südame rindu ja läksin küsisin palka juurde. Olin seda küsimist umbes paar aastat edasi lükanud, aga nüüd tundus, et on viimane aeg oma majandusliku heaolu eest seista, sest juhe hakkab kokku jooksma ja vajan mingit kinnitust, et mind hinnatakse. Põhimõtteliselt saadeti viisakalt kuu peale, sest raha ei ole ja raha ei tule.
Pärast sünnipäeva sundisin end iga päev mingi kummalise tahtejõuga siiski tööle minema, kuigi pigem tahtsin teki üle pea tõmmata, kõik kukele saata, magada või kuhugi kaugele põgeneda! Mitu korda mõtlesin tööle sõites, et kui äkki ei läheks, lülitaks telefoni välja ja sõidaks hoopis ära Peipsi äärde… No ma muidugi ei teinud seda, selleks olen ma siiski liiga kohusetundlik. Kartsin samas iga päev, et ma hakkan oma tööd ja äkki isegi töökaaslasi vihkama! Mul ei olnud mingit soovi fotokat käes hoida, veel vähem mingied loomingulisi pingutusi teha. Hirmust, et sellise suhtumisega ei saagi mingeid häid fotosid tulla, pildistasin aga veel rohkem kaadreid kui tavaliselt (ja ma teen neid niigi liiga palju). Lihtsalt lootsin, et äkki siis on pärast midagigi valida. Pärast oligi valida, liiga palju oli valida! Liiga palju ühesuguseid pilte, mille vahel ma siis jälle omakorda valikut ei suutnud teha! Kõik võttis järjest rohkem aega ja tundus järjest mõttetum.
Tegin Imrega asja arutades lõpuks plaani, et ma tulen töölt ära. Kujutasin ette, et ma elan aastavahetuse kuidagi üle ning siis esitan lahkumisavalduse ja vastavalt sellele, kuidas kokkuleppele saame, lahkun töölt enne või pärast Eesti laulu.
Paar päeva elasin selle teadmisega, aga siis tuli hirm, et kuna see on kõige ägedam töö, mis mul on kunagi olnud ja ma tegelikult ju armastan seda mõneti just nii kaootilisena kui see on, siis äkki mul on hoopis depressioon või üleminekuiga või läbipõlemine või midagi hoopis muud ja ma äkki loobun heast ja mulle sobivast asjast, sest ma olen lihtsalt haige. Mis siis, kui ma tulen töölt ära ja selgub, et üldse ei lähe paremaks, vaid hakkab hoopis veel hullem?
Peaaegu paaniline ahastus ja soov minema joosta läks aga seejärel hullemaks mitte päevade vaid lausa tundidega!
Olin juba varem endale teistel põhjustel vaimse tervise õe juurde aja broneerinud, et asuda uurima, kas mul võib ATH olla. Nüüd võtsin lisaks aja tööpsühholoogi juurde.
Mõlemad jutuajamised kogumina viisid mu järeldusele, et tegelikult ma pean pausi tegema oluliselt kiiremini kui veebruaris. Õde pillas näiliselt kergelt olulise lause: “Eks te peate ise otsustama, millal te valite enda!”
Ma valisin enda samal pärastlõunal.
Helistasin perearstikeskusesse, rääkisin loo lühidalt ära, seal vaadati digiloost vaimse tervise spetsialistide sissekanded ka üle ning küsiti, kas ma vajan haiguslehte tänasest või homsest. Kohusetunne sai põgenemissoovist võitu, tegin selle viimase pildistamise veel ära, kallistasin paari lähedasemat kättesaadavat kolleegi hüvastijätuks ning eile oli mu haiguslehe esimene päev.
Sel nädalal ma pean küll veel natuke pilte viimistlema ja need ära saatma, aga vaatan päev ja tund korraga, et millal ma selleni jõuan.
Mul on juba siiski natukene parem.