Mine Sa võta kinni, kas sai eile liiga palju vastlakukleid söödud, öösel liiga vähe magatud või olen mingi kurja haiguse algfaasis, aga täna oli selline “kõik veab vihuti päev”.
Hommikul jätsin vaatamata sellele, et Imre oli lubanud oma koosolekule bussiga minna, talle auto ja läksin bussiga kooli. Paraku osutus see täiesti mõttetuks žestiks, sest Imre kodust lahkudes õue peal autot lihtsalt ei märganud (ja läks koosolekule bussiga)! Professor, aga prillid on teil ju ees!
Koolis vahtisin Elinale juhmilt otsa ja olin sunnitud tunnistama, et igasugune teadmine kodusest ülesandest oli mu mälust kustunud ja ma polnud seda seepärast ära teinud. Lisaks ei vaimustunud ma tänastest tunnis antud ülesannetest (ja see polnud ülesannete süü!) ega võtnud pakutavat materjali üldse kuigi avalalat vastu. Alles pärast lõunat ehk esimest kohviannust sain end natuke paremasse vormi ning pärastlõuna koolis sujus juba üsna kenasti.
Koju olin plaaninud minna Imrega koos, kuid selle aja peale, mil minu kool lõppes, oli tema juba koju jõudnud.
Tegin viimase meeeleheitliku katse päevaga midagi asjalikku peale hakata ning otsustasin koduteel Elisast läbi minna, et Aneti vana telefonikaart uue vastu vahetada. Pärast 20-minutilist ootamist selgus, et kaardi võivad nad ju välja vahetada, kuid katki on hoopis telefon. Selle olime ostnud Klickist, seadsin siis oma väsinud sammud sinna. Kuigi minu ees oli vaid üks klient (kes pika nuputamise ja kõikvõimalike asjade mitmekordse vaatamise järel lahkus kauplusest ühtki ostu sooritamata – ilmselgelt oli tegemist minust targema inimesega), ootasin üle 10 minuti. Ootamine oli vajalik selleks, et tütarlaps punases saaks mulle öelda, et tegelikult peaksin minema hoopis Türi tänavale (?!), sest kui ma tahaksin oma garantiiga telefoni parandamist nende poe kaudu nõuda, siis läheb aega vähemalt 2 nädalat. Transport pidi lihtsalt aega võtma. Sellest ma järledan, et Türi tänav asub ilmselt Kärdlas ja nad käivad seal jalgrattaga. No igatahes, lõpptulemusena otsis Netu kodus endale vahepealseks kasutamiseks mingi vana näru telefoni ja mina lähen seda Türi tänavat otsima mingi teine päev.
Mis aga vahepealsetel helgematel päevadel toimunud on?
Eelmisel nädalal nägin lõpuks tunnisituatsioonis ära meie õpetaja Heleni. Ütleme nii, et eelkirjeldused olid värvikamad ning mind ilmselt liiga elevile ajanud, sest minu arust andis ta välja sellise tavalise keskmise õpetaja mõõdu. Mulle nii “äraistumise” mõttes ausalt öeldes meeldivad tunnid, kus peamine aeg kulub aruteludele ning (rolli)mängudele. Rääkisime ettevõtluse vormidest ning arutasime, millega tuleb ettevõtte loomisel arvestada. Sellised asjad vajavad ju mõtlemist küll – eriti, kui on plaan oma ettevõte luua. Teatavasti mul sellist plaani esialgu küll üldse pole ja mingeid päris uusi teadmisi ma tunnist otseselt ka ei saanud (eks ma olen oma varasemas elus majanduse algõpet ja äri- ning asjaõigust teatud määral ju õppinud ka juba).
Elina loomemajanduse tunnid on hoopis rohkem minu teema! Seal me tõpoolest tegeleme asjade, ideede ja mõtetega, millest võib ehk kunagi hiljem fotograafidena kasu olla.
Siis sain ma vahepeal kätte ühe (ja ilmselt viimase) 2015. aasta jõulukingituse. Aitäh, Mona, väga armsad asjad ja mõtted ja ülesanded (fotol purgi sees). Ma võtan iga päev sealt purgist maksimaalselt ühe, et ikka jätkuks kauemaks. Praguseks olen mõelnud sellele, mida ma oskan ja üritanud sõnastada oma suurimat soovi.
Pildist ajendatudna märgin ära, et meie kassid Kessu ja Nässu pole ikka veel omavahel sõpradeks saanud, aga samas on Kessu muutunud oluliselt julgemaks (pildi järgi vist oleks õigem öelda, et ülbemaks) ja veedab mõnikord aega isegi minu süles.
Nädalavahetusel käisime Anetiga dotE moeshow’l, kus tema küll modellina üles ei astunud, aga andsime oma panuse kohviku tarvis viineripirukaid küpsetades ning vaatasime kahekesi teiste esinemist. Harjutasin fotokätt ka, kuid 50mm fixed objektiiv polnud ilmselgelt parim valik selle ürituse tarvis.
Klambritega oleme nüüd juba kaks korda kinos käinud, Imre isegi kolm. Mina nägin filme “Mees, kes jäi ellu” ja “Suur vale”. Esimest vaadates lausa piinlesin, sest ma lihtsalt ei kannata nii suurt hulka veristamisi ja vägivalda ja ebaõnne vaadata ning kohati läks asi nende pääsemistega ikka lausa naeruväärsusteni välja. Aga küllap saab DiCaprio nüüd oma igatsetud Oscari lõpuks kätte. Teise filmi lugu oli huvitav. Majanduskrahhi teema pole mind varem eriti huvitanud ning on seetõttu üsna võõras, aga selles filmis oli arenguid, inimeste mõttekäike ning valede kuhjamist põnev jälgida – niisiis lugu minu hinnangul hea, aga filmielamuse mõttes paraku pigem kõva keskmine, kuid ei midagi hiilgavat.
Päris palju pilte olen vahepeal teinud peagi avatava uue pokkerilehe jaoks, aga sellest räägib Imre teile juba lähiajal ilmselt ise.