Mul on millegi ärategemisekls ikka vaja, et oleks mingi “suur projekt”. Lihtsalt ei saa ju niisama mingit ruumi lihtsalt ära koristada.
Nendele kahele pudelile olen väga tänulik!
Saun oli mitme aastaga, mil ma suurpuhastust ei teinud ja tavapuhastus piirdus vaid kraanikausi ning põranda lapiga ületõmbamisega, päris koledaks muutunud.
Plaadid olid mõnes kohas ikka päris teist värvi juba! Mõnes kohas oli aga lausa hallitus tekkinud, mille eemaldamiseks soetasin lausa erivahendi. Katlakivist ning veest pruunistunud plaatidest ma panen lihtsalt paar pilti siia.
See konkreetne vahend tundus suht kasutu!
Sain oma uue aurupesuriga sedasi rõõmsalt mitmeid tunde veeta!Koos keemiaga oli see pesur väga tõhus abimees!Osa küürimistööd sai siiski tehtud ka vanemal meetodil.
Kahjuks mul enne/pärast fotosid ei ole, aga vaade tundub praegu ikka võrratu!
Kui mul poleks praegu haiguslehte, siis ma oleks seda suurpuhastust ilmselt veel paar aastat edasi lükanud, aga praegu olen küll väga õnnelik, et see tehtud sai.
Seal tagapool akna all nurgas on meil tegelikult täielik massaaživanni valmidus (üle 15 aasta juba). Muidugi tekkis mul mõte see vann lõpuks sinna ka ära osta ja nii paar päeva veetsin netis vanne võrreldes ning käisime ka paaris poes neid vaatamas. Paraku aga tuli see unistus siiski uuesti (Loodan, et mitte 15 aastaks!) ootele panna, sest eelmise aasta lõpus ostime Mustamäele 2-toalise korteri, mis on juba suurema osa meie vabast rahast endale saanud ning neelab kohe ka mu vanniraha. Sellest korterist aga räägin lähemalt järgmises postituses.
Panin jõulud suvepuhkusele ehk koristasin jõulukaunistused kokku ning Imre tõstis need kõrgele kappi ära. Kuusk aga jäi tuppa, sest ta ei aja peaaegu üldse okkaid ning sobib minu töö- ja puhkenurka lausa ideaalselt.
Sel aastal oli kuusk endale ise uued ehted ka kasvatanud!
Mõned võrsed olid juba lausa üle viie sentimeetri pikad.
Lastena tegime õega Raadnal kuusevõrsetest teed. See võib-olla isegi ei maitsenud nii hästi, pigem omapäraselt, aga seda oli kuidagi põnev teha ja ta oli ilusat helerohelist värvi ka. Igatahes hakkas mul võrseid vaadates peas kummitama see tobe jõululuuletus:
Kord eesel ostis kuusepuu ja ehtis selle ära. Siis kutsus külla kaameli – see loll sõi kuuse ära!
Uurisin siis internetist järele, et kuidas kuuske süüa!
Valisin välja kuusevõrsepesto retepti ja tegin peaaegu kõik nagu vaja
… ja siis lisasin liiga palju soola! See pesto oleks tegelikult võinud päris maitsev olla, kuid tegelikult oli seda ikkagi pea võimatu süüa (üldjuhul me lisame toidule soola ülivähe, seega pole me soolasusega ka väga harjunud) ja appi tuli muidugi võtta … hapukoor.
Nii sai täitsa söödava leivakatte.
Viimase pildi taustal saan eputada Imre saavutusega, sest selle õhtusöögi kahele korraldasime tema pühapäevase Optibeti The Steel Wheel PLO Hi-Lo $109 võidu tähistamiseks.
Teisipäeval oli meil õdede ja vennaga traditsiooniline uue aasta kogunemine, kus võtsime viiekesi möödunud aasta kokku ning tegime plaane uueks paremaks aastaks. Me keegi enam ei mäleta, mitu aastat me oleme seda teinud, aga üle kolme kindlasti ja soovitan seda kõigile õdedele-vendadele! Arutleda oma tundeid-juhtumisi ja teha tulevikuplaane seltskonnas, kus kõik tunnevad üksteist terve elu ja on tõesti on üksteise käekäigust huvitatud ning soovivad ainult head ja paremat, see on lihtsalt väga turvaline ja ilus!
Eelmisel aastal kirjutasime sedelitele, mida me 2024. aastal tahame ära teha või kogeda ning panime need sedelid purki hoiule. Seekord avasime need ja laias laastus olime kõik vist üle poole oma nimekirjast tehtud saanud. Uued sedelid 2025. aastaks said vist isegi pikemad, aga neid me näitame üksteisele alles järgmise aasta jaanuaris ja loodetavasti oleme neid avades vähemalt sama rõõmsad kui seekord.
Õed tõid mulle mu blogipostituste ja jutuajamise jätkuks kaks raamatut ka. Marisa Peer “Ma olen piisav” ootab veel oma järge, aga teisest raamatust olen teatud peatükid juba alla neelanud.
Ega see ei olegi ju nii, et ma muudkui istun kodus ja vahin vesiste silmadega ühte punkti oodates midagi, mis mu jälle korda teeks. Tegelikult elan ikka normaalset lihtsalt veidi vaiksema tempoga elu, teen palju meeldivaid ja (loodatavasti) kasulikke asju. Muuhulgas on mul olnud nüüd tõesti aega lugeda ja hetkel tundub, et hakakn jõudma oma “ärakukkumise” põhjusteni.
Täitsa veider öelda, aga tegemist on väga tõenäoliselt siiski lihtsalt ealiste iseärasustega ehk premenopausiga. Väga üleolevalt olen mõelnud, et see üleminekuiga on üks ületähtsustatud probleem ehk kurjade ja lollide naljade teema lihtsalt. Vägisi aga hakkab nüüd välja tulema, et see ongi päris asi ja ma ei tule oma hormonaalsete kõikumistega kuigi hästi toime. Kuumahood on mul kestnud mingi 2-3 aastat: algul nad külastasid mind väga harva (äkki korra kuus), seejärel vähemalt korra nädalas ning viimasel paaril kuul üle kümne korra ööpäevas. Meeleolukõikumised on ka sügisest saati vaevanud ning ma ei hakkagi uuesti rääkima sellest sisemisest enesekriitikast ja tunnetest, et ma pole piisavalt tark, hea, ilus, tubli, töökas ja mis kõik veel.
Raamatud ja artiklid soovitavad esimese asjana sel keerulisel ajal vähendada koormust ja võtta endale aega ning seejärel igasuguseid vitamiine, toidulisandeid ning isegi ravimeid. Ses osas olen ma ikka olnud õige “eesti mees”, kes ravimeid tarvitab ainult siis, kui keegi neid talle haiglas sisse süstib. Hetkel olen natuke vastuvõtlikum ja järgmisel nädalal peaks naistearstiga miski plaani paika panema. Olen valmis juba igasuguseid asju katsetama! Apteekri poolt soovitatud toidulisandid pole paraku kuumahoogude osas küll kõige vähemati muutnud – väga nõrk kraam!
Trenni olen sel nädalal teinud 2 korda (üle 45 minuti korraga). Mitte, et see mulle meeldiks või meeleolu otseselt tõstaks, aga ma olen kuulnud ja lugenud ja omaks võtnud, et see on kasulik ja siis mul on õhtul endale vähemalt midagi ette näidata.
Kairit Leibold (Foto: Elena Kask)
Eile algasid minu jaoks Eesti meistrivõistlused pokkeris. Mänguks oli 8-game ja ma sain 13. koha (31 mängijat vist oli kokku ja 37 sisseostu, rahalisi auhindu said esimesed kuus). See on kõige toredam mäng kogu meistrikate jooksul ja nüüd edasi ma isegi ei tea, mida ma veel otseselt mängida tahan, aga eks ma midagi ikka mängin, vähemalt paaride turniiri Imrega ja meeskondlikku turniiri meie laheda kambaga.
Täna öösel magasin kohutavalt halvasti. Läksin alles kolme paiku öösel magama ja kui kuumahoog mind poole üheksa ajal äratas, siis und enam tagasi meelitada ei õnnestunud. Nii ma siin tasakesi mõtisklen, et kas sellise väsimusastme pealt on mõtet täna naiste meistritiitli nimel võitlema minna või tasuks hoopis kodus pleedi all rahulikult raamatut lugeda.
Nagu pealkirjas öelud: pilves selgimistega. Täna pärastlõunal on mul konsultatsioon perearstiga, järgmisel nädalal kohtun naistearsti ja tööpsühholoogiga. Viimaste juurde lähen korralikult läbimõeldud teemadega ja loodan, et selgust tuleb sealt oluliselt juurde!
Lühidalt läksin sel nädalavahetusel korraks üle täielikule puhkerežiimile ja olen ütlemata tänulik nende kahe päeva eest! Käisime Imre ja Klambritega Rakveres. Puhkus sisaldas ööbimist, saunu ja basseine, õhtu- ning hommikusööke Rakvere Aqva Hotel & Spas, etendust “Reekviem unistusele” Rakvere Teatris ja lumises linnas jalutamist. Omaette tore elamus oli pühapäeva hommikul parklas autode lumehunnikutest väljalükkamine ning tagasisõit tuisus.
Kaamera oli küll Rakveres kaasas, aga kotist välja ja linna kaasa ei võtnud seda kordagi, need pildid on tehtud mobiiliga.
Etendus “Reekviem unistusele” oli hea. Siiski ei saa ma rääkida päriselt ülivõrdes, sest olen näinud filmi ja sealt saadud elamuseni teatritükk paraku ei küündinud. Etenduse algus oli huvitavalt lahendatud (suur osa tegevusest näidati ette salvestatult või detailide sealsamas salvestamise teel omapäraselt paigutatud ekraanidelt, samas olid näitlejad juba laval tegevuses, kuid neist näidati ainult jalgu). Teisalt, minu jaoks kestis selline “sissejuhatus” ajaliselt selgelt iiga kaua (meie selja taga istunud seltskonna jaoks vist lausa talumatult kaua või häiris neid miski muu, sest nemad teist vaatust vaatama ei jäänud). Oma tegelaskuju mõtete ja tegevuste lahtirääkimine jutustajana kolmandas isikus mõjus ka algul põnevalt, kuid muutus minu jaoks kiiresti natuke tüütuks. Erinevalt filmist, mille puhul mäletan pinge kruvimist päris lõpuni, jäi etenduses pinge suhteliselt kiire tõusu järel mingil hetkel kõik ses mõttes justkui seisma, polnud mingeid tõuse ega mõõnasid, kõik toimus ühel tasemel kergelt ängistavana, meeleolu justkui ei läinud enam ei hullemaks ega kergemaks. Kunstniku ja valguse töö oli super, samuti liikumine! Teise vaatuse punased kleidid ja poolikud mannekeenid lõid koostöös lavalise liikumisega väga kummalise ängistava, aga natuke isegi lummava meeleolu. Olen varemgi öelnud, et mulle meeldib teatris reaalsuse ja hullumeelsuse piiride kompamine ning vaatajale mõtteruumi pakkumine – seda sai sellest lavastusest tõesti korraliku portsu kätte. Kavaleht koosnes tsitaatidega fotodest (fotograaf Kalev Lilleorg) ja esinejata ja tegijate nimekirjast. Mulle meeldiks, kui kavas oleks lugemiseks siiski ka mingit lisainformatsiooni. Klambrid polnud filmi näinud ja nende jaoks oli vist elamus suurem, kuigi seda on muidugi keeruline mõõta. Igatahes soovitan, et kui te pole filmi näinud, siis minge vaadake teatrit esimesena, aga vaadake pärast ikkagi film ka ära! See on lihtsalt selline lugu, mille jutustamiseks on filmi võimalused palju avaramad.
Samas on väga kahju, et pühapäeval olin siiski enda suhtes taas karm ja kriitiline ning pettunud tarvitatud alkoholi (kolm kokteili reedel ja kaks laupäeval) ning unerežiimi rikkumise tõttu.
Peamiselt olen tänaseks endast ja enda kallal vingumisest tüdinenud, aga midagi asjalikku ses suhtes ette ka ei oska võtta. Arst arvas, et tasub kindlasti veel nädala jagu (ja ilmselt ka pikemalt) haiguslehel olla. Eilsest hakkasin parema ööune huvides melatoniini võtma (apteekri soovitusel teen kõigepealt kahenädalase proovikuuri, siis vaatame arstiga koos, et kuidas see toimis ja mida edasi teeme). Täna magasin tõesti päris hästi. Plaanin isegi trenni veel kohe ära teha.
Eelmisest postitusest juba nädal möödas! Kui mul on kogu aeg nii palju muud elu olnud, siis ma tahan teada, kuidas töö seni üldse sellesse kompotti mahtuda sai?
Esimene sel aastal nähtud etendus oli “Kabaree” 4. jaanuaril Estonias. Käisime seal koos Imre õe pere ja meie Anetiga. Ma ei mäletanud filmist eriti midagi. Meenusidki vast ehk ainult Liza Minelli suured traagilised silmad ja hinge jäänud kurbus (võib-olla ka ahastus). Seega olin esimese vaatuse ajal veidi hämmingus, et kuidas see tükk nii kerge ja lihtsalt lõbus on! Endamisi samas isegi natuke rõõmustasin, et ilmselt tulebki depressiooniga just selliseid asju vaadata. No teise vaatusega sai muidugi meelde tuletatud, miks oli mälestus filmist hoopis tumedam. Etendus oli hea ja lõpp ehk liigagi võimas, sest ma ei saa sellest kabareest otse gaasikambrisse pildist ja painavast tundest vist päris tükk aega lahti.
Vaheajal oli meil kõigil veel väga rõõmus olla
Teisipäeval käisin tegemas ATH-testi. See oli päris omamoodi testimine ja mulle tundub, et nad tegelikult hindavad seal hoopis midagi muud, kui seda, et mitu korda ma suutsin 20 minuti jooksul sama kujundist korduvalt nähes nuppu õigel ajal vajutada. Vastuseid veel pole, psühhiaatriga kohtun allas kuskil veebruaris. Kolmapäeval käis meil külas Liina, kes juba täna Ameerikasse tagasi hakkab lendama. Tema külaskäigust tulenevalt lubasin endale alkoholivabadusest vabaduse ja jõime lobisemise kõrvale ära pudeli veini.
Liina kinkis mulle sünnipäevaks kleidi (olin samasugust tema kapis näinud ja see on nii ilusast riidest!)
Kuidagi on nii, et kui Liina peale isegi lihtsalt mõelda, siis tekib tahtmine pokkeris natuke parem olla ja pokkerit lisaks mängimisele ka õppida. Nii olin juba enne tema tulekut hakanud lugema segamängude raamatut ning pärast temaga kohtumist tekkis tohutu soov kohe Vegasesse neid mänge mängima lennata! Muidugi ei jõua viie tunniga, isegi kui vaikust ei teki hetkeksi, kõike vahepeal toimunut läbi ka arutada ehk juunikuu ja Las Vegas tunduvad liiga kaugel – lausa piin on oodata!
Tervise koha pealt andis see pool pudelit veini muidugi kohe järgmisel päeval tunda, sest magasin erakordselt vähe (3h 53m) ja halvasti (kell pakkus 38 punkti 100-st).
Unega ongi endiselt väga halvasti, sest ma lähen magama hilja ja tõusen enam-vähem normaalsel ajal või lähen magama vara ja tõusen ebanormaalselt vara.
Täna aga näiteks magasin 18.52-3.43, ärgates öö jooksul 3 korda päris üles, aga õnneks suutsin ikka magama tagasi jääda. Kell ütles, et “keha aku” sai tänase ööunega lausa 92% laetud (86 kvaliteedipunkti une eest kah) ja nii hästi polegi sel aastal varem asjad tegelikult olnud!
Ei teagi, et kas peaks siis sellist varase magamamineku rütmi katsetama natuke, sest sageli mul tulebki seitsme-kaheksa ajal õhtul korraks uni. Paraku tavaliselt ma otsustan siis veel natuke oodata, kuid kella kümne ja kahetestkümne paiku pole siis unest enam miskit järel ja see tuleb uuesti alles nelja paiku hommikul.
Kuna tundsin end täna vaatamata kellaajale tõepoolest puhanult ja tegusana, siis tegin pärast hommikusi toimetusi, koristamist ja paaritunnist pokkerisessiooni juba kell 9 hommikul ära ka selle nädala esimese (ja selle aasta teise) trenni. Kui esimesel korral tegin kõiki harjutusi ühe seeria, siis täna juba 2-3 seeriat ja selleks kulus 36 minutit. Olen täitsa rahul endaga.
Kuulun nende hulka, kes jaanuaris suure hooga “uut elu” alustavad ja loomulikult on üks lubadus alati seotud füüsiliselt aktiivsemaks hakkamisega.
Värskes õhus kõndimine ja igapäevane 10 000 sammu on minu jaoks mõneti juba nagu hambapesu või lihtsalt hommikune ärkamine, aga igasugune kõrgema pulsiga tegevus on pigem vastumeelne. Kui palju ma ka seda “oma spordiala” otsinud ei ole, tegelikult meeldib mulle trenni juures vist ainult see tunne, kui miskit on ära tehtud, trenn ise on enamasti lihtsalt talutav tegevus, aga kõige hullem on end diivanilt püsti saada ja trenni minema sundida. Eelmisel aastal avastasin, et tegelikult saab jõutreeninguid vabalt teha ka kodust lahkumata ja poole aastast olingi päris tubli. Samas novembri algusest polnud ma tänaseni teinud mitte minutitki otsest jõutrenni.
No alustasin aasta esimesel hommikul juba enda veenmist, et trenn on vajalik ja praegu kodus olles pole võimalik ka ajanappuse taha peitu pugeda. “Terves kehas terve vaim” ja muud loosungid… Võiks ju arvata, et äkki on raskuste tõstmine kuidagi kasulik mitmes mõttes… Sõin uusaasta ööl rohkesti magusat ja mittemagusat, aga alkoholi võtsin vaid ühe lonksu südaööl klaase kokku lüües. Ses mõttes oleks vabalt saanud juba 1. jaanuaril oma aasta esimese trenni ära teha, aga hommikul oli “aku” 23 pügalat ja olemine närb, seega lubasin endale üsna kiirelt veel päeva puhkust.
Terve 2. jaanuari pidasin korduvalt endaga sisemist kahekõnet, et mida ja mis kell ja kas üldse seda trenni teha. No enne jõudis südöö kätte, kui oleksin suutnud end spordituppa vedada.
Tänagi olin kolme paiku päeval käega löömas, aga perearstiga rääkides tühistas ta mu vabandused lihtsa lausega: “No praegu on veel pool päeva ees, jõuate!” Kui keegi teine tuleb mängu ja ma nagu juba natuke luban, et ma midagi teen, siis ei ole pääsu, lubadus on lubadus. Tegin trenni Meriti kava järgi , aga pikka pausi ja enesetunnet arvestades kõiki harjutusi vaid ühe seeria. Selleks kulus lõpuks ikkagi lausa 20 minutit ja küll ma olin väsinud pärast seda!
Kella kuueks olid mul tehtud sammud, viimane kaustatäis tööpilte (no selle ma siiski pidin haiguslehele vaatamata ära tegema), trenn ja ka suur tükk pärlimaali ning siis ma lihtsalt istusin teleka ees. Ma isegi ei tea, mis sealt telekast järjest tuli, ma lihtsalt olin. Põhimõtteliselt nii mu päev lõppeski. Kuuest õhtul üheni öösel ma lihtsalt vedelesin ja nukrutsesin ja haletsesin ennast, mängisin mullimängu ja lõpuks otsustasin veidi kokkuvõtteid ja plaane teha ning selle postituse kirjutada. (Tõsi tunnike oli ka veidi mõtestatumat tegevust, mis kulus pediküürile.)
2025. vastuvõtt – ise me ilutulestikku ei korralda, aga meie tänavarahva tuled püüan pea igal aastal pildile.
Live turniire mängisin aasta jooksul 67 tükki, sealhulgas 23 turniiri Las Vegases, 7 Kings of Tallinn pokekrifestivalil, 6 Eesti meistrivõistlustel ja 4 Win TV Live turniiri. Aasta oli rikas ka naisteturniiride poolest, neid sai mängitud kokku lausa 17.
Parimad tulemused live’is olid: Las Vegas Golden Nugget Grand HORSE 2. koht – 2329€ Kings of Tallinn 8-game 6. koht – 1190€ Queens of Tallinn 250€ Progressive Bounty 2. koht – 776€ Chesterfield Poker Club Road to Vegas 2. koht – 275€
Kokkuvõttes jäid live-turniirid aga paraku lausa 2515 euroga miinusesse.
Online’is oli parem aasta, kuigi nagu siin blogis juba varemgi mainisin, siis sai minu pokkeriaasta päästetud päris aasta lõpus päris viimase selleks ajaks kontole jäänud Sunday Million piletiga.
Teistes tubade mängisin netiturniire suhteliselt vähe ja nende osas ma liiga head ülevaadet ei oma, teangi täpselt ainult PokerStarsis saadud võite ja kaotusi.
Sunday Millioni projekt, mis sai alguse 2023. aasta novembris suhteliselt juhuslikult mängitud ja võidetud Sunday Million Path paketist, kuhu kuulusid 20xSunday Million (väärtus 109 dollarit), 25xSunday Million satelliitturniiri (väärtus 11 dollarit) piletit ja 45 turniiridollarit.
Kokku oli mul lõpuks 25 võimalust Sunday Million nädalaturniiri mängida, sest 11-dollariliste piletitega teenisin juurde 5 piletit. Esimese 24 mängukorraga teenisin kokku 1384 dollarit ja viimase pileti panin mängu 22. detsembril ja tulemus on näha pildil:
Viimasel turniiril juhtus päris palju asju! Vahepeal kukkusin lausa poole pimepanuse peale, aga lõpuks võitlesin end pokkerijumalate abiga välja teise päeva ning isegi finaallauda. See oli megaäge kogemus ja ma tahan seda veel!
Viimase turniiri toredate ja vähem toredate käte pildid
Esimene boonusraha tuli flopis allin minnes.
Läksin tõste ja calli peale boonust võtma ja preflopis allin, aga sain kõige kehvema koha potis.
2. boonusraha blindide sõjas preflop allin
See preflop pitsitus läks küll vihuti ja teenis lausa 2 calli.
Esimene allin ja pääsemine.
Kolmas pääsemine
KJ tuleks kuulutada parimaks käeks!
Hea, kui enda AA vastu peab!
Oh, mind, õnneseent! Lükkasin preflopis, sain kaks calli ning 3. pearaha!
Täitsa tore river!
Mängisime mõlemad seda kätt nii aeglaselt, et ilmselt jätsin megaboonuse asja ees, teist taga lauda vedelema!
Aga palun! Jõudsin esimest korda (kui mälu ei peta) teise mängupäeva!
Teisel päeval KJ enam ei toiminud.
Esimene boonusraha teisel päeval
Teine ja päris rasvane boonusraha teisel päeval.
Ei mäleta kuidas, aga küllap mingit peanahka püüdes jäin pisikeseks ja siis tuli lükkama hakata
Duubel!
88 on selle päeva käsi – teine duubel!
Kui ma tappa saan, siis olen vihane ja pole aega käsi salvestada, seega ma jälle ei mäleta, kuidas ma pisikeseks jäin ja tuli taas duubleid otsima hakata.
Duubel
Õnnrks oli minust suurematel kihk nupud keskele ajada ning seetõttu pääsesin mikrostäkiga finaallauda!
Finaallaua esimene käsi ja duubel tuli!
Stop (preflop callisin mintõste) and Go (flopist lükkasin AI) – vastasel aga ässad taskus… Hea, et üks oli vahepeal välja kukkunud!
Aastaga teenisin siis tänu sellele turniirile PokerStarsis 6683 eurot, mis päästis terve mu pokkeriaasta ära. Lisaks sain järgmisesse aastasse kaasa võtta 11×55$ ja 2×1,5$ Power Path piletit ja seega ei pea 2025. aasta Sunday Million projekti päris nullist alustama.
OLEN VALMIS VEEL OLULISELT PAREMAKS POKKERIAASTAKS!
Eelmise aasta tavapärast aastalõpu kokkuõtet polegi teinud ja tundub, et vist liiga põhjalikku ülevaatust ei viitsigi enam ette võtta, vaatan parem tulevikku.
Mõeldes, mis võiks olla minu selle aasta põhiteemad, olen sattunud raskustesse. Selge on see, et pean tegelema nii oma füüsilise kui vaimse tervise ning töö- ja puhkeaja korrastamisega, võib-olla isegi tõsisemalt oma edasise karjäärivaliku paika ajama, kuid ma ei oska seda laialivalguvat ja hetkel mitmesuunalist tegutsemisvajadust kuidagi üheselt ja tabavalt sõnastada. See teederistilt liikuma hakkamine ongi ilmselt võtmeküsimus, aga ma lihtsalt ei ole veel suutnud teed valida.
Traditsioonile aastavahetuse foto
Mõned kindlad teemad siiski on ja nii võin öelda, et 2025 saab olema
TERVISEAASTA
Trenniaasta
Uneaasta
Töötamisel ja puhkamisel tasakaalu hoidmise aasta
Soovitud kehakaalu saavutamise aasta
AJA VÄÄRTUSTAMISE AASTA
Tegelemine ainult asjadega, mis pakuvad endale rõõmu ja rahulolu
Töö eest väärilise palga saamise aasta
ELAMUSTE AASTA
Reisiaasta (USA ja mõned väiksemad reisimised nii Eestis kui kaugemal)
Raamatuaasta (hilisõhtuti ekraanide asemel lugemine)
Teatri- ja kontserdiaasta (vähemalt sama palju etendusi ja kontserte kui 2024)
Vanade ja uute hobidega tegelemine (kudumine, heegeldamine, pärlimaal ja loodetavasti midagi lisandub veel)
POKKERIAASTA
Mänguoskuste parandamise aasta
Lisatud väärtusega turniiride otsimise ja nende mängimise aasta
Kallimatele turniiridele pääsemiseks satelliitide mängimise aasta
WSOP aasta
Suuri, lausa maailma muutvaid asju loodan muidugi ka, aga piirdusin oma teemade nimetamisel nendega, kus tajun, et täitumine sõtlub eelkõige minust endast.
Pärnu ja 2 PAARI käivad minu kui pokkerimängija jaoks kokku. Me ei ole käinud seal pokkerit mängimas sugugi iga kord, kui Pärnusse oleme sattunud, aga nii korra kahe aasta tagant vast ikka.
Hea on olnud teada, et selline pokkeriga vürtsitatud võimalus toredas seltskonnas aega veeta on suvepealinnas olemas! Nüüd siis saime näoraamatust teada, et sel nädalavahetusel toimuvad viimased turniirid ja baar paneb uksed kinni. Leidsime, et meie jaoks olulisele kohale tuleb austust avaldada vähemalt osalemisega ühel viimastest turniiridest ja reedene (mitte päris viimane, kus nad ilmselt kõik koos lihtsalt nutavad) tundus kõige sobivam ka meie oma plaanidesse.
Eelkõige Reginat ja Gerti, aga ka mitmeid teisi mängijaid (näiteks aastatetaguses embuses olevat Priitu ja teisel pildil kaamerasse naeratavat Olavit), kellega kohtusime juba oma esimesel 2 PAARI turniiril, või aastate jooksul mõnel muul, oli väga tore näha ja tundus, et neil meid ka. Veetsime mõnusa õhtu, kuigi ma ise kukkusin ühena esimestest turniiril välja. Samas andis see mulle võimaluse Regiga natuke rohkem lobiseda ja vahepeal hotellis puhkamas käia. Imre päästis perekonna pokkeri mõttes täielikku häbisse sattumisest ja võitles karmis konkurentsis välja 7. koha, mille eest sai auhinnaks pudeli mingit jooki ja mis mälestuseks veel olulisem: 2 PAARI viinapitsi.
Kuna ma praegu natuke hoidun pildistamisest, mistõttu ei võtnud kaamerat Pärnusse kaasagi ning telefonipilte eriti ei armasta teha, siis pärinebki postituse pildimaterjal hoopis aastast 2012 , mil 2 PAARI meid esmakordselt külalismängijateks kutsus.
Aitäh, et olite! Loodus tühja kohta ei salli, seega kindlasti kohtume veel!
Olen alati inimestelt jõudu pigem saanud, koosviibimised suuremate ja väiksemate seltskondadega on mulle alati meeldinud. Hetkel on kuidagi teistmoodi.
Pärastlõunal käisime Kaijaga jalutamas ja lobisemas, see oli väga tore ja paus oli tõesti pikk olnud. Lahkumisel kinnitasime, et kindlasti ei jäta suhtlemisele enam nii pikka vahet sisse ja kohtume järgmine kord kiiremini. Sel hetkel uskusin seda ise ka.
Õhtul käisime Imre õe juures söömas ja seejärel Noorkuu ja Swingersi kontserdil.
Kontsert ise oli tõesti ilus ja huvitav, kuigi natuke mulle tundub see Swingersi vaatamine toolil istudes raiskamisena, seal võiks ikka mingi tantsuruum ka olla. Noorkuud saab tooli peal istudes kuulata vabalt. Kõige rohkem meeldis mulle vaadata Indrek Sarrapit oma valge pilliga askeldamas ja lakkamatult muhedalt naeratamas. Üldse oli sedamoodi, et kogu aeg oli midagi kuulata ja vaadata, Timo Vendt oma kõikide pillidega, Mihkel Mattisen klaveriga, trummipoiss ja noorkuu erilised hääled – kõik olid omal kohal! Publik tundus hämmastavalt vanemapoolne, eks meiegi olime emad kaasa võtnud, aga ikkagi oli kuidagi imelik, et meist nooremaid nagu eriti silma ei hakanudki.
Kuna ma saalis pilti ei teinud, siis panen siia “Hommik Anuga” saates tehtud foto – nad olid täna sama ilusad, ainult lava oli suurem ja värvilahendused teised.
Lühidalt kõik oli väga tore, aga pikal vaheajal tundsin muuhulgas tohutut väsimust ja pigem ootasin vaheaja lõppu, et ma ei peaks suhtlema ja saaks lihtsalt rahulikult laval toimuvat jälgida.
Koju jõudes olingi lihtsalt läbi ja vaim väsinud. Vaatasin ühe keskpärase jõulufilmi ära ja mängisin selle kõrvale natuke pokkerit. EMV satelliidil sain konkreetselt rahamulli koha, ega see ka just rõõmsaks ei teinud! Nüüd istun lihtsalt niisama arvutis ja ei taha magama minna, sest siis saaks päev otsa, aga praegu kõik teised magavad ja mingi rahu nagu isegi on, kuigi seletamatu kurbus ja miski tüdimus kõigest on kah.
