Lubadus, mis eile sai antud (pildistada ära Hiiessaare tuletorn), hakkas kohe hommikul silmi avades näkku itsitama: täiesti hall ilm ja peenike seenevihm ei toetanud sõnapidamist üldse. Ilmateade lubas omalt poolt, et edasi läheb veel hullemaks: selle ala laieneb ja sadu tiheneb. Niisiisi oli mõistlikum kohe hommikul teele asuda.
Kui Hiiessaarde jõudsime, otsustas ilmavana meie peale halastada ja pidas päris toreda veerandtunnise sadamispausi, saime ümber torni tiirutades isegi 2000 sammu tehtud, kuid maa oli märg ning kuna me mu ema s’na ei kuulanud (ta nimelt ütles, et Hiiumaale on alati mõistlik kummikud kaasa võtta), siis mõnest pildinurgast tuli isegi loobuda.

Vihmasaju tihenedes kobisime autosse ja sõitsime Kärdlasse. Hästi natukene jalutsaime sealgi, aga peamiselt sõitsime lihtsalt natuke mööda tänavaid autoga ringi, dokumenteerimise huvides pildistasin läbi autoakna meie eilset õhtusöögipaika “Kork” ja ühte nunnukat täpilist tassi ka.


Käinas käisime aja parjaks tegemise eesmärgil söömas, et siis Tuuletorni ukse taga avastada, et kolmeni ootamine oli täiesti asjatu, sest torn oli täna hoopis suletud! Ega midagi, COOP-ist õhtusöögiks miskit korvi ja kodu poole!

Vihmasadu tegi uue pausi täpselt siis, kui jõudsime Orjaku roostikuringi alguse juurde. Kasutasime võimalust ja tegime tiiru. Rada on väga mõnus laudtee, aga liiga palju näha pole, sest pilliroog on minu jaoks lihtsalt liiga kõrge ja rada ise pabulaid täis, mistõttu on üksjagu tegemist, et puhaste saabastega pääseda. Aga raja keskel on suur kivi, kuhu saab redeliga otsa ronida, ning vaatetorn, kust avaneb ka päris tore vaade.
Edasi veestime õhtu teineteise ja teleka seltsis. “Kaks ja pool meest” on täitsa mõnus ajuvaba ajaviide ja anna Imrele veel õhtu lõpuks korvpall!
Lugegu nüüd need, kes arvavad, et Imre on peamiselt vait meil! Kuskil 55:55 seisust.
Võta nüüd ära see, Jeesus küll! Noh muiudgi! Kolmene ka veel!
Rahu, rahu, rahu! Hmm! Mhhh! Noh, tule siia! Vot nii! Võta!
Ära nüüd pudista ära! Mida kolmeste protsent! Ai-ai-ai! Võta, võta! Tubli!
Hüppa! Tubli poiss! Issand, kui ilus! Liiguta nüüd! Ei, krt! Jppn phh!
No võta see ära nüüd! Jppn phh! No mine jälle!
No misasja, alles olime kuuega ees, nüüd kolmega taga! Ähhhh!
No võta see ära nüüd ometi! (närviline kommipaberikrõbin.) Noh! Mhh!
Nojah! No ei tule ikka mitte midagi! Ei noh, misasja!
Hea jah, et sattusin vaatama seda. Neli minutit, null punkti! Ahhh! Hakkame nüüd kolmeseid viskama või midagi!
Stressirohke amet see korvpallivaataja oma, jalgpall on lust selle kõrval! No läks siis kordki! Ai, juhh!
Pane see vabavise sisse! Läks! Võta-võta-võta! Tubli! See on meile hea! Hehhee! Tubli poiss! Oi kui valus!
Said kätte? Ei saanud! Uhh! Ära-ära-ära, miks teed siukest! Saame veel võimaluse, Jumal hoia!
Ära anna neid kodulaudu niimoodi ära! Oi kui halb, Issand kui halb! Võta ära see pall. Ää! Aih! Täiesti uskumatu!
Jooks?! Oo, hehee! Tubli poiss! Noh! Uh-uh! Võta-võta. Nüüd on meie võimalus!
Ära Sina, Kruus, hakka kohe jaurama!
Mida te passite seal? See oleks vahva, aga äkki vaatavad midagi muud (ebasportliku vea küsimus).
Ära pane mööda seda, noh! Äääääh! Ähhh! Oioioioioi. Tubli poiss, et ühegi ära panid.
Issand, mis piin, see korvpall on ikka täitsa jube! Ilus oleks mõlemad praegu ära visata! Andis selle vea! Superluks!
Tubli! Või noh, super! No on olemas! No nüüd on olemas!
Ma arvasin, et saame hirmsa koslepi, ee…et võit tuli, ikkka müstika! Superluks!