Autoriarhiiv: Kairit

Lugemise väljakutse: Raamatud majakatest

Liitusin hiljuti FB Lugemise väljakutse grupiga ning vaadates sealseid teemasid sain mõtte keskenduda sellel aastal ka ise raamatute valimisel ühele kindlale teemale.

Teemat ei tulnud muidugi kaugelt otsida.

Majakad on juba mitu aastat mu pildistamise teema, miks siis mitte ka lugemise oma? Võib-olla tuleb sedamoodi inspiratsiooni ka mingiteks konkreetseteks fotodeks või lihtsalt suur soov mõnda raamatust leitud torni külastada ja muidugi siis juba ka pildistada.

Loomulikult ei plaani ma terve aasta ainult tuletornidest kirjutatud või majakapiltidega kaunistatud raamatuid lugeda ning arusaadavalt ei kavatse ma läbi lugeda isegi kõiki eestikeelseid raamatuid, kus miskitpidi majakateema sees. Samuti ei kavatse ma liiga põhjalikult süveneda tuletornide ajalukku või entsüklopeediatüüpi raamatutesse, kus sees tuletornide ehitusandmed või hunnik meremärkide loetelusid, jutt on ikkagi ilukirjandusest. Lisaks jätan endale õiguse alustatud raamat pooleli jätta (mida ma tegelikult teen üliharva) või nimekirjast välja arvata (nt. mitmed ütlevad, et see on saast, või pole raamatut kuskilt saada).

Teen siia väljakutsesse sobivate raamatute nimekirja ning olete kõik kutsutud kaasa rääkima, kui olete mõnda head/huvitavat/nõmedat majakateemaga seotud raamatut lugenud. Eriti teretulnud on sellised soovitused, kus pealkirja järgi kohe ei oskaks kahtlustadagi, et tegevus majakas toimub või majakas seal mingit erilist rolli mängib.

Superäge oleks aga leida mõne majakavahi päevik või elulooraamat!

Veel olete enam kui teretulnud jagama majakatest kirjutatud luuletusi ja laule!

Täna käisin raamatukogus ja võtsin üsna huupi 3 raamatut (need nimekirjas kõige esimesed), vähemalt esialgu tundub teema olevat piisavalt mahukas.

Lähiminevikus olen läbi lugenud “Valgus ookeanide vahel”, aga jätan selle põneva pisarakiskuja hetkel pikemalt arvustamata. Võib-olla kunagi hiljem teen seda taganjärele, kuid ilmselt olen siis mälu värskendamiseks sunnitud ta enne vähemalt osaliselt uuesti üle vaatama.

Nimekiri raamatutest, mida plaanin väljakutse raames lugeda:

  1. Alison Moore “Majakas”, inglise keelest tõlkinud Urve Hanko (OÜ Eesti Raamat, 2013)
  2. Erik Valeur “Mees majakas”, taani keelest tõlkinud Jaan Pärnamäe (Varrak, 2019)
  3. Susan Wiggs “Majakavaht”, inglise keelest tõlkinud Eva Nooni (Ersen, 2014)
  4. S. K. Tremayne “Külmakaksikud”, inglise keelest tõlkinud Terje Vooglaid (Pegasus, 2016)
  5. Tove Jansson “Muumipapa ja meri”
  6. Albert Sánchez Piñol “Külm nahk
  7. Virginia Woolf “Tuletorni juurde”
  8. Märt Saar “Reamees Mürsupuu seiklused”
  9. Aleksander Lipp “Suurupi aare”
  10. Jeanette Winterson “Tuletornipidamine”
  11. Eno Raud “Märgutuled Padalaiul”
  12. Läcberg “Majakavaht” (soovitatav lugeda enne läbi sarja teised raamatud, mis paraku ei räägi majakatest midagi)
  13. Hedda Peet “Minu tuletornid” – veidi teistmoodi tuletornide tutvustus
  14. Carlos Ruiz Zafón “Uduprints”
  15. M. L. Stedman “Valgus ookeanide vahel” – loetud 2019 – saar ja majakas on teoses väljamõeldud, kuid filmis näeme Cape Campbelli majakat. 
  16. Kristiina Ehin “Kaitseala” (Mohni majakavahina kirjutatud päevik ja luule)
  17. Kaja Sepp “Kassiseloom” (üks jutt on majakavahi kassist)
  18. Jeff Vandermeer “Häving”
  19. Victor Vernik “Kõigi saarte hulgas kõige armsam” (Vilsandist)
  20. Janusz Korczak “Kuningas Maciuś üksikul saarel”

Nimekirja on lisatud FB Lugemise väljakutse grupi soovitused seisuga 10.02.2020 kell 20:30

Nimekiri on jooksvalt täiendamisel …

2019. aasta kokkuvõte, mis ka kokkuvõte on

Aasta algas tormisel ja külmal ööl Küprosel. Kummailsel kombel paistis kaugusest vaid kümmekond saluuti, võib-olla säästsid nad sedamoodi oma kassikommuunide närve, sest Küpros jäi meelde seenevihmaste päevade, tormiste ööde, hulkuvate kasside ja ilusa loodusega. Majakakogu täienes ühe,  Pafose tuletorni, võrra ning kohalik vaatamisväärsus Edro III laevavrakk oli loojanguvärvides tõepoolest vaatamist väärt.

Rohkem pilte näoraamatus.

Koju naastes oli siin suhteliselt lumevaene, kuid siiski kena talv.  Elu kulges rahulikult nii kodus kui tööl, ilusamate ilmadega käisime jalutamas Suurupis.

Suurupi vee- ja jäämängud

Aga siis algasid Eesti Laulu poolfinaalid  (minu jaoks fotograafina kolmandat korda) ehk nädala jagu hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni tööd. Seekord toimus asi esimest korda Tallinnast väljas – elasime Tartus Dorpati hotellis (üksi olin paar ööd, siis tuli Imre ka). See oli selline töö, kus muudkui pildistasin ja suhtlesin inimestega nii näost näkku kui meilitsi ning siis, kui kõik olid magama läinud, ikka veel töötlesin ja saatsin pilte. Nädala lõpuks ollin muutunud õnnelikuks ja rahulolevaks, aga väga väsinud kapsaks. Usun, et 2020. aastal suudan end Eesti Laulul juba rohkem säästa ja tööd paremini optimeerida – iga aastaga ikka õpib ju! Väsitav tõepoolest, aga olla sellise suure projekti juures, kuuluda sellesse meeskonda! See on äge kogemus!

Eesti laul 2019 proovid
Eesti Laul 2019 proov Tartu

Eesti Laulu finaal toimus Tallinnas ja kuigi oli vähemalt minu jaoks sama intensiivne kui poolfinaalid, siis kestis see vähem aega ning asus nii kodu lähedal, et vahepeal pääsesin isegi kodusele lõunale.

Eesti Laul 2019 võitja on selgunud!

Tööalaselt algas juba Eesti Laulu ajal ka valimistega seotud trall. Töö oligi ilmselt selle aasta märksõna, sest seda lihtsalt oligi väga palju!

Valimisstuudio

Õnneks oli suvel ja sügisperioodil abiks praktikant Liis, kes sulandus meeskondade juurde kiirelt ning oli ütlemata tubli! Tänu temale sain näiteks tantsu- ja laulupidu nautida lisaks tööpostile ka pealtvaatajana. Lisaks sain rahulikult käia Iirimaal puhkamas.

Töisest aastast veel mõned tähelepanekud: kõige rohkem pilte tegin ilmselt Anu Välbast, paarina OP Margusest ja Margitist, väga tore oli pildistada “Tähtede lava” andekaid laululapsi, Viljandi folgil ja Intsikurmu festivalil käisin tööd tegemas, aga sain nautida ka mitmeid esinejaid. Aasta lõpus olid veel sellised toredad pildistamised nagu “Aasta säravaimad tähed”, “Jõulutunnel”, “Ärapanija”.

Ärapanija rahalaul

Aega ja võib-olla ka viitsimist muid pildistamisi ette võtta jäi üsna väheseks. Paar üritust ja mõned pered said siiski ära pildistatud ja tegelikult olid need väga vahvad ettevõtmised. Seega tundub, et järgmisel aastal võiks selliste pildistamistega ikka palju rohkem tegeleda! 

Ingriti pere pildistamine 2019

Pokkeris tuli eelmise aasta parim saavutus juba veebruaris ära, selleks oli Kings of Tallinn naiste turniiri võit. Kuna mängisin pokkerit sel aastal varasemaga võrreldes ikka väga vähe, siis oli see auhind eriti rõõmustav.

OlyBet Kings of Tallinn Event #31 Winner Kairit Leibold / Foto: René Velli

EMV läks kesiselt, kuid “suure pai” sain kätte meenega “Panus Eesti pokkerisse”, millega meid Kristiga tänati naisteliiga korraldamise eest. Arvan, et 10-aastaseks saanud ja seetõttu eriti suurejooneliselt korraldatud naisteliiga oli seda tähelepanu igati väärt! 

Eesti naiste pokkeriliiga 10. finaalüritus 2018. aasta detsembris

Olgu siinkohal mainitud, et vaatmata Kristi Tartusse kolimisele ja emakssaamisele ei jäänud korraldamata 11. naisteliiga, mille võitis teist aastat järjest Airin. Kindlasti tuleb algaval aastal ka kaheteistkümnes naisteliiga, sest Eesti pokkerinaiste seltskond on lihtsalt nii ühtehoidev ja äge ning suur omavaheline finaalturniir on saanud iga-aastaseks oluliseks kohtumispaigaks!

Eesti naiste pokkeriliiga 11. finaal 2019

Reisimiste osas oli aasta suhteliselt tagasihoidlikum. Samas jääb Iirimaa reis kauaks meelde! Võtsime seekord konkreetselt sihiks sõita mööda rannikut ja külastada võimalikult palju majakaid. Pärliks kujunes Fastnet Rock Lighthouse, mille nägemiseks tuli ette võtta väike merereis. Sellel merereisil nägime ka delfiine!

Fastnet Rock Lighthouse

Rohkem Iirimaa pilte Facebookis.

Suviti on meil juba traditsiooniks kujunenud veeta paar päeva Sibolditega nende Saaremaa suvilas, seekord olid Klambrid ka ja meil oli väga tore. Ühel päeval järgmisel aastal saan ilmselt kätte ka pildid, mis Lenka minust seal tegi, kui Ilona oli mind kenaks jumestanud!

Boonusena lisandus selleltki reisilt mitu majakapilti!

Laidunina tuletorn

Veel saime majakapilte lisaks mööda mandri-Eestit tiirutades, kusjuures eriti tore avastus oli asukoha mõttes Nina majakas Peipsi ääres. 

Ega kaugemaid välisreise peale Iiirimaa ei olnudki, aga väga meeldejääv oli ka reis Lätti Ed Sheerani kontserdile.

Meie ja need kuulsad Sigulda kepid

Lätis käisime koos värskelt põhikoolitatud Anetiga.

Muidugi pidasime ka sel aastal traditsiooniliselt sünnipäevi koos sugulaste ja sõpradega, tähistasime emadepäeva, vabariigi aastapäeva, käisime Imre ema sünnipäeva paiku Soomes ning lunastasime laulude ja luuletustega sugulaste vahel jõululaupäeval kinke. 

Oti sünnipäev, pildistas Anett
Niina sünnipäev, pildistas Kairit

Mitu puhku sattusime Pärnusse niisama teatrisse ja ööbima, aga seal käisime seekord ka oma pulma-aastapäeval, mis oli arvult neljateistkümnes. Kleit mahtus suure hädaga selga, aga kui viisteist aastat täis saab, siis istub taas nagu valatult, seda ma luban küll!

Supelsaksad, Pärnus

Minu selle aasta muusikaliseks avastuseks oli osaliselt telemaja meestest koosnev Jan Helsing, millest kujunes kiirelt aasta lemmikansambel. Nende kaks plaati olid autos aprillist novembrini kordamööda igapäevaselt kuulamisel ja kaasalaulmisel. Ma ei tea, kuidas neil Aastahitil läks, aga oma hääle andsin neile küll ära.

Aias kasvatasin sel aastal lisaks marjapõõsastele ja õunapuudele, mis suuremat vaeva ei nõua, vaid lilli ja kõrvitsaid, kusjuures päevalilli katsetasin esimest korda, aga nad võitsid mu südame ning 2020 istutan neid kindlasti veel palju rohkem.

Käsitööd tegin üsna vähe, kuid keskmise sületäie päkapikke sain oma kallitele jõulude paiku siiski laiali jagada. Pildil umbes kolmandik koguarvust.

Mul oli seda kokkuvõtet vaja eelkõige sellepärast, et mõnikord tundub nagu  aeg läheks liiga kiiresti ning liiga vähe saab tehtud, aga kui vaatad üle õla tagasi ja näed ühes aastas nii palju häid mälestusi (sugugi kõik ei mahtunud postitusse), siis saad aru, et tegelikult jõuab ju küll ja küll ning elu on ikka väga palju elamist väärt!

Kas ma teen postituse ka selle kohta, mida järgmiselt aastalt ootan? Ma veel ei tea, aga mõned mõtted kavatsen enda jaoks vähemalt paberile kirja panna. 

Eelmise aasta soovidest-lubadustest jäi  paar tükki kinldasti ripakile, aga kuna ma neid siis kirja ei pannud, tuleb konkreetselt meelde ainult soov umbes 10 kilo kergemaks saada. Paraku olen ma täna täpselt sama numbri peal kui esimesel jaanuaril ja vaevalt viimase paari tunniga ses osas enam midagi oluliselt muutub. 

Eks siis järgmisel aastal!  

Toredat aastavahetust ja head uut aastat!

Kuidas ma oma Instagrammi pekki keerasin

Nädalake tagasi avastasin, et ma ei käi enam eriti Instagramis. Kuna enne seda olin olnud väga aktiivne postitaja ning üksjagu uhke, et mul on seal seinal koos suur hulk ilusaid või siis miskitpidi toredaid pilte, ning rõõmustanud, kui mu pildid ka paljudele teistele meeldisid, siis tekitas see muutus minus küsimuse, mille vastus oli veidi ebameeldiv.

Olin jaanuari alguses alustanud 30-päevast mobiilifoto väljakutset, kus iga päev tuli teha ja postitada pilt etteantud teemal. Kuigi mul pole head mobiilikaamerat ning tunnen üldse veidi võõristust selle seadmega pildistamise suhtes, siis esimestel päevadel täistin väljakutse ülesandeid õhinaga. Edaspidi tegin pilte paraku järjest enam vaid kohusetundest ning pärast seda, kui mitu päeva tulid pakist välja teemad, millele mul polnud võimalik neil päevadel pühenduda või mis kohe üldse ei kõnetanud, siis loobusin postitamisest sootuks.

Imelikul kombel polnud pärast seda enam erilist tuju ka muid pilte postitada. Algul mõtlesin, et mul on praegu palju tööd, et küllap ma lihtsalt ei jaksa, aga mingil hetkel sain aru, et mu Instagram lihtsalt ei meeldi mulle enam. Mul oli halb neid viimaseid pilte (eriti kogumis) vaadata ja ma ei tahtnud ka kedagi teist oma piltide juurde suunata. Tajusin, et mõnikord, kui keegi mu pilti laikis, oli mul heameele asemel pigem nagu natuke piinlik.

Vot selline sein oli:

Ühesõnaga otsustasin, et kustutan need väljakutse raames tehtud pildid üldse ära (mõned jätsin siiski alles) ja jätkan korraliku kaamera ning ise valitud teemadel tehtud piltidega, sest mu jälgijad ja ka mina ise oleme väärt ilusamat lehte!

Remont on tehtud, võite jälle julgelt mulle sinna külla tulla!

Uue märksõna otsinguil

2017. aasta oli minu jaoks väga tore aasta, võib-olla isegi üks toredamaid mu elus!
Imrega suhted on endiselt armastavad (hooti ka kuumad) ja turvalised, lastega kulges pea kõik rahulikult (nad on kasvanud arukateks ja iseseisvateks), sõbrad ning sugulased olid taustal ilusti olemas ja ma sain neid töö kõrvalt tegelikult täitsa palju kallistada ka.
Aga täna täitus mul esimene tööaasta Rahvusringhäälingu fotograafina ja aasta kokkuvõttena tuleb tõdeda, et selle aasta märksõnaks oligi otsast lõpuni “töö”.  Eriti rasvase punkti pani 31. detsembri tööpäev, mis kestis 8:30 hommikust viimase pildi ärasaatmiseni 1. jaanuaril kell 1:24 ning arvutikaane sulgemisega kell 1:30.
Auhinnaks aga selline vaatemäng!
Minu eelnevat 13-aastast kodus töötamise kogemust (millest pokkeriaega keelduvad paljud muidugi üldse tööks nimetamast) arvestades oli uue elukorraldusega harjumine põnev ja päris alguses hirmutav, aga osutus hämmastavalt lihtsaks. Ainult varahommikused ärkamised või “mul-oleks-neid-täna-tehtud-pilte-eile-(või hiljemalt 5 minuti pärast)-vaja” palved on teinekord keerulised.
Järgmiseks aastaks on nüüd nii, et tunnen end telemajas juba päris koduselt, mul oma stuudiourgas (mida kolleeg Silver kutsub liivakastiks), mul on toredad osakonnakaaslased ja hästi palju teisi toredaid kaastöötajaid teistes osakondades ning natukene tunnen inimesi juba ka ERR-i raadiotes ja portaalides.
Ma pildistasin eelmisel aastal väga paljusid ägedaid inimesi ja üritusi – ilma selle töökohata poleks erinevate ja Eestis nii tuntud inimeste pildistamine sellises koguses isegi unistustesse mahtunud!
Siikohal mainin ära kõige armsamad projektid, milles ma ERR-i fotograafina osalesin.
Kõige-kõige projektiks minu mätta otsast kuulutan “Diktorid, mis kestis mitu kuud, seal oli soe ja tegus meeskond ning mulle avanes võimalus grimmiruumis ja fotoaparaadi kaudu suhelda nii paljude Eesti näitlejatega. Pean ennast päris suureks teatrisõbraks (kuigi ma ei käi seal siiski nii tihti, kui sooviksin), olin mitmeid projektis  osalenuid laval näinud ja ilmselt just seetõttu olid need diktoriitekstide salvestamise päevad nii head ja oodatud.

Aasta lõpus pildistasin saate “Aasta säravaimad tähed” valmimist.

See oli minu arvates kõige ilusam saade, mis ETV-s 2017. aastal tehti! Saku mõis on ilus, aga võtteplats tehti lisamööbli, lillede, tulede ja küünalde abil lausa imeliseks, meie saatejuhid näevad ka muidu kenad välja, aga selle saate jaoks olid nad oma kleitides, ülikondades ja meigiga lausa hingematvalt kaunid, intervjuud olid parajalt pikad ja sisukad, külaliste valik mitmekesine. Tõesti soovitan järele vaadata!
Veel jäid eriliselt meelde “Eesti Laul”, kus on käivitunud juba 2018. aasta karussell, ja “Jõulutunnel”.
Regulaarsetest saadetest meeldisid mulle fotograafina enim “Kontakt”, “Hommik Anuga” ja “Kirjandusministeerium”. “Lauluga maale” oli mulle endale hästi tore kogemus, sest võtsin enamasti Imre kaasa ja tänu sellele saime suvel päris palju mööda Eestit ringi sõita ja sattusime väga armsatesse  kohtadesse. Näiteks filmiti üks saade Kohtla-Nõmme kultuurimaja juures, kuhu sai minu vanaema ja vanaisa endisest koduaknast piiluda ja kus ma päris lapsena vanaisaga jalutamas olen käinud.
Lisaks kuulub mu süda algusest peale lastesaadetele – selle tiimi tegemiste pildistamine teeb päeva alati säravaks! Seriaalide pildistamine ei ole fotograafile mugav, sest seal pole kellelgi aega ja ruumi poseerimiseks, pildid tuleb kätte saada proovide käigus ja võtte vaheajal, mil laual on segavad paberid või kaadris “valed inimesed”, aga selle korvab reeglina võtteplatsi meeleolu, tegijate huumor ja ühtekuuluvustunne, mistõttu tahaksin isegi rohkem sellistel võtetel käia.
Samas tuleb töö osas tunnistada, et mõnikord tegin ma isegi liiga palju tööd ja vältisin tõsiasja, et inimene peab ka puhkama ja sõpradega suhtlema, liikuma ja mängima. Ei tohi unustada, et liigne agarus on ogarus! Mõnikord sain ma asjadest valesti aru või jõudsin teha liiga vähe eeltööd, lisaks kindlasti põdesin mõne asja pärast liiga palju ja loomulikult mõttetult. Need on tegelikult head õppetunnid, mis aitavad mul loodetavasti sel aastal asju kergemalt võtta!
Aasta jooksul käis minu käe all kogemusi saamas neli praktikanti: Lenka, Remo, Elina ja Miia. No Lenkale polnud ma muidugi sisuliselt mingi juhendaja, tegime lihtsalt minu tööd kahekesi, õppisime ja õpetasime teineteist vaheldumisi.  Ülejäänud kolm vajasid siiski ilmselt ka juhendajat, milleks ma võib-olla liiga valmis ei olnud. Olen noortele kannatlikkuse ja tehtud töö eest tänulik, lisaks õppisin enda kohta nendest kogemusest palju, mistõttu olen ilmselt järgmisteks juhendamisteks paremini eelhäälestatud. Loodetavasti tuleb praktikante ka sel aastal, sest üksi ma ERR-i turunduse ja arhiivi fotovajadusi kaetud ei saa ja portaalide fotograafidel (kellega üksteist ametlikult asendama peaksime) on endalgi piisavalt palju tööd.
Töö osas on niisiis kõik enam-vähem paika loksunud ja ootan selle aasta väljakutseid üsna rahuliku põnevusega. 
Reisimise koha pealt oli aga aasta suhteliselt niru, me ei käinud isegi Las Vegases, rääkimata Austraaliast vmt. Siiski oli meil palju liikumist Eestis, lühike, aga elamusterohke sutsakas Liverpooli (Kalvan lõi just värava, muide!) ja Walesi ning kauaks meeldejääv Rootsi-Norra-Soome reis, kus muuhulgas nägin esimest korda elus virmalisi!
Mida ootan järgmiselt aastalt?
Tegelikult võiks tulla sama mõnus aasta, kui 2017 oli, aga selle vahega, et väljakutse-märksõnaks ei ole enam “töö”.
Samas ei oska või ei julge ma praegu veel kõva häälega välja öelda, et mis selleks märksõnaks siis olema peaks.
Tegime Imrega uueks aastaks plaane, kuid ei andnud lubadusi. Tuleb, mis tuleb, ja loodetavasti on see ikka hea!

Kassimajakad

Kes on mu Instagramis käinud, see on võib-olla märganud, et aeg-ajalt ilmub piltide sekka ikka mõni majakas ja siis seal märksõnade all on muuhulgas üks selline, mida teistel pole: #kassimajakad.

Ma arvan, et üsna paljude asjadega on sedamoodi, et mingi pisikene mõtteseeme tuleb tasahilju kuskilt kosmosest, hakkab vaikselt idanema ja hiljem keegi enam täpselt ei tea, mis oli see esimene hetk või esimene asi, mis mingi suurema mõtete kogumini ja lõpuks tegudeni viis. Nii oleme me Imrega (mu abikaasa, kui keegi miskipärast ei tea, sest ta pole siin nii ammu midagi kirjutanud) üritanud natuke jälgi ajada, et kellel ja millal see mõte tuli, või kes selle esimesena välja ütles, aga seni on asi veel üsna segane ja kardetavasti nii ka jääb.

Mina omalt poolt arvan, et tuletornivärk sai alguse siis, kui me planeerisime oma Hiiumaa perereisi ning otsustasin, et kui juba Hiiumaal olla, siis tuleb vaatamisväärsustena ära külastada võimalikult palju sealseid tuletorne. Umbes pool aastast pärast seda reisi käisime (uuesti) Hiiumaal fototrippijate kogunemisel, kus tuletornid pidid olema lausa peamised pildistamise objektid. (Juhtus küll nii, et tegelikkuses kujunes sellest hoopis üks omamoodi lambafotograafia üritus ning tuletornideni me ei jõudnudki, aga see pole praegu teema.) Vot sinnamineku mõte oli juba üsna kindlalt edasiminek #kassimajakate projekti suunas.

Olime selleks ajaks mõnda Eesti majakat külastanud ja pildistanud ning avastanud, et majakate “jahtimine” on mitmes mõttes otstarbekas tegevus. Kõigepealt asuvad majakad värskes õhus ja enamasti kaunis kohas veekogu läheduses. Samas ei pruugi majakale alati niisama lihtsalt ligi pääseda, mistõttu tuleb ette võtta lühem või pikem jalutuskäik, mis on kasulik meie tervisele. Mõnel juhul tuleb majaka juurde jõudmiseks lausa merele minna – mistõttu avastame meie jaoks uusi ilusaid Eestimaa paiku ja saari, kuhu muidu ilmselt ei satuks. Lisaks on majakatel mingi sümboolselt ilus tähendus – nad hoiavad meid (laevu) õigel teel.

Niisiis mingil hetkel sai meil valmis plaan, et külastame kõiki Eesti majakaid (vähemalt neid, mis töötavad) ja nii dokumenteerimise huvides ka pildistame neid. Sealt edasi mõtlesime välja, et kuna üks meist on fotograaf, siis ei hakka me mitte telefoniga “Tehtud!” klõpse koguma, vaid katsume ikka sellised pildid teha, et endalgi oleks hiljem hea vaadata ning võib-olla isegi välja trükkida.

Aga siis ühel ilusal (tegelikult küll sombusel) päeval sõitsime Inglismaale ja Walesi. Eesti majakatega olime alles alustanud, aga nüüd tekkis kange tahtmine mõned välismaised ka üle vaadata ja saareriigis majakatest juba puudust pole! Käisime oma lühikese reisi jooksul iga päev vähemalt ühte majakat vaatamas. See tasus end ära, sest kõndisime tunde mere ääres, nägime nii palju ilusat ja saime lõpuks ilusad pildid ka. Koguni nii ilusad,  et minu esimene suur väljatrükk lõuendile ongi just ühest Walesi majakast ning ehib nüüd meie kodukabineti seina.

Sealt edasi tegime lõppenud suvel tuletornireisi Narva-Jõesuusse, Mehikoormasse ja Saaremaale. Viimasel juhul vedasime ka sõbrad ühe päevaga viie torni juurde kaasa. Oma agaruses tegelikult üritasime muidugi liiga palju ühe päevaga ära näha, aga mulle tundus, et vähemalt kuni kolmanda tuletornini meeldis see ka sõpradele väga! Olen veendunud, et kui asja veidi rahulikumalt võtta, siis selline eesmärgistatud Eestit mööda tiirutamine on ultramõnus tegevus ja me kindlasti jätkame sellega. Väike soov on leida endale veel mingid merehullud sõbrad, kes meil paari aasta jooksul ka kaugemate majakateni jõuda aitaks, aga esialgu on minu poolt pildistamata majakaid nii mandril kui suurematel saartel veel täitsa mitu! Muidugi käime osade tornide juures ka mitu korda ja teeme mitu pilti, sest erinevatel aastaaegadel ja ilmastikutingimustes on nad ju väga erinevad.

Täna käisime Suurupi ülemises tuletornis lõpuks ka sees ekskursioonil (väljast oleme seda korduvalt piilumas ja pildistamas äinud) ja muuhulgas soetasime Eesti tuletorni passi.

Niisiis, kui keegi sõpradest tahab projektile #kassimajakad kaasa aidata, siis kutsuge meid oma tuletornidega seotud reisidele kaasa!