Lisaks eelmisel korral mainitud meditatiivsele autosõidule oli meil Viljandis veel mitu kosutavat kogemust.
Grand hotelli vaikus, rahu, restoran ja sviit kohtlesid meid kenasti, Ugala “Duetid” pakkusid ühtemoodi hea elamuse nii naerulihastele kui ka hingele (näiteks olen veelgi kindlam kahes asjas: meil on vaja tantsukursustega jätkata ning elukaaslaste sarnane huumoritunnetus on perekonna püsimise üks tugisammastest).
Punktiks Viljandi i-l oli muidugi õhtune paaride turniir Viljandi mõttemängude klubis. Tänan kõiki, kes sel õhtul kohal olid! Tore koht, kuhu tuleme ilmselt sel aastal veelgi.
Aprillis ootavad meie pere täiskasvanuid pokkeris ees päris põnevad ettevõtmised ja muuhulgas kustun teid teisipäeviti osalema Eksootiliste mängude õhtutel Grand Prix kasiinos. Ma usun, et meil saab seal tore olema! Kuigi Imre, kes pidas terve talve, vaatamata minu ja laste pingutustele teda kõikvõimalikesse haigustesse nakatada, vapralt vastu, on hetkel nii totaalselt tõbine, et teda on lausa hale vaadata! Loodetavasti õnnestub tal teisipäeva õhtuks mingigi vorm saavutada, sest see oleks küll väga kurb, kui ta ise oma erimängude esimesest RAZZ turniirist kõrvale peaks jääma.
Ja kui rääkida veel natuke minu hobist ehk naisteturniiridest, siis vähemalt täna sain kolmest turniirist kahel selle va 55-dollarilise pileti kätte, loodetavasti läheb ka põhituriiril oluliselt paremini kui eelmisel nädalal.
Reklaam: Intervjuu Madis Müüriga peaks Postimehe pokkerinurgas ilmuma juba esmaspäeval!
Nädal organismi puhastamist sai läbi ja me otsustasime, et anname endale laupäevase patustamise tõttu hindeks: “Veidike kaldusin nõuetest kõrvale, aga ei midagi hullu!”
Esimese, hoovõtu-nädalaga kaotasin kokku 2,6kg ja olen rahul!
Täna jätkasime siis juba tavapärasele söömisele sarnanevat toitumist ning Imre alustas juba ka konkreetsete võimlemisharjutustega probleemsetele piirkondadele.
Mina samal ajal rookisin lund, sest mulle tõesti meeldib ikkagi eelkõige selline liigutamine, millel on mõte sees. Pealegi on lumerookimine minu jaoks peaaegu meditatiivne tegevus, pärast mida tunnen end alati kuidagi õnnestunult väsinult. Aga homme võimlen ikka juba ise ka!
Aga mis siis juhtus laupäeval?
Mul oli juba enam-vähem sellest päevast peale, kui me Pärnus “2 paari” bounty-turniirilt tagasi Tallinna poole sõitsime, soov sinna tagasi minna ja see mõte sai laupäevalõunase kapsa ja tomati juures Imrele maha müüdud.
Mõeldud (mitte kuigi kaua) ja tehtud (ca 12 tunniga)! Lapsed vanaema juurde ja Pärnusse.
Kava:
* Teatrietendus “Imetegija”. Pikemalt selgitamata oli meie jaoks ilmselt tänu teema haakuvusele meie eluga väga hea draamatükk!
* “Grand Cafe”, kus sõime mõlemad vaid eelroa ja jõime sidruniga vett, kaldudes sellegagi programmist päris kõvasti kõrvale.
* “2 paari” ja ÖÖpokker, kus lobisesime ja naersime ja mängisime pokkerit ning patustasime järgmiselt: Imre 4 õlut, mina 1 Lion’i šokolaad ja 2 siidrit.
* Ööbimine ja hommikusöök ülisõbraliku ja toreda perenaisega “Green Villa’s”. Hommikusöögiks võtsime väikese kausitäie putru, mida tegelikult poleks programmi järgi veel enne esmaspäeva teha tohtinud, aga muus osas olime korralikud.
Kolisime Gold Coastist Venetiani plaaniga mängida siin suurem osa ajast pokkerit. Ootamatult oli juba hommikul enne sisseregistreerumise aega meile vaba tuba st. sviit täitsa olemas. Olin kuulnud küll, et Venetianis on ilusad toad, aga see on midagi enamat!
Tulime tuppa ja jäime siia tundideks, kui kõhutühjus poleks vahepeal sööma ajanud, oleksime ilmselt Imre järgmise turniirini siin olnud. Lühidalt pole ma esimest korda korralikus majutusasutuses, Unibet hellitas meid 4-5 tärniliste hotellidega ja vahel õnnestus ka mõni ekstraklassi tuba saada, Hispaanias olime perega uhkes korteris, Rios on kõik toad sviidid jne, aga Venetiani tuba on midagi rohkemat.
Üks pilt räägib rohkem kui 100 sõna (allpool pildid) aga rõhutan, et meil on nii vann kui dušinurk, meil on 2 kraanikaussi (et saaksime hommikul üheskoos hambaid pesta), meil on 3 televiisorit, üks neist vannitoas, üks voodiga toaosas ja teine nurgadiivaniga toaosas, meil on DVD-mängija ning voodi kõrval CD-mängijaga äratuskell, meil on toas fax ja printer, netiühendus on nii kaabli kui ka wifiga, vaade 33. korruselt golfiväljakule ning poolele linnale pole ka paha! Toasolevast telekast saab muide jälgida, millised pokkerilauad parasjagu pokkeritoas olemas ning millised loomisel. Ahjaa, meil on isegi kaks trepiastet, et magamistoa osast alla suurde tuppa astuda ning raudaed, mis toaosasid lahutab.
Igatahes: kõik see kaheks ööks 400$ eest Ameerika kõige suurema püha ajal, kui neil siin parasjagu iseseisvuspäeva pidustused, see on tõesti hea pakkumine!
Lühidalt: mulle tundub, et minuga ei käitutud õiglaselt!
Pärast viimast turniiri all-linnas, kus enamus nööpe teisel levelil ning lõpuks kõik läksid allkirjeldatud viisil, arvasin, et olen piisavalt karmat kogunud ja võin julgesti WSOP lauda istuda ja seda me ka Imrega täna tegime.
Golden Nugget 135$ turniir, algstäkk 12000, level 50/100. Mul BB-l KK. Folditakse kuni väikse pimedani, SB tõstab 250, mina tõstan üle 750-le, tema omakorda 3000-le ja mina panen kõik 14000 sisse. Tema callib, saates tegu sõnadega: “Loodame, et on flip!”. Mina mõtlen kurjalt endamisi, et küllap on mees kuulnud, et eestlane on KK-ga pea kõikidest kaartidest juba ette kõvasti taga, ja samas ei suuda ma küll aru saada, miks on end nii sügava stäkiga teisel levelil kõrvuni potti ajada vaja ning vaatan üsna imestunult tema avatavat kümnete paari … pole vist vaja lisada, et kümme on flopis ja mulle jääb 2000 nuppu. Sellest õnnestub mingil hetkel isegi 5000 teha, kuid lõpuks kuivan ning viimaks jääb minu enda kümnete paar alla kuningas-viiele, mis turnil kaks paari kokku saab.
Niisiis tagasi selle aasta esimese WSOP turniiri juurde. Kolisime Gold Spike hotellist Riosse. Tuppa meid küll kohe ei lastud, aga pokkerilauda pääsesime suurema vaevata. Siin on sel aastal turniiridele registreerimine avatud 24 tundi ja saba nagu polekski! Samas on turniiridel nii palju rahvast, et me ei mahtunud isegi mitte konverentsisaali (Amazon, Miranda, Pavillon) mängima, vaid alustasime (olgu etteruttavalt öeldud, et ka lõpetasime) oma turniiri lausa koridoris restorani ukse taga, mis jääb kasiino ning konverentsisaalidesse viiva pika koridori vahele.
Sissemaks 1000$, algstäkk 3000, levelid alates 25/25 ning kestvusega 1 tund. Kus mul oli alles kaarti alguses! Hetkeks tundus, et olen vist kogu varem saamata taskukaartide paremiku sellele turnale kaasa saanud. Esimese leveli jooksul sain kaks korda kuningate paari, ühe korra 99, mis muutus turnil kolmikuks, 88, 55, äss-emanda ning päris mitu ühendatud mastikaartide paari, millega floppi vaatamas käia. Paraku juhtus alati üks kahest: ma kas sain poti võitluseta või kaotasin selle. Ühtegi pikemalt peatumist vajavat kätt esimses lauas polnudki, teisel levelil ei tulnud mängitavaid käsi ka enam ja kolmandal levelil lahkusin ca 2500 nööbiga sealt lauast uude. Ainus, mis tõesti rõõmu tegi, oli nõrkade mängijate olemasolu. Kartsin ette, et Rios on mäng keerulisem või agressiivsem kui viimastel päevadel Nuggetis, kuid vähemalt minu esimeses lauas käis lõbus ‘limp-fest’. Limp ja/või tõste callimine enne floppi ning flopil või turnil loobumine oli üsna tavapärane nähtus, sest floppi peab ju nägema, aga kui ikka pihta ei saa, siis edasi ei mängi, jäägu järgi kui vähe nööpe tahes!
Teises lauas oli paugutamist oluliselt rohkem, väikse irooniana läksime uude lauda koos just selleks ajaks kõige tüütumaks (tugevamaks ning agressiivsemaks ning juba ka rikkamaiks) kujunenud vastasega.
Nööpe röövinud käsi tuli 75/150 levelil, kui mul neid alles veidi üle 3000 oli.
Olen buttonil ning mul on käes soldat-kümme, millega tõstan 375 ning väike blind callib.
Flop 79T, kaks ärtut. Panustan 400, vastane ootetõstab 800-le, callin.
Turn Q. Väike pime küsib 750, mõtlen kaua ja olen kindel, et hetkel olen taga, sest tal on mida ilmsemalt suur paar või äkki juba rida koos, samas on pott suur ja kurku tõuseb hirm, et kui ta mu praegu mastitõmbega välja ajab, siis see on lauskatastroof. Ausõna ei tea, kui hea või halb otsus see oli, kuid ma callisn.
River 2. Masti ei saabu, väike pime paneb kõik sisse ja mina jätan endale foldimisega 1300 alles.
Ilmselt lihtsalt ilusate silmade eest näitab mees mulle tasuta kahet musta ässa. No hea nii, et mu tõmbed vähemalt elus olid! Kuidagi lolli olukorda sattusin ja vot ei osanud enam kuskil maha panna ka.
Korra välgatab veel valgus, kui paar väikest potti võtan all-in lüketega ning lõpuks saan duubli 99 v AQ. Mingiks hetkeks on siiski taas 2200 järgi ning buttonilt lähevad nupud UTG tõste vastu 88-ga flipilootuses sisse. Ei mingit flippi, tüüp laseb mu nööbid üle lugeda (!), kuigi tal endal pole kuigi palju rohkem, ja vajutab alles seejärel KK-ga ‘call’ nuppu. Imet ei juhtu!
Hotelli sisseregistreerumine võttis ilmatu aja, kuid lõpuks maandusin avaras, kaunis ja hea vaatega sviit-toas voodile. Paraku, just siis kui tühjuse asemele lihtsalt mõnus laisklemise soov tuli, helistas Imre ning uuris, kuhu tuppa tulla, sest ka tal sai “tööpäev” läbi.
Õhtusöögi pealt hoidsime kokku, sest raha ju täna ei teeninud ;). Ameerika moodi kokkuhoid on siis selline, et umbes 10-15$ maksva salati või 25$ maksva pastaroa või 35$ maksva buffet’ asemel sõime hamburgerit 9$ per eine. Seejuures tellisime näljastena Medium-Size eine ning meile anti 0.75 l jooki ning hiigelburgerid, millest Imre jättis suure tüki järgi, mina kugistasin kõik alla ja vehkisin hiljem süümepiinadega vähemalt igapäevaselt nõutud 10000 sammu täis.
Homse osas pole veel mingit plaani, aga WSOP-le ilmselt asja pole.
Meie päevad Vegases on olnud üsna ühte nägu, ainult mõned tänaval kohatavad friigid vahelduvad ja tuleb tunnistada, et neid on jäänud vähemaks.
Sisuliselt on meil päevas 2 kohustust: teha 10000 sammu tervise heaks ning mängida superhead pokkerit rahakoti heaks.
Esimene kohustus on seni iga päev kenasti täidetud saanud, teisega on nii ja naa. Enda kohta pean küll tunnistama, et nii mõnegi poti oleks saanud paremini mängida, kuid üldjoontes olen siiski üsna rahul, eriti tänase turniiriga, kus küll paraku 31. koha eest raha ei antud.
Ei saa mitte jätta mainimata, et nii halbu mängijaid, äärmiselt kergesti loetavaid või lihtsakoelisi vastaseid kui siin all-linnas, pole ammu enam kuskil kohanud. Siin mängitakse ikka paljuski lihtsalt meelelahutuseks. Seetõttu on lauas ka äärmiselt lahe olla, sest vähemalt pooled mängijad tegelevad lihtsalt suhtlemisega ning ka diilerid püüavad enamasti omalt poolt lauasolijate tuju igati üleval hoida. Selliseid inimesi, kes näiteks keelduvad mulli peal diili tegemast, et mullimehele vähemalt oma raha tagasi anda, võidakse hiljem pahaselt taga rääkida mitu päeva. Ja võib kindel olla, et kui see “paha inimene” siis lõpuks turniirilt välja kukub, rõõmustab kogu saal. Alles hiljuti oli neil olnud siin selline juhtum, kus 36 said raha ning kui 37 järgi, keeldus 1 mees diilist, mille kohaselt oleks 37.kohale antud esikoha rahadest sissemaks tagasi. Kui siis see õnnetu 37.koht lõpuks selgus, andis iga mängija, v.a. “see üks siga”, vabatahtlikult 5 dollarit, et katta osagi mullimehe sissemaksust.
Aga meie pokkerielust veel rääkides, oleme kahepeale kokku teinud 8 turniiriüritust ning Imrel on korra õnnestunud natuke raha saada. Esimesena võtsime ette 7 card hi-lo, kus Imre pääses varem, kuid mina sain pea 11 tundi mängida, et siis ca 30. kohal rahatult lahkuda. Järgmiseks tegi Imre PLO turniiri ja mina HORSE, siis sai Imre veidi kauem kannatada, mina seevastu lendasin turniirilt lausa teisena, mis limit-mängus nõuab teatavat osavust, aga kaardipakk oli nagu minu vastu meelestatud, kõik olulised käed sain haledalt tappa, kõik lubavad tõmbed lõppesid ilma igasuguse eduta, rääkimata sellest, et ma ikka üldse ei jaga ega salli seda Omaha’t.
Eile oli lihtsalt üks turniir, kus ise ei teinud eriti midgai valesti, kuid midgai säravat ka mitte ning ühel hetkel oli aeg viimase käe käes, mida ma isegi ei mäleta. Oli küll midagi kaunis inetut, aga täpselt ei mäleta. Imre seevastu sai mingil hetkel mängu kenasti käima ning mäng kulges päris hilise õhtuni. Jälgisin turniiri poole silmaga, sõlmides laua kõrval oma elu esimese tutvuse indoneeslannaga. Tema elas kaasa oma Poola juurtega ameeriklasest abikaasale ning me veetsime päris mitu tundi huvitavalt aega oma elusid ja tõekspidamisi (tegemist oli moslemi ning taimetoitlasega, kes armastab lisaks veel ka käsitööd) arutades. Siinkohal tervitused Anitale! 😉
Lõpuks tegi üks purjus näkk (keda ma olen kohanud ka vähemalt ühel EPT-l) Imre turniirile 5T-ga otsa peale, nimelt hittis tüdruk Imre aeglaselt ja lõksutavalt mängitud AA vastu turnil 2 paari (mida neiu ise küll ei märganud enne, kui kaardid ümber pööras), aga rahadesse jõudmise uks sai sellega siis lahti tehtud.
Tänasesse päeva läksime taas väga lootusrikkalt: Imre mängis PLO 8-t ja mina NL Holdemit. Imre lõpetas veidi enne ‘söögivahetundi’, mina mitu tundi hiljem, 31. kohaga (13. sai raha ja osalejaid oli vist 103 või veidi rohkem). No oli juba täitsa lubav turniir ja ka viimases lauas parajalt inimesi, kelle vastu suurema stäkiga oleks võinud mõndagi ära teha, aga mina paraku kuivasin. Tänase päeva parim käsi oli KK, mida mängisin ehk liiga kiiresti (vastasin ületõstele all-iniga), aga see oli veel väikeste blindide (100/200) ajal. Viimased 3 levelit oli parimaks käeks 44, mille foldisin kahe eesoleva all-ini peale ning uskumatult näkase kaardijooksuga sain nende levelite jooksul vaid paar korda blinde varastada (J8 ning T8-ga). Lõpuks oli mul 1000/2000 blindide juures järgi 8500 ning see läka sisse A3-ga, A6 lõpetas mu piinad, kui maha sadas 22J6J. Grrrr!
Homme Imrel Golden Nuggetis Limit Omaha 8 ning minul Binionis NL Holdem. Head jaanipäeva!
Eile hommikul hotelliuksest väljudes friikšõu jätkus, kui esimese asjana nägime kahte kullakaevajast tolmusemat tegelast ülekäiguraja ees etendamas veidrat mikstuuri “Titanicu” lendamisest, “Karate Kid” kureasendist ja purjus EstPatriku “Winnar!”-kotkast, kui ratastooli taga seisev tolmumees järsku käed V-kujuliselt taeva poole tõstis ja justkui nähtamatutest niitidest hoituna õhku rippuma jäi. Nagu oleks keset ringutust magama jäänud, ainult silmad olid pärani, mistõttu liigitasin akti siiski mingit tüüpi performansiks.
Söömast naastes lõhestas meie terviseringkäigu idüllilise rahu keset tänavat möirgav murjam, kelle karjatused kostsid kolme kvartali kaugusele. Ei mõistnud mina, mis krt on teda hommikul kella üheksaks sedavõrd välja vihastanud, et karjumata mitte olla ei saa, aga alalhoidliku natuurina küsima ka ei läinud, pöörasime hoopis kõrvaltänava kaudu koju.
Aga karjuda siin neile tõepoolest meeldib. Fremontil kohtasime jumalasulast, kes põlevate silmadega möödujaid jälitades stiihiliselt hüüdis: “The Lord is coming! Jesus is coming! The Lord is coming!”. Tundsin suurt soovi teda sekundeerima hakata ja hüüda lause lõppu: “…to get you, coming to get you!”, kuid piirdusin siiski selle väikse vimka sosistamisega Kassi kõrva.
Virgini lennul oli meelelahutuskavas animafilm “Rango“, kus turvalises kodus kasvanud sisalik satub raskustes virelevasse kõrbelinna. Filmi eripäraks on, et praktiliselt kõik tegelaskujud on üsna inetud olevused. Üldjuhul suurproduktsioonina tehtud multikad üritavad inetust paaniliselt vältida, aga “Rango” otsustas vastupidist teed minna ja hoopis ilusad tegelased välja jätta. Esimesed päevad Vegases on tekitanud minus sama tunde, mis “Rangot” vaadates – tuttavas raamis on võõras pilt.
Vegase miljöö on kreenis, aga see ei tähenda, et siin poleks siiski mõnus olla. Täna hommikul on mul võimalik valida, kas lähen mängima hobust, plo huilot või lihtsalt holdemi. Kõik turniirid toimuvad 300 meetri raadiuses koduhotellist! Sellist menüüd ei ole olemas mitte kuskil mujal, kui südasuvises Vegases. Lisaks on siin elamine hämmastavalt odav – majutume põhimõtteliselt tasuta ja toit on ka Euroopaga võrreldes hoopis teisest hinnaklassist. Elagu odav dollar! Ja no lapsevanematena oskame muidugi hinnata ka seda, kui saame olla mõned nädalad kõikvõimalikest kohustustest täielikult vabad, oma aja peremehed ning keskenduda puhkamisele ja mängimisele.
Kuna Las Vegase lend läheb Londonist – Gatwickist – välja hommikul ning sinna poleks jõudnud samal hommikul mitte ükski Eesti lennuk, otsustasime lubada endale enne Ameerikat ühe mõnusa vedelemise õhtu. Teadsime, et Londonisse õhtul sõita ei viitsi, valisime ühe lennujaamale lähedase pisihotelli ning arvasime, et lähme kiiresti tuttu ning hommikul puhanutena lennukile.
Päris nii ei juhtunud. Kõik algas sellest, et pärast päevaund läks meil kõht tühjaks. Kõik kohad (poed, baarid, restoranid), mis selles Horley linnakeses üldse on, mahuvad laias laastus ühe peatänava äärde. Söögikohad avatakse kell 18.00 (seda me siis veel ei teadnud ning enne restorani pääsemist tuli meil päris pikalt jalutades aega parajaks teha, aga selle üle me muidugi ei kurda, sest jalutamine on kasulik ja meeldib kah). Praktiliselt kohe peale avamist seadsime end sisse New China restorani ning valikut ei kahetsenud. Seal oli selline „söö palju jaksad menüü“, kus kõigepealt toodi eelroog, mis koosnes erinevatest pisikestest söögiportsudest (2 ribikest, paar mingisuguses taignas küpsetatud lihatükikest, kummaline toit, mis nägi välja nagu suhkruga kõrvetatud adru, röstitud pardilihaga tortillad ja veel midagi, mis praegu kõik meelde ei tule) ning seejärel said menüüst ise edasi tellida ja selle ühe menüü hinna sees praktiliselt piiramatult – teenindajatele oli küll jäetud ka õigus edasi mitte uusi toite lauale kanda, kuni eelmised pole ära söödud, aga see oli ilmselt ikka konkreetse raiskamise vältimiseks.
No igatahes, peale esimest pudelit valget veini, hakkas meile seal eriti palju meeldima ja peale teist pudelit olime juba vaheldumisi naerused ja nutused. Süüa me tegelikult lõpuks kuigi palju ei jaksanudki, aga selge oli see, et sedamoodi otse voodisse ja magama minna oleks olnud oma kehakaalule mõeldes väga patune tee. Seega otsustasime veel natuke ringi jalutada. Kaugele polnud vaja minna, kohe paar tänavavahet eemal hakkas silma-kõrva kõrts, kust kostis muusikat ning mille silt lubas: “Live!“.
Neli keskeas meest – ilmselt kohalikku kuulsust (kõrts oli ülejäänud linnakesega võrreldes pungil rahvast täis) – lasid päris pikalt rock’n’roll, rockabilly või mis iganes hoogsaid lugusid, Imre oskas mõnda isegi peast kaasa laulda. Ja me tantsisime! Tantsisime lava ees ja suhteliselt pööraselt. Pärastpoole, kui endal hing suurest hüppamisest-kargamisest nööriga kaelas ja kurk kuivamas, kodu poole astusime, arutasime, et ega väga imelik ei olnudki, et teised nii palju ei tantsinud, sest tegelikult meievanuseid seal polnud ja ainuke noorem inimene oli lapseohtu baarmen. Hmm. Kas peaks nüüd veidi mõtlema, et miks, kus ja kellega?! Ähh, peaasi, et lõbus oli! Ja seda, et oli, tuleb tunnistada!
Hommikul siis lennukisse ning natsipokkeri abiga suhteliselt valutult Las Vegasesse kohale.
Kas Vegas on haige?
Kui viimasks hotellitoast nina välja pistsime, oli keskpäev ammuilma möödunud. Esimesed muljed varem säravana meeldesööbinud Las Vegasest olid sedapuhku pea jahmatavad ja seda mitte heas mõttes.
Tavaliselt oleme valinud elupaiga Stripil või selle läheduses (enim öid oleme viibinud Gold Coast kasiino-hotellis), sel aastal aga otsustasime, et oleme esimese nädala hoopis downtownis, et enne WSOP-d sealseid väikseimaid turniire mängida.
On asi nüüd selles, et peatänavalt äärelinna kolisime või mitte, ei oska öelda, kuid varasematel aastatel on meie külaskäigud nii Stripile kui all-linna olnud meeleolukad ning Vegase rütmis erilist elu on olnud tunda mõlemas. Aga seekord on midagi teisiti …
Astusime oma hotellist välja, et teha pisikene tiir ümbruskonnas. Üle tee esimeses kangialuses magas kodutu, erinevad väljaheited sealsamas. Fremont Street oli pea inimtühi: hängisid vaid üksikud turistid, kelle pilku ei viitsinud haigutavad pudupoodnikud isegi püüdma hakata. Tähelepanu tõmbas üks väga vana ja kõva häälega rääkiv mees, kel räbalais riided vereplekkidega kaetud. Astusime sisse söögikohta, seal oli kassa juures kolm vanainimest, kellele kassapidaja midagi kupongide kohta seletada üritas (ei süüvinud asja, kuid see võttis omajagu aega). Käsipuu küljes kõikus kuue erineva kompsuga mees, kes korduvalt üritas midagi küsida, kuid sõnad tema suust lihtsalt ei ulatunud kassapidajani. Kui vanakesed meie eest lõpuks puhvetisse pääsesid, sai kompsudega mees oma küsimuse: „Palju see söömine siin maksab?“ ära küsida, aga vastus ei meeldinud talle üldse ning õiendades, miks kõik nii kallis peab olema, ta sealt ka lahkus. Meie sõime oma buffet’ kiiresti ning pikemalt istuma ei jäänud, polnud lihtsalt ’fiilingut’. Söögisaal, mis kolm aastat tagasi väga kaunis (võib öelda isegi glamuurne) tundus, oli ajale veidi jalgu jäämas: diivanikatted ning kunstlilled olid oma värskust kõvasti kaotanud ning plekk-kahvlid otstest kõverad, aga see oli ainult asja väline külg! Ringi vaadates avastasime, et nii teenindajad kui kliendid olid enamuses meist kõvasti vanemad ning mõned suisa põdurad, meist nooremad olid kas päris lapsed alles või siis noorukid, kes vanemate või vanavanematega kaasa sattunud.
Pärast väikest ning trööstitut puhtalt sammumise huvides ettevõetud jalutuskäiku lähiümbruses, mille jooksul sattusime nii töötavate hotellide parklate äärde kui ka ühe suure mahajäetud hotelli juurde, suundusime ühisel meelel ’koju’ ning tagasiteel suutsin ehmatusega märgata ka noort, kena, saledat naist, kel silm nii hirmsasti sisse löödud, et silmavalge tumepunasega täielikult asendunud, silma alune tumelilla ning kaetud kuivanud vere koorikuga.
Kui varem oli Fremont Street täis igasuguseid meelelahutajaid, kes ootasid kaabusse tasu mingi etteaste või ka Elvise kostüümis viibimise ning fotol naeratamise eest, siis seekord oli paljudel käsi niisama ette sirutatud või siis koguti raha mingiks heategevuseks. Teate, nii ei ole see asi siin sugugi lõbus!
Kas Vegas on haige ja saab homme jälle terveks või on Vegas käpuli, kuna majandusraskustes Ameerika ei lõbutse enam kasiinodes?
Loodame, et esmaspäev on helgem nii Eestis kui Vegases, ja lähme nüüd ära magama!
Perega Hispaaniasse sai põrutatud kohe peale tunnistuste kättesaamist. Lapsed vahetasid pidulikud kooliriided lennujaama ees autos mugavate reisiriiete vastu ning teekond kõigepealt Costa Bravale ning seejärel Barcelonasse võis alata. Lisaks lastele tulid kaasa minu ema ja Vello.
Girona lennujaamas, kus maandumisel hullumeelseid pöördeid teinud Ryanairi piloot meid lõpuks lennukist maha pani, avastasime, et mina, kes ma autorentimisega tegelesin, olin unustanud välja printida lõpliku kinnituse ning paraku teadsin vaid autorenti vahendava firma nime, kuid sootuks teadmata oli rendifirma enda nimi. Kolmandal katsel (seal oli vähemalt 8 firma klienditeenindust kenasti reas) õnnestus õige firma Europcar lõpuks üles leida ning saime oma minimaalse pagasiruumiga VW-i kätte. Kuna 7-kohalise auto pakiruum oli tõepoolest olematu, olime sunnitud kohvrid ja kotid ühele istekohale paigutama ning väikseima lapse sülle võtma. Loodame, et see siinkandis väga suur rikkumine ei ole, sest on meil ju praegusest peatuspaigast Lloret de Mar’ist veel ka Barcelonasse samamoodi sõita vaja.
Igatahes oleme nüüd Lloretis kohal! Pean käsitsi kirjutatavat reispäevikut oma pere tarvis, kuid mõned eredamad muljed või kohad, mida võiks külastada või mida üldse pole mõtet reisiplaani võtta panen ka siia kirja.
Eile tutvusime linnaga. Kuna GPS-seadmed olid rendifirmas hetkel otsas (polnud taibanud seda ette broneerida) ning oma tagasisõidupiletite ja reisiplaaniga mapi unustasime Girona lennujaama (paras Kiirte perekona, ma ütlen!), siis saime üsna korralikult tiirutada enne kui hotelli üles leidsime. Õnneks on tegemist väikse ning väga hästi siltidega varustatud linnaga! Hotell Elordado Apartments üllatas meeldivalt – nii meil kui vanematel on ööbimiseks üle koridoiri teineteise vastas paiknevad kahetoalised pisikese kööginurga ning suure rõduga ‘korterid’. Kõik vajalik on olemas ning täna õhtul minu ema ja Imre poolt keedetud mereannid olid lihtsalt oivalised!
Päevaseks meelelahutuseks külastasime täna Gnomo parki, kuhu meie hotellist sõitis 5 minutit ning kus esimesel avamisjärgsel tunnil oli meeldivalt vähe külastajaid. Lapsed valisid kohe ronimisraja, suured jäid seda puude otsas läbitavat seikluslikku värki maapinnale vaatama. Kui teil on lapsed kes tahavad ning julgevad 5-8 meetri kõrgusel end proovile panna, siis paremat kohta pole ma näinud! Sinisega märgistatud kergema lasteraja läbimiseks kulus meie kolmel seiklejal üle tunni ning nende koostööd ning erinevaid rajalõike oli isegi maast veidi hirmus jälgida. Sarnaseid seiklusradasid on ka Eestis, näiteks Nõmme seikluspargis, kuid Lloretis oli vaheldust rohkem ning lisaväärtuse annavad pargi ümber paiknevad mäed ning raja alla puude vahele väga kaunilt kujundatud minigolfiväljak.
Lõunatanud oleme juba kaks korda samas hotellilähedases restoranis Leman. Otile meeldib nende kelner üliväga ja sümpaaatne on ta ka kogu ülejäänud seltskonnale.
Leman'is söömas
Meie lähedal paikneb seni ilmade tõttu ilmselt eriti mõnusalt vaikne rand Platja de Fenals, lapsed ja Imre on juba ka vees käinud, mina hoidsin end kaldale, sest olgem ausad rannailma täna küll polnud!
Ranna ääres on puude ning rohuga kaetud mägi, kus elavad poolmetsikud kassid. Neid on palju ning nad on väga vahvad tegelased: ülikõhnad, sõbralikud ning unised. Lastele teeb parajat meelehärmi, et ma neid igaks juhuks silitada ei luba, sest paljud inimesed seda seal siiski teevad ning osad kiisud lausa nuruvad seda.
Pilte täna kuhugi riputada ei jõua, kuigi neid on tehtud juba paras hunnik. Teised kõik juba magavad ning minagi liitun nendega üsna kohe.
