Hommikul jalutasime Manistee muulimajakal ja avastasime, et Manistee North Pierhead Light’i uks on täiesti valla ja külalised teretulnud. Tippu treppe ei läinud ja ronida tuli mööda redeleid, sellist tüüpi siseehitust polnud me sel reisil veel kohanud. Täpselt nagu Point Betsie tuletornis (ja hiljem Big Sable’is) istus ka siin tulevaht üleval ja vastas külastajate küsimustele. Ega meil midagi eriti küsida polnudki, muljetasime niisama. Vaht oli Eestist täiesti teadlik, neli aastat tagasi oli paar päeva meie pealinnaski veetnud. Oli väga üllatunud, et Eestis inglise keelega sedavõrd hästi hakkama sai, et kõik ja kõikjal nii hästi rääkisid. Eks ta nüüd peale meiega suhtlemist saab natuke kõrget hinnangut tagasi tõmmata.
Big Sable tuletorni juurde sai minna mööda luidete vahel kulgevat matkarada või siis rannaäärt mööda. Me valisime ranna. Kogu tee jooksul polnud ühtegi varjulist paika, aga meie õnneks oli päike õhukeste pilvede taha peitunud, väljas miski 17-18 kraadi ja tuulevaikus. Täiesti ideaalne ilm selliseks matkaks.
Nagu hundikoer on kõige koeram koer ja triibik kõige kassim kass, on Big Sable kõige majakam majakas: ilus kõrge torn otse mere ääres. Tippu ronimiseks tuleb läbida 137 trepiastet ja üleval saab õue minna, et ümbruskonnale 360-kraadist vaadet nautida.
Big Sable tuletorni personal väärib samuti äramärkimist! Alustades piletimüüjast ja mehest, kes meid enne ronima saatmist ajalooga kurrsi viis, peatudes tänuga tornitipu tulevalvajal, kes meile muuhulgas Ludingtonis söögikohti soovitas, ning lõpetades naisega, kes meile hiljem tuletornist videot näitas ning tuletornimakette tutvustas, olid kõik ülitoredad ja üksjagu vaimustuses, et nii kaugelt nende kallist torni ja osariiki külastama on tuldud.
Tornist autosse kulgesime samuti mööda rannaäärt, võtsime tossud jalast ja kahlasime madalas järvevees. Osade Michigani randade liiv on mingi kummalise koostisega ja seal jalgu lohistades hakkab liiv veidralt vilistama või kuidagi kõlavalt krudisema – raske kirjeldada. Igal juhul on siinne liiv palju häälekam, kui Eesti oma. Liiv laulis, lained loksusid laisalt randa, ühel pool järv taevaga üheks sulamas ja teisel pool silmapiiri varjavad luited. Hästi rahulik paik ja mõnus kulgemine, kuigi autosse jõudes olime päris väsinud – liivas ja vees jalutamine kulutab energiavarusid päris tõhusalt.
Olen ammu mõelnud kirjutada, et mulle meeldivad Ameerikas avalikud vetsud: need on tasuta, puhtad, tühjad, veel pole juhtunud, et paber oleks otsas, ja neid on olnud igati piisavalt tuletornide juures, randades ja parkides. Mõned neist on veel ka kenasti kujundatud. Kultuur algab peldikust!
Õhtuks sõitsime Ludingtoni, kus oli plaanis loojangul muulimajaka juures jalutada, aga paraku hakkas hoopis sadama ja pärast õhtusööki lonkisime lihtsalt motelli puhkama. Kaks erilist majakat, mõnus 4-tunnine matk ja 18000 sammu – võib päevaga rahule jääda küll!
Homme juba uued trepid…