Päeva alustasime Point Betsie tuletornis, kus tõime reisi jooksul Eesti teistkordselt maailmakaardile. Nimelt oli tornis kaart, kus oli võimalik oma kodukoht nööpnõelaga ära märgistada. Paraku oli saadaval ainult USA kaart. Aga üks taanlane oli kunagi selle peale väga trossi läinud ja leidlik tuletornitöötaja pakkus talle välja, et ta võib Taani kaardi joonistada, selle seinale kleepida ja siis nõela sisse torgata. Mõeldud-tehtud. Pärast taanlast oli sama ideed kasutanud poolakas, serblane ja tansaanlane. Kuna me arvasime, et järgmise 10 aasta jooksul ei pruugi sinna torni ühtegi eestlast sattuda, siis Kairit joonistas vaba käega Eesti kaardi valmis ja piduliku Eesti hümni laulmise saatel (küll ainult meie peas) asetas tornivaht lehe sinise kleeplindiga seinale, kõige kõrgemale, geograafiliselt enam vähem õigesse kohta – Poola peale ja Taani kõrvale.
Kronoloogilisest päevakulgemisest kõrvale kaldudes ütlen etteruttavalt ära, et Eesti sai äramärgistatud veel üks kord, Frankforti Stormcloud pruulikoja seinal. Seal oli maailmakaart täitsa olemas ja kuigi me pole päris kindlad, kas paar nõela olid Põhja-Lätis või Lõuna-Eestis, siis vähemasti Tallinn sai nõelastatud esmakordselt.
Tulles tagasi Betsie tuletorni juurde, siis see sai maksimumpunktid just personali poolest. Tuuri sissejuhatava kõne pidanud ja Eesti kaardi seinale riputanud mees oli hea huumorisoonega ja muidu tore.
Torni tipus oli keskmistes kahekümnendates tüdruk, kes oli seal istunud juba viis aastat. Muidugi mitte järjest, vahepeal käis ikka all muid toimetusi tegemas ja kodus vast ka, aga põhitöökohaks oli just lambivalvur. Nüüd mul süda natuke valutab, et ei taibanud öelda, et sinna võiks ju põhimõtteliselt kaamera ka paigaldada, võib-olla nad polnud ise nii revolutsioonilise mõtte peale tulnud. Aga tore oli temagi ja võib-olla oleks minu mõttesähvatus talle töökoha maksma läinud.
Hiljem tuletorni juures rannal jalutades saime kivikoriluse nakkuse külge. Nimelt leidis Kairit päris Petoskey kivi, selles ei olnud vähimatki kahtlust! Illustreerivat pilti kahjuks täna juurde panna ei saa, kivi jäi autosse ja kumbki selle äratoomiseks riidesse panema ei viitsi hakata ja mine tea, mis need trahvid siin palja tagumikuga tänavatel silkamise eest olla võivad. Aga esimene õnnestumine tõmbas adrenaliini üles ja umbes pool tundi tegelesime proffidega võidu vääriskivide otsimisega. Saime ka aru, miks nad kuival maal ei otsi vaid vees ringi kahlavad – lihvimata kividel on mustrit märgata ainult märjal kivil!
Pärast Betsiet külastasime eilsest vana tuttavat, Frankforti tuletorni. Oli kena ka keskpäevasel ajal, aga Kairit tegeles peamiselt ühe fotogeenilise kormorani pildistamisega. Protsess venis sedavõrd pikaks, et kormoranile tuli ka nimi anda ja selleks sai Kusti.
Faunat kohtasime täna päris uhkes koguses. Elberta rannas märkasime kummalist lindude parve. Lennu järgi meenutasid nad selgelt kotkaid, aga väljanägemiselt rohkem kalkuneid. Valisime pooled, Imre oli kotkaste leeris ja Kairit kalkunite. Koju jõudes küsisime tehisarult nõu ja vastus oli päris koomiline – Gemini arvates oli tegemist kalkun-raisakotkaga (turkey vulture ehk eesti keeles vist õige nimi tegelikult kalkun-kondor).
Hiljem nägime, kuidas selle kummalise kamba juurde lendas veel üks, aga selgelt teistmoodi tegelane – veidi suurem ning valge pea ja sabaga – valgepea-merikotkas. Kahjuks me ei viitsinud lähemale minna, et paremat pilti saada ja pärast oli Kairit enda peale päris kuri selle laiskuse pärast. Jääb loota, et näeme USA rahvuslindu järelejäänud nädala jooksul uuesti.
Sellest oleme aru saanud, et valgesaba-pampahirved, keda senini ekslikult metskitsedeks pidasime, on siin väikelinnades tõesti väga tavapärane nähtus. Täna kohtasime linnas sõites kolme hirve, üks oli väga uhkete sarvedega ja enne tihnikusse vupsamist lasi endast paraadpildi kenasti ära teha.
Õhtu lõpetasime Manistee muulil, loojang oli viimase paari päevaga võrreldes tagasihoidlik, aga suveõhtul rannas jalutada oli tore sellegipoolest.
Pimeduses koju sõitmist sallime nüüd aga veelgi vähem, sest öösel on lisaks hirvedele otsasõitmisele suurem oht ka asfalditööliste vihaobjektiks sattuda. Nad nimelt hakkavad tuututama ja agressiivselt kätega vehkima, kui kogemata ja üldse mitte halba soovides mööda värsket asfalti mõned meetrid sõidad. Õnneks polnud verivärske kraam ja päris sisse ei vajunud, aga päevavalguses tahkel teel on ikkagi parem sõita, kui ööpimeduses poolvedelal.
