Esimene peatuspaik oli Mission Point tuletorn, kuhu sõitsime läbi viinamarjaistandustest kubiseva poolsaare. Väike tuletornikompleks, mis lõpetas “aktiivkarjääri” juba 1938. aastal ning alles 2008. alustas tööd muuseumina.
Tore, et vahepealsetel aastatel kokku ei kukkunud ja unustusse ei vajunud. Ümberringi ilus kivine rand, nagu Kaberneemes või Tiskres, taamal paistab ka töö üle võtnud uuem majakas.
Edasi suundusime Sleeping Bear düünide poole. Rahvuspargiga tutvumiseks tuleb osta 25-dollariline autopilet ning siis saab teha tiiru mööda 12km pikkust maalilist sõiduteed. Tee peale jääb 12 peatust, millest esimesed 8 olid küllaltki igavad, kuigi sõit iseenesest kulges mööda kitsast ja kurvilist, tõusude ja mõõnadega metsarada. 9. ja 10. peatus seevastu osutusid väga ägedateks. Seal asetses täiesti hiiglaslik liivaluide, mida mõistlikud ja/või keskpärases füüsilises vormis inimesed saavad ülevalt imetleda, aga pöörasemad tegelased võivad võtta ette ka matka düüni põhja, Michigani järve kaldale. Aga mõtlematult ei maksa sellele matkale minna, sest kui jääd tõusul hätta, siis võib sind päästeoperatsiooni eest oodata kuni 3000-dollariline arve. Hoiatussilt on düüni tipus suurelt ja punaselt olemas ja kui me reisi planeerides arvasime, et tegemist on pigem tüüpilise ameerikaliku tilu-lilu “et meid keegi kohtusse ei saaks kaevata” enesekaitsega, siis hiigelluidet nähes mõistsime kohe, et hoiatusel on tõsi taga.
Massiivne, väga järsult tõusev, pikk ja palav liivamägi, kuhu meiesugustel kohe kindlasti polnud mingisugust asja. Üldse võtsid selle matka ette väga vähesed, meie sealviibimise ajal nägime ainult nelja matkajat, isekeskis nummerdasime nad Lollideks nr. 1, nr. 2, nr. 3 ja nr. 4.
“Loll number ühe” ülesronimiskatsele elasime enam-vähem algusest lõpuni kaasa, umbes poole tunniga sai hakkama, ja üles jõudes suutis ikka omal jalal kulgeda, kuigi juba poole mäe peal paistis olevat päris suurtes raskustes. Lollide 2, 3 ja 4 katset ei jäänud me vaatama, ühe katse jälgimine oli piisavalt väsitav väljakutse ja tahtsime juba konditsioneeritud autosse peitu pugeda. Huvitav värk, et teist päeva järjest jälgime, kuidas keegi üritab väga raskest takistusest üles saada, eile lõhed kosekaskaadist, täna inimesed liivamäest.
Pärast düüni võtsime ette 2,5km pikkuse Empire Bluff metsamatka, et heita veel kord pilk liivaluidetele veidike teise nurga alt.
Selle viimase järvevaateni tuli 20 minutit läbi mingit imelikku tunnet tekitava üles-alla ja alla-üles metsaraja kulgeda.
Õhtu lõppes imelise päikseloojanguga Frankforti väikelinnas, millel muide on väga tore temaatiline algus-/lõpusilt.
Juba reisi alguses saime aru, et ilmselt parimad loojangud saavad olema järve idakaldal, kus praegu asume, sest päike loojub siin otse vette ja majakate taha võib jääda maaliline sügisloojangutaevas.
Ja kui eilne loojang oli ilus, siis tänane oli juba imeilus! Fotol on ka kaks fotograafi, kellega “võidu pildistades” põgusalt tutvusime.
Siin pole sõnu rohkem vaja, vaadake parem pildi pealt ja lisage mõttes mere lõhn, väike tuuleke, mere ja kajakate hääl.
Kõige rohkem meeldisid Kairitile muulil marssivad kalamehed (ja mõned romantikud ka).
