Tervis | Elu on lill

Märts ja aprill möödusid linnutiivul

Olen nüüd juba märtsi teisest poolest tööta, sest tulin Rahvusringhäälingu fotograafi töölt ületöötamise tagajärjel ära.

Juba varem ERRist lahkunud Mariliisi ja Silveriga telemaja koridoris eelviimasel tööpäeval

Algul arvasin, et ehk piisab haiguslehe ajal puhkamisest ning töö- ja puhkeaja ümbermõtestamisest (viimase postituse tegemise ajal olid veel need mõtted), aga mingil hetkel sain aru, et see asi on nüüd lihtsalt läbi. Võib-olla oleks saanud end läbipõlemisest pikema ajaga terveks ravida ning lõpuks tööle tagasi minna, aga tundsin, et kuidagi ausam oleks päriselt lahkuda.

Läbipõlemisest sai alguse veidi sügavam enesesse vaatamine, mille hulka kuulusid ka suhtlemine psühholoogi, vaimse tervise õe, naistearsti ja psühhiaatriga. Lõpptulemuseks sain lisaks läbipõlemise ja üleminekuea vaevustele ka ATH-diagnoosi. Tundub, et kuigi seni olin suutnud terve elu enda ATH ajuga keskmisest pareminigi toime tulla, siis hormoonide möll ja ülekoormus lasid keskendumise ning ensesüüdistamisega seotud probleemidel sedavõrd võimule pääseda, et jäin endaga täitsa hätta. Sellega seoses olen nüüd usinasti lugenud ATH raamatuid ja elanud netis kaasa paljudele, kes oma teekonda ja hakkamasaamise nippe sotsiaalmeedias jagavad. Oma ATH aju tundmaõppimise teekonda kajastan sporaadiliselt väikeste klipikestega nüüd Instas ka ise.

Ma ei tea, kuidas töö mu ellu üldse mahtus?! Ka ilma tööta on mu elu hullult kiire ja ma muudkui kombineerin, et mida ma jõuan ja mis peab ootama. See, et ma pean väga vähestel päevadel kella peale üles ärkama, on üldist enestunnet siiski väga palju parandanud ja ma pigem säran jälle!

Sotsiaalseid kogunemisi olen ühelt poolt ise varasemast rohkem korraldanud, aga elu toob neid praegu ka hullult lisaks. Näiteks kipuvad mu keskkooli- ja ülikoolikaaslased sel aastal miskipärast 50 aastat täis saama ja muud kogukonnad niisama kokkutulekuid korraldama!

Ma oskan päris ilusa laua katta – Kaija käis külas

Teatris oleme käinud mitu korda ja hämmastav on seejuures asjaolu, et vaid ühe korra Pärnus ja lausa kolm korda Tallinnas! Etenduste kohta jagan kiirkokkuvõtteid tavaliselt Facebookis.

Reisimas käisime Hispaanias, Andaluusias. Märksõnadeks olid puhkus, meri, majakad ja päikeseloojangud. Eile sain lõpuks kõik pildid ka valmis.

Pokkerit olen mänginud nii netis kui lives.

Kairit Leibold – Kevadliiga 2025 võitja (Foto: Elena Kask)

Emadepäeva alustasingi Eesti Naiste Pokkeri Kevadliiga 2025 võiduga ja sain siis öösel koju jõudes kohe oma lastelt õnnitlusi ja kingitusi. Imre ema ja õe juures Soomes käisime samuti kallistusi ja lilli vahetamas ning lõpuks teisipäeval viisime sel puhul minu ema ja Vello teatrisse “Kolemeest” vaatama.

Emadepäeva esimesed tunnid kodus – nii endale ise kui ka pere poolt tehtud lilled ja kingitused

Uhke piparmündi-maasikatort Soomes (Imre õde tegi)

Miski päev käisin Plekktrummi naistrummarite kogunemisl Gerli pisikeses imelises kodus. Ütlemata tore, et mind ka punti võeti, kuigi ma siis olin juba ERR-ist töölt tegelikult lahkunud.

Pisikese ERRi seltskonnaga mängisime minu juures pokkerit ka alles paar päeva tagasi.

Hispaaniast toodud võidutrofeega poseerib Kristel!

See on nii tore, et mõned ERRi inimesed mul vähemalt praegu ikka päris alles veel on!

Kodusest elust tähtsaim asi on vast see, et keskmisel lapsel on nüüd Mustamäel värskendatud korteris päris oma kodu. Toetasime töid veidi omalt poolt (pigem rahaliselt), kuid tema onu Marek ja sõber Sander olid hindamatud abilised. Korter sai helge ja valgusküllane!

Mõõtsime üle, tädi Kaidi mahuks elama ka Oti riidekappi

Meiepoolne panus Imrega on tema iseseisva elu alustamiseks nüüd igatahes antud! Isegi sooleleivapeo pidasime maha.

Kassidest Nässu oli väga haige vahepeal: söötsime-jootsime teda lausa vägisi süstlast ning paar päeva veetis ta PetCitys arstide hoole all. Nüüd õnneks kõik jälle korras mõlemaga ja Kessust ka iga-aastane peegelduspilt tehtud.

Järgmise postituse kirjutan ilmselt juba Las Vegasest, kuhu lendame 22. mail ning Kevadliigast võidetud WSOP naiste turniiri pakett teeb meie reisi seekord oluliselt odavamaks! Aitäh liiga toetajatele: Coolbet, Chesterfield ja ETPF!

Aasta esimene trenn oli väsitav

Kuulun nende hulka, kes jaanuaris suure hooga “uut elu” alustavad ja loomulikult on üks lubadus alati seotud füüsiliselt aktiivsemaks hakkamisega.

Värskes õhus kõndimine ja igapäevane 10 000 sammu on minu jaoks mõneti juba nagu hambapesu või lihtsalt hommikune ärkamine, aga igasugune kõrgema pulsiga tegevus on pigem vastumeelne. Kui palju ma ka seda “oma spordiala” otsinud ei ole, tegelikult meeldib mulle trenni juures vist ainult see tunne, kui miskit on ära tehtud, trenn ise on enamasti lihtsalt talutav tegevus, aga kõige hullem on end diivanilt püsti saada ja trenni minema sundida. Eelmisel aastal avastasin, et tegelikult saab jõutreeninguid vabalt teha ka kodust lahkumata ja poole aastast olingi päris tubli. Samas novembri algusest polnud ma tänaseni teinud mitte minutitki otsest jõutrenni.

No alustasin aasta esimesel hommikul juba enda veenmist, et trenn on vajalik ja praegu kodus olles pole võimalik ka ajanappuse taha peitu pugeda. “Terves kehas terve vaim” ja muud loosungid… Võiks ju arvata, et äkki on raskuste tõstmine kuidagi kasulik mitmes mõttes… Sõin uusaasta ööl rohkesti magusat ja mittemagusat, aga alkoholi võtsin vaid ühe lonksu südaööl klaase kokku lüües. Ses mõttes oleks vabalt saanud juba 1. jaanuaril oma aasta esimese trenni ära teha, aga hommikul oli “aku” 23 pügalat ja olemine närb, seega lubasin endale üsna kiirelt veel päeva puhkust.

Terve 2. jaanuari pidasin korduvalt endaga sisemist kahekõnet, et mida ja mis kell ja kas üldse seda trenni teha. No enne jõudis südöö kätte, kui oleksin suutnud end spordituppa vedada.

Tänagi olin kolme paiku päeval käega löömas, aga perearstiga rääkides tühistas ta mu vabandused lihtsa lausega: “No praegu on veel pool päeva ees, jõuate!” Kui keegi teine tuleb mängu ja ma nagu juba natuke luban, et ma midagi teen, siis ei ole pääsu, lubadus on lubadus. Tegin trenni Meriti kava järgi , aga pikka pausi ja enesetunnet arvestades kõiki harjutusi vaid ühe seeria. Selleks kulus lõpuks ikkagi lausa 20 minutit ja küll ma olin väsinud pärast seda!

Kella kuueks olid mul tehtud sammud, viimane kaustatäis tööpilte (no selle ma siiski pidin haiguslehele vaatamata ära tegema), trenn ja ka suur tükk pärlimaali ning siis ma lihtsalt istusin teleka ees. Ma isegi ei tea, mis sealt telekast järjest tuli, ma lihtsalt olin. Põhimõtteliselt nii mu päev lõppeski. Kuuest õhtul üheni öösel ma lihtsalt vedelesin ja nukrutsesin ja haletsesin ennast, mängisin mullimängu ja lõpuks otsustasin veidi kokkuvõtteid ja plaane teha ning selle postituse kirjutada. (Tõsi tunnike oli ka veidi mõtestatumat tegevust, mis kulus pediküürile.)

2025. vastuvõtt – ise me ilutulestikku ei korralda, aga meie tänavarahva tuled püüan pea igal aastal pildile.

TERVIS 49: Küll on tore olla terve!

Kuigi pool veebruari vaevlesin köha, nohu, palaviku ja peavalu käes, siis nüüd – esimeseks märtsiks – tunnen end jälle suurepäraselt ja tegusalt!

Imre toidab mind nendel päevadel, kui meil mingit suuremat üritust või pika pokkeripäeva pole – möödunul kuul äkki mingi 15 päeva – ilusti Fitlapi järgi ning need on minu jaoks head lihtsad ja kasulikud päevad toitumise osas.

Mõned korralikud toidunaudngu päevad olid veebruaris ka. Näiteks sõbrapäev pelmeenide ja pidusaiaga, poja ja ema sünnipäevad, kuhu ise küpsisetordid meisterdasin, Eesti Laulu finaal, kui koju oli tellitud pizzakuhi, millest minagi öösel töölt koju jõudes osa sain. Alkoholi võtsin sõbrapäeval ja Oti sünnipäeval, mõlemal korral ühe klaasi džinn-toonikut. See Imre alkoholivaba aasta on ka mulle hästi mõjunud!

Tänaseks hommikuks sain oma kaalunumbri 75,9 kg peale, mis on täpselt sama mis 2021. aastal 1. märtsil, aga ikkagi üle paari kilo allpoole eelmise (79,9 kg) ja üle-eelmise (78,8 kg) aasta sama päeva kaalust.

Jah, ma kaalun end juba aastaid vähemalt iga kuu esimesel kuupäeval, et hoida hullematel libastumistel silm peal – kõige ehmatavam number on tavaliselt 1. jaanuaril ja see “nätakas” hoiab reeglina aasta esimestel kuudel motivatsiooni kaalu langetada ilusti üleval. Sel korral on motivatsioon tegelikult paigas juba alates eelmise aasta novembrist, kui selle “TERVIS 49” väljakutse endale välja mõtlesin ja õnneks olen nüüd kohe pärast külmetushaiguste taandumist härjal sarvist kinni haaranud.

Merit Vaabeli koostatud kava järgi tegin trenni veebruaris kolm korda, aga arvestades, et pärast haigust esimese sain neist teha 21. veebruaril, olen endaga pigem rahul ja usun, et märtsis teen palju rohkem: tänane on igatahes tehtud ja teisipäevaks treeneriga kohtumine ja ühine trenn kokku lepitud!

Sammun endiselt igapäevaselt minimaalselt 10 000 sammu ja veebruari keskmine sammude kogus päevas oli 11763. Reeglina kevadel-suvel või reiside ajal see number suureneb, aga märtsikuusse pole me kahjuks ühtki reisi planeerinud ja eks näeb, kui palju see kevadki end ilmutab ja õue meelitab…

Halb lugu on endiselt unega. Ma jään hilja magama, aga tunnen end 11 paiku ärgates täiesti puhanuna, paraku seda kellaaega ei saa endale päris iga päev ärkamiseks lubada ning tundide arv on seega nigel. Veebruari keskmine unekogus 6h 40 minutit ööpäevas on küll nii mõnestki eelmise aasta kuust parem, kuid mul oli plaan seda tegelikult oluliselt suurendada. Selles osas oli veebruar siis veel suurem läbikukkumine kui jaanuar ja Pokkeri EMV algamine ei anna kuigi palju lootust, et märtsis paremini läheks, aga ma siiski üritan end parandada, kasvõi ette ja järele magada mõned korrad!

TERVIS 49: väike paus on pikenenud

Ma ei näegi enam selle pausi lõppu!

Loomulikult on see nn. külmetushaigusest tingitud nõrkus mind täiega ära tüüdanud, igahommikune jahedast toast hoolimata higistades ja peavaluga ärkamine ei ole asi, mis saaks kellelegi meeldida.

Päeva jooksul läheb küll olemine palju paremaks, aga köha pole veel lõppenud, kurk on endiselt kähe ning trenni peale sellises olukorras ju ei mõtle, ma olen niigi igaks õhtuks omadega täiesti läbi.

Kui palavik, nohu ja suurem köha otsa said ning ma arsti/õe arvates enam kedagi pigem ei nakatavat, läksin vähemalt tööle tagasi ja samuti teen igapäevaselt jälle 10 000 sammmu suurema pingutuseta ära, aga tõesti ei tea, millal jõutrenni juurde tagasi pöördun. Kõigepealt tuleb ilmselt see vastla-, sõbrapäeva ja Eesti Laulu nädal üle elada.

Toitumise osas olen kodus olles püsinud ilusti Fitlapi ree peal ja ka väljas süües pole patud olnud kuigi suured, eile jõin WinTV üritusel ühe klaasi džinn-toonikut ja üllatavalt polnudki rohkemaks isu. Nii kerge on loobuda asjadest, mida ei tahagi!

Unega on viimastel nädalatel pigem hästi olnud, sest ma pole pidanud kuhugi hommikul liiga vara minema. Viimasel nädalal magasin keskmiselt ööpäevas 7h 9min ja kahel varasemal 7h 10min ning 7h 56min. Väga ei usu, et nii ilusti läheks algaval nädalal, aga ei hakka ette loobuma, püüan nädalakese pokkeriturniiridega tagasi hoida.