Pokker | Elu on lill

Märts ja aprill möödusid linnutiivul

Olen nüüd juba märtsi teisest poolest tööta, sest tulin Rahvusringhäälingu fotograafi töölt ületöötamise tagajärjel ära.

Juba varem ERRist lahkunud Mariliisi ja Silveriga telemaja koridoris eelviimasel tööpäeval

Algul arvasin, et ehk piisab haiguslehe ajal puhkamisest ning töö- ja puhkeaja ümbermõtestamisest (viimase postituse tegemise ajal olid veel need mõtted), aga mingil hetkel sain aru, et see asi on nüüd lihtsalt läbi. Võib-olla oleks saanud end läbipõlemisest pikema ajaga terveks ravida ning lõpuks tööle tagasi minna, aga tundsin, et kuidagi ausam oleks päriselt lahkuda.

Läbipõlemisest sai alguse veidi sügavam enesesse vaatamine, mille hulka kuulusid ka suhtlemine psühholoogi, vaimse tervise õe, naistearsti ja psühhiaatriga. Lõpptulemuseks sain lisaks läbipõlemise ja üleminekuea vaevustele ka ATH-diagnoosi. Tundub, et kuigi seni olin suutnud terve elu enda ATH ajuga keskmisest pareminigi toime tulla, siis hormoonide möll ja ülekoormus lasid keskendumise ning ensesüüdistamisega seotud probleemidel sedavõrd võimule pääseda, et jäin endaga täitsa hätta. Sellega seoses olen nüüd usinasti lugenud ATH raamatuid ja elanud netis kaasa paljudele, kes oma teekonda ja hakkamasaamise nippe sotsiaalmeedias jagavad. Oma ATH aju tundmaõppimise teekonda kajastan sporaadiliselt väikeste klipikestega nüüd Instas ka ise.

Ma ei tea, kuidas töö mu ellu üldse mahtus?! Ka ilma tööta on mu elu hullult kiire ja ma muudkui kombineerin, et mida ma jõuan ja mis peab ootama. See, et ma pean väga vähestel päevadel kella peale üles ärkama, on üldist enestunnet siiski väga palju parandanud ja ma pigem säran jälle!

Sotsiaalseid kogunemisi olen ühelt poolt ise varasemast rohkem korraldanud, aga elu toob neid praegu ka hullult lisaks. Näiteks kipuvad mu keskkooli- ja ülikoolikaaslased sel aastal miskipärast 50 aastat täis saama ja muud kogukonnad niisama kokkutulekuid korraldama!

Ma oskan päris ilusa laua katta – Kaija käis külas

Teatris oleme käinud mitu korda ja hämmastav on seejuures asjaolu, et vaid ühe korra Pärnus ja lausa kolm korda Tallinnas! Etenduste kohta jagan kiirkokkuvõtteid tavaliselt Facebookis.

Reisimas käisime Hispaanias, Andaluusias. Märksõnadeks olid puhkus, meri, majakad ja päikeseloojangud. Eile sain lõpuks kõik pildid ka valmis.

Pokkerit olen mänginud nii netis kui lives.

Kairit Leibold – Kevadliiga 2025 võitja (Foto: Elena Kask)

Emadepäeva alustasingi Eesti Naiste Pokkeri Kevadliiga 2025 võiduga ja sain siis öösel koju jõudes kohe oma lastelt õnnitlusi ja kingitusi. Imre ema ja õe juures Soomes käisime samuti kallistusi ja lilli vahetamas ning lõpuks teisipäeval viisime sel puhul minu ema ja Vello teatrisse “Kolemeest” vaatama.

Emadepäeva esimesed tunnid kodus – nii endale ise kui ka pere poolt tehtud lilled ja kingitused

Uhke piparmündi-maasikatort Soomes (Imre õde tegi)

Miski päev käisin Plekktrummi naistrummarite kogunemisl Gerli pisikeses imelises kodus. Ütlemata tore, et mind ka punti võeti, kuigi ma siis olin juba ERR-ist töölt tegelikult lahkunud.

Pisikese ERRi seltskonnaga mängisime minu juures pokkerit ka alles paar päeva tagasi.

Hispaaniast toodud võidutrofeega poseerib Kristel!

See on nii tore, et mõned ERRi inimesed mul vähemalt praegu ikka päris alles veel on!

Kodusest elust tähtsaim asi on vast see, et keskmisel lapsel on nüüd Mustamäel värskendatud korteris päris oma kodu. Toetasime töid veidi omalt poolt (pigem rahaliselt), kuid tema onu Marek ja sõber Sander olid hindamatud abilised. Korter sai helge ja valgusküllane!

Mõõtsime üle, tädi Kaidi mahuks elama ka Oti riidekappi

Meiepoolne panus Imrega on tema iseseisva elu alustamiseks nüüd igatahes antud! Isegi sooleleivapeo pidasime maha.

Kassidest Nässu oli väga haige vahepeal: söötsime-jootsime teda lausa vägisi süstlast ning paar päeva veetis ta PetCitys arstide hoole all. Nüüd õnneks kõik jälle korras mõlemaga ja Kessust ka iga-aastane peegelduspilt tehtud.

Järgmise postituse kirjutan ilmselt juba Las Vegasest, kuhu lendame 22. mail ning Kevadliigast võidetud WSOP naiste turniiri pakett teeb meie reisi seekord oluliselt odavamaks! Aitäh liiga toetajatele: Coolbet, Chesterfield ja ETPF!

Queens of Tallinn 2024

Tegelikult on ikka väga tore, et selliseid festivale Eestis toimub! Imekombel leidsin ka ise aega mängida lausa kolme ainult naistele mõeldud turniiri viiest. Seejuures olin saanud ühe 80€ pileti sünnipäevakingiks ning kaks tükki võitsin satlliitturniiridelt, kulutades kahe 250€ pileti saamiseks ise 20€.

Eriti tore on sellise festivali ajal ööbida Hiltonis, sest siis saad vaheaegadel toas söömas ja kallistamas käia ning kohe pärast turniiri voodisse vajuda, samuti saan vajadusel kiiresti tööle ja tagasi. Olime ka sel korral 2 ööd Hiltonis. Kuna mina pidin vahepeal tööd tegema ning ülejäänud aja veetsin pokkerilauas, siis mina ujuma ei jõudnud, aga Imre käis. Ja muidugi on seal ka hommikusöök super ning Imre ei pidanud seda vahelduseks paar päeva ise valmistama.

€80 NLH Deep Stack Queens of Tallinn 2024 Opening Event, kuhu sain pileti sünnipäevaks, oli väga meeleolukas ja paljude mängijatega nii meilt kui mujalt oli tõesti tore taas kohtuda.

Anett oli endale samuti ühelt tasuta turniirilt 80€ pileti võitnud, seega saime koos aega veeta ja Lenka püüdis meid ka pildile.

Mäng oli lõbus ning tulenevalt asjaolust, et olime moodustanud tiimi Mirjami ja Kisteliga, kes minu väljakukkumise ajal veel mängus püsisid, läksin nii vallatuks, et ostsin end väljakukkumisel lausa kaks korda (80€+80€) tagasi mängu. Lõpuks õnnestuski kaart jooksma ja stäkk üles saada ning finaallauda purjetada. Finaallauas sai õnn küll otsa, kuid 7. koha eest saadud auhinnaraha (€260) korvas kaotused ning tõi meie naiskonnale veidi punkte. Mirjam sai samal turniiril 3. koha eest veelgi rohkem punkte ja nii olime esimese turniiri järel naiskondlikult kenasti 2. kohal.

Edasi meil kahjuks enam nii hästi ei läinud.

€250 Queens of Tallinn 2024 Main Event turniiril jõudsime küll Mirjamiga teise mängupäeva, kuid mitte rahalistele auhindadele. Kristeli saatus oli põhiturniiril eriti kurb, sest festivali olid “toodud põnevamaks ja nähtavamaks tegema” suunamudijad Soomest, kes küll väga mängida ei osanud, aga ohtra alkoholi ja valju seletamise kõrvale aeg-ajalt midagi ära hittisid ja üks neist sai just Kristeli kunnipaari vastu emand-kuuega lauda kaks emandat.

Lõpuks jäime siis kõik kolmekesi põhiturniirilt tühjade pihkudega ja kuna me Omahat ja kõige kallimat,€555 NLH 6-max turniiri ei mänginud, siis kadus lootus naiskondlikult midagi saavutada kahjuks päris ära.

Sellegipoolest hoidsid tiimikaaslased mulle distantsilt pöialt ka viimasel turniiril, milleks oli €250 NLH Progressive Bounty (8-handed). See viimane turniir läks mul aga tõesti sujuvalt. Jälle oli lauas väga mõnus õhkkond ka. Võtsin paar mängijat välja juba üsna alguses ja seejuures täiesti ausalt, sest mu paremad algkäed AT v A4 ja KK v KQ lihtsalt pidasid vastu. Hiljem finaallauas juhtus ka seda, et kaks korda poolitasin õnnelikult potid olukorras, kus minu käsi oli tegelikult all-in sattudes nõrgem. Korra andsin mikrostäkile duubli KQ v AJ. Mullimängus pääsesin reatõmbega potist suhteliselt odavalt minema, sest kaks mängijat jõudsid enne mind kõik nupud keskele ajada. Sama käega mull ka lõhkes ning minu rida poleks kunagi saabunud. Kolmekesi jäime, kui maksin blindil saadud kahepoolse reatõmbega nii flopi kui ka turni panuse ning hittisn riverisse rea, misjärel lätlanna top-paariga mu all-ini ära callis.

Neljakesi ja kolmekesi mängus oli mul eriti vinge kaardijooks, kuid paraku sain näiteks kuningate paariga ainult BB ja emandate paari ja äss-kuninga ajal SB lausa foldis oma pisikese blindi mulle! Kolmas koht otsustati soomlanna ja Giedre vahel situatsioonis, mil olime kõik enam-vähem ühesuuruste stäkkidega, seega olin üks-ühele mängu alguses ca 1/3 v 2/3 taga. Sain viimases käes žetoonid hästi sisse 88 v K5, aga see kuningas tuli kahjuks floppi ja kolm kätt kestnud HU lõppes 2. koha ning kokku 776 eurose rahalise tulemusega (526 eurot 2. koha + 250 eurot pearahade eest).

Kokkuvõttes väga tore ja ka rahaliselt kasulik nädalavahetus.

Laupäeva õhtul toimus tegelikult Unibet Sports Baris ka ETPF-i OPEM Gaala, aga sinna me ei saanud minna, sest olime nendest vähestest õnnelikest, kes olid piisavalt vara ostnud piletid Blind 30 kontserdile, mis osutus eriti heaks ja liigutavaks sündmuseks.

POKKER 49: Sunday Million 12. pilet

Pühapäeval mängisin ära oma järjekordse Sunday Millioni pileti ehk olen oma väljakutsega põhimõtteliselt poolel teel.

Seekord oli algusest peale üsna hea jooks. Näiteks meeldis mulle väga käsi, kus turnil all-in liikusime:

Veidi hiljem sain ühe väikese pearaha. Juba tundus, et elu ongi “lillemast lill”, aga siis tuli ka mitmeid tagasilööke, kui mu kolmik reaga tapeti jms.

Natuke segas, et olin pühapäevaks terve hunniku igausguseid pileteid hankinud ning ei saanud rahulikult ühele-kahele turnale keskenduda – pidevalt oli lahti 3-6 lauda, mis ka tähelepanu nõudsid.

Ühe käe mängisin päris mõtlematult halvasti, kui miinimumist natuke suurema pearahaga pisike stäkk 2,2BB all in läks ja ma AT-ga buttonilt ainult callisin (selle asemel, et oma 38BB all-in kütta ja pearaha ainsana küttima jääda). Selle vea kasutasid blindid kohe ära: minust veidi väiksem SB tõstis 7BB-le ning BB läks allinn 45K. Ma foldisin, SB ka foldis ning BB näitas JT, pisikesel A8. Nii jäi saamata pearaha ning suhu kehv maitse preflop parema kaardi foldimisest.

Viimast kätt ma täna isegi ei mäleta, ju see miski flip oli. Õnneks olime selleks ajaks vähemalt rahadesse jõudnud.

Seega väljakutse jälle natuke rohkem plussis, aga midagi suurt veel saavutanud pole.

Mängida jäänud 12 piletit.

(Väljakutsest eraldi on veel mujalt võidetud ja kasutamata 4×109$ piletit.)

POKKER 49: Sunday Million ja Kings of Tallinn

Pea kuu aega polnud erinevatel põhjustel pühapäeviti võimalik Sunday Millioni turniiril osaleda. Täna siis lõpuks sain jälle lauda.

Algus oli väga konarlik, keeldusin kolmel korral kehvasti tabatud flopis või turnis all-in pakkumisst ja stäkk muudkui sulas ka juhtudel, kui üldse flopile pihta ei saanud. Vastik ebakindlus tekkis, sest tõesti ei saanud aru, kas teen häid folde või nügitakse mind kätest lihtsalt välja, sest olen liiga kartlik.

Esimene rõõm oli saada oma selle väljakutse esimene peanahk! “Agro” oli ootamatult pisikeseks jäänud ning see call ei tekitanud muidugi mingit kahtlust.

Vastane “turnist surnud” ja auhinnaks 37.50$.

Nüüd tahaks, et saaksin kirjutada, kuidas algas meeletu tõus ja peanahkade korjamine, auhinnarahade kokkulugemine, kuid kahjuks see ühe vastase eemaldamine oligi mu turniiri tipphetk. Mõnda aega veel mängisin rahulikult väikeste kõikumistega, aga siis tuli kiire lõppmäng AKs v AA ja 3233. koht.

Väljakutse raames on mängida jäänud veel 13 piletit, millest kaks on võidetud 11$ satikatelt.

Lisaks siis Power Path muudelt satikatelt tulnud 3 piletit.

Eelmistel nädalatel tegin kaasa ka mitu Kings of Tallinn live turniiri ning muuhulgas kasutasime ära Queens of Tallinnalt võidetud Hiltoni ööbimiskupongi. Suhtlemise mõttes olid eriti ägedad 8-game ja naistekas koos oma kahe satelliidiga. Lihtsalt imeline oli naisteliigas ja/või Queensil osalenud naistega nüüd järjekordsel suurüritusel kohtuda.

8-game oli lisaks lõbusale suhtlemisele ka 6.koha ja auhinnaraha (1190€) tõttu rõõmustav! (Kuigi natuke teeb ikka veel haiget, et chipliidrina kuuekesi mängu alustades olin just mina see, kes 6. kohal välja kukkus.)

Kuigi põhiturniirilt (sain tasuta pileti ühe Win TV liiga kaudu) tulemust ei tulnud, siis jäin oma mänguga üldjoontes rahule. Tekitasin ja kinnistasin oma “tight imago” esimestel levelitel kenasti ära ja sain seda hiljem ka paar korda ära kasutada. Kuigi kord juhtus ka see, et tõstele oli keskelt call tulnud AK-ga ning minu ületõste peale läks ta siis lihtsalt allin ja ma jäin pika ninaga, on mul hea meel, et selle liigutuse üldse teha julgesin. See oli väga positiivne, et kuigi ma pole nii kallist turniiri väga ammu mänginud, siis sissemaksu suurusest ei tekkinud mingeid lisapingeid, see ununes mängides täiesti.

Selle vastu , kui vastasel on tekkinud tunne, et “44” on sellel turniiril tema õnnekäsi (sest ta hittis sellega neliku enne) ei saa ma tõesti midagi teha! Tõstsin ässaga SB-lt enne floppi ja panustasin turnil 1/3 potti, kui maas “Kxx A”, tema aga neljadest ei loobunud. River “4” ning ma maksin veel tema suhteliselt väikse beti ka ära muidugi – jäin üsna väikseks. Hijackilt lükkasin siis A7s kõik nupud sisse ja button leidis viite paari, mis flopist kohe ka kolmikuks muutus. Nii lihtsalt on ja loomulikust pettumusest sain kiirelt üle.

Laupäevane naistekas oli seevastu ainult lõbus, mäng ei läinud mul käima algusest peale ja ka mängitavaid kaarte oli ülivähe (parim paar 88, parimad mittepaarid A8 ja KT), rääkimata õnnest. Lisaks mulle tegelikutl ei meeldi, et see turniir on Mystery Bounty formaadis, väga võimalik, loodan, et see muutub kunagi tagasi tavaliseks normaalseks turniiriks. Strateegia on peanahkade jahtimise turniiril ju hoopis teistsugune ning mina olen loomult pigem passiivsem ning riske vältiv mängija.

Pärast naistekat polnudki nagu eriti tahtmist mängida ja kuna pühapäeval oli väga ilus ilm, siis valisin pärast tööd hoopis väljas jalutamise ja pärast tegin veel selle nädala kolmanda trenni ka ära.

Veel ei meeldi mulle tegelikult see, et 2% iga turniiri auhinnafondist läheb Kingsil tiimide võistlusele, sest ma ei mängi seal nii palju turniire, et reaalselt oleks kunagi lootust tiimide auhinnafondist üldse osa saada. Tegime sportlikus mõttes Imre, Kaarel Võhandu ja Mart Rinkeniga ka ühe teadvalt konkurentsivõimetu tiimi ja mingit väikest elevust see “omadele” kaasaelamine ju tekitas. Aga pokker on ikkagi indviduaalne mäng ja kuna reaalset kasu saavad sellisest võistlusest ainult kaheks nädalaks Tallinna kolinud soomlased (ja teised pokkerituristid) ja mõned üksikud eestlaste profitiimid, kes iga päev järjest kõiki võimalikke turniire mängivad, siis on see töö kõrvalt mõnel turniiril osalevatele hobimängijatele lihtsalt kõrgema rake’i kehtestamine.

Samas muidugi pole see 2% nii suur, sest me Imrega oleme ju need hullud, kes käivad Ameerikas mängimas veel oluliselt kõrgema maksu all WSOP (ja muid) turniire. Tuleb siis lihtsalt paremini mängida!

Kings of Tallinn tulemused tabelis:

POKKER 49: Sunday Million 5

Lühidalt olen juba nädal aega haige (sellest kirjutan tervise postituses mingi päev pikemalt)ja ei jaksanud blogida, eriti ei jaksanud mängidagi, aga mõned ebaõnnestunud katsed vahepal siiski tegin. Tänaseks oli väljakutse piletitest alles 11 satelliidi ja 14+2 Sunday Millioni piletit. Vahepeal mängisin ühe 109-dollarise piletiga hoopis NYS Afterparty 200k gar Progressive KO turniiri (kuna seda sai ootamatult selle piletiga ka mängida). Päris valus laks oli tappa saada AA-ga napilt enne rahasid: 663/2389

Täna panin Carnival Series Sunday Millioni eriturniiri satelliitidel mängu 3×11-dollarilist pileti, kuid lõpuks ostsin ikka otse sisse Sunday Million 109$ piletiga. Samas sain juba turniiri ajal õhe 11 pileti eest ka uue 109 Sunday Millioni pileti! Abiks ikka.

Otseülekanne:

Teiseks pausiks pole juhtunud midagi dramaatilist. Olen vaikselt kulgenud, mõned väiksed potid ausalt võitnud, suurema osa blindisest ära andnud ning korra veidi suuremas poti blufi kinni püüdnud ning korra suht rumalalt kolmikule pisikese paariga riveril väärtuspanuse kinni maksnud. Ühtki sellist potti, milles oleks bounty-lõhna õhus olnud, pole isegi mänginud veel. Meie lauas kõigil bounty hind 25$ peal.

Kolmandaks pausiks olen väga palju nööpe kaotanud, korra küll käis ässapaar, millega võitsin pimepanused, aga rohkem eliitkäsi pole olnud, tõmbed pole kohale jõudnud. Nüüd on kätte jõudnud all-in ületõstete aeg!

Kõrvale olen võtnud veel Women’s Sunday ning ühe 5,5$ Carnival Series turna.

Lihtsalt istusin ja foldisin, aga 700/1400 blindidega lükkasin ilmselt liiga optimistlikult viimased 10BB-d sisse QTo ja TT vastu kukkusingi turniirilt välja. Kuna tunnen end siiski piisavalt võitlushimulisena, siis panin täna mängu teisegi pileti ja ostsin enda tagasi mängu 35BB-ga. Loodame, et teine katse läheb paremini!

AQ call suurelt blindil ja veel lootusega teenida pearaha osutus kahjuks suureks pettumuseks. Järgmise käega sain küll jälle 10BB peale, aga see on raske aeg praegu!

Kukkusin taas pisikeseks ja siis duubel:

Natukeseks tekkis õhin ja siis tuli surmakäsi:

Seega sain täna väljakutses küll ühe 109 pileti juurde, aga kuna kulutasin 2 piletit ning sentigi võiduraha ei saanud, siis seis endiselt üsna vilets: +144,56$

Mängimiseks alles:

8 x 11$ satelliidi piletit
12 x Sunday Million originaalpiletit
3 x Sunday Million satelliitidelt võidetud Sunday Million piletit

Väike lohutusauhind siiski tänasesse pokkeriõhtusse tuli ja õnneks oli paar rasvasemat pearaha mu mystery-bounty kohvrikestes!

POKKER 49: Sunday Million 2

Ei ole kahjuks kirjutada veel ühestki eduasammust. Täna kasutasin ära oma teise Sunday Millioni pileti ja enne kui kahepäevane mäng õieti alatagi jõudis, juhtus selline käsi:

Flopis UTG tõstab 2,1xBB ja mina tõstan järgmisena üle 9,2xBB. Kõik vahepealsed foldivad ja algne tõstja callib. Flopist lükkab ta mu 30BB all-in, mille callin. Olen ees, hitin turnis ja ta rehitib riveri. Olen tige! Kuigi re-entry periood kestab ja saaksin end 50BB peale tagasi sisse osta, siis arvan, et meeleolu selleks on liiga nadi. Eks proovin järgmisel nädalal uuesti.

Kokku väljakutses mängimiseks alles 20xSM ja ja 18xSMsat piletit.

Õnnelik, kuigi veidi kurnatud

Kui keha poleks eile pärastlõunal nõudlikult südametunnistuse uksele koputanud, et on aeg puhkuseks, siis ma ilmselt ei oleks niipea märganud, et ma endale oma ägedas uues hooajas ka veidi liiga teen.

Kõigepealt sellest, et mida mu uus äge hooaeg endast kujutab. Teadupärast olen endale sebinud kaks fotopraktika kohta: SeeSee Stuudios teen fototöötlust ning ERR-is pildistan erinevate saadete tegemist, saatejuhte ja külalisi. Viimane on eriti äge töö täiega lahedate inimeste keskel, mistõttu sõidan hea meelega ka kaks korda päevas linna ning “hängin” ühe, teise või kolmanda saate stuudios.

Augusti lõpus algas kool. Tõsi, tunnid toimuvad meie kursusel vaid üks kord nädalas, kuid sellega on kindlustatud, et kolmapäev on üks tõsiselt väsitav päev! Õppetöö algab kell 8:15 ning lõpeb ametlikult 17:50. Tegelikkuses on senised kaks korda lõppenud lausa 18:00, sest meie viimase nelja tunni õpetaja Kalmer on polütehnikumis “värske veri”, kes võtab oma kohustust meid veebiarenduses arendada tõepoolest väga tõsiselt! Kahjuks on tema tunnid päeva teises pooles, kui meid on juba enne “meeletult haritud” ja vähemalt minu vastuvõtu- ja arusaamisvõime on kahanenud koahti pea olematuks. Täna oli täiega huvitav teema, aga ikkagi tahtsin viimane tund ainult koju ära, sest pea ähvardas lõhkeda.

Mõned klassist pole veel üldse kooli jõudnud või on end vaid korra näidanud ning toonud puudumise üheks põhjuseks, et kooliskäimise eest ju raha ei maksta. Siin tahaksin “vanema ja targemana” öelda, et tegelikult see on päriselt nii nagu öeldakse, et elus pole raha kõige tähtsam. Tööd jõuate te rabada veel aastaid ja aastaid ja aastaid, pikendage parem lapsepõlve ja tundke tasuta õppimisest nii palju rõõmu, kui vähegi oskate! Muuhulgas juhin tähelepanu, et hiljem võetavad kursused sarnastel teemadel ei pruugi olla sugugi odavad.

Pokkeriga olen tegelenud sellevõrra, et käisin laupäeval Jokker Live turniiril, kus õnnestus saavutada 3. koht, ning Eesti Turniiripokkeri Föderatsiooni juhatuse liikmena osalen viimastel nädalatel igapäevaselt online meistrivõistluste kava väljatöötamisel. Paar päeva tagasi avastasin juhuslikult ka selle, et varsti peaks algama Eesti naiste pokkeriliiga turniirid (tavapäraselt algavad need oktoobri esimesest nädalast ning parematel aastatel on esimene turniir toimunud juba septembris), kuid mina pole veel isegi seda selgeks teinud, kellega koostööd teha. Pokkerisõpradest lugejatel pole siiski põhjust muretsemiseks, sest tänaseks on eelmise aasta korraldajad Paf ja Olympic juba lubanud, et korraldavad üritust ka sel aastal hea meelega ning vähemalt samas mahus, mis eelmiselgi aastal.

Fotograafi eksamiks (vist jaanuaris) oleks vaja 10 pilti erinevatel teemadel. Tegelikult peaks juba praegu midagi valmis olema, aga mul on heal juhul kolm tööd tehtud. Ei tahaks “linnukese peale tehtud” pilte komisjoni ette viia, kuid paraku ei paista inspiratsioonipuhangul minu ellu tulemiseks hetkel piisavalt tühja ruumi olevat. Loodan, et paari nädala pärast olen elurütmidega rohkem kohanend ning siis … ehk tuleb ka see “Mõte number 1”.

Väljaspool praktikaid sain hiljuti maha oma esimese beebisessiooniga, mille eest pean tänama vennake Madist ja tema elukaaslast Geidit, kes oma esiklapse pildistamise minule usaldasid ja kõikvõimalikku koostööd tegid.

Nunnukas Mesi Friide näeb välja selline:

Nüüd siis aga sellest, mismoodi mu füüsiline mina teatas, et aeg on hakata rohkem puhkama. Imre täidab endiselt oma igapäevast välistingimustes ujumise kohustust ning on hakanud mere äärde (ja tagasi) rattaga sõitma. Kuigi mul vettemineku plaani polnud, otsustasin vaatamata nõrgale peavalule (tableti võtsin õnneks igaks juhuks sisse) rattasõidu osa kaasa teha. Üldiselt mulle jalgratas liikumisvahendina pigem meeldib: pühapäevasõitja moel omas tempos ümbrust nautides pedaale sõtkuda on väga mõnus. Kuid eile oli Kakumäe randa jõudmine ikka tõeline katsumus: juba Selveri juures oli nahk märg ning jalad kanged ning paremaks oluliselt ei läinudki. Peavalu pigem süvenes, tempot polnud ollagi ja ümbruse nautimise asemel kirusin päikest, mis silmadele liiga ere oli. Viimaks, alles 10 minutit enne kojujõudmist, peavalu siiski mahenes ning õhtusele “Vabariigi kodanike” pildistamisele sõitsin (autoga) juba ummikutes ülemeelikult autoraadioga võidu iseendale 80-90 aastate hitte esitades. Magama läksin kuskil 3 paiku, et 6:45 äärmiselt vastumeelselt ärgata. Treppidest üles ja alla minnes ütlesid jalad ning pea, et nad on kurnatud – ausõna, täna lähen varem magama.

Homse päeva mahukaim töö on saate “Hommik Anuga” pildistamine. Olen elevil ja veidike ärev, sest pean hakkama saama täitsa üksi (juhendaja Ülo läheb samal ajal Rakverre üte teist saadet pildistama). “Ringvaate” juures käisin ka üksi, aga seal polnud tegemist sedavõrd pika võttepäevaga, vaid taheti konkreetselt paari pilti saatejuhtidest ning mõnda ülejäänud meeskonnast ning mind oli asjaosalistele enne põgusalt tutvustatud. Homme on aga jälle täitsa uued inimesed, kellega ma veel kohtunudki pole, salvestus kestab 5 tundi, ning ma ei tea hetkel veel liiga täpselt sedagi, et kellest ja millest ning mille jaoks pilte soovitakse.

Aga täna sain kiitust ka! “Lastetoa” tegijatele olid minu pildid ja suhtumine väga meeldinud. Oi, kuidas mu põsed õhetasid ja kõrvad liikusid, kui see info minuni jõudis!

Minul algas suvevaheaeg!

Isegi Pipi teadis, et kooliskäijate eeliseks on pühad ja vaheajad! Eile olid mul selle kooliaasta viimased tunnid!

Mingi ime läbi olin poolaasta jooksul enese teadmata või lausa vastu iseeneda teadmist siiski nii tubli olnud, et sain pea kõikides ainetes lõpptulemusena arvestuse näiliselt kergesti kätte ja kõik õpetajad soovisid mulle üksteise järel rõõmsalt: “Head reisi!”.

Ainult Tiruli ainete portfoolios on tänaseni augud sees ning arhitektuurifotograafia lõputööks polnud mul eilseks veel ridagi paberile ilmunud (vähemalt pooled pildid olid ka tegemata).

Niisiis võtsin eile selle pika sabaga koera saba ületamise otsustavalt ette: pärast kooli tegin kõigepealt arhitektuuriportfoolio sissejuhatuse ära, et töö oleks alustatud – just see pealehakkamine on mul alati kõige vaevalisem. Seejärel magasin paar tundi enne kui uurisin, vaatasin fotosid, lugesin ja kirjutasin ühe soojaga kella üheni öösel. Tänaseks jäi veel näidispiltide tegemine.

Seda peab küll ütlema, et kui hästi kindel plaan, mida ja kuidas Sa pilti teha tahad, on olemas, siis on rahuldavat fotot kordades lihtsam teha, kui niisama fotokas kaelas mööda linna patseerides imet loota! Elinat ja Raini peab mitme asja eest tänama ja üks on kindlasti see, et nad meid oma leebel soovituslikul moel mugavustsoonist välja ajavad. Nii mõnus on näha, et visalt harjutades lähevad asjad tõepoolest paremaks. Ei usu, et oleksin endale ilma Elina poolt pandud kohustuseta hakanud 1o-punktilist arhitektuuripildistamise juhendit koostama, aga nüüd on mul see olemas. Seejuures on see mitu korda läbi mõeldud ja teiste pilte vaadates kaalutud, et kes ja kas praktikas selliseid reegleid järgivad. Vihjena ütlen, et minu hinnagul tundub, et vähemalt Olev Mihkelmaa teeb oma pildid küll väga korrektselt ja reeglitele vastavalt ning minule tema puhtad valgusküllased arhitektuuripildid meeldivad väga!

Mis on arhitektuurifoto juures kõige raskem? Koristamine! Kui Sa just päris verivärsket ja/või fotosessiooniks ülesvuntsitud võõrast maja või korterit ei pildista, siis on kinnisvarafotograafia selles osas väga nõudlik. Väikegi segadus võib pildi rikkuda või tähelepanu peamiselt ära tõmmata. Tegin kodutöö omaenda majast – õnneks sain tütrekese appi koristama ning hetkel olen ikka päris rõõmus, et see töö ära teha tuli – kaks kärbest ühe hoobiga! Vähemalt ülespildistatud ruumid on nüüd puhtad ja mõnusad. Isegi kamina ukse klaas sai traatnuustikuga taas läbipaistvaks küüritud!

Teisel kohal on töötlus! Kaamera ei suuda ilma eriobjektiivita kõrgemate majade seinu sirgeks pildistada ja vähemalt minul isiklikult ei õnnestu see veel ka Lightroomis kuigi hästi. Samas on viimase kuu jooksul toimunud areng isegi mulle endale muljetavaldav! Mine tea, äkki hakkan ühel päeval veel täitsa rõõmuga emal (ta on mul kinnisvaramaakler) abis käima ja kinnisvara pildistama! Seni olen seda pigem peljanud, kuigi vahel ikkagi ära teinud.

Täna kell 10 käisin laenasin koolist lainurkobjektiivi ning selle tagastamisel, kell 15:15, panin Elina lauale ka trükisooja portfoolio. Suvevaheag algas!

Tegelikult muidugi ei tähenda meie suvevaheaeg päris sedasama, mis ta põhikoolis oli. Nimelt tuleks endale nüüd kiiremas korras otsida fotopraktika tegemise koht. Olen natuke maad kuulanud ja ühe fotograafiga konkreetselt rääkimas käinud (ei hakka ta nime veel nimetama). Viimane lubas, et valib oma praktikandi lähiajal, kui on kohtunud ka teiste mu klassiõdedega. No loodame, et saan tema juures vähemalt ühe koha endale, aga kui mitte, siis ehk avaneb mõni uus uks.

Igatahes, kui keegi teab kedagi, kes minusugust fotoõpilast (alguses tasuta ja hiljem siis vast ikka ka tasuga) abiliseks vajab, siis palun viige meid kokku! Mul on vaja teha 572 tundi tööd ja vastu tahan ainult võimalust võimalikult palju õppida ja ennast tõestada. Ma olen selline kohusetundlik fotoentusiast, seega oleks mõistlik kasutada võimalust mind mõne fotomeeskonnaga liita!

Praegu aga keskendun projektile “Triobetiga Las Vegases”! Täna käisime Triobeti kontoris ja saime endale erkpunased Triobeti dressikad, mõned pluusid ja akupangad. Imre vahetas meile portsu dollareid, tegemate on veel reisikindlustused ja pakkimise olen lükanud tavapäraselt viimasele hetkele.

Homme mängime veel Jokker Live’i, pühapäeva veedame perega ning esmaspäeval on ärasõit! Viva Las Vegas!

Lõpetuseks üks 2006. aasta video, millest tahaksin sel aastal juba hoopis parema versiooni teha:

Bellagio purskaevud – Viva Las Vegas

Kuu aega superkorralik

Mulle meeldib, kui asjad saavad lõpuni ära tehtud: sageli jään kodus viimasena koristusväljale ja vaatan ka igavamat sorti filmi viimase kaadrini. Samas meeldivad mulle aga väga ka uued asjad ehk tühjalt valgelt lehelt alustamine: kiire planeerimine ja koheselt täitmisele asumine.

Eile sai jokker.ee kaudu ametlikult teada antud, et meie selle aasta Las Vegase reis saab toetuse Triobetilt ning on seotud ka heategevusega.

Niisiis on nüüd jäänud napp kuu on teiste projektide lõpetamiseks ning Vegase reisi ettevalmistusteks. Olen pigem lühikeste projektide inimene, liiga kauaks mul kahjuks ühe ja sama asjaga tegelemiseks kannatust pole, seega on kuu enne ja 14 päeva seal, täitsa hea kestvusega väljakutsed.

Siiski on vaja ette võtta üks meeletult tubli kuu, et rahuldatud saaks mõlemad soovid: käsilolev lõpetatud ja piisavalt aega ning ruumi eesootava detailseks planeerimiseks. Kuulun kindlalt nende inimeste ridadesse, kelle puhul aitab hirm, et läbikukkumisest tuleks avalikult teatada, rajal püsida. Seega õnnestumise huvides panen oma maikuu reeglid nüüd siia kirja.

Tegelen iga päev vähemalt 30 minutit koolitöödega (kõikide ainete arvestuslikud tööd, kompositsiooni portfoolio, Tiruli 15 portfoolio fotot)
Teen ilusa ilma korral päevas vähemalt 15 minutit aiatöid (eesaed korda, peenrad rohida, kompost katta).
Parandan oluliselt oma füüsilist vormi (kavatseme päris palju matkata ning parem oleks mitte esimesel matkarajal ennast üle pingutada) ja kaotan ca 5 kg kaalu, milleks:

kõnnin iga päev jala vähemalt 30 minutit!
tarbin vähem kaloreid, kui kulutan!
ei söö pärast kella 20.00 mitte tükikestki!
ei tarbi alkoholi – mitte mingisugust, mitte tilkagi!

Tavalised kodutööd, akende pesemise, pildistamised ning lastega seotud üllatuslikud tegemised jäävad reglementeerimata, sest need on sellise iseloomuga, et tuleb nagunii kõige muu kõrvale “ükskõikkust” aega leides ära teha.

Hetkel on pokkeri osas ette teada, et pildistan Superweekendil ning osalen selle raames ise mängijana TrioBet Live turniiril, võib-olla lähme järgmisel nädalal Pärnu lahtistele meistrivõistlustele ning kuu lõpus toimub Jokker.ee Live.

Koolis on vaja ära teha vähemalt esialgsed pildid portfoolio jaoks. Kuigi mitme teema puhul loodan teha lõpliku töö USA reisil, siis esimesed pildid tuleb juba maikuus ette näidata ning üllatus-üllatus: MAI ON OOTAMATULT KÄTTE JÕUDNUD!

Nautigem muuhulgas kaunist kevadet!

Pingelangus

Eesti meistrivõistlused pokkeris on läbi, elagu meistrid ja muud kangelased. Minu laeks jäi seekord põhiturniiri rahakohake. Kuna enamus EMV piletirahast sai kaetud eelmise aasta rankingu tulemuse eest saaduga, siis jäin ca 400 euroga plussi, aga mingiks oluliseks õnnestumiseks seda muidugi lugeda ei saa.

EMV pildistamise poolega olen esialgu rohkem rahul. Esialgu sellepärast, et ma pole veel Klambri kriitikat kuulnud. Tundub, et galaõhtust sai päris palju meeleolukaid pilte ning ka pokkerilaudades suutsin enamasti tabada vähemalt lahtised silmad (võidurõõmu, pisaraid või viha ei näita enamus meie mängijaid nagunii liiga selgelt ja pildilepüütavalt välja). Pilte näeb jokker.ee Facebookist.

auhinnagala (39) — EMV 2016 põhiturniiri meistriks sai Tõnis Linnamägi

Aga ära väsisin küll! Nii ära, et pühapäeval ei tahtnud fotokat kättegi võtta ning kui esmaspäeva õhtuks kõik pildid töödeldud sain, siis ei tahtnud enam näha ka arvutit.

Teisipäevaks olin aga juba ammuilma kokku leppinud ühe lühikese fotosessiooni stuudios, mille tulemusena peaks valmima 4-5 fotot. Pildistamise osa polnud keeruline, aga see, et ma pole neljapäeva hommikuks neid pilte isegi mitte mälukaardilt arvutisse tõstnud, näitab ilmselt siiski seda, et olen ikka veel väsinud.

Samuti näitab väsimust, et kuigi tundsin end mitmetel viimastel hommikutel veidi haigena, aga tegutsesin vapralt edasi, siis eile öösel tekkisid lõpuks ka külmavärinad ning täna istun suures toas arvuti taga teki all ning imen kurgutablette. Küllap annab organism märku, et igale kiirele perioodile peab järgnema puhkus!

Ja puhkusest rääkides…

Nüüd on see kindel! Me sõidame Imrega 31.05 Las Vegasesse. On, mida oodata!

Oleme alates 2005. aastast Vegases käinud täpselt 10 korda. Kogusin eile kokku nende reiside pildid ja tundub, et kõiki mälestusi on vaja uuendada ning Liinaga on vaja kokku saada ja – lühidalt, emotsioonid on laes ja reisiärevus hakkab juba tekkima! Eelmine aasta jätsime esimest korda WSOP-l (maailmameistrivõistused pokkeris) käimata ning aastast oli mingi oluline tükk puudu kohe! Saladuskatte all olgu siiski öeldud, et pokkerist enam tõmbab mind sinna loodus – igal aastal teeme lühemaid või pikemaid väljasõite ning sealsed maastikud on lihtsalt nii võimsad, et kisuvad uuesti ja uuesti tagasi.

Pilt aastast 2005 – Grand Canyon, Colorado River