Ärkasime vara, ca 7. Jalutuskäik hommikuses Chicagos oli nii põnev!
- Pea kohal sõitev rong.
- Väga äge “Chicago Bean” ehk Cloud Gate
- huvitava arhitektuuriga Millennium Park Foundation ja huvitava katusesõrestikuga Great Lawn
- “Tuvikeste purskkaev” ehk Clarence F. Buckingham Memorial Fountain (mis kahjuks ei töötanud).
- Grosse Point Lighthouse. Sisse ei saanud, aga parkimine on seal kohe torni kõrval platsil, väga mõnus lühike jalutamine rannal ja pargis, ilus lilleaed ümber torni, monarh liblikad ja pähkliga orav.
- Baha templi külastamine oli täiesti planeerimata, lihtsalt nägime tee kõrval liiga huvtavat maja, et niisama mööda sõita. Keerasime esimesel võimalusel tagasi ja hästi tegime! Ülimalt ilus vaikne aed ja eriliselt särav pühakoda.
Gemini ütles selle kohta järgmist:
Templi nurgakivi pühitseti 1912. aastal ning hoone avati ametlikult 1953. aastal. Põhja-Ameerika ainus bahá’í kontinentaalne tempel ning maailma vanim säilinud bahá’í pühakoda, Bahá’í usundis kutsutakse seda ka “Lääne ematempliks” (Mother Temple of the West).
Pühakoda on avatud kõigile inimestele sõltumata nende usulisest taustast isiklikuks palvuseks, mõtiskluseks ja meditatsiooniks. Templis ei peeta traditsioonilisi jutlusi ega rituaale, samuti puuduvad seal vaimulikud, pildid, kujud või altarid.
Valge pitsimustriline fassaad on valatud spetsiaalsest portlandtsemendi ja purustatud kvartsi segust, mis annab hoonele särava kuma. Pitsilistes ornamentides ja sammastel on ühendatud erinevate maailmausundite (sh kristluse, judaismi, islami, budismi ja hinduismi) sümbolid, väljendades bahá’í põhiprintsiipi: inimkonna ja kõigi religioonide vaimset ühtsust. Templi nurgakivi pühitseti 1912. ning hoone avati ametlikult 1953. aastal.
- Lõuasöök Blowfish’is: võimalik, et minu elu parim lõhekauss (salmon poke bowl)
- Chicago Botanic Garden – imelilus ja suur, kusjuures eriti sügava mulje jätsid bonsaid, osja nosiv jänku, üks sarisukeldumisi teinud lind, tiibu kuivatav lind ja maastik üldiselt.
- Sõites Spring Grove’i poole vaatasime üle ka Chicago Eesti maja. Estonian lane kõlab ju tänava nimena päris uhkelt.
Miks üldse Spring Crove? See ei asu üldse otseselt Michigani järve ääres ning seal pole ka ühtki majakat? Aga sellepärast, et aasta alguses leidisn Facebooki kaudu endale seal sõbranna: eestlanna Ene, kellega jutt ja “vaib” algusest peale klappisid ning lõpptulemusena võõrustab Villase pere meid siin ja hiljem oma suvilas kokku ligi nädal aega. Esimene õhtu läks süües ja lobisedes imekiirelt.
Kuigi Villaste koer Jass näeb siin pildil välja veidi umbusklik, siis lubab ta mul ennast tegelikult isegi kõhu alt sügada – tunneme end omaksvõetutena!