Kaks ööpäeva veetsimegi siis nüüd Villaste juures.
Esimesel päeval tegi pererahvas tööd ja meie käisime Michigani järve ääres majakaid jahtimas, teisel päeval võttis Ene meid oma toimetamistele kaasa ja nii saime hästi natukene maitsta Ameerika igapäevaleu.
Pärast pannkooke suundusime, nagu juba öeldud, esimesel päeval rannikule.
Kenoshas on majakaid paras peotäis. Kõigepealt jalutasime natuke muulimajakaid igast kandist uudistades promenaadil.
Seejärel suundusime Kenosha (Southport) Light Stationisse, kus saime üles torni ronida (10$/inimene) ning majas sees asub ka täitsa tore muuseum.
Järgmiseks sõitsime The Wind Point tuletorni juurde, kuhu sel päeval küll sisse ei pääsenud, aga nautisime ilma, aeda tuletorni ümber ja jalutasime veidi rannal.
Isegi lõunasööki sõime reisiteemale vastavalt tuletornikujulises majas – Captain Mike’s Pubis. Burgerid olid täitsa maitsvad.
Siis aga hakkas kõvasti vihma sadama ja välku lööma. Ilmateade lubas, et vihm läheb varsti üle, aga pidime siiski leidma tunnikeseks tubase tegevuse. Maandusime ühes Walmartis, aga mitte mingit ostlemise tuju tegelikult ei olnud, mistõttu suurt midagi peale õlle ja sokkide korvi ei kogunenud.
Päikeseloojangks sõitsime uuesti Kenosha muulidele ja tegin veel palju pilte.
Kui tagasi jõudsime, siis sõime õhtust ning lobisesime Enega.
Kassid suhtusid meisse nagu kassid ikka ehk veidi üritasid alguses sööki nuruda, aga kui ei antud, siis suuremat huvi meie vastu rohkem ei tundnud, aga meie saime oma kassivajadusele nende vaatamisest ja silitamisest natuke leevendust.
5. septembril mängisime natuke Ameerikas elamist, sest Ene võttis meid kaasa Gary Organic Farmi, kus ta käib vabatahtlikuna tööl ja saab selle eest vastu kõiki aiasaadusi, mida nad seal farmis kasvatavad.
Laupäeval oli Ene tööks müügiletile sibulaid puhastada ja meie saime ka käed külge panna.
Lisaks sibulate puhastamisele korjasime Ene enda aialapilt viinamarju, kurke ja lilli ning kohtusime värvika elukäiguga farmipidaja Gary endaga.
Pärast lõunasööki ja tutvumist Ene käsitöö-toaga, kus ta valmistab erilisi kaarte ja pildiraamatuid, sõitsime juba neljakesi Milwaukee’sse. Janek oli autojuht, nii sai Imre ka korra kõrvalistujana vaateid nautida.
Villased tutvustasid meile siginat-saginat täis Marketplace’i, kus võtsime enne kontserti väikse eine.
Kui me Enega “Candlelight: Tribute to Michael Jackson” kontserdi piletid välja valisime, siis me miskipärast mõlemad arvasime, et see on natuke teistsugune kontsert (mehed ei osanud üldse midagi arvata, et kuhu nad kaasa tiriti). Ausalt öeldes saime vist kõik suurima elamuse publikust: mingi osa vaatajatest oli nimelt pöördes juba esimese loo järel: plaksutati ennastunustavalt, hõiguti, vilistati. Külalised istusid kahel pool lava ja mulle jäi kohati mulje nagu oleks erinevad saali pooled üritanud üksteist ovatsioonidega üle trumbata. Esinejate nägude järgi tundus mulle, et ka nemad olid sellisest vastuvõtust üksjagu üllatunud. Meie taga istus eriti kummaline seltskond (2-3 inimest), kes poolte muusikapalade ajal rääkis omavahel üsna valjul häälel juttu, aga kui plaksutamiseks läks, siis olid kõige kangemad fännid.
Kultuur ei ole naljaasi, õhtul vajusime koju jõudes kohe kõik tuttu. Järgmisel hommikul pärast sööki sai pererahvas lühikeseks ajaks oma päris elu juurde naasta, sest meie kõrvalepõige Spring Grove’i sai läbi, ning asusime teele järve külge mööda ülespoole.
Olgu juba ette öeldud, et Villastega kohtume tegelikult väga varsti uuesti!
(Milwaukee’sse ma fotokat kaasa ei võtnud, tegime mälestusklõpsud telodega.)