Imre ärkas 22. mai (üli-)varahommikul kell 3.30, mina jätsin selle öö üldse vahele ning kell 6.00 startisime Tallina lennujaamast Frankfurti, kust mõned tunnid hiljem hakkasime lendama Las Vegasessse. Vegasesse jõudsime pärast 11 tundi kestnud lendu täpselt keskpäevaks ning hetkel, mil neid ridu kirjutan, on kodust väljumisest möödunud üle 26 tunni, aga päev on endiselt 22. mai ning kell hakkab saama üheksa õhtul ehk seda 22. maid on alles veel umbes 4 tundi. Suutsite kokku arvestada? Minu hinnagul oli tegemist 34-tunnise ööpäevaga. Sellise tundide hulgaga jõuab juba üht-teist ära teha! Näiteks suht teisele poole maakera lennata!
Kuigi lennud väljusid ja jõudsid pärale õigeaegselt ning pikki järjekorras seismisi või muid viivitusi liiga palju ei tekkinud, mõtlesin lennukis korduvalt, et tegelikult lendamine mulle ei meeldi ja seega tuleb koha peal olla hästi kaua, et keha ja vaim jõuaks selle väsimuse ja tüdimuse jälle unustada. Eriti hirmsad tundusid mõtted, kui ekraanilt paistsid kirjad: “Sihtkohani 10 tundi ja 50 minutit”, “Sihtkohani 8 tundi ja 30 minutit”, “Sihtkohani 8 tundi ja 10 minutit”, sest aeg tundus lõputult venivat ning kondid hakkasid üsna kangeks jääma. Pärast paari tundi vahelduva eduga tukkumist hakkasime mängima hiina pokkerit ning siis lendas aeg juba koos koos meiega. Mina võitsin!
Vegas võttis meid vastu kuumalt ja koduselt, esimesed päevad veedame Liina juures ja täna rääkisime lisaks muule päris palju pokkerimängust. Oleme Imrega siinsete turniiride eel mõlemad üsna elevil. Mingi uus hingamine – pokkerivaimustus ja soov mängida – on käesoleval aastal igatahes tekkinud.
Aga nüüd magama!
