Eilne Venetiani Ladies Event (350$) oli kurb-kurb, sest 312 alustanud naisest oli äärmiselt lihtsa mängustrateegiaga loose-kartlikke maksumasinaid täitsa korralik arv, aga nad andsid oma nööbid pidevalt kellelegi teisele, mitte mulle. Algul sain küll tohutult mängitavaid ja lausa eliitseid käsi (2xAA, 3xAK, 2xQQ, väikseid paarikesi ja ühendatud mastikaarte peoga peale): pooled neist võitsin, teised kaotasin, aga seejärel kuivasin pea leveli ja kui siis viimaks 99-ga ühe närvilise (mängulises mõttes) tüdruku all-ini ära callisin, oli tal piisavalt õnne, et A5 floppi A imeda. Kojuminek!
Aga mängida naisteturniiri, kus alustab 312 mängijat on omaette kogemus. Ilmselt on homselt WSOP turniiril muidugi veel rohkem mängijaid, kuid juba see seltskond oli kirju ja tasemelt seinast-seina.
Lady Pink
Enne turniiri nina puuderdades kohtusin näiteks viieliikmelise naise-neiu seltskonnaga, kes kilkasid selliseid lauseid: “Kohe hakkab peale, ma olen nii erutatud!”, “Mõtle, see on mu esimene turniir Vegases!”, “Mis lauas sa oled, jumal küll ega Sa minu lauas pole?!”, “Nägid Susie seisis seal minu laua juures, ‘omg’ ta vist istubki minu lauas!”, “Ok, edu, edu! Lähme nüüd!” Nad olid sellised korralikult kogukad ameerika tüdrukud. Muhelesin endamisi: “Päris pehme ‘field’.”
Aga minu lauas istus ka tõeline pokkerileedi. Ta oli viimase detailini stiilne, näiteks oli isegi tema kaardikaitseks roosa säravate kividega kaabu. Roosa-must riietus ja säravad aksessuaarid, käitumine väljapeetud ja veidi uhke, kindlasti oli ta ka enam kui piisavalt edev ning teadlik sellest, et teda vaadatakse, kuid otses suhtlemises igati meeldiv ja sõbralik. Jälgisin teda varjatult ja varjamatult, peale väljakukkumist palusin luba teha temast ka pilt. No vaadake ise!
Panin PokerNewsi foorumisse järgmise lühikokkuvõtte: “Suht kiirelt sain AA vs JJ duubli. Siis jahtisin korra masti ja korra rida, mis kumbki kohale ei jõudnud ning lõpuks äsasin 100/200 tasemel 2,3k pärast sb limpi bb-lt Ah 7h sissa, sain calli As 8c. Flop oli intrigeeriv 4h 6h 3c, turn 7s ja river 5d. Aga mängu tase oli tõesti katastrofaalne, ei saagi aru, kas vedas lauaga või mängitaksegi nii. 2k stäkk, limbib 150, siis maksab tõste 500 ja instafoldib flopist; vanatoi tõstab 600, keski Starsi Iiri pro läheb 1550 all-in, vana foldib ja hiljem väidab, et pani AT maha! Wtf! Paneb täitsa mõtlema, et äkki peaks imelike mänguda asemel hoopis holdemeid tulistama…aga veri veab vist ikka eksootiliste man.”
Rohkem nagu pole selle kohta midagi öelda.
$2500 limit triple draw
Pärast holdemit võtsin päeva vabaks ning tegelesin peamiselt Deucescraked lehel “DeathDonkey” triple draw videote vaatamisega ja mängu peale mõtlemisega. Sain päris palju häid ideid ning pea mänguks klaariks. Eksootilised formaadid toimuvad WSOP-l reeglina õhtuste turniiridena, seega sai hommikul meeldivalt lebotada toas ja basseini ääres ning lauda läksin mõnusalt ootusäreva fiilinguga. Triple draw turniirid mängitakse alati 6-max, sest muidu võivad vahetatavad kaardid otsa saada ning seetõttu on lauas lahedalt ruumi. Ma vihkan 10-inimesega laudu, paremalt ja vasakult nügivad küünarnukid ja laua all põlvede põkkumine, grrrrrr.
Alustasime kolmekesi ja esmavaatlusel olin lauaga suhteliselt rahul. Vastased olid kollases kampsunis vanem härra ja pikk, pisut eesli näoga noormees. Kui petlik võib olla esmamulje! Halba hakkasin aimama, kui noorem tüüp suu lahti tegi. Hääl oli ülimalt tuttav ja pusle panin kokku tüübi dressikal “Deucescracked” logo nähes – “Surmaeesel” isiklikult! Kummaline tunne puges kõhtu, samas oli väga põnev ka, nagu gurudega kohtudes ikka. Vähemasti oli mul tema kohta selge nägemus olemas, aga tema ei teadnud minust mitte midagi. Tundsin, et olen sammu võrra ees, lololol.
Seda, et vanahärra on ka hunt lambanahas, hakkasin aduma siis, kui Eesel ja veel mõned mängurid miskit fantasy tiimi sidebeti koostada üritasid ning Mike Matusow kõrvallauast naljatades huikas “I will take Billy over the field any time”. Kuskilt ajuhämarusest ujus välja nimi Billy Baxter, tõeline lowballiguru, kes võitnud 7 kuldset võru, kõik lowball-mängudest (6 drawd + 1 razz). Nö. lowball-maailma Phil Hellmuth, heas mõttes. 15 minutit tolmutasime kolmekesi, siis liitusid lauaga veel Chau Giang ja 2 minu jaoks tundmatut noormängijat.Normaalne seltskond!
100/200 tasemel mängisime DeathDonkeyga päris huvitava käe, kus tunnetus oli paigas, aga kahjuks enesekindlusest jäi puudu. Avan 8-6-4-2-X ja DD suurelt blindilt maksab. Vahetan ühe ja tema 2. Pärast esimest tõmmet sama lugu, vahetused 1-2. Pärast teist tõmmet pole mu käsi paranenud, aga teen automaatpanuse – TD-s on korrektne alati panustada, kui oled vastasest ühe kaardi võrra ees – ja DD checkraiseb. Oman head siledat tõmmet ning maksan. DD ei vaheta ühtegi. Viimase vahetusega kaheksa paardub, kahjuks on kaheksate paar TD-s väga halb kaart. DD panustab koheselt välja. Olukord tundub väga fishine, sest nagu härra Eesel oli mulle videotes selgeks teinud, on 2 kaardi vahetusega siledat kätt väga keeruline hittida. Samas riveril panustamiseks peab tal olema päris tugev käsi, sest meil pole veel erilist metamängu olnud, ning tema väärtuspanuse ulatus piirdub ilmselt maksimaalselt sileda 87-ga, 9-d jätab ta antud olukorras blufipüüdjateks. Ühesõnaga peaks ta kätevalim olema väga polariseeritud ning “lumistamise” võimalus tundus päris suur. Mõtlesin paarkümmend sekundit bluff-tõste peale (sest makstes on väga suur tõenäosus, et DD-l on ikkagi parem käsi), aga otsustasin siiski minna turvalist foldimise teed. Üheks põhjuseks oli, et ma tahtsin omada solid imagot ning mitte jääda nii varajases staadiumis blufftõstega vahele; tahtsin hoida antud manöövri “värskena” hilisemas turniiristaadiumis kasutamiseks, kui pangad mitu korda suuremad. “Ära viska tänaseid toimetusi homse varna, Imre”. DD näitas kahte paari ja mina hammustasin huulde.
Baxteri vastu sain ka ühe väga valusa litri, kui viimases vahetuses võtsime mõlemad ühe kaardi ning mina hittisin #2 ja Mr. Lowball muidugi wheeli. Seal kaotasin vist ühe panuse liiga palju, kui panime viimases voorus 5 panust sisse (WSOP-l on limitmängudes lubatud teha panus + 4 tõstet).
Lõpptulemusena sain mängida närvad 4 tundi ja 3 minutit, sest langesin kohe pärast söögipausi. Jube kahju, sigakäguhuvitav turniir oli, arrrggghhhhhh, seal oleks hänginud hea meelega palju pikemalt kaasas.
Lühidalt: mulle tundub, et minuga ei käitutud õiglaselt!
Pärast viimast turniiri all-linnas, kus enamus nööpe teisel levelil ning lõpuks kõik läksid allkirjeldatud viisil, arvasin, et olen piisavalt karmat kogunud ja võin julgesti WSOP lauda istuda ja seda me ka Imrega täna tegime.
Golden Nugget 135$ turniir, algstäkk 12000, level 50/100. Mul BB-l KK. Folditakse kuni väikse pimedani, SB tõstab 250, mina tõstan üle 750-le, tema omakorda 3000-le ja mina panen kõik 14000 sisse. Tema callib, saates tegu sõnadega: “Loodame, et on flip!”. Mina mõtlen kurjalt endamisi, et küllap on mees kuulnud, et eestlane on KK-ga pea kõikidest kaartidest juba ette kõvasti taga, ja samas ei suuda ma küll aru saada, miks on end nii sügava stäkiga teisel levelil kõrvuni potti ajada vaja ning vaatan üsna imestunult tema avatavat kümnete paari … pole vist vaja lisada, et kümme on flopis ja mulle jääb 2000 nuppu. Sellest õnnestub mingil hetkel isegi 5000 teha, kuid lõpuks kuivan ning viimaks jääb minu enda kümnete paar alla kuningas-viiele, mis turnil kaks paari kokku saab.
Niisiis tagasi selle aasta esimese WSOP turniiri juurde. Kolisime Gold Spike hotellist Riosse. Tuppa meid küll kohe ei lastud, aga pokkerilauda pääsesime suurema vaevata. Siin on sel aastal turniiridele registreerimine avatud 24 tundi ja saba nagu polekski! Samas on turniiridel nii palju rahvast, et me ei mahtunud isegi mitte konverentsisaali (Amazon, Miranda, Pavillon) mängima, vaid alustasime (olgu etteruttavalt öeldud, et ka lõpetasime) oma turniiri lausa koridoris restorani ukse taga, mis jääb kasiino ning konverentsisaalidesse viiva pika koridori vahele.
Sissemaks 1000$, algstäkk 3000, levelid alates 25/25 ning kestvusega 1 tund. Kus mul oli alles kaarti alguses! Hetkeks tundus, et olen vist kogu varem saamata taskukaartide paremiku sellele turnale kaasa saanud. Esimese leveli jooksul sain kaks korda kuningate paari, ühe korra 99, mis muutus turnil kolmikuks, 88, 55, äss-emanda ning päris mitu ühendatud mastikaartide paari, millega floppi vaatamas käia. Paraku juhtus alati üks kahest: ma kas sain poti võitluseta või kaotasin selle. Ühtegi pikemalt peatumist vajavat kätt esimses lauas polnudki, teisel levelil ei tulnud mängitavaid käsi ka enam ja kolmandal levelil lahkusin ca 2500 nööbiga sealt lauast uude. Ainus, mis tõesti rõõmu tegi, oli nõrkade mängijate olemasolu. Kartsin ette, et Rios on mäng keerulisem või agressiivsem kui viimastel päevadel Nuggetis, kuid vähemalt minu esimeses lauas käis lõbus ‘limp-fest’. Limp ja/või tõste callimine enne floppi ning flopil või turnil loobumine oli üsna tavapärane nähtus, sest floppi peab ju nägema, aga kui ikka pihta ei saa, siis edasi ei mängi, jäägu järgi kui vähe nööpe tahes!
Teises lauas oli paugutamist oluliselt rohkem, väikse irooniana läksime uude lauda koos just selleks ajaks kõige tüütumaks (tugevamaks ning agressiivsemaks ning juba ka rikkamaiks) kujunenud vastasega.
Nööpe röövinud käsi tuli 75/150 levelil, kui mul neid alles veidi üle 3000 oli.
Olen buttonil ning mul on käes soldat-kümme, millega tõstan 375 ning väike blind callib.
Flop 79T, kaks ärtut. Panustan 400, vastane ootetõstab 800-le, callin.
Turn Q. Väike pime küsib 750, mõtlen kaua ja olen kindel, et hetkel olen taga, sest tal on mida ilmsemalt suur paar või äkki juba rida koos, samas on pott suur ja kurku tõuseb hirm, et kui ta mu praegu mastitõmbega välja ajab, siis see on lauskatastroof. Ausõna ei tea, kui hea või halb otsus see oli, kuid ma callisn.
River 2. Masti ei saabu, väike pime paneb kõik sisse ja mina jätan endale foldimisega 1300 alles.
Ilmselt lihtsalt ilusate silmade eest näitab mees mulle tasuta kahet musta ässa. No hea nii, et mu tõmbed vähemalt elus olid! Kuidagi lolli olukorda sattusin ja vot ei osanud enam kuskil maha panna ka.
Korra välgatab veel valgus, kui paar väikest potti võtan all-in lüketega ning lõpuks saan duubli 99 v AQ. Mingiks hetkeks on siiski taas 2200 järgi ning buttonilt lähevad nupud UTG tõste vastu 88-ga flipilootuses sisse. Ei mingit flippi, tüüp laseb mu nööbid üle lugeda (!), kuigi tal endal pole kuigi palju rohkem, ja vajutab alles seejärel KK-ga ‘call’ nuppu. Imet ei juhtu!
Hotelli sisseregistreerumine võttis ilmatu aja, kuid lõpuks maandusin avaras, kaunis ja hea vaatega sviit-toas voodile. Paraku, just siis kui tühjuse asemele lihtsalt mõnus laisklemise soov tuli, helistas Imre ning uuris, kuhu tuppa tulla, sest ka tal sai “tööpäev” läbi.
Õhtusöögi pealt hoidsime kokku, sest raha ju täna ei teeninud ;). Ameerika moodi kokkuhoid on siis selline, et umbes 10-15$ maksva salati või 25$ maksva pastaroa või 35$ maksva buffet’ asemel sõime hamburgerit 9$ per eine. Seejuures tellisime näljastena Medium-Size eine ning meile anti 0.75 l jooki ning hiigelburgerid, millest Imre jättis suure tüki järgi, mina kugistasin kõik alla ja vehkisin hiljem süümepiinadega vähemalt igapäevaselt nõutud 10000 sammu täis.
Homse osas pole veel mingit plaani, aga WSOP-le ilmselt asja pole.
Meie päevad Vegases on olnud üsna ühte nägu, ainult mõned tänaval kohatavad friigid vahelduvad ja tuleb tunnistada, et neid on jäänud vähemaks.
Sisuliselt on meil päevas 2 kohustust: teha 10000 sammu tervise heaks ning mängida superhead pokkerit rahakoti heaks.
Esimene kohustus on seni iga päev kenasti täidetud saanud, teisega on nii ja naa. Enda kohta pean küll tunnistama, et nii mõnegi poti oleks saanud paremini mängida, kuid üldjoontes olen siiski üsna rahul, eriti tänase turniiriga, kus küll paraku 31. koha eest raha ei antud.
Ei saa mitte jätta mainimata, et nii halbu mängijaid, äärmiselt kergesti loetavaid või lihtsakoelisi vastaseid kui siin all-linnas, pole ammu enam kuskil kohanud. Siin mängitakse ikka paljuski lihtsalt meelelahutuseks. Seetõttu on lauas ka äärmiselt lahe olla, sest vähemalt pooled mängijad tegelevad lihtsalt suhtlemisega ning ka diilerid püüavad enamasti omalt poolt lauasolijate tuju igati üleval hoida. Selliseid inimesi, kes näiteks keelduvad mulli peal diili tegemast, et mullimehele vähemalt oma raha tagasi anda, võidakse hiljem pahaselt taga rääkida mitu päeva. Ja võib kindel olla, et kui see “paha inimene” siis lõpuks turniirilt välja kukub, rõõmustab kogu saal. Alles hiljuti oli neil olnud siin selline juhtum, kus 36 said raha ning kui 37 järgi, keeldus 1 mees diilist, mille kohaselt oleks 37.kohale antud esikoha rahadest sissemaks tagasi. Kui siis see õnnetu 37.koht lõpuks selgus, andis iga mängija, v.a. “see üks siga”, vabatahtlikult 5 dollarit, et katta osagi mullimehe sissemaksust.
Aga meie pokkerielust veel rääkides, oleme kahepeale kokku teinud 8 turniiriüritust ning Imrel on korra õnnestunud natuke raha saada. Esimesena võtsime ette 7 card hi-lo, kus Imre pääses varem, kuid mina sain pea 11 tundi mängida, et siis ca 30. kohal rahatult lahkuda. Järgmiseks tegi Imre PLO turniiri ja mina HORSE, siis sai Imre veidi kauem kannatada, mina seevastu lendasin turniirilt lausa teisena, mis limit-mängus nõuab teatavat osavust, aga kaardipakk oli nagu minu vastu meelestatud, kõik olulised käed sain haledalt tappa, kõik lubavad tõmbed lõppesid ilma igasuguse eduta, rääkimata sellest, et ma ikka üldse ei jaga ega salli seda Omaha’t.
Eile oli lihtsalt üks turniir, kus ise ei teinud eriti midgai valesti, kuid midgai säravat ka mitte ning ühel hetkel oli aeg viimase käe käes, mida ma isegi ei mäleta. Oli küll midagi kaunis inetut, aga täpselt ei mäleta. Imre seevastu sai mingil hetkel mängu kenasti käima ning mäng kulges päris hilise õhtuni. Jälgisin turniiri poole silmaga, sõlmides laua kõrval oma elu esimese tutvuse indoneeslannaga. Tema elas kaasa oma Poola juurtega ameeriklasest abikaasale ning me veetsime päris mitu tundi huvitavalt aega oma elusid ja tõekspidamisi (tegemist oli moslemi ning taimetoitlasega, kes armastab lisaks veel ka käsitööd) arutades. Siinkohal tervitused Anitale! 😉
Lõpuks tegi üks purjus näkk (keda ma olen kohanud ka vähemalt ühel EPT-l) Imre turniirile 5T-ga otsa peale, nimelt hittis tüdruk Imre aeglaselt ja lõksutavalt mängitud AA vastu turnil 2 paari (mida neiu ise küll ei märganud enne, kui kaardid ümber pööras), aga rahadesse jõudmise uks sai sellega siis lahti tehtud.
Tänasesse päeva läksime taas väga lootusrikkalt: Imre mängis PLO 8-t ja mina NL Holdemit. Imre lõpetas veidi enne ‘söögivahetundi’, mina mitu tundi hiljem, 31. kohaga (13. sai raha ja osalejaid oli vist 103 või veidi rohkem). No oli juba täitsa lubav turniir ja ka viimases lauas parajalt inimesi, kelle vastu suurema stäkiga oleks võinud mõndagi ära teha, aga mina paraku kuivasin. Tänase päeva parim käsi oli KK, mida mängisin ehk liiga kiiresti (vastasin ületõstele all-iniga), aga see oli veel väikeste blindide (100/200) ajal. Viimased 3 levelit oli parimaks käeks 44, mille foldisin kahe eesoleva all-ini peale ning uskumatult näkase kaardijooksuga sain nende levelite jooksul vaid paar korda blinde varastada (J8 ning T8-ga). Lõpuks oli mul 1000/2000 blindide juures järgi 8500 ning see läka sisse A3-ga, A6 lõpetas mu piinad, kui maha sadas 22J6J. Grrrr!
Homme Imrel Golden Nuggetis Limit Omaha 8 ning minul Binionis NL Holdem. Head jaanipäeva!
Eile hommikul hotelliuksest väljudes friikšõu jätkus, kui esimese asjana nägime kahte kullakaevajast tolmusemat tegelast ülekäiguraja ees etendamas veidrat mikstuuri “Titanicu” lendamisest, “Karate Kid” kureasendist ja purjus EstPatriku “Winnar!”-kotkast, kui ratastooli taga seisev tolmumees järsku käed V-kujuliselt taeva poole tõstis ja justkui nähtamatutest niitidest hoituna õhku rippuma jäi. Nagu oleks keset ringutust magama jäänud, ainult silmad olid pärani, mistõttu liigitasin akti siiski mingit tüüpi performansiks.
Söömast naastes lõhestas meie terviseringkäigu idüllilise rahu keset tänavat möirgav murjam, kelle karjatused kostsid kolme kvartali kaugusele. Ei mõistnud mina, mis krt on teda hommikul kella üheksaks sedavõrd välja vihastanud, et karjumata mitte olla ei saa, aga alalhoidliku natuurina küsima ka ei läinud, pöörasime hoopis kõrvaltänava kaudu koju.
Aga karjuda siin neile tõepoolest meeldib. Fremontil kohtasime jumalasulast, kes põlevate silmadega möödujaid jälitades stiihiliselt hüüdis: “The Lord is coming! Jesus is coming! The Lord is coming!”. Tundsin suurt soovi teda sekundeerima hakata ja hüüda lause lõppu: “…to get you, coming to get you!”, kuid piirdusin siiski selle väikse vimka sosistamisega Kassi kõrva.
Virgini lennul oli meelelahutuskavas animafilm “Rango“, kus turvalises kodus kasvanud sisalik satub raskustes virelevasse kõrbelinna. Filmi eripäraks on, et praktiliselt kõik tegelaskujud on üsna inetud olevused. Üldjuhul suurproduktsioonina tehtud multikad üritavad inetust paaniliselt vältida, aga “Rango” otsustas vastupidist teed minna ja hoopis ilusad tegelased välja jätta. Esimesed päevad Vegases on tekitanud minus sama tunde, mis “Rangot” vaadates – tuttavas raamis on võõras pilt.
Vegase miljöö on kreenis, aga see ei tähenda, et siin poleks siiski mõnus olla. Täna hommikul on mul võimalik valida, kas lähen mängima hobust, plo huilot või lihtsalt holdemi. Kõik turniirid toimuvad 300 meetri raadiuses koduhotellist! Sellist menüüd ei ole olemas mitte kuskil mujal, kui südasuvises Vegases. Lisaks on siin elamine hämmastavalt odav – majutume põhimõtteliselt tasuta ja toit on ka Euroopaga võrreldes hoopis teisest hinnaklassist. Elagu odav dollar! Ja no lapsevanematena oskame muidugi hinnata ka seda, kui saame olla mõned nädalad kõikvõimalikest kohustustest täielikult vabad, oma aja peremehed ning keskenduda puhkamisele ja mängimisele.
Kuna Las Vegase lend läheb Londonist – Gatwickist – välja hommikul ning sinna poleks jõudnud samal hommikul mitte ükski Eesti lennuk, otsustasime lubada endale enne Ameerikat ühe mõnusa vedelemise õhtu. Teadsime, et Londonisse õhtul sõita ei viitsi, valisime ühe lennujaamale lähedase pisihotelli ning arvasime, et lähme kiiresti tuttu ning hommikul puhanutena lennukile.
Päris nii ei juhtunud. Kõik algas sellest, et pärast päevaund läks meil kõht tühjaks. Kõik kohad (poed, baarid, restoranid), mis selles Horley linnakeses üldse on, mahuvad laias laastus ühe peatänava äärde. Söögikohad avatakse kell 18.00 (seda me siis veel ei teadnud ning enne restorani pääsemist tuli meil päris pikalt jalutades aega parajaks teha, aga selle üle me muidugi ei kurda, sest jalutamine on kasulik ja meeldib kah). Praktiliselt kohe peale avamist seadsime end sisse New China restorani ning valikut ei kahetsenud. Seal oli selline „söö palju jaksad menüü“, kus kõigepealt toodi eelroog, mis koosnes erinevatest pisikestest söögiportsudest (2 ribikest, paar mingisuguses taignas küpsetatud lihatükikest, kummaline toit, mis nägi välja nagu suhkruga kõrvetatud adru, röstitud pardilihaga tortillad ja veel midagi, mis praegu kõik meelde ei tule) ning seejärel said menüüst ise edasi tellida ja selle ühe menüü hinna sees praktiliselt piiramatult – teenindajatele oli küll jäetud ka õigus edasi mitte uusi toite lauale kanda, kuni eelmised pole ära söödud, aga see oli ilmselt ikka konkreetse raiskamise vältimiseks.
No igatahes, peale esimest pudelit valget veini, hakkas meile seal eriti palju meeldima ja peale teist pudelit olime juba vaheldumisi naerused ja nutused. Süüa me tegelikult lõpuks kuigi palju ei jaksanudki, aga selge oli see, et sedamoodi otse voodisse ja magama minna oleks olnud oma kehakaalule mõeldes väga patune tee. Seega otsustasime veel natuke ringi jalutada. Kaugele polnud vaja minna, kohe paar tänavavahet eemal hakkas silma-kõrva kõrts, kust kostis muusikat ning mille silt lubas: “Live!“.
Neli keskeas meest – ilmselt kohalikku kuulsust (kõrts oli ülejäänud linnakesega võrreldes pungil rahvast täis) – lasid päris pikalt rock’n’roll, rockabilly või mis iganes hoogsaid lugusid, Imre oskas mõnda isegi peast kaasa laulda. Ja me tantsisime! Tantsisime lava ees ja suhteliselt pööraselt. Pärastpoole, kui endal hing suurest hüppamisest-kargamisest nööriga kaelas ja kurk kuivamas, kodu poole astusime, arutasime, et ega väga imelik ei olnudki, et teised nii palju ei tantsinud, sest tegelikult meievanuseid seal polnud ja ainuke noorem inimene oli lapseohtu baarmen. Hmm. Kas peaks nüüd veidi mõtlema, et miks, kus ja kellega?! Ähh, peaasi, et lõbus oli! Ja seda, et oli, tuleb tunnistada!
Hommikul siis lennukisse ning natsipokkeri abiga suhteliselt valutult Las Vegasesse kohale.
Kas Vegas on haige?
Kui viimasks hotellitoast nina välja pistsime, oli keskpäev ammuilma möödunud. Esimesed muljed varem säravana meeldesööbinud Las Vegasest olid sedapuhku pea jahmatavad ja seda mitte heas mõttes.
Tavaliselt oleme valinud elupaiga Stripil või selle läheduses (enim öid oleme viibinud Gold Coast kasiino-hotellis), sel aastal aga otsustasime, et oleme esimese nädala hoopis downtownis, et enne WSOP-d sealseid väikseimaid turniire mängida.
On asi nüüd selles, et peatänavalt äärelinna kolisime või mitte, ei oska öelda, kuid varasematel aastatel on meie külaskäigud nii Stripile kui all-linna olnud meeleolukad ning Vegase rütmis erilist elu on olnud tunda mõlemas. Aga seekord on midagi teisiti …
Astusime oma hotellist välja, et teha pisikene tiir ümbruskonnas. Üle tee esimeses kangialuses magas kodutu, erinevad väljaheited sealsamas. Fremont Street oli pea inimtühi: hängisid vaid üksikud turistid, kelle pilku ei viitsinud haigutavad pudupoodnikud isegi püüdma hakata. Tähelepanu tõmbas üks väga vana ja kõva häälega rääkiv mees, kel räbalais riided vereplekkidega kaetud. Astusime sisse söögikohta, seal oli kassa juures kolm vanainimest, kellele kassapidaja midagi kupongide kohta seletada üritas (ei süüvinud asja, kuid see võttis omajagu aega). Käsipuu küljes kõikus kuue erineva kompsuga mees, kes korduvalt üritas midagi küsida, kuid sõnad tema suust lihtsalt ei ulatunud kassapidajani. Kui vanakesed meie eest lõpuks puhvetisse pääsesid, sai kompsudega mees oma küsimuse: „Palju see söömine siin maksab?“ ära küsida, aga vastus ei meeldinud talle üldse ning õiendades, miks kõik nii kallis peab olema, ta sealt ka lahkus. Meie sõime oma buffet’ kiiresti ning pikemalt istuma ei jäänud, polnud lihtsalt ’fiilingut’. Söögisaal, mis kolm aastat tagasi väga kaunis (võib öelda isegi glamuurne) tundus, oli ajale veidi jalgu jäämas: diivanikatted ning kunstlilled olid oma värskust kõvasti kaotanud ning plekk-kahvlid otstest kõverad, aga see oli ainult asja väline külg! Ringi vaadates avastasime, et nii teenindajad kui kliendid olid enamuses meist kõvasti vanemad ning mõned suisa põdurad, meist nooremad olid kas päris lapsed alles või siis noorukid, kes vanemate või vanavanematega kaasa sattunud.
Pärast väikest ning trööstitut puhtalt sammumise huvides ettevõetud jalutuskäiku lähiümbruses, mille jooksul sattusime nii töötavate hotellide parklate äärde kui ka ühe suure mahajäetud hotelli juurde, suundusime ühisel meelel ’koju’ ning tagasiteel suutsin ehmatusega märgata ka noort, kena, saledat naist, kel silm nii hirmsasti sisse löödud, et silmavalge tumepunasega täielikult asendunud, silma alune tumelilla ning kaetud kuivanud vere koorikuga.
Kui varem oli Fremont Street täis igasuguseid meelelahutajaid, kes ootasid kaabusse tasu mingi etteaste või ka Elvise kostüümis viibimise ning fotol naeratamise eest, siis seekord oli paljudel käsi niisama ette sirutatud või siis koguti raha mingiks heategevuseks. Teate, nii ei ole see asi siin sugugi lõbus!
Kas Vegas on haige ja saab homme jälle terveks või on Vegas käpuli, kuna majandusraskustes Ameerika ei lõbutse enam kasiinodes?
Loodame, et esmaspäev on helgem nii Eestis kui Vegases, ja lähme nüüd ära magama!
