Viimased kaks päeva (või noh, mida ma valetan, kogu see aeg, mis me nüüd jälle tagasi Eestis oleme olnud) on olnud väga tegusad, mistõttu lubasin endale juba kell kaheksa õhtul luksust töötegemise asemel hoopis diivanil siidrit limpsida ning ETV vaatamise kõrvale ennast avalikult kiitma asuda…
VÄIKE TÄPSUSTUS (kell 23:00): Kohe pärast eelmise lõigu valmimist alustasin hoopis tänase peresessiooni esmast töötlust ja pärast õhtusööki sain selle valmis ka.
… Nüüd edasi (lubatud kiitlemisega):
- Ma sain Piiskopi arvestuse tehtud! No teate küll. Selle, mille pärast ma eelmises postituses halasin ja kartsin, et ei saagi kooli lõpetatud. Lõppkokkuvõttes (pärast mitmeid õpetajate omavahelisi jutuajamisi, millel pikemalt peatuma ei hakka) osutus arvestuse kättesaamine vähemalt minule ja tegelikult üldse kõigile neile, kes vähegi viitsisid kolmapäeval piisavalt kaua koolis olla ja lisaküsimustele vastata, päris lihtsaks!
- Viimane tundidega koolipäev on niisiis samuti juba möödas! Tegime selle puhul kallite klassikaaslastega ka mõned pildid.
- Praktika aruandes avastas vastuvõtja küll vähemalt kolm vormistusviga, kuid pärast pikemat noomimist ja minu poolt algatatud metsade säästmise üle arutlemist, otsustas siiski mu töö vastu võtta. See tuleb siis nüüd jaanuaris ainult ära kaitsta, aga selle pärast ma ei oska isegi muretseda – küll saab tehtud! Eksam ja 10 pilti tunduvad palju suurema väljakutsena.
- Ostsin loosiga minu hooleks jäänud inimestele jõulukingitused ära!
- Üle pika aja toimus mul täna ka üks perepildistamine. Nimelt kutsuti mind pildistama jõulumeeleolus kolmenädalast väikemeest. No väga pühalikus jõulumeeleolus ta täna tegelikult küll ei olnud ja silmi ei tahtnud ka eriti lahti hoida, aga igati nunnukas sellegipoolest ning loodetavasti saab pere nende esimeste kolmekesi jõulude meenutamiseks päris mitu armsat pilti.
Lisaks koristasime-kaunistasime laste ja Imrega kodu, tõime kuuse tuppa, ehtisime.
Surnuaias käisime ja panime pimedusse teiste tulukeste sekka (ootamatult palu küünlaid oli juba nii mitu päeva enne jõule) ka oma kallite lahkunute juurde mõned laternad küünaldega.
Paar päeva tagasi lugesin kahe ööga läbi Marko Leino lasteraamatu “Jõululugu”, lahistades seejuures sedasi nutta, et ka Imps ei saanud kõrval rahulikult magada.
Piparkoogitainast ostsin ka juba ning mõned heategevuslikud kellukesed.
Niisiis tasapisi on jõulumeeleolu võimust võtmas ning tegelikult on selleks juba ka ülim aeg, sest sõprade ja sugulastega suhtlemiseks on viimasel ajal kooli ja töö kõrvalt tõesti ülemõõdu vähe aega jäänud.
Rahu ja rõõmu, kallid lugejad!