Täna võtsime väga rahulikult. Muskegoni majakate päevavalguses uuesti külastamisest loobusime, sest täpselt samasugune laushall taevas oli nende taustaks eile õhtul juba olemas. Nii lorutasime hommikul kuni väljaregamiseni motellis.
Grand Haven oli 20-minutise autosõidu kaugusel, aga sinna jõudes hakkas vihma tibutama.
Olime suhteliselt nõutud, sest tubaseid alternatiivtegevusi meil välja mõeldud polnud, hommikusöögist oli möödas ainult poolteist tundi. Lõpuks turgatas pähe üks tüütu, aga täiesti tegemata tegevus – shoppamine. Kumbki meist ei viitsi absoluutselt shopata, aga aeg-ajalt on mingeid asju ikkagi vaja. Leidsime lähistel ühe Walmarti ja ostsime natuke pudi-padi koju kaasa ja kohapeal tarbimiseks. Kaks tassi ostsime ka. Siin on hommikusöögi prügimajandus täiesti masendav, kohvi pakutakse enamasti papptopsidest, mis on sageli veel ühekaupa kile sisse mässitud. Mõtlesime juba reisi alguses, et peaks ostma oma tassid, aga olime liiga valivad: otsisime ideaalset pilti ja kuju ja mida iganes. Nüüd ostsime kaks suurt ja punast, nagu paljud kohalikud majakad. Parem hilja, kui üldse mitte, eksole.
Riideosakond oli kuidagi närvavõitu ja kuna vihm jäi järele, ei viitsinud enam uut poodi otsima hakata ja kindlasti leiame ka homme kohvrist mingi puhtama musta särgi selga.
Grand Haveni majakad meeldisid meile mõlemale väga ning päris kahju, et me ühelgi ilusal loojangul nende juurde ei jõua. Muulil siblis palju inimesi: kes püüdis kala, kes jalutas koeraga, kes otsis majakatele täiuslikku kadreeringut.
Holland oli omakorda Grand Havenist pooletunnise sõidu kaugusel ja hotelli jõudsime juba 15.30 ning. Muide, selle sõidu ajal mõistsime, et ega polekski julgenud sinna linna pimedust ootama jääda!
Seega olime oma Holiday Inni jõudes tõesti rahul.
Mis oli tegelikult tore, sest kui viimased kolm ööd olime veetnud päris taluvuse piiri peal “väikestes räpastes motellides”, siis tänane hotell on vahelduseks väga mõnus.
Kuna õhtuks lubas ilmateade ainult halli taevast, siis otsustasimegi jääda lihtsalt hotelli mõnulema. Mängisime lauatennist (Imps võitis), käisime “privaatbasseinis” ujumas, pugisime poest krabatud kraami, Imre vaatas NFL-i pühapäevaseid mänge ja Kairit viis end arvutis kurssi “tõsielukrimi” värskemate uudistega.
Boonusfoto sellest hetkest, kui Imre oli just toonud endale autost jaheduse vastu dressika, ja meist ujus mööda üks veidi eufooriline naine!
