Hommikul astus Imps kohvitops käes motelli terrassile ja avastas, et kõnniteel istuvad inimesed kaasaskantavatel toolidel ja uudistavad mööduvaid traktoreid.
Nii oli! Väikelinna tänavatel põristas ringi lugematu arv ülinunnukaid väiketraktoreid. Mõtisklesime isekeskis terve päeva, et palju neid traktoreid kokku olla võis ja õhtul saime restoranis kohatud paraadil osalenud traktorijuhilt õige vastuse: kokku oli loetud 1200 traktorit.
Traktoristid ise olid ka vägagi värvikad tegelased ning tundub, et põllutöömasinatel on siinmail ka sookvootidega kõik väga hästi ehk naistraktoriste oli igati märkimisväärne kogus. Imre natuke naljatas, et nõukogude naine ei surnudki NSVL-i lagunemisega välja, vaid kolis hoopis Michigani.
Samas olid ka pealtvaatajad teinud märkimisväärseid pigutusi pidupäevaks. Mitmed olid mõne kostüümi või temaatilise T-särgi selga tõmmanud, aga üks perekond oli isegi oma eriti väiksed traktorid suuremaid tervitama rivistanud.
Pärast lugematu hulga traktorite pildistamist ületasime ühe USA pikimatest sildadest – 8 km pikkuse Mackinaci silla.
Muljetavaldav ehitis. Öösel tulime tagasi ka, siis oli isegi veel muljetavaldavam.
Sillaületuse hind oli 4 dollarit ja 9 senti. Sulas makstes oleks saanud 4 dollariga. Mis on väga hea, sest kõigile ületajatel 91 sendi vahetusraha kokkulugemine lõpeks paratamatult miilidepikkuse ummikuga.
McGulpin Point Lighthouse
Järjekordne sümpaatne muuseumikompleks. Tuletorni kõrval oli teine suur vaatamisväärsus, McGulpini kivi. Meile tõi see natuke muige huulile, Eesti randades on sellise suurusega kivid vägagi tavapärane nähtus.
Me oleme harjunud, et Ameerikas on kõik suur, aga seekord oli hoopis ootamatult väike.
Old Mackinac Point Lighthouse
Hästi lossiliku olemusega tuletorn, mille ümber park koos imelise vaatega Mackinaci sillale.
Senise reisi kõige ägedam tuletornimuuseum – süvitsiminejatele väga palju infot majakate tehnilise toimimise kohta, sissepääsupileti hinna sees giidiga tuuritamise võimalus, interaktiivsed eksponaadid. Meie lemmikuks sai laevahukkude “enne ja pärast” osakond, kus üleval oli laevamakett täies hiilguses ja all makett merepõhjas lebavast laevavrakist. Muidugi tasus ära ronimine torni. Kahjuks siin ei lasta inimesi tornitipu välialale, aga ühest aknast oli vaade küll “kümme kümnest”.
Hilise lõuna tegime Darrow’s Family restoranis, kus paha aimamatult seisime kümmekond minutit lauaootejärjekorras, et maha istudes saada teada, et “õlut meie restoranis ei serveerita”. Õnneks sellega halvad üllatused lõppesid, päeva special “Nelja krõbekala taldrik” ja ka jäätisega serveeritud krisipirukas olid lihtsalt suurepärased.
Kuna tuletorniäärne park koos vaatega sillale olid väga muljetavaldavad juba päevavalguses, siis otsustasime jääda kodu poolt vaadates vastaskaldale päikeseloojangut ootama.
Paar tundi vajasid sisustamist ning pikemalt planeerimata võtsime ette väikse roadtripi Michigani kõrvaljärve Huroni kallastel. Paarikümne kilomeetrise autosõidu kaugusel oli Cheboygan linnake koos tuletorniga.
Kaldalt avanes ootamatult vaade veel mitmele vette ehitatud majakale.
Loojangul uitasime uuesti Old Mackinac Point Lighthouse juures ja vaatlesime tuledes Mackinaci silda. Väga ilus oli. Nagu ka tagasisõit üle silla koju, kui sillakonstruktsioonid särasid tuledes nagu jõulukuusk (pildile oli seda keeruline autosõidu pealt püüda, aga jätame oma mällu) ja merevaadet palistas hilisloojangu hõõguv kuma (see on sillaaluse pildil olemas).
