Kitch-iti-kipi
Päeva esimese peatuse tegime Kitch-iti-kipi kristallselge mageveeallika juures. Tõesti oli uskumatult läbipaistev vesi, mille põhjas võis näha “liivavulkaane”, langenud puid, ujumas priskeid lõhelisi ja muud põnevat. Parv, millega allikal sõita sai, oli ka omamoodi lahe asjandus – liikumine toimis kondimootoriga, ratast keerutades liikus parv mööda kahe kalda vahele pingutatud trosse edasi. Ja reisijad pidid isekeskis leidma vabatahtliku(d), kes ratta taha hüppaks, ametlikku juhti parvel polnudki.
Manistique tuletorn
Edasi naasime juba vana tuttava sõbra, Manistique punase majaka juurde, seekord vaatlesime teda vastaskaldalt. Öösel guugeldasime, et eelmise postituse romantikalõhkumismasinad puhastasid põhja settest ja hoidsid sadamaala laevatamiseks piisavalt sügavana. Ühesõnaga, tüübid tegid väga head ja vajalikku tööd, inetupoolse välisilme all tiksus soe ja sõbralik süda.
Seul Choix Point Lighthouse
Lisaks kaunile tornile oli sümpaatne ka muuseumikompleks. Tore muuseumitädi rääkis meile natuke torni ajaloost ja õpetas majaka nime hääldama. Suht halvad õpilased olime, prantsuse keel ikka kuigi hästi põhjamaalase suhu ei sobi.
Torni tipus oli tuuluti, mis muutis seal viibimise tavapärasest palju mõnusamaks, ja hoiatussilt, et valguskeha näppimise eest ootab kuni $5000 trahv. No me siis ei näppinud, eks leiab rahale parematki rakendust.
Epoufette Scenic Overlook – lihtsalt üks kiire koivasirutamise peatus
Cut River Inn – Lõunasöögil selgus, et kui pastie rohke kastmega üle valada, lisada soola ja pipart, siis on tegemist juba päris mõnusa ampsuga. Imre igatahes kiitis heaks ja ütles, et kui kuskil on menüüs valikus ainult pastie ja burger, siis ta võtaks pastie. Nii samm-sammult see sõbrunemine uuega käib.
Cut River Bridge – Väga äge roheline sild. Sillal jalutades sõitis meist mööda paar veoautot, päris hämmastav, kui palju need silla vibreerima ja värisema suutsid panna. Tegime läbi ka pooletunnise matkaraja silla all voolava oja kaldal ja mererannas. Võimas ehitis ja kuigi lühike, siis kõrguste vahe tõttu natuke raske rada – õnneks polnud päev kuigi palav.
St. Ignace – Õhtuks jõudsime St. Ignace linna, kus veedame järgmised 3 ööd ja käisime vaatasime esimese asjana üle kohaliku Wawatam majaka.
Õhtusöögiks võtsime Dusty’s Gourmet Dog House’st smash burgeri ja hot-dogi. Söögikoha seinal oli maakaart, kus sai nööpnõelaga oma kodukandi ära märgistada. Nüüd on seal Eesti koha peal ka märk maas, eks oli juba aeg ka.
