Hommikusöök Ene ja Janeki suvilas. Enne ärasõitu käisime veel kõik koos Villaste “privaatrannas” ja jalutuskäigul pargis.
Seejärel jätsime lahkete võõrustajatega selleks korraks hüvasti ja sõitsime Eagle Bluff tuletorni uudistama. Peninsula State Parkis sattusime enne veel kotkatorni ka miskisugusele treetop laudteele, kus puudelatvade vahel kõndides avanes järvele ja metsale suursugune vaade.
Eagle Bluff tuletorni juures oli paraku mingi üritus käimas – parkimisplats triiki täis – ja nii ootas Imre autos, kuniks Kairit mõned klõpsakad tehtud sai ja sõit jätkus.
Bay Beach Wildlife Sanctuary on võib-olla kõige linnurohkem koht, kus kunagi käinud oleme. Tohutus koguses parte, hanesid ja mõned kured.
Green Bay tuletornid asusid üsna miljööväärtuseta tõõstussadamas ja sealgi piirdusime mõne fotoklõpsakaga.
Õhtul jätsime Wisconsini selja taha ja ööbisime juba Michigani osariigis.
Õhtustasime väga mõnusas sushirestos Kashiwa ja loojangut nautisime Menominee tuletorni juures muulil.
Lisalugu. Põllutöödel said Imre tossud väga tolmuseks ning eelmine päev käis ta neid järvevees loputamas. Ööseks jätsime poolmärjad jalanõud autosse ja hommikul autoukse avades lõi sealt välja pahvak, nagu oleks mõni väiksemat sorti metsaloom seal paar nädalat tagasi hinge heitnud. On oht, et auto vajab reisi lõpus keemilist puhastust, sest päeva jooksul lehk küll lahjenes, kuid ärakadumisest ei saa veel rääkida. Seega ööseks jätsime kossid auto alla tuulduma, natuke loodame, et ehk keegi varastab need öösel ära ja saab sellega teenitud karistuse.
Ei tea, et kas see ongi nii, aga mulle tundub, et päike läheb siin kiiremini looja kui meil. Päike lihtsalt ühel hetkel kaob ja 10 minutit hiljem on pime. See nn. “sinine tund” kestab ca 15 minutit.
Tänane “väike räpane motell” AmericInn by Wyndham Menominee oli puhas ja tuba ameerikalikult suur. Hotellis oli keskööni avatud väike bassein ja kümblustünn ning kümneni õhtul saanuks kasutada jõusaali. Meil polnud küll kummakski energiat.
