USA motellide hommikusöögipuhvetites on üsna tavapärane kiri: “Toit on mõeldud tarbimiseks ainult hommikusöögialal!” No et inimesed jogurtikapist nädala varu tuppa ei tassiks ja pirukaid kõigile jaguks. Mida odavam motell, seda suurem silt. Aga meie pöörasime täna asjad pahupidi ja tõime saali hoopis sööki juurde! Munapudru peale oli pakkuda ainult ketšupit, aga meil oli toas väga mõnusat tomatisalatit-salsat, mille toidukorra täiustamiseks lauda tõime. Jõime eelmisel päeval ostetud suurtest punastest tassidest kohvi, sõime tuunitud hommikusööki ja tundsime end üsna edasijõudnud motellikülastajatena.
Kuigi tulbihooaeg on ammu läbi, siis Hollandi linn on ikkagi täitsa lille löödud. Ju nad teavad, et turistid eeldavad ja ootavad nende linnas palju lilli näha.
Centennial park oli täiesti imeline, pargi keskel vulises samblasamba otsas purskkaev, ümberringi askeldasid lillede vahel kümned oravad. Kohtasime ühte kohalikku koerajalutajat, kes poolnaljatades väitis, et linnaeelarvest kõige priskem osa lähebki neil lillede peale.
Pärast pargis jalutamist ja kahtesadat oravapilti suundusime New Holland pruulikotta keha kinnitama ja Imre sai reisi õlleelamuse. 11-pöördeline viskivaatides laagerdunud stout nimega “Dragon’s Milk” oli ülipõnev lõhnade ja maitsete bukett, kuhu Imre sõnul mahtus terve maailm sisse. Kairit võttis asja lihtsamalt kokku: “Pigem imelik, kui imeline”. Aga enda tellitud stout nimega” “The Poet” maitses tallegi õnneks hästi.
Pärast einestamist läksime pruulikoja poest läbi, sest Imre tahtis kindlasti mõned draakonipiimad kaasa ka võtta. Poes hakkas silma üks põnev vahatatud korgiga pudel, mille samuti kaasa haarasime. Kassas maksime sularahas, Imre andis 100-dollarilise kassiirile, kes küsis, kas on okei, kui ta annab vahetusraha tagasi 1- ja 5-dollarilistes. Draakonipiima nelipakk maksis 18 dollarit ja eksklusiivpudeli hinnaks arvasime suurusjärku 10 dollarit, seega 70 dollarit pisikupüürides tundus tüütult palju. Kui kassiir täpsustas, et tagasi saame siiski ainult napilt 30 dollarit, siis uurisime järgi, mis see põnev pudel maksab ja vastus oli: “55 dollarit”. Viisime pudeli kappi tagasi, maksime 18 raha kaardiga ära ja ohkasime kergendatult.
“Big Red” on Michigani kõige rohkem pildistatud majakas. Mine tea, kes ja kuidas sellise asja kohta statistikat teeb, aga muljetavaldav ja suursugune nägi punane majamajakas välja küll.
Käisime teda päeval vaatamas ja õhtul ka, kuna värvikireva loojangu lootus oli õhus olemas.
Kahjuks veepiiril pikutav pirakas pilv mattis päikse enda sisse ja päris pööraseks värvide mäng ei läinud, aga nagu ikka, loojangu ajal tasub randa vee äärde minna igal juhul.
