Sõitsime kell 10.30 Mackinaci saarele ja tagasi St. Ignace’i 18.00. Praamisõidule kulus vaid 15 põnevat minutit.
Ongi selline saareke, et terve päev kulub hästi kiiresti ära – vabalt võiks seal muidugi veeta ka nädala, sest lisaks linna ilule tundusid ööbimiskohad väga ilusad ja ahvatlevad, aga kindlasti on need ka kallid, sest näiteks juba niisama Grand hotelli lobbysse ja aeda sisenemise eest tuleb igal inimesel maksta 14$.
Kuna me tahtsime palju näha, siis tegime väsitavalt palju samme (Kairitil 24500), sest kuigi saarel on lubatud liikuda ka hobuse või jalgrattaga, siis meie valisime kõndimise.
Imre oli eelmisel päeval mingid külastamisväärsed kohad välja valinud, Kairit teadis peamiselt seda, et kuigi saarel endal ühtki majakat pole, siis minnes peaksime järvel nägema kahte.
Need kaks majakat – Round Island Lighthouse ja Round Island Passage Lighthouse -aga ei olnud tegelikult sugugi näha ainult saartevaheliselt alalt. Tornid paistsid Mackinacile väga paljudsse kohtadesse ja nii sai Kairit jälle üksjagu ka majakapilte teha.
Saar ise on megailus. Sa võid kasvõi terve saare ratta või hobusega läbi sõita või siis piirduda sadamalähedase osaga, mis pakub täitsa piisavalt avastamisrõõmu. Matkaradu leidub asfaltkattega, multšituid, rannaäärse kiviklibuga, puidust treppe, lihtsalt sissetallatud jalgradu.
Sadama ümber on linnake, mille peatänav on sõna otseses mõttes lille löödud: lilli on peenardel, klumpidel, vaasides, pottides, amplites.
Ahmisime seda ilu sisse ja püüdsime kaameraga.
Lühidalt, kui siia Mackinaci silla kanti satute, võtke see aeg ja sõitke sellele autovabale Mackinaci saarele ka!
