Uskumatu, aga minu viimasest blogipostitusest on tõesti möödas juba kuu aega!

See on olnud kiire ja igati põnev kuu!

Kõige tähtsam uudis on kindlasti see, et kool on lõpetatud ning auväärne komisjon pidas mu testivormis kontrollitud teadmisi ning kindlatel teemadel esitatud fotosid piisavalt headeks, et tunnistada mind 4. kategooria fotograafiks. Koos minuga sai sellesama õnne osaliseks 19 FS-15 õpperühma õpilast, kellega homme peame maha viimase klassiõhtu ning laupäeval saame kätte lõputunnistused! Pange tähele, et nüüd me natuke töötame, kujundame välja oma stiili ja hakkame siis kõvasti ilma tegema!

Iseenese silmis olen ma tegelikult juba praegu marjamaal (nojah, tõsi muidugi, et ainult mittemateriaalses mõttes).

Olen oma ametikooli minemise otsusega tagantjärgi ikka väga rahul! Loomulikult ei saa ma oma elu kordusena polütehnikumivabalt uuesti elada, kuid mulle tõesti tundub, et minu jaoks oli kooliskäimine internetiõppest tõhusam. Paljusid asju, mida kooliprogrammi läbimiseks vaja teha oli, poleks ma iseseisvalt ilmselt üldse teinud ning kõige tipuks oleks olnud väga ebatõenäoline sattuda telemajja praktikale ning sealt edasi sinna tööle.

Terve kuu ongi nüüd telemajas töötatud ja ma täiega naudin seda! Õhtul sõidan koju sõna otseses mõttes lauldes ning kui hommikuse ärkamise esimesest ehmatusest üle saan, siis asun rõõmsal meelel ja uute väljakutsete ootuses jälle telemaja poole teele.

Telemajas on mul pildistada kolm suuremat projekti ja hea on see, et Lenka tuli juba praegu ERR-i praktikale, sest muidu oleks mul tööd tõesti lausa liiga palju.

1. Laulukarussell

2. Eesti Laul (Pildil Uku Suviste )

3. Näitlejad diktoritena

Samas oleme töö kõrvalt siiski leidnud aega ka paariks väljasõiduks ning käinud esmaspäeviti Rocca al Mare koolis tantsu keerutamas. Mõlemad väljasõidud olid seotud Meelise ja Carmeniga, kes kõigepealt kutsusid meid linnast välja sünnipäevale ning hiljem käisime kingituse raames nendega koos Endla teatris vaatamas etendust “Kõik naistest”. Etendus oli täitsa vahva, sai nutta ja naerda ning viimast õnneks isegi rohkem. Teemad olid tõsised, karakterid tõetruud ning paralleelid oma või mõne sõbranna eluga lihtsalt tõmmatavad.

Seejärel sõime maitsva õhtusöögi Hea maa restoranis ning mängisime poole ööni Hansalinna hotelli söögisaalis hiina pokkerit. Ilmselt oleksime seal lausa hommikuni sumisenud, kui mitte väsinud administraator poleks meid “väikse valge valega” magama ajanud. Aga igatahes oli taaskord hingekosutav Pärnu-reis.

Sel nädalavahetusel ootavad mind siis ees Tallinna Polütehnikumi lõpuaktus ning Eesti Laulu esimene poolfinaal.

Püsige ETV kanalil! 😉

Mõnikord on nii, et päevad on väga pikad.

Eile õhtul taasalustasime Imrega seltskonnatantsu harrastamist. Ma olen viimasel ajal vähe kodus ja Imre on omakorda sügavale pokkerisse süvenenud, seega ilmselt oli seda pooleteisttunnist silmavaatamist ja üksteise embuses keerlemist (mis meile, vähe treenituile, oli füüsiliselt küll paras katsumus) meile tõesti vaja!

Vaatamata väsimusele tundsin end hiljem, pärast pikka tööpäeva, mis algas “Terevisiooni” pildistamisega 6:45, ja õhtust tantsutundi, mis lõppes 21:30, veel piisavalt tegusana, et töödelda “Terevisiooni” pildid ära. Päeva lõpetasin seejärel alles 3:00 praktikaaruande täienduste väljatrükkimisega.

Hommikul kooli poole sõites sain sõnumi, et mu lõpupildid olid pakiautomaati jõudnud, niisiis sõitsin sealt läbi ning jäin seetõttu kooli veidi hiljaks, aga ma lihtsalt pidin neid kohe nägema! Koolis kordasime eksamiks ning pärast seda sain Rainile oma planeeritavad lõpupildid ka ette näidatud. Ta andis paar ideed, mida võiks ehk parandada või järelejäänud kuu ajaga uuesti proovida. Otseselt vaimustusse ta mu töödest ei sattunud, aga kui olime kõik mu pildid laua peale ritta ladunud ning ta neile kogumis hindava pilgu heitis, ütles ta kokkuvõtteks siiski päris veendunult: “No läbi Sa nendega ei kuku!” Ja teate, nii väga, kui ma ka kunagi ei unistanud efektselt lõpetamisest ning lõputöödena tõeliste meistriteoste esitamisest, siis sellest lausest mulle täna täitsa piisas!

Olen praegu täielikult töölainel. Palju olulisem tundub oma igapäevatööd hästi teha (ja hakata endale uuemaid töövahendeid välja kauplema, et paremaid pilte teha), kui maastiku- või tootefoto lõpupilte vuntsida. Samas on mul tunne, et kui homme praktikaaruanne ära kaitsta, neljapäeval-reedel kõvasti ERR-i tööd teha ja reedel laupäeval pokkeripildistamised üle elada … siis … siis, peaks mingi kogus aega paari lõpupildi parandamiseks isegi tekkima!

Kusjuures nendel kahel hirmkiirel ja veidi pikale veninud päeval olen jõudnud veel mõned tunnid SeeSee Stuudios pilte töödelda, 18 000 sammu teha ning isegi sõpradega suhelda: eile käis Lenka minuga koos “Terevisiooni” pildistamas ning täna tegime “Kontaktist” pilte koos pinginaaber Annikaga.

Homme on tegelikult ka päris hull päev tulemas: aruande kaitsmise järel tuleb eile ja täna tehtud pildid arvutipurki panna ning õhtul ootab juba uue saate salvestus!

Väike orav on uskumatult rõõmus, et ratas nii hoogsalt pöörleb!

Teie aga vaadake “Kontakti” reedel, 13.jaanuaril, kell 22:30!

Taavi Tõnisson, Mart Müürisepp, Kaisa Selde, Anti Kobin

Foto: ERR/Kairit Leibold – saate “Kontakt” salvestus.

Täna mul ühtki kohustuslikku pildistamist ei olnud ja iseenda ees end tervislikele põhjustega välja vabandades ma töötlemise tööle ka ei läinud.

Eile õhtul võtsin hooopis kindlalt plaani, et tänase päeva jooksul vaatan oma fotod üle ning saadan lõputöödeks sobilikud trükki.

Kuna pildid tuleb esitada jaanuari lõpuks, siis kui nüüd trükitud kujul ilmneb, et mõni pilt on nii kehv, et peab uue tegema, siis veel häda pärast jõuan…

Vabandan juba ette, et teile ma praegu ühtegi neist piltidest ei tutvusta. Alles pärast eksamit näete! (Mõni on mul siiski juba kuskil üleval olnud, aga las praegu jääb ikkagi saladuseks, et millised täpselt komisjoni ette jõuavad). Igatahes kulus mul julgelt 6-8 tundi, et valikut teha ning päris mitme teema puhul saatsin trükkimiseks mitu pilti, et lõplik otsus väljatrüki järgi teha.
Ainult niipalju tahan saladusloori kergitada, et kuigi olen elu jooksul ilmselt seni ikka veel kõige rohkem pokkeriturniire pildistanud, siis mitte ükski pokkeripilt sõelale ei jäänud.

Õhtupoolikul käisime Imrega kõndimas, tegime värske lume ning 10 000 sammu nõude valguses päris pika ringi ning imestasime kõvasti, et kus kõik teised uusaastalubadusi täitvad inimesed on. Ilm oli mõnusalt karge, kuiv ja tuuletu. Kõndimiseks loodud. Kuid 1 tunni ja 40 minuti jooksul ei tulnud meile vastu mitte ühtki jooksjat ega kõndijat, nägime ainult ühte jalgratturit ning temagi oli ilmselgelt paadunud sportlane, mitte paksuke, kes end lõpuks toast välja ajanud…
Huvitav, kas kõik on jõusaalides või ei annagi inimesed enam 31. detsembri lookas laua taga tervislike eluviiside lubadusi?

 

Teatava elevusega läksin täna telemajja diktoritekste lugevaid näitlejaid pildistama. Ikkagi minu esimene päris palgaline tööots selles majas!

Enne kiikasin veel oma endise praktikajuhendaja ning arvatava praeguse kolleegi kabinetti, et kas tema on ka juba saabunud, aga ei olnud. Pildistasin siis mõnda aega ning helistasin vaheajal, et millal ta täna majja tuleb.  Telefonis teatas Ülo aga hoopis seda, et tema oli vahepeal otsustanud uut lepingut mitte sõlmida ning kohe uue aasta algusest pensionile jääda… Ahsoo… Nojah… Kokutasin mina siis seal toru otsas mis mina kokutasin, aga Ülo arvas, et küll ma hakkama saan.

Okei, tegelikult on suurem osa tööst ning mitmed töökaaslased mulle muidugi juba praktika käigus tuttavaks saanud, aga ikkagi oli see väga ootamatu ning esimesel hetkel üsna hirmutav uudis.

Kui ma siis veel pärastpoole raadiomajast võtme sain ja Ülo väljakolimise järel imelikult tühjaks ja kõledaks muutunud stuudios seisin, tundsin end seal alguses päris üksildaselt.

Põgenesin turundusosakonna inimeste juurde, kellega vaatasime üle selle nädala pildistamiskava ning korrigeerisime veidi muidki tulevikuplaane. Pärast saatsid nad mulle stuudiosse külla IT-osakonna esindaja Jaani, kes Ülo arvuti minu omaks kohendas. Sahmimist jagus. Kell 17:30 avastasin, et ma ju päev läbi täitsa söömata (aususe huvides tuleb küll märkida, et hommikuse pildistamise ajal pakkus sünnipäevalaps Tiit imemaitsvat kooki, millest tüki ikka endale ka lubasin), tõin kohvikust oma jääkülma tuppa kaks pirukat ning kuuma tee.

Kõige lõpuks istusin maha ning tegin asjalikke asju: töötlesin kiirelt igast pildistatud näitlejast paar-kolm pilti ära ja riputasin avalikku kausta, et need, kel vaja, pildid kiirelt kätte saaks.

Enne lahkumist kiskusin diivani ja lauakese keset põrandat, et koristaja nende alt ja tagant põranda ära märkaks pesta ning tulin koju.

Võtit mõtlikult kaks korda vastupäeva keerates ja seejärel lukuaugust välja tõmmates valdas mind järsku aga täiesti stoiline äratundmine, et see siis saabki nüüd olema Minu Stuudio – juba kolmapäeval keeran sellesama ukse lahti ning asun ruumi iseendaga sisustama.

Ega midagi! Kui juba vette visati, siis tuleb ujuma hakata!

Aasta viimane päev.
Tehakse kokkuvõtteid, lubatakse maad ja ilmad kokku ning loodetakse, et uus tuleb parem, sest ise ollakse kindlasti ju veel töökam, tublim, toredam, saledam (kobedam) ja ilusam kui möödunul.

Ma ei erine!
Juba homme hakkab dieet, ülehomme töö, veel luban uude aastasse lähedastega lähedasemat suhtlemist, kodu ja enda pidevat korrashoidmist, kooli äralõpetamist, kultuurseid meelelahutamisi, huvitavate väljakutsete seadmist ja edukat läbimist ning muidugi teen ma edaspidi vähemalt 10 000 sammu päevas ning õpin paremini tantsima.

Kokkuvõtete tegemine eelmisest aastast pole sugugi nii roosiline, sest sarnaste lubaduste pidamisega lõppeval aastal jäin ma vist üsna jänni. Näiteks soovitud 10 kg allavõtmise asemel olen hoopis 5 kg raskem. Õnneks ma ei teagi täpselt, et mida ma veel lubasin… Õhtul hiljem avame Imrega oma eelmise aasta lõpus Kristi ja Anti juures pudelisse pistetud lubadused ja eks siis selgub… Püsige lainel!

Siinse blogi osas on aga mõned muutused järgmiseks aastaks küll selgunud.
Seoses minu tööleminekuga Eesti Rahvusringäälingusse (ERR) leiate siit järgmisel aastal ilmselt päris palju saadete reklaame ning pilte telesaadete salvestustelt.

Samuti on mul kange soov mõned fotograafilised eriprojektid käsile võtta. (Esialgu on öökapil vaid ideede vihik, aga ühel päeval hakkan pihta ja siis tuleb sellest midagi vahvat … või siis põrun täiega.)
Jaanuaris-veebruaris saab sissekandeid ja tööväliseid pildistamisi ilmselt siiski olema üsna vähe, sest korraga on vaja kool lõpetada, ERR-is sisse elada ning töötlemisega natuke lisaraha ka teenida.

Tänud kõigile, kes on mind siin sel aastal vaatamas käinud ja minu tegemistele kaasa elanud!

Toredat aasta lõppu ning jõukohaseid uue-aasta-lubadusi!

Viimased kaks päeva (või noh, mida ma valetan, kogu see aeg, mis me nüüd jälle tagasi Eestis oleme olnud) on olnud väga tegusad, mistõttu lubasin endale juba kell kaheksa õhtul luksust töötegemise asemel hoopis diivanil siidrit limpsida ning ETV vaatamise kõrvale ennast avalikult kiitma asuda…

VÄIKE TÄPSUSTUS (kell 23:00): Kohe pärast eelmise lõigu valmimist alustasin hoopis tänase peresessiooni esmast töötlust ja pärast õhtusööki sain selle valmis ka.

… Nüüd edasi (lubatud kiitlemisega):

  • Ma sain Piiskopi arvestuse tehtud! No teate küll. Selle, mille pärast ma eelmises postituses halasin ja kartsin, et ei saagi kooli lõpetatud. Lõppkokkuvõttes (pärast mitmeid õpetajate omavahelisi jutuajamisi, millel pikemalt peatuma ei hakka) osutus arvestuse kättesaamine vähemalt minule ja tegelikult üldse kõigile neile, kes vähegi viitsisid kolmapäeval piisavalt kaua koolis olla ja lisaküsimustele vastata, päris lihtsaks!
  • Viimane tundidega koolipäev on niisiis samuti juba möödas! Tegime selle puhul kallite klassikaaslastega ka mõned pildid. 
  • Praktika aruandes avastas vastuvõtja küll vähemalt kolm vormistusviga, kuid pärast pikemat noomimist ja minu poolt algatatud metsade säästmise üle arutlemist, otsustas siiski mu töö vastu võtta. See tuleb siis nüüd jaanuaris ainult ära kaitsta, aga selle pärast ma ei oska isegi muretseda – küll saab tehtud! Eksam ja 10 pilti tunduvad palju suurema väljakutsena.
  • Ostsin loosiga minu hooleks jäänud inimestele jõulukingitused ära!
  • Üle pika aja toimus mul täna ka üks perepildistamine. Nimelt kutsuti mind pildistama jõulumeeleolus kolmenädalast väikemeest. No väga pühalikus jõulumeeleolus ta täna tegelikult küll ei olnud ja silmi ei tahtnud ka eriti lahti hoida, aga igati nunnukas sellegipoolest ning loodetavasti saab pere nende esimeste kolmekesi jõulude meenutamiseks päris mitu armsat pilti.

Lisaks koristasime-kaunistasime laste ja Imrega kodu, tõime kuuse tuppa, ehtisime.

Surnuaias käisime ja panime pimedusse teiste tulukeste sekka (ootamatult palu küünlaid oli juba nii mitu päeva enne jõule) ka oma kallite lahkunute juurde mõned laternad küünaldega.

Paar päeva tagasi lugesin kahe ööga läbi Marko Leino lasteraamatu “Jõululugu”, lahistades seejuures sedasi nutta, et ka Imps ei saanud kõrval rahulikult magada.

Piparkoogitainast ostsin ka juba ning mõned heategevuslikud kellukesed.

Niisiis tasapisi on jõulumeeleolu võimust võtmas ning tegelikult on selleks juba ka ülim aeg, sest sõprade ja sugulastega suhtlemiseks on viimasel ajal kooli ja töö kõrvalt tõesti ülemõõdu vähe aega jäänud.

 

Rahu ja rõõmu, kallid lugejad!

Ma ei uskunud, et mina, kes ma sinna kooli nii väga minna tahtsin ja seda kooli esimesel aastal iga ajurakuga nautisin, teisel õppeaastal niimoodi ütlen, et ma ei viitsi ega taha enam koolis käia.

Ma töötan kolmes erinevas kohas (ERR praktika ja kaks töötlemistööd) ning mulle tundub, et koolipäev raiskab mu väärtuslikku aega, mil ma saaksin praktilise töö käigus palju rohkem õppida ning loodetavasti ka hoopis paremaks fotograafiks saada.

Sel aastal on meil ette nähtud peamiselt praktika ning ainult üks koolipäev, aga kahjuks tundub see koolipäev praegu nagu raske raudne rist mu kaelas. Kolmapäevasel koolipäeval veab end kõikideks tundideks kohale vaid mõni üksik õpilane ning päeva jooksul jõuab maja väisata vaid pool meie klassist.

Siin ON mõttekoht koolile, et fotograafide teise aasta õpe tuleks ümber korraldada!

Arvan, et rohkem tuleks kutsuda kooli oma ala tippe ja teha konkreetseid õppepäevi erinevatel teemadel. Pea kõik meie klassist on vähem või rohkem nimekate fotograafide juures praktikat tegemas – kutsume need juhendajad kohale, las räägivad kõigile, mida nad on juhendamise käigus pidanud vajalikuks juurde õpetada. Või siis käime koos ja iga kord teeb meie seast keegi ülevaate oma töödest ja vahepeal õpitust – õpime õpetaja juhendamisel ja eestvedamisel üksteise käest! Vaatame rohkem üksteise töid, käime ühiselt näitustel, pildistamas või midagi…

…Ärme palun istu seal arvutiklassis, et kirjutada mingeid arusaamatuid koode! Ma tõesti ei usu, et keegi meist endale nende teadmiste baasil ühel päeval nullist kodulehte looma hakkab! Lai silmaring on vahva asi, aga me tulime siiski fotograafiat õppima ja pooleteist aastaga jääb nendessegi teadmistesse nii palju puudujääke, et ärme palun raiska õpilaste väärtuslikku aega veel teiste erialade sügavate lühituvustustega.

Teeme näiteks iseseisvaid projekte. Selliseid, mida me tõesti ise teha tahame (igaüks ise mõtleb teema välja, mida poole aastaga valmis teha: protreefotode portfoolio, koduleht, lühifilm, näituse projekt või kasvõi jõulukalender) ja saame sealjuures asjatundlikku juhendamist ning kaasõpilaste tagasisidet.

Kas teate, et meil on olnud seni ainult üks Lightroomi tund?! Seegi oli Siiri Kumari (osaliselt meie enda poolt tasutud) õppepäeva raames.
Seejuures on mu mõlemas töötluskohas põhiprogramm just Lightroom (mis on mul õnneks juba päris käpas, sest see oli mu töövahend juba ammu enne kooli).

Meil on olnud konkreetne Photoshopi kursus (kuigi ka seda õpet oleks vähemalt mina rohkem vajanud), põgusalt on tutvustatud programme InDesign, Illustrator, Premiere ja on olnud trükkimisega seotud aineid. See kõik kulub marjaks, aga palun praktilisemat fotoõpet juurde – nii nagu see oli esimese aasta alguses!

Minul endal sellest jutust vaevalt enam kasu on, aga ma tean, et Elina ja ehk ka mõni teine mu õpetaja või koolikaaslane loeb ja võitleb järgmiste klasside eest!

*Samuti on lausa rumalus, et meil võib olla ainult üks praktikakoht ja üks praktika juhendaja. Õnneks taipasin ise minna lisaks praktikale ka veel tööle ning olen saanud kolmes kohas rabeledes päris erinevaid kogemusi ja teadmisi. Seetõttu pean aga ühe koha nõude tõttu praktikatundide kokkusaamiseks terve detsembri veel kõvasti pingutama.
Just mitmekülgset praktikat oleks meil vaja ning seda saaks tagada erinevad kohad ja juhendajad.

Aga lõpetagem positiivse noodiga, sest tegelikult pole kooli enam palju järgi jäänud ning loodetavasti saan selle ikka kuidagi lõpetatud.

ERR praktika on osutunud kordades ägedamaks, kui ma ette arvata oskasin ja ka töötluskohad on mul väga toredad! Lahkun oma töökohtadest üsna sageli kallistusega ning tahan väga-väga jälle tagasi minna. Ainult sellest on kahju, et mind on ainult üks ja kuskil ei saa olla nii palju kui tahaks ning ürituste korraldamiseks, puhkamiseks ja mängmiseks jääb ülivähe aega!

Kõige ägedam oli novembris “Laulukarusselli” salvestamispäevade pildistamine. See tähendas  viit tihedat, aga väga nauditavat pikka päeva pildistamist ning töötlemist ilmselt veel päris mitmeks õhtuks, kuid mul on pigem kahju, et see nii kiiresti otsa sai!

Töökad ja toredad:

saatejuhid-ja-band-8501

#Laulukarussell2017 –  bänd ja saatejuhid

Mina olen Kairit – vaimselt terve ja igati kaine mõistuse juures! Siin on mul üks summa raha, mida ma saan kasutada ükskõik kus, millal ja mille ostmiseks. Palun andke mulle selle raha asemele üks paber, millega ma saan oste sooritada ainult kindlas kaupluses kindlate asjade ostmiseks ja kuni kindla kuupäevani!

Kui olete terve lõigu läbi lugenud, kas teile tundub, et esimene lause on tõsi?!

Kuna mõistujutust kindlasti kõik mu kallid inimesed aru ei saa (seda tõendavad igal aastal sünnipäevaks ja jõuludeks laekuvad erinevad kinkekaardid), siis kordan oma meie pere sünnipäevakuu alguse puhul mantrat: ÄRGE KINKIGE MEILE TÄHTPÄEVADEKS KINKEKAARTE! Eelmise aasta postitus mittesoovitud ja soovitud kingituste kohta asub siin.

ETV-s oli mul aga täna au pildistada Tarvot – mõned mu kursusekaaslased on täitsa edukad!

terevisioon-5349

 

Olen viimastel päevadel miskipärast väga palju oma elu keerdkäikude ja kannapöörete peale mõelnud.
Rahulolevalt ja rõõmuga võin öelda, et minu elus on hästi palju toimunud. Oleksin elanud nagu ühe elu jooksul mitu elu korraga või paralleelselt. Minu suhted, lapsed, inimesed, koolid, ametid, reisid – kõigist neist võiks kirjutada raamatu ja mõnest lausa mitu.

Üleeile tekkis mul nende kokkuvõtete ja mälestuste korrastamiste keskel korraks kahtlus, et äkki ma pakin oma kohvrit kokku, sest elu Kairitina hakkab otsa saama. Koolis tuletõrjeõppusel “sissepõlemine” lisas ilmselt sellisele mõttekäigule omalt poolt hoogu. Kuid kui jagasin oma kahtlevat elulõputunnet paari inimesega, polnud raamatu sulgumise häält tegelikult kuulda, mistõttu see seletus ei pidanud  tundetasandil vett kuigi hästi.

Täna sain korraga nagu nuiaga vastu pead. Kuulsin oma seest: “See pole ju üldse see, see on hoopis midagi muud! Sa oled kogunud erinevaid teadmisi, saanud erinevaid kogemusi, sa oled ammutanud endasse edaspidiseks vajalikku ja väärtuslikku. Peagi tuleb hakata saadud infot töötlema ja kasutama. Olulised asjad on ees! Tegelikult on nad juba toimumas. Sa veel ei tea, millise tee Sa millise eesmärgi nimel nüüd ette võtad, aga oled muutusteks ja väljakutseteks valmis!

Ma ei tea tõesti veel, millega ma järgmiseks tegelema hakkan, võib-olla on fotovärk sellega seotud (ma väga loodan, et on, sest see tõesti meeldib mulle), aga isegi kui ei ole, siis tundub, et fotokooli oli millegipärast mu ellu väga-väga vaja.

Hüppan huvi ja põnevusega järgmisesse hetke! Olge teiegi õnnelikud ja avatud!

 

P.S.1 Maltal oli hästi tore ja ma sain isegi peaaegu terveks seal soojas. Pilte näeb siit. Soomes viibisime vahepeal paar päeva ja seal külastasime muuhulgas Mona Hatoumi näitust. Pilte näeb siit. Peterburi kruiisist veetsime enamuse ajast laevas, vaid mõned tunnikesed hulkusime sadama lähistel ja istusime paaris söögikohas. Pildid siin.

P.S.2 Novembris lendame uuesti Maltale (siis juba vana head pokkerit mängima) ja detsembris lähme Floridasse jäähokki vaatama. Reisida on lõbusam kui tšekkida! 😉

malta-5043

 

Nikoni esinduses katsetati täna uut objektiivi 105 mm F1,4E ED. Soovitavad nad seda seal portreefotograafidele. Ma ainult natukene kujutasin ette kui väga hästi sobiks see mulle pokkerifotode jaoks. Valgustundlikkus on megahea ja pokeh superpehme. No väga ideaalne oleks… Väikseks miinuseks oskan küll pidada seda, et lahtise ava korrral on fookusala imeväike ning fokusseerimisel tehtud vead joonistuvad välja väga teravalt – eksimisruum praktiliselt puudub. Aga seal, kus tervavus, seal on see tõesti terav!

Ja siis muidugi see kõge suurem puudus ehk see va hind – 2499 eurot! Unistusel pole ilmselt võimalik kuigi kiirelt täituda. Seda enam, et hetkel sihin endale enne veel 24-70mm 2,8 objektiivi.

Samas ikkagi tore, et korragi sain oma kaamerale midagi head ette keerata ning paar klõpsu teha.

105mm F1,4

105mm F1,4

105mm F3,2 (105mm F2,8 Micro)

105mm F3,2 (105mm F2,8 Micro)

Otsing
Kategooriad:
Arhiiv:
  • veebruar 2017
  • jaanuar 2017
  • detsember 2016
  • november 2016