Kes on mu Instagramis käinud, see on võib-olla märganud, et aeg-ajalt ilmub piltide sekka ikka mõni majakas ja siis seal märksõnade all on muuhulgas üks selline, mida teistel pole: #kassimajakad.

Ma arvan, et üsna paljude asjadega on sedamoodi, et mingi pisikene mõtteseeme tuleb tasahilju kuskilt kosmosest, hakkab vaikselt idanema ja hiljem keegi enam täpselt ei tea, mis oli see esimene hetk või esimene asi, mis mingi suurema mõtete kogumini ja lõpuks tegudeni viis. Nii oleme me Imrega (mu abikaasa, kui keegi miskipärast ei tea, sest ta pole siin nii ammu midagi kirjutanud) üritanud natuke jälgi ajada, et kellel ja millal see mõte tuli, või kes selle esimesena välja ütles, aga seni on asi veel üsna segane ja kardetavasti nii ka jääb.

Mina omalt poolt arvan, et tuletornivärk sai alguse siis, kui me planeerisime oma Hiiumaa perereisi ning otsustasin, et kui juba Hiiumaal olla, siis tuleb vaatamisväärsustena ära külastada võimalikult palju sealseid tuletorne. Umbes pool aastast pärast seda reisi käisime (uuesti) Hiiumaal fototrippijate kogunemisel, kus tuletornid pidid olema lausa peamised pildistamise objektid. (Juhtus küll nii, et tegelikkuses kujunes sellest hoopis üks omamoodi lambafotograafia üritus ning tuletornideni me ei jõudnudki, aga see pole praegu teema.) Vot sinnamineku mõte oli juba üsna kindlalt edasiminek #kassimajakate projekti suunas.

Olime selleks ajaks mõnda Eesti majakat külastanud ja pildistanud ning avastanud, et majakate “jahtimine” on mitmes mõttes otstarbekas tegevus. Kõigepealt asuvad majakad värskes õhus ja enamasti kaunis kohas veekogu läheduses. Samas ei pruugi majakale alati niisama lihtsalt ligi pääseda, mistõttu tuleb ette võtta lühem või pikem jalutuskäik, mis on kasulik meie tervisele. Mõnel juhul tuleb majaka juurde jõudmiseks lausa merele minna – mistõttu avastame meie jaoks uusi ilusaid Eestimaa paiku ja saari, kuhu muidu ilmselt ei satuks. Lisaks on majakatel mingi sümboolselt ilus tähendus – nad hoiavad meid (laevu) õigel teel.

Niisiis mingil hetkel sai meil valmis plaan, et külastame kõiki Eesti majakaid (vähemalt neid, mis töötavad) ja nii dokumenteerimise huvides ka pildistame neid. Sealt edasi mõtlesime välja, et kuna üks meist on fotograaf, siis ei hakka me mitte telefoniga “Tehtud!” klõpse koguma, vaid katsume ikka sellised pildid teha, et endalgi oleks hiljem hea vaadata ning võib-olla isegi välja trükkida.

Aga siis ühel ilusal (tegelikult küll sombusel) päeval sõitsime Inglismaale ja Walesi. Eesti majakatega olime alles alustanud, aga nüüd tekkis kange tahtmine mõned välismaised ka üle vaadata ja saareriigis majakatest juba puudust pole! Käisime oma lühikese reisi jooksul iga päev vähemalt ühte majakat vaatamas. See tasus end ära, sest kõndisime tunde mere ääres, nägime nii palju ilusat ja saime lõpuks ilusad pildid ka. Koguni nii ilusad,  et minu esimene suur väljatrükk lõuendile ongi just ühest Walesi majakast ning ehib nüüd meie kodukabineti seina.

Sealt edasi tegime lõppenud suvel tuletornireisi Narva-Jõesuusse, Mehikoormasse ja Saaremaale. Viimasel juhul vedasime ka sõbrad ühe päevaga viie torni juurde kaasa. Oma agaruses tegelikult üritasime muidugi liiga palju ühe päevaga ära näha, aga mulle tundus, et vähemalt kuni kolmanda tuletornini meeldis see ka sõpradele väga! Olen veendunud, et kui asja veidi rahulikumalt võtta, siis selline eesmärgistatud Eestit mööda tiirutamine on ultramõnus tegevus ja me kindlasti jätkame sellega. Väike soov on leida endale veel mingid merehullud sõbrad, kes meil paari aasta jooksul ka kaugemate majakateni jõuda aitaks, aga esialgu on minu poolt pildistamata majakaid nii mandril kui suurematel saartel veel täitsa mitu! Muidugi käime osade tornide juures ka mitu korda ja teeme mitu pilti, sest erinevatel aastaaegadel ja ilmastikutingimustes on nad ju väga erinevad.

Täna käisime Suurupi ülemises tuletornis lõpuks ka sees ekskursioonil (väljast oleme seda korduvalt piilumas ja pildistamas äinud) ja muuhulgas soetasime Eesti tuletorni passi.

Niisiis, kui keegi sõpradest tahab projektile #kassimajakad kaasa aidata, siis kutsuge meid oma tuletornidega seotud reisidele kaasa!

Ma olen juba päris pikalt maailmas ringi käinud ning tean, et inimesed ja suhted on erinevad. Olen aru saanud, et mul pole mingit põhjust pidada ennast teistest paremaks (ega ka halvemaks) või kellelegi tema elukorralduse pärast kaasa tunda. Nagunii ma ei tea ühelgi juhul kogu tõde ega oska võõra mätta otsast kõiki võimalusi ja vajadusi hinnata.
Niisiis räägin ma edasi puhtalt endast ja isiklikust arusaamast minu suhte kohta.

Nagu ma ei vaja puhkust oma jalast või käest, isegi mitte siis, kui ma neid parasjagu otseselt ei kasuta, nii ei ole ma kunagi ka Imrest eraldiolekut vajanud.

Minu jaoks on Imre minuga põhimõtteliselt nagu sama inimene – vaimsel tasandil minu teine pool.

Pea kümme aastat töötasime mõlemad kodukontoris, nädalas eraldi veedetud tunnid sai hõlpsasti kahe käe sõrmedel kokku arvutada ja sageli jäi üks käsi ülegi. Seejuures pole ma kunagi tundnud, et tema kohalolek mind häiriks või ma tahaks “puhkuse võtta”. Tõsi, minu kooli- ja seejärel tööleminekuga on asjad veidi muutunud ja me veedame lahus harjumatlt palju tunde. Nüüd tekib ka meil juba neid olukordi, kus tunneme, et oleme liiga palju lahus olnud ning tuleb endale paar muudest asjadest vaba päeva võtta, et midagi koos kogeda.

Pidev koosolemine ei ahista(nud) mind aga mitte kuidagi. Selge see, et me kogu aeg ei vestle ning ainult voodis ka aega ei veeda. Sageli teeme samas majas tundide viisi omi asju vaikuses ja eraldi tubades. See on seesama võrdlus, et isegi kui ma istun või pikutan ja jalgu otseselt ei kasuta, on hea teada, et need on mu küljes olemas, et soovi korral kohe tõusta ning kõndida.

Loomulikult käime me mõnedes kohtades (tema Jokker.ee koosolekul või mina sõbrannaga kohvikus) ka eraldi, kuid enamasti on nii, et kui mõnel kutsel on aimata märge, et see kehtib vaid ühele, siis jätame pigem minemata, sest poolikuna on tegelikult üsna ebamugav ringi liikuda.

Tohvri, Hiiumaa (Fototripile Hiiumaale lubati Imre kaasa võtta ja meil oli väga tore.)

Täna oli jälle näitlejate pildistamise päev, sest järgmisel nädalal astuvad diktoritena üles Priit Strandberg, Katrin Valkna, Jarmo Reha, Andres Roosileht, Roland Laos, Marta Laan ja Meelis Sarv.

Mina ei tea, millest see sõltub, aga vahel on diktorite pildistamine lausa passipildi tegemise moodi (hea, kui kiiresti tehtud saab ja võimalikult tõsiselt), teinekord on isegi mõni kogenud näitleja enne lugemist nii närvis, et ei suuda ei poseerida ega ka loomulik olla, kolmas kord on aga pildistamine lausa lust. Täna oli siis õnneks jälle see “kolmas kord”! Naised olid lihtsalt armsad ja toredad, aga kõik mehed tegid lausa ilma igasuguse nurumiseta erinevaid nägusid või võtsid koguni poose. Kõik see käis seejuures kiiresti ja meeleolukalt. Tänud asjaosalistele!

Allpool aga sellest, millega õhtul kohe päris mitu tundi jutti tegelesin.  “Fotosessioon Rolandiga” kestis ise alla 5 minuti, aga pärast sain piltidega mängida poole ööni. Mitte sellepärast, et midagi oleks olnud hirmsasti töödelda vaja, aga tema erinevaid näoilmeid vaadates, tuli mul muuhulgas mõte teha üks “lihtne kollaaž”.

Aga tegelikult ei ole asjad selle kollaažitamisega nii lihtsad, et võtad portsu pilte, laod need ritta ja voilà, ongi valmis! Kõigepealt võib ju kiirelt ära otsustada, et teed ruudukujulise kollaaži! Ruut on hetkel mu lemmikformaat, seetõttu see ei olnud tõesti kuigi keeruline küsimus! Selle, et ka kõik osapildid saavad ruudu kuju, otsustasin samuti üsna kiiresti (kuigi vahepeal katsetasin siiski ka ristkülikuid), aga rittasättimise endaga oli hoopis keerulisem lugu. Kas panna vasakule pööratud pead paremale või vasakule? Kas panna lahtisemad suud ühte ritta või nurkadesse? Kas panna naeratused üles ja tõsisemad pildid alla või hoopis kõik vaheldumisi? No lõpuks sai päris mitu varianti ja oma arvamuse said öelda isegi mu pereliikmed.

Mingil hetkel tundus, et põnevama väljanägemise saaks kogum siis, kui osad pildid must-valgeks muuta. Aga millised? Taaskord hulk katsetusi, kus vahepal said ka päris kõik pildid hallidesse toonidesse keeratud. Seejärel oli mul hunnik erinevaid valikuid ja neid ekraanil kõrvutades tekkis kogemata näiteks selline pildimäng:

Aga see polnud veel kõik, sest tekkinud mosaiike kordamööda ekraanil vahetades ilmnes vahva liikumine, mille jäädvustamiseks tegin oma elu teise (?) GIF-i. Kuna eelmise sarnase liikuva pildi valmistamisest oli möödas aastaksest paar, siis ma muidugi ei mäletanud, kuidas see üldse käib, ja pidin ka Google’i abi kasutama.

Liikumise aktiveerimiseks klõpsa pilt lahti!

Nii möödusidki tunnid linnutiivul ning magamiseks jäi üsna vähe järele. Õnneks algavad mu homsed pildistamised alles pärastlõunal.

Kirjutamiseni!

Kõigepealt olen sunnitud emotsionaalselt õhkama, et selle ürituse korraldamisel kaasalöömine oli megapõnev kogemus! Superägedad, töökad, sõbralikud, enamasti üksmeelsed ja professionaalsed olid nii mu töökaaslased, esinejad kui ka kõik muud organiseerimisega seotud inimesed.

Pärast igati kordaläinud ja rekordilise koguse hääletamisi kogunud saate lõppu kuuldud kriitika ning pahased kommentaarid teemadel, et vaheklipid või saatejuhid ei meeldinud ning Kerli laulu poolt ei saanud mingil ajal hääletada, teevad natuke kurvaks, kuid samas lihtsalt kinnitavad paari, mulle juba pokkeriürituste korraldamisel selgeks saanud, tõsiasja:

  1. Alati saab paremini!
  2. Kriitikat vältida on kõige lihtsam nii, et ei tee üldse mitte midagi!

Osa nurinast on ju nurisejate mätta otsast vaadates õigustatud ka, aga samas on selge, et kõigile korraga meeldida ongi võimatu. Palju asju tehakse kindlasti järgmisel aastal nagunii teistmoodi ja eriti loodan, et hääletamisel võimalikult vähe tõrkeid esineks ja veebiülekanne oleks sama sujuv nagu telekas. Minule endale meeldiks ka, kui “Tujurikkuja” ei poeks Eesti Laulu sisse, vaid jätkaks iseseisvalt, sest mõlemad on väga lahedad saated, aga minu hinnangul kokku nagu hästi ei sobinud. Ma tahaks Eesti Laulule lihtsalt veidi glamuursemat kastet! Samas on rida inimesi väitnud, et neile meeldisid just vaheklipid, kuid nõrgaks või liiga üheülbalisteks jäid hoopis laulud. Viimasega küll ise nõustuda ei tahaks!

Nagu paljud teavad, astus mulle hästi suur elevant juba lapsena kõrva peale ning ka rütmitunne on mul üsna puudulik, seega ei oska ma muusikalises mõttes tegelikult mingeid hinnanguid anda ning kuna kuulsin laule väga mitu korda ning pildistamise kaudu suhtlesin korduvalt kõigi esinejatega, siis finaalpäevaks olid kõik lood ja esinejad mulle omamoodi armsaks saanud ning kahju oli kõigist saba lõppu jäänutest ja hea meel oli kõigi võitjate üle. Kui siiski oleksin pidanud oma edetabeli koostama, oleksin tippu lükanud ilmselt Rasmuse, Kerli ja Ariadne.

ERR fotograafidest olime platsil kolmekesi: mina, Aurelia ja Lenka. Lenka ja Aurelia pildistasid koos teiste fotograafidega saali keskossa paigutatud fotograafide poodiumilt, mina aga olin lava kõrval kaamerate juures, nii saime ERR-i jaoks väga palju ja täitsa erinevaid pilte. Kõiki pole veel üles pandudki ja suures osas ilmselt jäävadki tegijatele endale.

Näitan teile siin aga nüüd valikut minu tehtud fotodest (sorteerisin need artistide kaupa hääletamise tulemuste järjekorras).
1. Koit Toome ja Laura, “Verona”

 

2. Kerli Kõiv, Brian Ziff, “Spirit Animal”

3. Rasmus Rändvee, “This Love”

4. Whogaux & Karl-Kristjan feat. Maian, “Have You Now”

 

5. Ivo Linna, “Suur loterii”

6. Ariadne, “Feel Me Now”

7. Liis Lemsalu, “Keep Running”

8. Lenna Kuurmaa, “Slingshot”

9. Daniel Levi, “All I Need”

10. Elina Born, “In or Out”

Valik muid pilte:

               

Uskumatu, aga minu viimasest blogipostitusest on tõesti möödas juba kuu aega!

See on olnud kiire ja igati põnev kuu!

Kõige tähtsam uudis on kindlasti see, et kool on lõpetatud ning auväärne komisjon pidas mu testivormis kontrollitud teadmisi ning kindlatel teemadel esitatud fotosid piisavalt headeks, et tunnistada mind 4. kategooria fotograafiks. Koos minuga sai sellesama õnne osaliseks 19 FS-15 õpperühma õpilast, kellega homme peame maha viimase klassiõhtu ning laupäeval saame kätte lõputunnistused! Pange tähele, et nüüd me natuke töötame, kujundame välja oma stiili ja hakkame siis kõvasti ilma tegema!

Iseenese silmis olen ma tegelikult juba praegu marjamaal (nojah, tõsi muidugi, et ainult mittemateriaalses mõttes).

Olen oma ametikooli minemise otsusega tagantjärgi ikka väga rahul! Loomulikult ei saa ma oma elu kordusena polütehnikumivabalt uuesti elada, kuid mulle tõesti tundub, et minu jaoks oli kooliskäimine internetiõppest tõhusam. Paljusid asju, mida kooliprogrammi läbimiseks vaja teha oli, poleks ma iseseisvalt ilmselt üldse teinud ning kõige tipuks oleks olnud väga ebatõenäoline sattuda telemajja praktikale ning sealt edasi sinna tööle.

Terve kuu ongi nüüd telemajas töötatud ja ma täiega naudin seda! Õhtul sõidan koju sõna otseses mõttes lauldes ning kui hommikuse ärkamise esimesest ehmatusest üle saan, siis asun rõõmsal meelel ja uute väljakutsete ootuses jälle telemaja poole teele.

Telemajas on mul pildistada kolm suuremat projekti ja hea on see, et Lenka tuli juba praegu ERR-i praktikale, sest muidu oleks mul tööd tõesti lausa liiga palju.

1. Laulukarussell

2. Eesti Laul (Pildil Uku Suviste )

3. Näitlejad diktoritena

Samas oleme töö kõrvalt siiski leidnud aega ka paariks väljasõiduks ning käinud esmaspäeviti Rocca al Mare koolis tantsu keerutamas. Mõlemad väljasõidud olid seotud Meelise ja Carmeniga, kes kõigepealt kutsusid meid linnast välja sünnipäevale ning hiljem käisime kingituse raames nendega koos Endla teatris vaatamas etendust “Kõik naistest”. Etendus oli täitsa vahva, sai nutta ja naerda ning viimast õnneks isegi rohkem. Teemad olid tõsised, karakterid tõetruud ning paralleelid oma või mõne sõbranna eluga lihtsalt tõmmatavad.

Seejärel sõime maitsva õhtusöögi Hea maa restoranis ning mängisime poole ööni Hansalinna hotelli söögisaalis hiina pokkerit. Ilmselt oleksime seal lausa hommikuni sumisenud, kui mitte väsinud administraator poleks meid “väikse valge valega” magama ajanud. Aga igatahes oli taaskord hingekosutav Pärnu-reis.

Sel nädalavahetusel ootavad mind siis ees Tallinna Polütehnikumi lõpuaktus ning Eesti Laulu esimene poolfinaal.

Püsige ETV kanalil! 😉

Mõnikord on nii, et päevad on väga pikad.

Eile õhtul taasalustasime Imrega seltskonnatantsu harrastamist. Ma olen viimasel ajal vähe kodus ja Imre on omakorda sügavale pokkerisse süvenenud, seega ilmselt oli seda pooleteisttunnist silmavaatamist ja üksteise embuses keerlemist (mis meile, vähe treenituile, oli füüsiliselt küll paras katsumus) meile tõesti vaja!

Vaatamata väsimusele tundsin end hiljem, pärast pikka tööpäeva, mis algas “Terevisiooni” pildistamisega 6:45, ja õhtust tantsutundi, mis lõppes 21:30, veel piisavalt tegusana, et töödelda “Terevisiooni” pildid ära. Päeva lõpetasin seejärel alles 3:00 praktikaaruande täienduste väljatrükkimisega.

Hommikul kooli poole sõites sain sõnumi, et mu lõpupildid olid pakiautomaati jõudnud, niisiis sõitsin sealt läbi ning jäin seetõttu kooli veidi hiljaks, aga ma lihtsalt pidin neid kohe nägema! Koolis kordasime eksamiks ning pärast seda sain Rainile oma planeeritavad lõpupildid ka ette näidatud. Ta andis paar ideed, mida võiks ehk parandada või järelejäänud kuu ajaga uuesti proovida. Otseselt vaimustusse ta mu töödest ei sattunud, aga kui olime kõik mu pildid laua peale ritta ladunud ning ta neile kogumis hindava pilgu heitis, ütles ta kokkuvõtteks siiski päris veendunult: “No läbi Sa nendega ei kuku!” Ja teate, nii väga, kui ma ka kunagi ei unistanud efektselt lõpetamisest ning lõputöödena tõeliste meistriteoste esitamisest, siis sellest lausest mulle täna täitsa piisas!

Olen praegu täielikult töölainel. Palju olulisem tundub oma igapäevatööd hästi teha (ja hakata endale uuemaid töövahendeid välja kauplema, et paremaid pilte teha), kui maastiku- või tootefoto lõpupilte vuntsida. Samas on mul tunne, et kui homme praktikaaruanne ära kaitsta, neljapäeval-reedel kõvasti ERR-i tööd teha ja reedel laupäeval pokkeripildistamised üle elada … siis … siis, peaks mingi kogus aega paari lõpupildi parandamiseks isegi tekkima!

Kusjuures nendel kahel hirmkiirel ja veidi pikale veninud päeval olen jõudnud veel mõned tunnid SeeSee Stuudios pilte töödelda, 18 000 sammu teha ning isegi sõpradega suhelda: eile käis Lenka minuga koos “Terevisiooni” pildistamas ning täna tegime “Kontaktist” pilte koos pinginaaber Annikaga.

Homme on tegelikult ka päris hull päev tulemas: aruande kaitsmise järel tuleb eile ja täna tehtud pildid arvutipurki panna ning õhtul ootab juba uue saate salvestus!

Väike orav on uskumatult rõõmus, et ratas nii hoogsalt pöörleb!

Teie aga vaadake “Kontakti” reedel, 13.jaanuaril, kell 22:30!

Taavi Tõnisson, Mart Müürisepp, Kaisa Selde, Anti Kobin

Foto: ERR/Kairit Leibold – saate “Kontakt” salvestus.

Täna mul ühtki kohustuslikku pildistamist ei olnud ja iseenda ees end tervislikele põhjustega välja vabandades ma töötlemise tööle ka ei läinud.

Eile õhtul võtsin hooopis kindlalt plaani, et tänase päeva jooksul vaatan oma fotod üle ning saadan lõputöödeks sobilikud trükki.

Kuna pildid tuleb esitada jaanuari lõpuks, siis kui nüüd trükitud kujul ilmneb, et mõni pilt on nii kehv, et peab uue tegema, siis veel häda pärast jõuan…

Vabandan juba ette, et teile ma praegu ühtegi neist piltidest ei tutvusta. Alles pärast eksamit näete! (Mõni on mul siiski juba kuskil üleval olnud, aga las praegu jääb ikkagi saladuseks, et millised täpselt komisjoni ette jõuavad). Igatahes kulus mul julgelt 6-8 tundi, et valikut teha ning päris mitme teema puhul saatsin trükkimiseks mitu pilti, et lõplik otsus väljatrüki järgi teha.
Ainult niipalju tahan saladusloori kergitada, et kuigi olen elu jooksul ilmselt seni ikka veel kõige rohkem pokkeriturniire pildistanud, siis mitte ükski pokkeripilt sõelale ei jäänud.

Õhtupoolikul käisime Imrega kõndimas, tegime värske lume ning 10 000 sammu nõude valguses päris pika ringi ning imestasime kõvasti, et kus kõik teised uusaastalubadusi täitvad inimesed on. Ilm oli mõnusalt karge, kuiv ja tuuletu. Kõndimiseks loodud. Kuid 1 tunni ja 40 minuti jooksul ei tulnud meile vastu mitte ühtki jooksjat ega kõndijat, nägime ainult ühte jalgratturit ning temagi oli ilmselgelt paadunud sportlane, mitte paksuke, kes end lõpuks toast välja ajanud…
Huvitav, kas kõik on jõusaalides või ei annagi inimesed enam 31. detsembri lookas laua taga tervislike eluviiside lubadusi?

 

Teatava elevusega läksin täna telemajja diktoritekste lugevaid näitlejaid pildistama. Ikkagi minu esimene päris palgaline tööots selles majas!

Enne kiikasin veel oma endise praktikajuhendaja ning arvatava praeguse kolleegi kabinetti, et kas tema on ka juba saabunud, aga ei olnud. Pildistasin siis mõnda aega ning helistasin vaheajal, et millal ta täna majja tuleb.  Telefonis teatas Ülo aga hoopis seda, et tema oli vahepeal otsustanud uut lepingut mitte sõlmida ning kohe uue aasta algusest pensionile jääda… Ahsoo… Nojah… Kokutasin mina siis seal toru otsas mis mina kokutasin, aga Ülo arvas, et küll ma hakkama saan.

Okei, tegelikult on suurem osa tööst ning mitmed töökaaslased mulle muidugi juba praktika käigus tuttavaks saanud, aga ikkagi oli see väga ootamatu ning esimesel hetkel üsna hirmutav uudis.

Kui ma siis veel pärastpoole raadiomajast võtme sain ja Ülo väljakolimise järel imelikult tühjaks ja kõledaks muutunud stuudios seisin, tundsin end seal alguses päris üksildaselt.

Põgenesin turundusosakonna inimeste juurde, kellega vaatasime üle selle nädala pildistamiskava ning korrigeerisime veidi muidki tulevikuplaane. Pärast saatsid nad mulle stuudiosse külla IT-osakonna esindaja Jaani, kes Ülo arvuti minu omaks kohendas. Sahmimist jagus. Kell 17:30 avastasin, et ma ju päev läbi täitsa söömata (aususe huvides tuleb küll märkida, et hommikuse pildistamise ajal pakkus sünnipäevalaps Tiit imemaitsvat kooki, millest tüki ikka endale ka lubasin), tõin kohvikust oma jääkülma tuppa kaks pirukat ning kuuma tee.

Kõige lõpuks istusin maha ning tegin asjalikke asju: töötlesin kiirelt igast pildistatud näitlejast paar-kolm pilti ära ja riputasin avalikku kausta, et need, kel vaja, pildid kiirelt kätte saaks.

Enne lahkumist kiskusin diivani ja lauakese keset põrandat, et koristaja nende alt ja tagant põranda ära märkaks pesta ning tulin koju.

Võtit mõtlikult kaks korda vastupäeva keerates ja seejärel lukuaugust välja tõmmates valdas mind järsku aga täiesti stoiline äratundmine, et see siis saabki nüüd olema Minu Stuudio – juba kolmapäeval keeran sellesama ukse lahti ning asun ruumi iseendaga sisustama.

Ega midagi! Kui juba vette visati, siis tuleb ujuma hakata!

Aasta viimane päev.
Tehakse kokkuvõtteid, lubatakse maad ja ilmad kokku ning loodetakse, et uus tuleb parem, sest ise ollakse kindlasti ju veel töökam, tublim, toredam, saledam (kobedam) ja ilusam kui möödunul.

Ma ei erine!
Juba homme hakkab dieet, ülehomme töö, veel luban uude aastasse lähedastega lähedasemat suhtlemist, kodu ja enda pidevat korrashoidmist, kooli äralõpetamist, kultuurseid meelelahutamisi, huvitavate väljakutsete seadmist ja edukat läbimist ning muidugi teen ma edaspidi vähemalt 10 000 sammu päevas ning õpin paremini tantsima.

Kokkuvõtete tegemine eelmisest aastast pole sugugi nii roosiline, sest sarnaste lubaduste pidamisega lõppeval aastal jäin ma vist üsna jänni. Näiteks soovitud 10 kg allavõtmise asemel olen hoopis 5 kg raskem. Õnneks ma ei teagi täpselt, et mida ma veel lubasin… Õhtul hiljem avame Imrega oma eelmise aasta lõpus Kristi ja Anti juures pudelisse pistetud lubadused ja eks siis selgub… Püsige lainel!

Siinse blogi osas on aga mõned muutused järgmiseks aastaks küll selgunud.
Seoses minu tööleminekuga Eesti Rahvusringäälingusse (ERR) leiate siit järgmisel aastal ilmselt päris palju saadete reklaame ning pilte telesaadete salvestustelt.

Samuti on mul kange soov mõned fotograafilised eriprojektid käsile võtta. (Esialgu on öökapil vaid ideede vihik, aga ühel päeval hakkan pihta ja siis tuleb sellest midagi vahvat … või siis põrun täiega.)
Jaanuaris-veebruaris saab sissekandeid ja tööväliseid pildistamisi ilmselt siiski olema üsna vähe, sest korraga on vaja kool lõpetada, ERR-is sisse elada ning töötlemisega natuke lisaraha ka teenida.

Tänud kõigile, kes on mind siin sel aastal vaatamas käinud ja minu tegemistele kaasa elanud!

Toredat aasta lõppu ning jõukohaseid uue-aasta-lubadusi!

Viimased kaks päeva (või noh, mida ma valetan, kogu see aeg, mis me nüüd jälle tagasi Eestis oleme olnud) on olnud väga tegusad, mistõttu lubasin endale juba kell kaheksa õhtul luksust töötegemise asemel hoopis diivanil siidrit limpsida ning ETV vaatamise kõrvale ennast avalikult kiitma asuda…

VÄIKE TÄPSUSTUS (kell 23:00): Kohe pärast eelmise lõigu valmimist alustasin hoopis tänase peresessiooni esmast töötlust ja pärast õhtusööki sain selle valmis ka.

… Nüüd edasi (lubatud kiitlemisega):

  • Ma sain Piiskopi arvestuse tehtud! No teate küll. Selle, mille pärast ma eelmises postituses halasin ja kartsin, et ei saagi kooli lõpetatud. Lõppkokkuvõttes (pärast mitmeid õpetajate omavahelisi jutuajamisi, millel pikemalt peatuma ei hakka) osutus arvestuse kättesaamine vähemalt minule ja tegelikult üldse kõigile neile, kes vähegi viitsisid kolmapäeval piisavalt kaua koolis olla ja lisaküsimustele vastata, päris lihtsaks!
  • Viimane tundidega koolipäev on niisiis samuti juba möödas! Tegime selle puhul kallite klassikaaslastega ka mõned pildid. 
  • Praktika aruandes avastas vastuvõtja küll vähemalt kolm vormistusviga, kuid pärast pikemat noomimist ja minu poolt algatatud metsade säästmise üle arutlemist, otsustas siiski mu töö vastu võtta. See tuleb siis nüüd jaanuaris ainult ära kaitsta, aga selle pärast ma ei oska isegi muretseda – küll saab tehtud! Eksam ja 10 pilti tunduvad palju suurema väljakutsena.
  • Ostsin loosiga minu hooleks jäänud inimestele jõulukingitused ära!
  • Üle pika aja toimus mul täna ka üks perepildistamine. Nimelt kutsuti mind pildistama jõulumeeleolus kolmenädalast väikemeest. No väga pühalikus jõulumeeleolus ta täna tegelikult küll ei olnud ja silmi ei tahtnud ka eriti lahti hoida, aga igati nunnukas sellegipoolest ning loodetavasti saab pere nende esimeste kolmekesi jõulude meenutamiseks päris mitu armsat pilti.

Lisaks koristasime-kaunistasime laste ja Imrega kodu, tõime kuuse tuppa, ehtisime.

Surnuaias käisime ja panime pimedusse teiste tulukeste sekka (ootamatult palu küünlaid oli juba nii mitu päeva enne jõule) ka oma kallite lahkunute juurde mõned laternad küünaldega.

Paar päeva tagasi lugesin kahe ööga läbi Marko Leino lasteraamatu “Jõululugu”, lahistades seejuures sedasi nutta, et ka Imps ei saanud kõrval rahulikult magada.

Piparkoogitainast ostsin ka juba ning mõned heategevuslikud kellukesed.

Niisiis tasapisi on jõulumeeleolu võimust võtmas ning tegelikult on selleks juba ka ülim aeg, sest sõprade ja sugulastega suhtlemiseks on viimasel ajal kooli ja töö kõrvalt tõesti ülemõõdu vähe aega jäänud.

 

Rahu ja rõõmu, kallid lugejad!

Otsing
Kategooriad:
Arhiiv:
  • oktoober 2017
  • mai 2017
  • aprill 2017
  • märts 2017