Imre tegi enne jaani meie ajutise blogi “Triobetiga Las Vegases” viimase sissekande ja nii on minul jälle aeg siinsetele eluolublogi radadele naasta.

Annan endale aru, et kirjandusliku väljandusoskuse poolest jään oma armsale abikaasale alla, kuid kuna tema on pigem projektipõhine (peab oleme mingi kindel teema ja põhjus) kirjutaja, mina aga ajan taga kroonikalaadset järjepidevust, siis olen “sunnitud” jätkama ja vähemalt minu fännid saavad oma osa siin kätte.

Olen ses mõttes sarnases seisus Lenkaga, kelle fotograafist kallim Klamber lihtsalt ei taha pere- või sõpruskondlikel üritustel tööd (ehk fotosid) teha ja nii peab Lenka mälestuste talletamisepildid ise tegema, sest tegemata seda tööd ju jätta ka ei saa! Võib-olla ühel päeval hakkab siis ka meie peres Imre ise perepilte tegema :P. Tegelikult oli aga Triobeti blogi ajal kehtestatud tööjaotus, et tema kirjutab ja mina pildistan, muidugi kõigile asjaosalistele parim.

Oleme olnud Eestis tagasi nädala jagu päevi ja on need vast sisutihedad päevad olnud! Reisihullus oleks nagu jätkunud, omaette kodus lorutada pole üldse mahti olnud (see pole kurtmine, vaid lihtsalt fakt).

16.06 saabusime Eestisse otse kalli lapse sünnipäevale;

17.06. lõpetas vanim laps põhikooli;

Põhikoolitatud lapsega

Põhikoolitatud lapsega

18.06 pildistasin Paf Live turniiri;

19.06. käisid Siboldid ja Klambrid külas;

20.06 toimus ETPF-i juhatuse koosolek (kui kellelegi uudis, siis tunnistan üles, et jah, pärast aastaid kestnud vastuolekut, olin miskipärast nende “valimiste ajal” nõus juhatuse liikmeks hakkama);

– õhtul aga tuli öökülla Katrin (minu elu üks inspireerivamatest sõpradest) Tartust – oh, kui ammu polnud ma teda näinud! – veinitasime ja rääkisime

21.06 käisin koos Karini ja õpetajatega pildistamas TPT lõpuaktust (Pildid leiate Tallinna Polütehnikumi FB-st: seal albumis on koos kõigi meie nelja fotod [minu omad esimestena], aga aja kokkuhoiu huvides tegi töötluse Rain üksinda. Aitäh, sest tõesti on mulle endale liiga palju töötlemata pilte arvutisse kogunenud!);

– lisaks sai notaris käidud ja ETPF-i juhatuse uus koosseis ära vormistatud;

22.06 otsustasid lapsed, et aeg on lastetubade remondiga alustada ning mina omakorda leidsin, et ääretult vajalik on aed korda teha – nii sai üks tuba tühjaks tõstetud ja aias põõsaalused rohitud nimg muru niidetud;

23.06 jaanilaupäeva veetsime väikselt ja peaaegu vaikselt ema-Vello ja õe Kaidi perega Kuivojal. Imre käis koos Anetiga sel hooajal esimest korda meres ujumas. Mina vaatasin seda jama kaldalt, aga pärast “hüppasin” saunalavalt veel külmema veega basseini lausa kolm korda!

Sütti, sütti, lõke!

Sütti, sütti, lõke!

Suvi on hoogsalt alanud ning tõotab samas rütmis jätkuda – homme puhkame või teeme remonti, aga ülehomme põrutame perega Saaremaale suvitama!

P.S. Nii palju siis USA reisist veel, et kõige ägedam matkarada on minu kogemuse kohaselt Zioni Narrows.

Suuskadeta suusasportlane

Suuskadeta suusasportlane

 

Siin teile ühed vallatuvõitu lambid Wynni hotellist, aga blogi peame ajutiselt Jokker.ee lehel.

Wynni lambid

Isegi Pipi teadis, et kooliskäijate eeliseks on pühad ja vaheajad! Eile olid mul selle kooliaasta viimased tunnid!

Mingi ime läbi olin poolaasta jooksul enese teadmata või lausa vastu iseeneda teadmist siiski nii tubli olnud, et sain pea kõikides ainetes lõpptulemusena arvestuse näiliselt kergesti kätte ja kõik õpetajad soovisid mulle üksteise järel rõõmsalt: “Head reisi!”.

Ainult Tiruli ainete portfoolios on tänaseni augud sees ning arhitektuurifotograafia lõputööks polnud mul eilseks veel ridagi paberile ilmunud (vähemalt pooled pildid olid ka tegemata).

Niisiis võtsin eile selle pika sabaga koera saba ületamise otsustavalt ette: pärast kooli tegin kõigepealt arhitektuuriportfoolio sissejuhatuse ära, et töö oleks alustatud – just see pealehakkamine on mul alati kõige vaevalisem. Seejärel magasin paar tundi enne kui uurisin, vaatasin fotosid, lugesin ja kirjutasin ühe soojaga kella üheni öösel. Tänaseks jäi veel näidispiltide tegemine.

Seda peab küll ütlema, et kui hästi kindel plaan, mida ja kuidas Sa pilti teha tahad, on olemas, siis on rahuldavat fotot kordades lihtsam teha, kui niisama fotokas kaelas mööda linna patseerides imet loota! Elinat ja Raini peab mitme asja eest tänama ja üks on kindlasti see, et nad meid oma leebel soovituslikul moel mugavustsoonist välja ajavad. Nii mõnus on näha, et visalt harjutades lähevad asjad tõepoolest paremaks. Ei usu, et oleksin endale ilma Elina poolt pandud kohustuseta hakanud 1o-punktilist arhitektuuripildistamise juhendit koostama, aga nüüd on mul see olemas. Seejuures on see mitu korda läbi mõeldud ja teiste pilte vaadates kaalutud, et kes ja kas praktikas selliseid reegleid järgivad. Vihjena ütlen, et minu hinnagul tundub, et vähemalt Olev Mihkelmaa teeb oma pildid küll väga korrektselt ja reeglitele vastavalt ning minule tema puhtad valgusküllased arhitektuuripildid meeldivad väga!

Mis on arhitektuurifoto juures kõige raskem? Koristamine! Kui Sa just päris verivärsket ja/või fotosessiooniks ülesvuntsitud võõrast maja või korterit ei pildista, siis on kinnisvarafotograafia selles osas väga nõudlik. Väikegi segadus võib pildi rikkuda või tähelepanu peamiselt ära tõmmata. Tegin kodutöö omaenda majast – õnneks sain tütrekese appi koristama ning hetkel olen ikka päris rõõmus, et see töö ära teha tuli – kaks kärbest ühe hoobiga! Vähemalt ülespildistatud ruumid on nüüd puhtad ja mõnusad. Isegi kamina ukse klaas sai traatnuustikuga taas läbipaistvaks küüritud!

Kodu

Teisel kohal on töötlus! Kaamera ei suuda ilma eriobjektiivita kõrgemate majade seinu sirgeks pildistada ja vähemalt minul isiklikult ei õnnestu see veel ka Lightroomis kuigi hästi. Samas on viimase kuu jooksul toimunud areng isegi mulle endale muljetavaldav! Mine tea, äkki hakkan ühel päeval veel täitsa rõõmuga emal (ta on mul kinnisvaramaakler) abis käima ja kinnisvara pildistama! Seni olen seda pigem peljanud, kuigi vahel ikkagi ära teinud.

Täna kell 10 käisin laenasin koolist lainurkobjektiivi ning selle tagastamisel, kell 15:15, panin Elina lauale ka trükisooja portfoolio. Suvevaheag algas!

Tegelikult muidugi ei tähenda meie suvevaheaeg päris sedasama, mis ta põhikoolis oli. Nimelt tuleks endale nüüd kiiremas korras otsida fotopraktika tegemise koht. Olen natuke maad kuulanud ja ühe fotograafiga konkreetselt rääkimas käinud (ei hakka ta nime veel nimetama). Viimane lubas, et valib oma praktikandi lähiajal, kui on kohtunud ka teiste mu klassiõdedega. No loodame, et saan tema juures vähemalt ühe koha endale, aga kui mitte, siis ehk avaneb mõni uus uks.

Igatahes, kui keegi teab kedagi, kes minusugust fotoõpilast (alguses tasuta ja hiljem siis vast ikka ka tasuga) abiliseks vajab, siis palun viige meid kokku! Mul on vaja teha 572 tundi tööd ja vastu tahan ainult võimalust võimalikult palju õppida ja ennast tõestada. Ma olen selline kohusetundlik fotoentusiast, seega oleks mõistlik kasutada võimalust mind mõne fotomeeskonnaga liita!

Praegu aga keskendun projektile “Triobetiga Las Vegases”! Täna käisime Triobeti kontoris ja saime endale erkpunased Triobeti dressikad, mõned pluusid ja akupangad. Imre vahetas meile portsu dollareid, tegemate on veel reisikindlustused ja pakkimise olen lükanud tavapäraselt viimasele hetkele.

Homme mängime veel Jokker Live’i, pühapäeva veedame perega ning esmaspäeval on ärasõit! Viva Las Vegas!

Lõpetuseks üks 2006. aasta video, millest tahaksin sel aastal juba hoopis parema versiooni teha:

Bellagio purskaevud – Viva Las Vegas

Kuidas mu supertubli kuu siis kulgeb?

Mõne sõnaga võib vist öelda, et pole viga. Kes detailidesse viitsib laskuda, lugegu edasi!

Lubadus 1 (Tegelen iga päev vähemalt 30 minutit koolitöödega)

Olen tõesti peaaegu iga päev vähemalt pool tundi koolitööde või pildistamisega seotud asjadega tegelenud. Kummalisel kombel olen leidnud aega ka päris mitmete fotograafiaga seotud netiartiklite ja õpetuste lugemiseks. Kui tavaliselt käib “lugemine” nii, et koperdan mööda FB-d ringi, leian lingi huvitava teema kohta, avan selle uuel lehel ning sinna need ununevadki, siis viimasel nädalal olen suure osa artiklitest kohe lahti klõpsanud ja vähemalt diagonaalis läbi lugenud.

Kompositsiooni portfoolio sain täna Elinale ära viidud ja üheski aines otseselt võlguolevaid töid pole! Juhhuuuu! 

Reaalsuses on aga Tiruli portfooliost puudu 10 tööd, Elina arhitektuurifoto ainest tegemata kõik 3 tööd ning järgmisel nädalal peaksin esitama nii Elina teise aine kui ka Ivari, Marje ja Marge ainete kõik tööd!

Lubadus 2 (Teen ilusa ilma korral päevas vähemalt 15 minutit aiatöid)

Kodustel päevadel olen lubadusest enam-vähem kinni pidanud, kuid päris mitu korda olen selle asemel siiski õppimise ja seltskondlike lõbustustega tegelenud. Aed on korrast ära ja kardetavasti jääbki pigem me koduvalvuri ehk mu ema mureks. Sorry!

Lubadus 3 (Parandan oluliselt oma füüsilist vormi ja kaotan ca 5 kg kaalu) ja alalubadused:

  • Kõnnin iga päev jala vähemalt 30 minutit! – TEHTUD!
  • Tarbin vähem kaloreid, kui kulutan! – Raske mõõta, aga tulistan puusalt, et umbes kolmandikul päevadel ma seda lubadust ei täida!
  • Ei söö pärast kella 20.00 mitte tükikestki! – Suudan seda veidi enam kui pooltel päevadel järgida.
  • ei tarbi alkoholi – mitte mingisugust, mitte tilkagi! – TEHTUD!

Kaal on endiselt katki, seega pole aimugi, mitu grammi siia või sinna liikunud olen. Loodan parimat (-2,5 kg), kardan halvimat (+0,5 kg)!

Las Vegase reisi alguseni on 12 päeva!

Las Vegas - WSOP 2014

Selleks tarbeks avasime eraldi blogi juba 1. mail ning te leiate selle jokker.ee lehelt: Leiboldite reisi- ja pokkeriblogi

Seoses reisiga hakkasin muuhulgas aktiivsemalt tegutsema ka instagramis, sest eks seal ole pilte vist ikka kõige lihtsam jooksvalt näidata.

Kallid lugejad!

Nüüd on teil võimalus märku anda, et meil üldse olemas olete!

Käib aktiivne Eesti blogide hindmine ning alajaotuses “Elulised blogid” on teil kindlasti soov anda hääl meie Leibold.ee lehele!

Tänud ette ja taha!

sammal-1932

See rohekollane asi pildil on veest veidi väljaulatuv samblatutt Viru rabast. Värvilist päeva!

Mulle meeldib, kui asjad saavad lõpuni ära tehtud: sageli jään kodus viimasena koristusväljale ja vaatan ka igavamat sorti filmi viimase kaadrini. Samas meeldivad mulle aga väga ka uued asjad ehk tühjalt valgelt lehelt alustamine: kiire planeerimine ja koheselt täitmisele asumine.

Eile sai jokker.ee kaudu ametlikult teada antud, et meie selle aasta Las Vegase reis saab toetuse Triobetilt ning on seotud ka heategevusega.

Niisiis on nüüd jäänud napp kuu on teiste projektide lõpetamiseks ning Vegase reisi ettevalmistusteks. Olen pigem lühikeste projektide inimene, liiga kauaks mul kahjuks ühe ja sama asjaga tegelemiseks kannatust pole, seega on kuu enne ja 14 päeva seal, täitsa hea kestvusega väljakutsed.

Siiski on vaja ette võtta üks meeletult tubli kuu, et rahuldatud saaks mõlemad soovid: käsilolev lõpetatud ja piisavalt aega ning ruumi eesootava detailseks planeerimiseks. Kuulun kindlalt nende inimeste ridadesse, kelle puhul aitab hirm, et läbikukkumisest tuleks avalikult teatada, rajal püsida.  Seega õnnestumise huvides panen oma maikuu reeglid nüüd siia kirja.

  1. Tegelen iga päev vähemalt 30 minutit koolitöödega (kõikide ainete arvestuslikud tööd, kompositsiooni portfoolio, Tiruli 15 portfoolio fotot)
  2. Teen ilusa ilma korral päevas vähemalt 15 minutit aiatöid (eesaed korda, peenrad rohida, kompost katta).
  3. Parandan oluliselt oma füüsilist vormi (kavatseme päris palju matkata ning parem oleks mitte esimesel matkarajal ennast üle pingutada) ja kaotan ca 5 kg kaalu, milleks:
  • kõnnin iga päev jala vähemalt 30 minutit!
  • tarbin vähem kaloreid, kui kulutan!
  • ei söö pärast kella 20.00 mitte tükikestki!
  • ei tarbi alkoholi – mitte mingisugust, mitte tilkagi!

Tavalised kodutööd, akende pesemise, pildistamised ning lastega seotud üllatuslikud tegemised jäävad reglementeerimata, sest need on sellise iseloomuga, et tuleb nagunii kõige muu kõrvale “ükskõikkust” aega leides ära teha.

Hetkel on pokkeri osas ette teada, et pildistan Superweekendil ning osalen selle raames ise mängijana TrioBet Live turniiril, võib-olla lähme järgmisel nädalal Pärnu lahtistele meistrivõistlustele ning kuu lõpus toimub Jokker.ee Live.

Koolis on vaja ära teha vähemalt esialgsed pildid portfoolio jaoks. Kuigi mitme teema puhul loodan teha lõpliku töö USA reisil, siis esimesed pildid tuleb juba maikuus ette näidata ning üllatus-üllatus: MAI ON OOTAMATULT KÄTTE JÕUDNUD!

Nautigem muuhulgas kaunist kevadet!

DSC_0925

Beibe elu on raske!

Läksin Pokkeri EMV eel tunnustatud Eesti pokkerikaunitaride võidurelvastumisega kaasa ning lasin Annikal endale meistrikate ajaks ägedad pokkeriküüned paigaldada.

küüned-9227

Umbes poolteist tundi võttis aega minu küünte lihvimine, kunstmaterjali pealekandmine ja kõvaksvalgustamine ning maalingud. Väga ilusad said, aga paraku ka väga ebamugavad! Kuna mu enda küüs on habras ja kergesti lõhenev, tundusid uued küüned nagu oleks need plastmassist ning ülirasked. Annika lubas, et õhtuks harjun ära. No ega ikka ei harjunud küll!

Aususe huvides tunnistan, et 12 aatat tagasi olid mul kunstküüned päris pikka aega, kuid ma ei mäletanud, et see asi nii keeruline oleks olnud – äkki olin noorem ja kannatasin ilu nimel rohkemat.

Teiselt poolt olid ühetasased, läikivad, maalingutega ja pikad küüned ilusad vaadata. Pokkerilauas unustasin end vahel ise neid imetlema ning mängisin edevalt oma chippidega, et teised ikka ka märkaks!

Kodutöödel jäid need iludused aga pidevalt kuhugi ette või taha. Juba kolmandal päeval tuli esimene küüs lahti, paari päeva pärast ka teine. Annika tegi küll kiiresti jälle uued, aga hirm, et kohe läheb jälle kunstküüs oma küüne küljest minema, oli kogu aeg olemas. Istusin siis nagu printsess ja lasin end teenindada. Mõneti muidugi päris tore, aga tegelikult olen ikkagi isetegutseja ning selline abitus oli imelik taluda. Ja ega see lahtine kõõs polnud nõme mitte ainult visuaalselt, see oli lisaks veel valus ka!

Kuulsin hiljem asjatundjate käest, et nemad on juba harjunud sõrmekülgi (mitte -otsi) kasutama, aga minul oli raske isegi arvutis ja mobiilis sõnu trükkida, rääkimata mobiili toitejuhtme katte lahtitegemisest, fotoaparaadi objektiivi korgi eemaldamisest või kõige lihtsamast sügamisest (järgmine kord, kui kuskilt sügeleb, siis kasutage teelusikat – no ei toimi!). Lisaks tundus mulle viimastel päevadel, et mu küüned konkreetselt lämbuvad ära.

Küüsi ma ei näri, see on üks asi, mille vastu kunstküüned hästi aitavat. Mina krutin juukseid, ja tegin seda ikka ka nende uute küüntega edasi, aga saadud nauding oli mõneti väiksem, sest juuksed kippusud kuhugi küüne vahele kinni jääma, seega võib-olla oleks pikapeale sellest kombest ehk lahtigi saanud, aga andisn alla…

Täna teen kõigi kunstküünte kandjate ees lahkumiskummarduse ja niipea ise seda teed enam kõndida ei plaani.

Värsked postitused
Rubriigid
Twitter