Leibold.ee

SCOOP - Spring Championship of Online Poker -  ei ole turniirimängija jaoks miski suvaline turniirisari teiste omasuguste seas. Temaga võrdväärne või tegelikult veidi-eidi kõrgemal on ainult üks online sari: WCOOP  – World Championship of Online Poker.

Tegemist on sellise online festivaliga, mille pärast turniirimängija loobub naabrilapse sünnipäevapeost, nädalavahetusest maal, tööinimene mõnest tööpäevast ja kõik mängijad korralikust päevarežiimist. Päevaplaanid 6.-20. mai on dikteeritud turniiriaegadest ning turniiride  kestvusest. Pokkerifoorumid on ummistatud kõikvõimalikest vahetus- ning steikimisdiilidest, mängijate omavahelistel kohtumistel uuritakse üksteiselt kui palju turniire keegi ette kavatseb võtta. Pokkerirahvas on justkui talveunest ärganud.

Suurem osa mängijatest ilmselt piirdub Holdemi ning Omaha turniiridega, aga on ka neid, kes eriti kibelevad just eksootiliste mängude juurde. Mõned hullumeelsed (näiteks Elky) üritavad mängida kõiki turniire. Aga SCOOP turniire on ei rohkem ega vähem kui 3×40=120 tükki.

40 erinevat turniiri kolme erineva hinnaga:

H – kõrge sisseostuga (530R-10300$ + HU HighRoller 21 000$),

M – keskmise sisseostuga (55R-1050$ + HU HighRoller 2100$),

L – madala sisseostuga (5,5R-109$, HU HighRoller 215$).

SCOOP’ile eelnevad reeglina ka teatud ettevalmistused. Üks lahedamaid lugemisi oli minu jaoks Martin Hrubi blogipostitus, kus ta lühidalt ütleb, et kõige tähtsam ettevalmistus on võtta endale õige naine! Niisiis on saabunud aeg kriitiline pilk oma kalli kaasa peale visata, et kas ta ikka on sobilik, või tuleb SCOOP vahele jätta ning hoopis WCOOP-i ajaks naist/meest otsima asuda.

Meie peres tehtud ettevalmistused hüppvad uue kaaslase otsimisest üle ning on ka muidu veidi tagasihoidlikumad. Tahvlile said kirja Push/Fold 10xBB käed ja kohe-kohe trükin välja Brad Willise poolt ettevalmistatud SCOOP ajakava. Kohtumiseni turniirilauas!

Lühike ja lööv sisu? Leidsin sellise vahva pokkerivideo!

Kullake on suusareisist kena kokkuvõtte ära teinud, lisan vaid mõned isiklikud tähelepanekud.

1. Mägedes kulub arusaamatult palju õlut. Rohkem kui kuumal suvepäeval aiatöid tehes. Ärasõidueelsel päeval alkoholiletis tiirutades kaalusin 24×0,33 ja 24×0,5 kasti vahel. Otsustasin mõistagi viimase kasuks, sest väikse õllega ei jõua suur janune mees diivanile mahagi istuda, kui tuleb juba uue järele minna. Ja no ülejäägid saab ju koju tuua, onju? Kena mõte küll, aga veel enne, kui päike teisel päeval Himose nõlvade taha jõudis vajuda, oli selgeks saanud, et homme tuleb uus kast tuua! Samas polnud kordagi tekkinud isegi kerget svipsisoleku tunnet, jahedas õhus askeldamine ja permanentselt kuum saun tegid oma töö.

2. Hirmu alistamine on võimas tunne. Üks pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna, siin on teile nautlemiseks inspireeriv video suurest eneseületusest:

Proovsin siis ka lõpuks ära selle mäesuusatamise. Idee Himosele suusatama minna sündis ühe koosviibimise käigus ning kuna Imre sõbrad Andres ja Margus olid sedavõrd südikad, et asi mitte ainult jutuks ei jäänud, vaid kohe joonelt sealsamas läbi neti Himosel maja ära broneerisid, siis polnud meilgi enam pääsu.

Tõtt-öeldes sõitsin Himosele laste ja seltskonna, mitte suusatamise, pärast. Mõte, et ma hakkaksin suuskadega mäest allakihutamist nautima, oli piisavalt tobe isegi sellel pikemalt peatumiseks. Aga kuna poisid (12a ja 11a) on just selles eas, et sellised (veidi riskantsed) sportlikud asjad on viimane aeg ära proovida, siis olin tegelikult väga õnnelik, et meid sedasi kaasa veeti.

Loomulikult ei kavatsenud ma ka ise päriselt juba ette loobuda, et asi mulle üldse ei meeldi, vaid lasin endalegi suusad laenutada ning otsustasin vähemalt lastele mõeldud mäe järele proovida. Peale esimest katsetust minimäel olin küll allaandmisele suht lähedal, aga ronisin ikkagi ka lastekale. Sinna esimesele künkale jäin paariks päevaks, sest kuigi mulle meeldis väike liuglemine, sain ma juba selle mäe lõpuosas sisse sellise hoo, mis kohati hinge kinni võttis ja kuhugi suuremale minemise mõtte kaugele eemale peletas. Kõige hullem oli see, et kui minuga samaaegselt veel keegi laskus, siis tabas mind paaniline kokkupõrkehirm, millest tingituna täiesti vabatahtlikult end pikali heitsin. Kukkumise endaga sain kenasti hakkama, ei mingeid väändeid ega murde, aga jeever kui kohutavalt tüütu on end pärast püsti ajada!

Margus, kes iga-aastase suuskajana oli juba “vana kala”, hakkas Leibolditele tasuta instruktoriks, mille eest olen talle väga tänulik: õppisin pidurdama ning keerama, muidu oleks end vist sööstlaskumise esimestel katsetel surnuks kihutanud. Kui viimasel suuskamise päeval selgus, et minule ikka tõepoolest pole mingit mõtet mäepiletit (mis oleks meid lubanud ka kõrgematele mägedele) soetada, leidis Margus, et peaksin siis vähemalt ühte teist algajate mäge proovima ning seetõttu sõitsime oma majutuskohast veidi kaugemale. Sellest Põhja-Himose algajate mäenõlvast sai mu lemmik! Veidi kahju muidugi, et alles viimasel päeval, aga noh, vähemalt on suur soov järgmisel aastal sama “trip” ette võtta.

Tänud kõigile, kes meid sellele reisile “kaasa rääkisid”, sest peale suusatamise oli tegemist ka muus mõttes toreda ettevõtmisega. Kokku oli meid kolmekordses (kõige ülemine neist küll pigem pööning-magala) majakeses 16 tükki: 2 ema, 5 isa ja kari lapsi. Kisa oli kohati ikka taevani ja kõrgemale, kuigi enamus aega toimetasid lapsed siiski omapäi: käisid mäel, istusid arvutis, mängisid omi mänge.

Köögitoimkond vahetus jooksvalt, sõime ikka väga rikkalikult: supid, salatid, praed, magustoidud, kõik oli olemas! Ole tervitatud Gina, kes kogu menüü koostas ja toiduained soetas!

Lauamängudest õppisime ära “Sõnamängu”. Teisel korral õnnestus mul see Imre ning Marguse vastu (vaatamata sellele tõsisele mõttetööle, mis pildilt paistab) ära võita ja nii ma nüüd arvan, et peaks selle mängu  vist ka koju soetama.

Kultuuriprogramm oli samuti super: õhtuti lahutas laulu ja kitarrihelidega meie meelt Andres (kellel muide on täna sünnipäev: palju õnne veelkord!), Imre laulis kaasa juhul, kui oli natuke “julgust kogunud”, ja isegi mina jorisesin ühes. Teised olid rohkem kuulajad, ma ei usu, et nad oleksid veel vähem viisi pidanud kui mina, aga ilmselt oli neil lihtsalt suurem häbitunne või midagi. Siinkohal on paslik tervitada mu kunagist muusikaõpetajat, kes lubas mul laulukoori jääda tingimusel, et ma esinemiste ajal ainult suud liigutan (no ma tegelikult ei jäänud siiski sinna koori).

Peale kõige muu ei saa ma jätta märkimata, et tagasitulek Himoselt Tallinna oli nagu sõit läbi aja.

Hommikul oli Himose kant kaetud värske valge lumega ning sadas peenikest lund.

 Helsingis oli kohati näha juba lume alt väljasulanud kohti.

 Tallinnas oma aias tervitasid meid esimesed lumikellukesed.

Kaheksa tunniga talve südamest kaunisse kevadesse!

Mänguliselt oli EMV2012 mulle muidugi täiesti ebaõnnestunud sari, mitte kordagi ei pääsenud isegi rahade lähedale. Või noh, tiimiturnal tegelikult ju cashisin, aga seda puhtalt tänu võistkonnakaaslaste tublile sooritusele – kõik ülejäänud jõudsid viie parima hulka, mina lõpetasin enda “jooksus” väidetavalt 14-ndana. Õnneks olen ma piisavalt paksu nahaga ja kaheksa lörriläinud turniiri meeleheitele ei aja. Muidugi on kahju, sest tundetasandil oleks väga soovinud õnnestuda, aga elu on õpetanud, et alati ei saa kõike, mida tahad. Neela alla või sülita välja ja mine edasi.

Minu isiklikust tragöödiast palju tähtsam on see, et meistrivõistlused osutusid üle ootuste populaarseks. Peaaegu kõik turniirid olid välja müüdud, osalemisaktiivsuse kasv 25%-100%, tõesti uhke lugu! Ainus langeva graafikuga turniir oli highroller, seda peamiselt sponsoreeritud mängijate väljajäämisele -eelmine aasta lõi turniiril kaasa päris palju Olümpiku mustsärklasi, kellest seekord mängis – kui mu mälu mind ei peta – ainult Raigo Aasmaa. Päris huvitav fenomen, et netipokkeri närbumisajastul on live-pokker imekaunilt õitsele puhkenud. Ilmselt on inimesed hakanud pokkerist otsima rohkem meelelahutuslikku väljundit ning enamusele meeldib ikkagi mängida pokkerit vastasele otse silma vaadates. Aga olgu põhjus milles tahes, EMV2012 oli üliedukas ettevõtmine ja mul on selle üle väga hää meel.

Aga alati saab veel paremini, panin kirja mõned mõtted järgmise aasta meistrivõistlusi silmas pidades.

1. Vähem turniire

Sarjast võiks välja jätta freerolli, meistrite turniiri, meeskondliku turniiri.

-Freerolli finaali mängiti 10 mängija asemel 8 mängijaga, sest kaks mängijat ei viitsinud lihtsalt kohale ilmuda. Võib-olla natuke näitab see üldist suhtumist antud turniiri osas. Pealegi, rahvaturniiril osales 500 mängijat, freerollil 800…seega üsna sama nišiga turniirid, mõlemaid pole meistrivõistluste raames põhjust pidada. Kindlasti võiks Triobet traditsiooni jätkata ja selgitada edaspidigi välja Eesti parima freerollaja, aga pigem väljaspool ametlikku EMV kava.

-Meistrite turniir on iseenesest ilus tava tunnustada ja meeles pidada kõiki Eesti pokkerimeistreid, aga nii pika sarja raames tundub see natuke tüütu lisakohustusena. Loomulikult võib öelda, et pole ju vaja kohale ilmuda, kui ei viitsi. Aga inimloomus on juba selline, et kui kutsutakse, siis peab minema, auasi. Muidu teised torisevad, et “näe Leibold na upsakaks läinud, ei viitsi isegi kutsetega turniirile kohale ilmuda!” Võib-olla teha ka meistrite turniir eraldi ettevõtmisena. Au ja uhkuse peale mängimiseks on EMV-l highrollers. Mind ajas küll sinna upsakus, et kuidas MINA saan kõrvale jääda. Väärtust sinna ju otsima ei lähe, puhas egotripp, vähemasti minule.

-Meeskondlik turniir ja segapaarismäng. Segapaarismängu turniir meeldis mulle üliväga, mõnusalt seltskondlik ja suhtlusrohke formaat tõmbab sarja hoogsalt käima. Meeskondlik mäng seevastu vajab suuri muudatusi. Kindlasti tuleks mängu tuua individuaalne auhinnafond. See ei ole õige pokker, kui üks tiim mängib põhimõtteliselt mängurahaga ja teine tiitli peale.
Lasen juba nagu katkine grammofon, aga võib-olla võiks kaaluda meeskondlikku EMV-d samuti eraldi ettevõtmisena. Võrusid ei jagaks, aga ehk võiks meeskondlikus võistluses taaselustada parimate autasustamise medalitega?

2. Sügavama struktuuriga turniirid

EMV toimub korra aastas ja on kohalikus pokkerielus pikalt kõige prestiižikam võistlus. Samas on paljude turniiride struktuurid samased igakuise Triobet live jms analoogsete turniiridega. Aga EMV peaks olema eriline ja võimaldama natuke pikemalt sügava stäkiga pokkerit mängida.
Ühepäevase turniirina ei saa mängu sügavamaks muuta, PLO-d mängiti nagunii kella seitsmeni hommikul. Lahendus oleks turniiride muutmine kahepäevasteks. Eesmärk võiks olla esimese päeva jooksul selgitada välja finaallaud ning teisel päeval mängida võitjani. Sellisel juhul jätkaks teises päevas 10-15% mängijatest ning hilise registreerimise olemasolul jõuaks umbes pool finaallauast soovi korral ka järgmisele turnale peale. Erandiks on HORSE, kus hoogne väljalangemine algab alles teisel päeval.

3. Lõpugaala

Laupäeva õhtul, pärast uue meistri selgumist, võiks toimuda pidulik pralle, kus šampanja voolaks ojana, muusika mürtsuks ja värsked meistrid saaksid võrud käe ümber. Sedapsi saaks kahenädalasele pokkerimaratonile väärika punkti panna.

4. 2013 EMV kondikava

Esmaspäev 18:00 Heads-up Day 1

Teisipäev 17:00 Heads-up Day 2 (4 mängijat)
19:00 Segapaarismäng

Kolmapäev 18:00 PLO Day 1

Neljapäev 18:00 PLO Day 2
19:00 Põhiturniiri sat

Reede 18.00 Põhiturniir Day 1 A

Laupäev 12:00 Põhiturniir Day 1 B

Pühapäev 12:00 Põhiturniir Day 2

Esmaspäev 18:00 H.O.R.S.E. Day 1

Teisipäev 18.00 H.O.R.S.E. Day 2
Highroller sat

Kolmapäev 18.00 Naiste MV
18.00 6-max highroller

Neljapäev 18:00 PLO hi-lo Day 1

Reede 12.00 – 17.00 Rahvaturniiri Day 1 A
18:00 PLO hi-lo Day 2
19:00 – 24:00 Rahvaturniiri Day 1 B

Laupäev 12.00 – 17.00 Rahvaturniiri Day 1 C
14.00 Põhiturniir Day 3 – Finaal
20.00 – EMV lõpupidu ja auhinnagaala

Pühapäev 12.00 Rahvaturniiri Finaal

Kallid lugejad!

Käesolevaga annan teada, et töötan alates 12.märtsist PokerStarsi huvides.

Uudise juured ulatuvad kaugele-kaugele ja tõendavad seda, et järjekindlus viib sihile. Mitte, et mu eesmärk oleks nüüd käes ja kõik mäetipud vallutatud, aga mind on märgatud ja mulle on antud võimalus.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, kuidas ma Eesti ühe edukama pokkerimängija Imre kõrval olen kogu meie kooselu aja omal viisil üritanud taustatiimiks ja lisaväärtuseks olla. Juba alates sellest ajast, kui meie reisid olid seotud satelliitturniiride võitudega SunPokeris ja Pacificus, tulevad meelde olukorrad, kus triikisin näiteks ära kogu SunPokeri tiimi särgid või tiimiliikmeid lihtsalt lauas veepudelitega varustasin. Kui  Imre Unibeti lepinguga mööda Euroopat reisis, olin rõõmuga abiks kõikvõimalike ülekannete tegemisel ja muul viisil, PokerNewsi töös algusest peale kaasalöömisest üldse rääkimata…

Ja nüüd siis juhtus nii, et mulle, kes ma otseselt isegi tööd ei otsinud, pakuti lõpuks ometi selline pokkeriga seotud töö, mille ma (küll hoolsalt kaaludes, kas mul töötamiseks üldse aega ja lusti on) õhinaga vastu võtsin.

Soovitajaid olevat mul olnud Eestist, Leedust ning PokerStarsi enda ridadest. Kuigi ma isegi ei tea, kes konkreetselt kõik need soovitajad olid, tänan Teid kõiki! Tegelikult on ikka äärmiselt soe tunne, kui sind on märgatud ja usaldatakse!

Ma ei saa öelda, et mul oleks hetkel väga konkreetne arusaamine, mida minult oodatakse ja millised on minu konkreetsed ülesanded, aga PokerStars Social Media Manager/Content Manager for Estonia – kõlab kenasti, kas pole? “Väljaõpe kohapeal” algas alles esmaspäeval ja kestab ilmselt enne konkreetsete tööülesannete täitmahakkamist veel mõnda aega. Enda jaoks olen tegelikult juba nii mõndagi uut ja huvitavat leidnud, jääb vaid loota, et see nii ka jätkub.

Ja mis siinse blogi lugejatel võiks minu uuest tööst kasu olla? Kõigepealt pean kohe ära ütlema, mida minult pole mõtet oodata. Kuna mul pole juurdepääsu PokerStarsi andmebaasidele ega pokkeritoa tehnilisele lahendustele, siis klienditeeninduse ning parema riveri muredega pole mõtet minu poole pöörduda. Samuti ei saa ma aidata deposiidi tegemisel ega kontrollida näiteks seda, kas keegi on liitunud PokerStarsiga läbi PokerNewsi või mitte.

Usun, et minu kasu Eesti pokkerikommuunile seisneb eelkõige infojagamises PokerStarsis toimuvate kampaaniate ning kõikvõimalike PokerStari poolt sponsoreeritavate ürituste kohta. Loodan, et peagi saame taasavada PokerStarsi fännilehe Facebookis ning peagi hakkab ilmselt tööle ka PokerStars Estonia Twitter. Nendesse kohtadesse ootan teid kõiki siis endale külla nii minu kui ka teiste fännidega infot ning häid mõtteid jagama. Eks siis näe, mis sest värgist saab.

Lootes oma pokkerimängijatest sõprade ja tuttavate soojale suhtumisele,

Teie,

Kairit ‘kassike’ Leibold

Otseülekanne PokerNewsis, võitjaks tuli Ave ‘ristiseitse’ Lepik ja siis oli seal veel üks selline naisolevus:

Foto: www.pokernews.ee – Herli Olop