Värske tööinimesena (seejuures tegelikult ikkagi sisuliselt veel oma aja peremehena) olen avastanud end mõtlemas osade asjade peale teistmoodi kui veel mõned nädalad tagasi.

Üks naljakas asi, mis kohe juhtus, oli see, et hakkasin hindu märkama ja arvutama … töötundides. Kui vaadata, et mingi asja nimel peaksin teoreetiliselt töötama 8 või lausa 20 tundi, siis paneb ikka mõtlema küll, et kas ma seda nii palju vajan/tahan. Kujutan ette, et see võib mu senise küllalt muretu tarbijakäitumise suunamisel isegi kasuks tulla … või siis langen musta masendussse.

Täna võrdlesime õega naljatamisi oma kleitide hindu: tema oli oma kauni kehakatte saanud kätte poole tunniga, mina aga peaksin oma roosa lemmiku eest ligi 2 tundi fotosid töötlema. Kusjuures mõlema hilbu puhul ei tundunud selliselt arvutatud hind konkreetse näite puhul õnneks sugugi suur. Küll aga tundus üüratu meie pere eelmise kuu telefoniarve. Minul, kes ma enamasti isegi ei tea, kus mu telefon parasjagu asub!? Mõelda vaid, kui palju tunde teised inimesed l selle va “telefonirõõmu” eest rügama peavad?!

Teiseks jälgin hoopis hoolsamalt oma ajakasutust ning rakendan igal võimalusel ema poolt lapsena pähe taotud juhist “Kui lähed, siis vii, kui tuled, siis too (ära tühjalt käi)”, mis tähendab siis seda, et näiteks poodi ei minda eraldi (lõbu)sõiduna, vaid läbipõikena koduteel, kõik muud käigud planeeritakse samuti enne või pärast tööd läbisõitudena. Kodus tegin seda muidugi varem ka (kui üles korrusele lähen, siis on ikka midagi käes ja alla tulles ning möödaminnes koristan vedelavaid asju või kastan ära lilled), aga nüüd on see kuidagi veel olulisem.

8-9 juuni-3731

Ja kolmandaks … üllatus-üllatus:  armas abikaasa tundub veel armsam – nii imelik kui see ka ei tundu, jõuan ma teda 4-tunnise lahusoleku ajal igatsema hakata! Ning ka lapsed on justkui kuidagi tublimad, toredamad ja sõbralikumad.

Ajakasutuse juurde veel korrraks tagasi tulles, tahan end kiita, et nägin terve eilse päeva vaeva oma isiklike piltide sorteerimise ja eraldi kettale tõstmisega. Teisalt jõudsin hädavaevu poole peale: läpakas on veel ca 3000 raw faili, mis sorteerimata ja töötlemata. Kust see aeg küll võtta!

Lõpetuseks minu õe Kaidi sünnipäeva puhul aga hoopis selline (mõned aastad tagasi tehtud) eilsel sorteerimisel avastatud pildike:

Kairit lõpetas lasteaia

 

Minu esimene beebiootuse fotosessioon on nüüd tehtud ja võin öelda, et kõik hirmud olid asjatud!

Olin sessi eel üsna ärevil, elevil ja ebakindel. Igaks juhuks palusin abiliseks kaasa oma pinginaabri Annika. Eelmisel nädalal ja veel eile ööselgi vaatasin inspiratsiooni saamiseks (ja lausa jäljendamiseks) läbi suure hulga netiavarustes leiduvatest beebiootuse fotodest, samuti kuulasin ära noorpaari, et mida nemad ise täpsemalt pildile saada tahavad.

Võtsin kaasa hunniku ideid, kaamera ja välgu, laenutasin oma 50mm objektiivile 35mm-st lisaks 24-70mm objektiivi, Annika tõi peegeldi ja oma teadmised.

Modellid valmistusid selleks tähtsaks sessiooniks muidugi veelgi ägedamalt: ära tehti remont, pandi valmis kõik lapsele vajaminev, otsiti välja kuldsed papud ja puust nimetähed, tulevane ema käis juuksuris ja meigis, vaatas välja hunniku riideid.

Pildistamise aja valisime nii, et pärast kodus pildistamist jõuaksime loojanguks kindlasti mere äärde. Loojangud lihtsalt on nii minu teema!

Mida ma selle sessiooni käigus õppisin või kinnistasin?

  • Inimesi pildistada on tore, sest ühise eesmärgi nimel tegutsedes saab mõnusalt suhelda ja palju naerda!
  • Valgus on ülitähtis! Välgud, peegeldid, softboxid, vihmavarjud jne – ma tahan, et mul neid rohkem oleks ja neid paremini kasutama õppida!
  • Tegelikult ei pea kõiki ideid ühe fotosessiooni sisse mahutama (isegi kui see on selles vallas esimene ja nii tahaks kõike kohe proovida), kuigi me seekord seda üritasime!
  • Üle paari tunni ei ole mõtet sessiooni venitada, sest nii modellid kui ka fotograaf väsivad ära.
  • Tark assistent on meeletult suureks abiks, isegi kui tal liiga palju tööd ei ole. Lisaks peegledi hoidmisele ta lihtsalt ütleb õiges kohas õigeid lauseid (kas siis fotograafi abistamiseks või modellide paikasaamiseks) või märkab kõrvalt asju, mis endal võiks kahe silma vahele jääda.
  • Tee kohe hea pilt, nii vähendad oluliselt töötlemisele kuluvat aega.
  • 24-70mm (F2,8) objektiiv on oluliselt mugavam kui 50mm. (Kuigi mulle tundub, et minu 50mm/F1,8 on veidi teravam ja taust omakorda jääb soovi korral kergemini ebateravaks. Aga ma pole kindel, et seegi õige on, sest viisin juba täna objektiivi tagasi ja spetsiaalseid võrdluspilte teha ei jõudnud.)

Valik pilte:

GM-7533 GM-7571

GM-7595

GM-7676

GM-7765 GM-7812

Ilusat ootusaega teile, Geidi ja Madis!

Täna töötlesin SeeSee Stuudiole ära oma esimese albumi! Samuti väljus SeeSee arvutist kliendi poole esimene e-kiri, kus juba minu nimi all.

Tegin seda fotosessiooni töötlust küll otseselt kõrvalistuva juhendaja konkreetsete näpunäidete järgi ning ükski pilt ei sattunud “tehtud” kausta ilma temapoolse heakskiiduta, aga koostöö alguse tähiseks võib seda esimest albumit lugeda küll.

Valminud piltidega olin põhimõtteliselt rahul, sest liiga peent ja lõpuni viimistletud tööd esimese valikugalerii jaoks ei tehtagi. Alles siis, kui klient valib oma lemmikud välja, tuleb teha veel ka trükieelne töötlus.

Töö käigus avastasin muuhulgas “Sharpening” tööriista kasutamisel väga suure erinevuse sellest, millega harjunud olen. Pean seda asja nüüd natukene seedima, mõtlema ning uurima, mida minust veel targemad arvavad, et otsustada, kuidas ma ise seda edaspidi ikkagi kasutama otsustan hakata.

Lisaks millegi algusele oli täna ka millegi lõpp: käisin sel suvel viimast korda Estonia lastelaagrit pildistamas. Reedel on neil küll veel esinemine, aga sinna ma paraku fotograafi mängima minna enam ei jõua, sest nädalavahetuse veedame Saaremaal, kus juba reede õhtul osaleme Imrega  pokkeriturniiril “Põhi või lõuna”.

Lõpetuseks pilt eile õhtul aiast avastatud kaunist sinisest põõsast.

DSC_7129

Cur moriatur homo cui Salvia crescit in horto?

Loodetavasti on ka teil sel aastal hea salveisaak 😉

Eile osalesin Katrini kutsel sellisel erilisel fotoõppe üritusel nagu Viktor Koškini privaatkoolitus. Eelinfo kohaselt pidime kolm tundi rääkima peamiselt aktifoto teemadel, aga lõpuks kujunes sellest kokkusaamisest nii ajalises kui mahulises mõttes midagi palju suuremat.

Rääkisime valguse peegeldumisest erinevatelt “peeglitelt” (eelkõige inimese nahalt), varjudest, modellidest, filtritest, erinevate efektide tekitamisest ning natuke muidugi ka elust ja fotograafiast üldisemalt. Sain värskeid mõtteid ja inspiratsiooni.

Katrin oli selgelt kõige suuremas õhinas ja täna kuulsin, et ta oli kodus kohe enda objektiivile ühe “tee ise filtri” valmistanud ning katsetama asunud. Mina nii kaugele ei jõudnud, aga panin mitu mõtet ühe järgmise nädala sessiooni jaoks kõrva taha ja katsetan kindlasti.

Koškini koolitus-7085 Koškini koolitus-7094

Homme hommikul pildistan Estonias jälle lastelaagrit ning pärastlõunal on mul siis esimene katsepäev SeeSee fotostuudios. Nädalavahetusel pildistan Saaremaal pokkerit, mis tegelikult isegi mu enda blogis uudisekünnist liiga tihti ei ületa, aga järgmiseks nädalaks on planeeritud mu elu esimene lapseootuse fotosessioon! Põnev ja natuke hirmutav, mistõttu hakkangi kohe eeltööd tegema ehk siis proffide tehtud beebiootuse pilte vaatama.

Imre kohta nii palju, et täna peaks täituma tema ujumisväljakutse 17. päev, samas on õhtu kohe käes ja vees veel käimata. Üleeile käisime Viinistul “Dorian Gray portreed” vaatamas ja eile ujus ta siis tagasiteel kuskil Kolga-Aabla kandis.

kolga-aabla-7081

 

Kui aus olla, siis ma ei mäleta, mis tunne on tööl käia. Viimase 10 aasta jooksul olen ma küll tööd teinud, aga mitte tööl käinud. Kõik kohad on olnud sellised, kus sain töötada kodus omaenda arvuti kaudu. Pildistamised ja mõned intervjueermised või koosolekud on muidugi toimunud ka väljaspool kodu, kuid mingit töökohana arvestatavat nurgakest või lausa oma kabinetti pole mul pärast prokuratuurist äratulekut olnud.

Täna käisin SeeSee fotostuudios vestlusel, et äkki saan sinna praktikale või lausa tööle. Pikk jutt lühidalt: järgmisel kolmapäeval lähen proovipäevale fototöötlust tegema ja eks siis näeb, et kas ja kuidas edasi.

Aga ma tunnen, et midagi on õhus! Eelmisel aastal umbes samal ajal tekkis mul teatavasti täiesti lambist meeletu soov fotokooli minna ja selle valiku üle olen tänase päevani üliõnnelik! Ehk läheb tööga samamoodi… Seejuures ei segaks see töö mu ETV praktikat ja loodetavasti ka mitte kooli, kuigi sügiseks koguneb toimetamist muidugi omajagu.

Pärast seda käisin jälle Estonias, seekord lastelaagri “Lumekuninganna” etendust pildistamas. Lapsed laulavad, tantsivad ning näitlevad südamest (eriti kui vanemad etendust vaatama on tulnud).  Tööpostil oleku tõttu neelasin pisarad alla ja keskendusin numbritele (ISO-ava-säri), aga klomp oli kurgus pea pool etendust. Juhendajate poolt tehakse nädalase laagri jooksul ikka meeletu töö ära! Esmaspäeval alustatakse uue grupiga “nullist” ning reedel on igaühele eraldi kohandatud kostüümi ja grimmiga etendus, mis sisaldab laulu, tantsu (ballett) ja sõnalist osa. Pildistades proove ma ju näen, et asi pole sugugi nii, et kõik lapsed muudkui kuulavad ja proovivad kaasa teha, lapsed on lapsed ja tahavad ikka vahepeal midagi hoopis muud teha ning kipuvad kas hullama või nääklema. Esimestel päevadel räägitakse, lauldakse ja tantsitakse üsna arglikult ning kobamisi, aga viimasel päeval teevad kõik korralikult suud lahti, hääldavad iga sõna välja, vaatavad julgelt publikusse ning tantsijad liiguvad nii, nagu oleks nad harjutanud mitu kuud. Mul väga hea meel, et ma sellest asjast osa saan!

Lumekuninganna

Selle HU laulu tuunitud lausejupiga alustan sellepärast, et see lugu lihtsalt kummitab ja juulikuu on ka parasjagu käes ning ma üldse ei taha, et ta lõppeks! Nad lasevad seda laulu seal Selveris iga kord, kui ma poodi satun, ja siis ma ei saa enne poest välja, kui see otsa saab. Väga kaval! Ilmselt olen nii mõnegi tarbetu või lausa tervisele kahjuliku toote nende lisasekundite ajal korvi poetanud. Aga see selleks …

Vahepeal on nii palju asju juhtunud.

Esiteks, sain kokkuleppele ETV fotograafiga, et lähen tema juurde praktikale saateid pildistama. Tundub hästi põnev töö, mis mõneti kahjuks, aga teiselt poolt õnneks, algab poolest augustist. Juhendaja Ülo lubas, et pildistamist on palju ning töö saab olema huvitav ning pingeline. Ootan äreva huviga ning olen tänulik Hannelale, kes mulle sellise praktika koha välja pakkus!

Praktikatundide korjamisega samas tegelikult juba vaikselt alustasin. Käin Estonia teatris lastelaagrit pildistamas ja see on superlahe, sest mulle lihtsalt nii väga meeldib vaadata, kuidas juhendajad seal lastega tegelevad ja kui kiirelt lapsed arenevad. Nädalaga tehakse valmis terve suur teatritükk, millega siis reedeti lapsevanematele esinetakse. Täna näiteks sain osa Lumekuninganna proovidest (sõnaline osa, laul ja ballett) ja kostüümide valimisest – 2-3 tundi pildistamist kulub lennates ja meeletu kogus pilte vajab pärast seda mõistagi töötlemist.

Teiseks veetsime perega neli päeva Saaremaal, eriti suurt tähelepanu pöörasime Orissaarele ja Kalda kohvikule. Liikusime tavapärasest rohkem ning Imre alustas väljakutset, käia nii kaua kui vähegi võimalik iga päev ujumas, täna sai 11 päeva täis. Mina pidasin esialgu temaga koos vastu nädal aega, kuid täna alustasin pärast ühte vaba päeva uuesti. Võite hakata kommentaarides kihlvedusid sõlmima, et mitu päeva Imps vastu peab! Vihjeks: motivatsioon tundub olevat ülikõrge!

Orissaare sadam

Aga ühel päeval oli ujujatel vetteminek suure tuule tõttu keelatud ja rannas lustisid vaid lohesurfarid. Tegin neist loojangu ajal mõned pildid. Eile hommikul avastas Imre juhuslikult Suvereporteri surfifotode võistluse ja kuna mõned pildid täitsa meeldisid mulle ja Imrele üks lausa hullupööra, siis toetudes oma uusaasta lubadusele (osaleda aasta jooksul vähemalt ühel fotokonkursil) saatsin kaks fotot teele. Ühele tegin FB-s reklaami, teisele ei teinud. See, mida jagasin, on hetkel 10 parima hulgas!

Nii uhke oleks 10 hulka jääda ka. Tegemist on sisuliselt siiski sotsiaalmeedia kampaaniaga (mitte päris tegeliku fotokonkursiga), ning kümne hulka pääsemine tõestaks, et mul on palju toredaid sõpru, kes viitsivad minu pärast nuppe vajutada. Lisaks, kuna ma tean, et mu sõbrad on ausad, siis tähendaks see ju seda, et nii paljudele see pilt tõesti meeldibki!

NB! Veel tänase õhtuni (kell 23:59) saab anda hääli ja tundub, et hääletada saab vist lausa iga päev uuesti, seega saate mulle soovi korral veel tänagi punkte anda!

Ja siin boonusfoto ;).

hingelind-6457

Ja noh, siis oli veel see laul! Lõppematut juulikuud kõigile!

Imre tegi enne jaani meie ajutise blogi “Triobetiga Las Vegases” viimase sissekande ja nii on minul jälle aeg siinsetele eluolublogi radadele naasta.

Annan endale aru, et kirjandusliku väljandusoskuse poolest jään oma armsale abikaasale alla, kuid kuna tema on pigem projektipõhine (peab oleme mingi kindel teema ja põhjus) kirjutaja, mina aga ajan taga kroonikalaadset järjepidevust, siis olen “sunnitud” jätkama ja vähemalt minu fännid saavad oma osa siin kätte.

Olen ses mõttes sarnases seisus Lenkaga, kelle fotograafist kallim Klamber lihtsalt ei taha pere- või sõpruskondlikel üritustel tööd (ehk fotosid) teha ja nii peab Lenka mälestuste talletamisepildid ise tegema, sest tegemata seda tööd ju jätta ka ei saa! Võib-olla ühel päeval hakkab siis ka meie peres Imre ise perepilte tegema :P. Tegelikult oli aga Triobeti blogi ajal kehtestatud tööjaotus, et tema kirjutab ja mina pildistan, muidugi kõigile asjaosalistele parim.

Oleme olnud Eestis tagasi nädala jagu päevi ja on need vast sisutihedad päevad olnud! Reisihullus oleks nagu jätkunud, omaette kodus lorutada pole üldse mahti olnud (see pole kurtmine, vaid lihtsalt fakt).

16.06 saabusime Eestisse otse kalli lapse sünnipäevale;

17.06. lõpetas vanim laps põhikooli;

Põhikoolitatud lapsega

Põhikoolitatud lapsega

18.06 pildistasin Paf Live turniiri;

19.06. käisid Siboldid ja Klambrid külas;

20.06 toimus ETPF-i juhatuse koosolek (kui kellelegi uudis, siis tunnistan üles, et jah, pärast aastaid kestnud vastuolekut, olin miskipärast nende “valimiste ajal” nõus juhatuse liikmeks hakkama);

– õhtul aga tuli öökülla Katrin (minu elu üks inspireerivamatest sõpradest) Tartust – oh, kui ammu polnud ma teda näinud! – veinitasime ja rääkisime

21.06 käisin koos Karini ja õpetajatega pildistamas TPT lõpuaktust (Pildid leiate Tallinna Polütehnikumi FB-st: seal albumis on koos kõigi meie nelja fotod [minu omad esimestena], aga aja kokkuhoiu huvides tegi töötluse Rain üksinda. Aitäh, sest tõesti on mulle endale liiga palju töötlemata pilte arvutisse kogunenud!);

– lisaks sai notaris käidud ja ETPF-i juhatuse uus koosseis ära vormistatud;

22.06 otsustasid lapsed, et aeg on lastetubade remondiga alustada ning mina omakorda leidsin, et ääretult vajalik on aed korda teha – nii sai üks tuba tühjaks tõstetud ja aias põõsaalused rohitud nimg muru niidetud;

23.06 jaanilaupäeva veetsime väikselt ja peaaegu vaikselt ema-Vello ja õe Kaidi perega Kuivojal. Imre käis koos Anetiga sel hooajal esimest korda meres ujumas. Mina vaatasin seda jama kaldalt, aga pärast “hüppasin” saunalavalt veel külmema veega basseini lausa kolm korda!

Sütti, sütti, lõke!

Sütti, sütti, lõke!

Suvi on hoogsalt alanud ning tõotab samas rütmis jätkuda – homme puhkame või teeme remonti, aga ülehomme põrutame perega Saaremaale suvitama!

P.S. Nii palju siis USA reisist veel, et kõige ägedam matkarada on minu kogemuse kohaselt Zioni Narrows.

Suuskadeta suusasportlane

Suuskadeta suusasportlane

 

Värsked postitused
Rubriigid
Twitter