Kui keha poleks eile pärastlõunal nõudlikult südametunnistuse uksele koputanud, et on aeg puhkuseks, siis ma ilmselt ei oleks niipea märganud, et ma endale oma ägedas uues hooajas ka veidi liiga teen.

Kõigepealt sellest, et mida mu uus äge hooaeg endast kujutab. Teadupärast olen endale sebinud kaks fotopraktika kohta: SeeSee Stuudios teen fototöötlust ning ERR-is pildistan erinevate saadete tegemist, saatejuhte ja külalisi. Viimane on eriti äge töö täiega lahedate inimeste keskel, mistõttu sõidan hea meelega ka kaks korda päevas linna ning “hängin” ühe, teise või kolmanda saate stuudios.

Augusti lõpus algas kool. Tõsi, tunnid toimuvad meie kursusel vaid üks kord nädalas, kuid sellega on kindlustatud, et kolmapäev on üks tõsiselt väsitav päev! Õppetöö algab kell 8:15 ning lõpeb ametlikult 17:50. Tegelikkuses on senised kaks korda lõppenud lausa 18:00, sest meie viimase nelja tunni õpetaja Kalmer on polütehnikumis “värske veri”, kes võtab oma kohustust meid veebiarenduses arendada tõepoolest väga tõsiselt! Kahjuks on tema tunnid päeva teises pooles, kui meid on juba enne “meeletult haritud” ja vähemalt minu vastuvõtu- ja arusaamisvõime on kahanenud koahti pea olematuks. Täna oli täiega huvitav teema, aga ikkagi tahtsin viimane tund ainult koju ära, sest pea ähvardas lõhkeda.

Mõned klassist pole veel üldse kooli jõudnud või on end vaid korra näidanud ning toonud puudumise üheks põhjuseks, et kooliskäimise eest ju raha ei maksta. Siin tahaksin “vanema ja targemana” öelda, et tegelikult see on päriselt nii nagu öeldakse, et elus pole raha kõige tähtsam. Tööd jõuate te rabada veel aastaid ja aastaid ja aastaid, pikendage parem lapsepõlve ja tundke tasuta õppimisest nii palju rõõmu, kui vähegi oskate! Muuhulgas juhin tähelepanu, et hiljem võetavad kursused sarnastel teemadel ei pruugi olla sugugi odavad.

Pokkeriga olen tegelenud sellevõrra, et käisin laupäeval Jokker Live turniiril, kus õnnestus saavutada 3. koht, ning Eesti Turniiripokkeri Föderatsiooni juhatuse liikmena osalen viimastel nädalatel igapäevaselt online meistrivõistluste kava väljatöötamisel. Paar päeva tagasi avastasin juhuslikult ka selle, et varsti peaks algama Eesti naiste pokkeriliiga turniirid (tavapäraselt algavad need oktoobri esimesest nädalast ning parematel aastatel on esimene turniir toimunud juba septembris), kuid mina pole veel isegi seda selgeks teinud, kellega koostööd teha. Pokkerisõpradest lugejatel pole siiski põhjust muretsemiseks, sest tänaseks on eelmise aasta korraldajad Paf ja Olympic juba lubanud, et korraldavad üritust ka sel aastal hea meelega ning vähemalt samas mahus, mis eelmiselgi aastal.

Fotograafi eksamiks (vist jaanuaris) oleks vaja 10 pilti erinevatel teemadel. Tegelikult peaks juba praegu midagi valmis olema, aga mul on heal juhul kolm tööd tehtud. Ei tahaks “linnukese peale tehtud” pilte komisjoni ette viia, kuid paraku ei paista inspiratsioonipuhangul minu ellu tulemiseks hetkel piisavalt tühja ruumi olevat. Loodan, et paari nädala pärast olen elurütmidega rohkem kohanend ning siis … ehk tuleb ka see “Mõte number 1”.

Väljaspool praktikaid sain hiljuti maha oma esimese beebisessiooniga, mille eest pean tänama vennake Madist ja tema elukaaslast Geidit, kes oma esiklapse pildistamise minule usaldasid ja kõikvõimalikku koostööd tegid.

Nunnukas Mesi Friide näeb välja selline:

mesi-0863

Nüüd siis aga sellest, mismoodi mu füüsiline mina teatas, et aeg on hakata rohkem puhkama. Imre täidab endiselt oma igapäevast välistingimustes ujumise kohustust ning on hakanud mere äärde (ja tagasi) rattaga sõitma. Kuigi mul vettemineku plaani polnud, otsustasin vaatamata nõrgale peavalule (tableti võtsin õnneks igaks juhuks sisse) rattasõidu osa kaasa teha. Üldiselt mulle jalgratas liikumisvahendina pigem meeldib: pühapäevasõitja moel omas tempos ümbrust nautides pedaale sõtkuda on väga mõnus. Kuid eile oli Kakumäe randa jõudmine ikka tõeline katsumus: juba Selveri juures oli nahk märg ning jalad kanged ning paremaks oluliselt ei läinudki. Peavalu pigem süvenes, tempot polnud ollagi ja ümbruse nautimise asemel kirusin päikest, mis silmadele liiga ere oli. Viimaks, alles 10 minutit enne kojujõudmist, peavalu siiski mahenes ning õhtusele “Vabariigi kodanike” pildistamisele sõitsin (autoga) juba ummikutes ülemeelikult autoraadioga võidu iseendale 80-90 aastate hitte esitades. Magama läksin kuskil 3 paiku, et 6:45 äärmiselt vastumeelselt ärgata. Treppidest üles ja alla minnes ütlesid jalad ning pea, et nad on kurnatud – ausõna, täna lähen varem magama.

Homse päeva mahukaim töö on saate “Hommik Anuga” pildistamine. Olen elevil ja veidike ärev, sest pean hakkama saama täitsa üksi (juhendaja Ülo läheb samal ajal Rakverre üte teist saadet pildistama). “Ringvaate” juures käisin ka üksi, aga seal polnud tegemist sedavõrd pika võttepäevaga, vaid taheti konkreetselt paari pilti saatejuhtidest ning mõnda ülejäänud meeskonnast ning mind oli asjaosalistele enne põgusalt tutvustatud. Homme on aga jälle täitsa uued inimesed, kellega ma veel kohtunudki pole, salvestus kestab 5 tundi, ning ma ei tea hetkel veel liiga täpselt sedagi, et kellest ja millest ning mille jaoks pilte soovitakse.

Aga täna sain kiitust ka! “Lastetoa” tegijatele olid minu pildid ja suhtumine väga meeldinud. Oi, kuidas mu põsed õhetasid ja kõrvad liikusid, kui see info minuni jõudis!
lastetuba-9999

Kärsitud on kohal veidi varem, pedantsed saabuvad minutipealt, aeglased jäävad hiljaks, mõned hõivatud ei tule üldse.

Näljased kipuvad söögilauda, kuid õiglased ei alusta supisöömist enne, kui kõik on kohal. Valjuhäälseid on kuulda üle platsi, tasasemad räägivad paari-, kolme- või neljakaupa omavahel. Mõnedel särasilmsetel on väiksed põnnid. Väikestel põnnidel on hea isu. Kunstisõbral on kirjud püksid ja tarka tsiteeritakse üle maailma. Tagasihoidlikud ei osale isegi saapaviskevõistlusel, kuid bravuurikamad karjuvad seal oma hääle kähedaks. Loomaarmastajad nunnutavad kordamööda kolme sõbralikku koera.

Sportlikud veedavad suurema osa ajast võrguplatsil, kuhu eriti sportlikud jõuavad pärast Otepää rattamaratoni läbimist.

Piruka- ja kohupiimakreemiõgijad on paradiisis. Magusaarmastajad ei jaksa kõiki kringleid ära süüa. Kohvisõbrad saavad oma kuuma lemmikjooki hommikuni. Puhtusearmastajad käivad saunas. Julged karastavad end külmas vees. Fotohuvilised otsivad metsa tagant udu. Mõtlikud vahivad lõkkesse. Romantikud hoiavad käest kinni. Seltskondlikud räägivad elust, reisimisest, tööst ja inimestest. Mehelikud tekitavad turvatunnet. Töökad sisendvad, et nälga me ei jää.

Vanemad väsivad kiiremini, noored nokivad hommikuni. Esimesed lahkuvad, kui päike veel kõrgel, ja viimased neist umbes 20 tundi hiljem.

Mitmekülgselt ilusad inimesed tähistasid koos kodumaa taassünnipäeva, tegid hinge hellaks ja rinna rõõmsaks.

Kohtumiseni Raadnal, kus Alvelad ja Abarenkovid kohtuvad uuesti kahe aasta pärast!

Alvelad ja Abarenkovid-9585 Alvelad ja Abarenkovid-9642 Alvelad ja Abarenkovid-9662 Alvelad ja Abarenkovid-9623 Alvelad ja Abarenkovid-9630 Alvelad ja Abarenkovid-9583

Alvelad ja Abarenkovid-9614 Alvelad ja Abarenkovid-9882

 

 

Seoses minu juhendaja puhkuse ning hooaja vaheajaga lükkus juba juunis kokkulepitud ETV fotopraktika algus augustisse ja esimest korda käisin reaalselt kohal alles möödunud teisipäeval.

ETV teeb ju saateid, mitte fotosid, mistõttu tekib õigustatud küsimus, et milles see fotopraktika seal seisneda võiks. Ega mina ise ka teadnud, aga õnneks sattusin üsna juhuslikult rääkima Hannelaga, kes mind valgustas, et ETV-s töötab fotograaf, kes loodetavasti üsna meeleldi endale ühe praktikandi “kaela peale” võtaks ja Ülo oligi nõus! Pildistame peamiselt arhiivi jaoks, et kui kunagi vaja vaadata/meelde tuletada/näidata saateid või saadete tegemist ja külalisi. Mõnikord aga kasutatakse pilte internetis saadete tutvustamiseks või töödeldakse need ümber reklaamplakatiteks.  Teisipäeval tutvusime kõigepealt ETV maja ning mitmete töötajatega ning sõlmisime ka autorilepingu. Minu mõningaseks üllatuseks lubatakse mul oma pilte vabalt kasutada oma kodulehtedel ja portfoolios, lihtsalt selle klausliga, et ETV ei pea mulle praktika ajal tehtud piltide eest ei täna ega ka kunagi tulevikus sentigi maksma.

Pärastlõunal jõudsime aga juba ka otseselt pildistamise juurde ja see, kus toimus esimene sessioon, oli naljakas üllatus. Nimelt pildistasime Estonia teatris lastesaadet! Estonia on mulle juba päris kodustuudioks kujunenud, kuigi olgem ausad, et nii valgustitevaest stuudiot ei teeks endale vabatahtlikult küll keegi! Ma olen niisiis taas (sarnaselt pokkeriturniiridele) sattunud pildistama kohta, kus välku ja muid lisavalgustusi kasutada ei tohi (sest see häriks saate salvestamist) ja tuleb oodata oma hetke, et üldse pilt tehtud saaks. Ja üha enam tundub, et varem või hiljem ja parem varem, tuleb endale 5o millimeetrisest ühtede asjade jaoks väheke lainurksem ja teiste jaoks ka väheke telesem objektiiv soetada.

No igatahes mõned klõpsud tegin kohe esimesel päeval Ülo omadele lisaks ka mina. Kuigi ma pole pilte veel ette näidanud ega tea, kas mõni üldse kasutussegi läheb, siis teile paari ikka näitan!

ETV-9482 ETV-9505

 

Sõidan tööle, 13:50 leian maja lähedusest pika otsimise järel ilmselt viimase tasuta parkimiskoha ning siis kiirustan kontorisse.

Kell 13:59 istun arvuti taha ja avan Lightroomis mulle tundmatu pruutpaari pulmaalbumi, mille 1900 pildist olen eelmisel korral töötlemiseks valinud esialgu 680 pilti. Üksikud pildid neist rändavad lähema vaatluse järel küll prügikasti (sest nende fookus on vales kohas või on valikusse sattunud mitu liigagi ühesugust pilti), aga enamus jääb alles ja vajab kohendamist. Keskpäevase ereda päikese tõttu vajavad pea kõik pildid kontrastsuse ja varjude osas detailsemat töötlust ning pruudi seljalt ning õlalt eemaldan punnikese, lisaks silun nahka ning tõstan silmade teravust. Osadel piltidel on fookus kehvake, aga võte ise on kompositsiooniliselt hästi õnnestunud või on tegemist hetkega, mis lihtsalt peab pulmaalbumisse pandud saama – nendega näen rohkem vaeva. Väga palju pilte on küll liigagi sarnased, aga ma ei suuda otsustada, milline võte on ikka see kõige parem -nii töötlen kõik versioonid, et noorpaar saaks ise otsustada. Ma ju ei tea, kas pruut meeldib endale rohkem vasakult või paremalt, pigem naeruse, tõsise või kelmika näoga. Oeh! Inimesi kordagi reaalselt nägemata ja nendega rääkimata pole mul aimu ka sellest, kas nad eelistaks pehmemat või teravamat valgust, pigem valget udu või hoopis küllastunud kirevaid värve. Ega midagi, tuleb ise otsustada, teen sellised, nagu mulle endale meeldiks.

Pilte hoolikalt vaadates lähen looga kaasa ning mingil hetkel avastan, et silmanurka kipub tekkima härduspisar. No, tere talv! Ma ju ei tunnegi neid inimesi! Aga neil on nii ilusad pulmad ja nad vaatavad üksteisele õnnelikult silma ja neil on nii palju rõõmsaid külalisi. Esimest korda vaatan kella 16:37 ja saan aru, et täna ma seda albumit küll valmis ei saa. Mis siis ikka! Tunnen vastutust ja soovi teha selle paari ilusast päevast ilus fotokokkuvõte ja jätkan usinalt. Tõsi, kolmandal tunnil langeb esimese kahe tunniga võrreldes eelvalikust välja veidi rohkem pilte. Olgem ausad, keegi peale pruutpaari ei viitsiks nagunii vaadata ühest üritusest 600 pilti! Vahepeal helistan tütrele, et kodustele päevaplaani meelde tuletada.

Jõuan pulmade õhtuse osa juurde. Ruumis tehtud piltidel on kõrge ISO tõttu palju müra ja siin-seal tuleb punasilmsusega tegeleda. 17:55 otsustan, et kuna õepojal on sünnipäev, siis teen ajalugu ja lahkun esmakordsel täpselt oma töötlusaja lõpus ehk kell 18:00. Mõned pildid teen siiski veel enne korda, aga 18:10 tõesti lõpetan!

18:40 istun Haabersti ringi ummikus, mõtlen nendele kahele juulikuus abiellunud võõrale inimesele ja kuulan raadiot, keegi tellib Elmaris laulu Pulmapäev, jälle tikuvad pisarad silma. Elu on nii ilus! Ma armastan oma tööd!

Väike matkasell ja suured puud

Silma rõõmustamiseks aga juba suve alguses tehtud pilt väikesest matkasellist suurte puude vahel.

 

Oleme Imrega kokku leppinud, et igal pulma-aastapäeval külastame mõnda kaunist ja soovitatavalt meile veidi uudsemat kodumaist paika. Boonusena tahaksime seal nautida veel ka kontserti või teatrietendust.

Nii oleme 10 aasta jooksul käinud Haapsalus, Laulasmaal, Kallastel (Padisel), Rakveres, Viljandis, Narvas, Ruunaveres, Laitses ja kaks korda Tallinnas. Kummalisel kombel on kaks meie poolt väljavalitud kontserti ootamatult ära jäänud ning ühel korral otsustasime viimasel minutil ise, et me ikkagi ei jää kontserti kuulama, vaid lähme oma turismitallu tagasi.

Eeltööd tehes mingit superahvatlevat kultuuriüritust ei leidnud ning otustasime eelkõige minu initsiatiivil, et käime ära Põltsamaal ning vaatame kohalike elanike poolt Uue-Põltsamaa mõisas näidatavat etendust Põltsamaa lood II. Liiga kõrget kunstilist taset vast küll ei näidatud, aga sellele vaatamata saime väga positiivse (ja isamaalise) elamuse. Tore on näha, et asju tehakse tegemise rõõmust ja igaüks taidleb vapralt just oma võimetele vastavalt. Imre oskas end kohe samastada puhkpilliorkestri  liikmetega ja küllap külateatris ka mina endale mõne osa saaks – unistus kuhugi pooleldi metsa kolimisest elab meis visalt ikka edasi ja lööb sellistes olukordades alati lõkkele…

28113106713_b3d31bbb49_n

Pärast etendust sattusime veel Carl Schmidti Maja restoranis kohaliku noore muusiku esinemisele ja ka see oli kuidagi liigutav.

28113106353_b8a623e9da_n

Põltsamaalt me interneti kaudu meelepärast ööbimiskohta ei olnud leidnud, mistõttu sõitsime magama verivärskesse ja ruumikasse Puurmani külalistemajja.

28113108393_934c2624fd_n 28113117333_752fb46e31_n

Imre lõbustas kõrvaltoas elavaid saksa turiste poole ööni nii kitarrimängu kui lauluga, mina töötlesin selle privaatse kontserdi ning veini ja suupistete kõrvale meie Hiiumaa perereisi pilte. Oli õdus omaette olemine ja järgmisel päeval tutvusime kauni Puurmani mõisapargi ja käsitöömajaga. Rohkem aastapäeva pilte leiate mu FB lehelt.

28728506725_9d0446bbb3_c 28696117426_c8f26dcc6e_n

Eestimaa on tohutult ilus ning väiksemad kohad väga armsad, suvel pole üldse põhjust kaugemale reisida tegelikult.

Kauneid kodumaiseid retki teilegi, mu kallid lugejad!

 

Värske tööinimesena (seejuures tegelikult ikkagi sisuliselt veel oma aja peremehena) olen avastanud end mõtlemas osade asjade peale teistmoodi kui veel mõned nädalad tagasi.

Üks naljakas asi, mis kohe juhtus, oli see, et hakkasin hindu märkama ja arvutama … töötundides. Kui vaadata, et mingi asja nimel peaksin teoreetiliselt töötama 8 või lausa 20 tundi, siis paneb ikka mõtlema küll, et kas ma seda nii palju vajan/tahan. Kujutan ette, et see võib mu senise küllalt muretu tarbijakäitumise suunamisel isegi kasuks tulla … või siis langen musta masendussse.

Täna võrdlesime õega naljatamisi oma kleitide hindu: tema oli oma kauni kehakatte saanud kätte poole tunniga, mina aga peaksin oma roosa lemmiku eest ligi 2 tundi fotosid töötlema. Kusjuures mõlema hilbu puhul ei tundunud selliselt arvutatud hind konkreetse näite puhul õnneks sugugi suur. Küll aga tundus üüratu meie pere eelmise kuu telefoniarve. Minul, kes ma enamasti isegi ei tea, kus mu telefon parasjagu asub!? Mõelda vaid, kui palju tunde teised inimesed l selle va “telefonirõõmu” eest rügama peavad?!

Teiseks jälgin hoopis hoolsamalt oma ajakasutust ning rakendan igal võimalusel ema poolt lapsena pähe taotud juhist “Kui lähed, siis vii, kui tuled, siis too (ära tühjalt käi)”, mis tähendab siis seda, et näiteks poodi ei minda eraldi (lõbu)sõiduna, vaid läbipõikena koduteel, kõik muud käigud planeeritakse samuti enne või pärast tööd läbisõitudena. Kodus tegin seda muidugi varem ka (kui üles korrusele lähen, siis on ikka midagi käes ja alla tulles ning möödaminnes koristan vedelavaid asju või kastan ära lilled), aga nüüd on see kuidagi veel olulisem.

8-9 juuni-3731

Ja kolmandaks … üllatus-üllatus:  armas abikaasa tundub veel armsam – nii imelik kui see ka ei tundu, jõuan ma teda 4-tunnise lahusoleku ajal igatsema hakata! Ning ka lapsed on justkui kuidagi tublimad, toredamad ja sõbralikumad.

Ajakasutuse juurde veel korrraks tagasi tulles, tahan end kiita, et nägin terve eilse päeva vaeva oma isiklike piltide sorteerimise ja eraldi kettale tõstmisega. Teisalt jõudsin hädavaevu poole peale: läpakas on veel ca 3000 raw faili, mis sorteerimata ja töötlemata. Kust see aeg küll võtta!

Lõpetuseks minu õe Kaidi sünnipäeva puhul aga hoopis selline (mõned aastad tagasi tehtud) eilsel sorteerimisel avastatud pildike:

Kairit lõpetas lasteaia

 

Minu esimene beebiootuse fotosessioon on nüüd tehtud ja võin öelda, et kõik hirmud olid asjatud!

Olin sessi eel üsna ärevil, elevil ja ebakindel. Igaks juhuks palusin abiliseks kaasa oma pinginaabri Annika. Eelmisel nädalal ja veel eile ööselgi vaatasin inspiratsiooni saamiseks (ja lausa jäljendamiseks) läbi suure hulga netiavarustes leiduvatest beebiootuse fotodest, samuti kuulasin ära noorpaari, et mida nemad ise täpsemalt pildile saada tahavad.

Võtsin kaasa hunniku ideid, kaamera ja välgu, laenutasin oma 50mm objektiivile 35mm-st lisaks 24-70mm objektiivi, Annika tõi peegeldi ja oma teadmised.

Modellid valmistusid selleks tähtsaks sessiooniks muidugi veelgi ägedamalt: ära tehti remont, pandi valmis kõik lapsele vajaminev, otsiti välja kuldsed papud ja puust nimetähed, tulevane ema käis juuksuris ja meigis, vaatas välja hunniku riideid.

Pildistamise aja valisime nii, et pärast kodus pildistamist jõuaksime loojanguks kindlasti mere äärde. Loojangud lihtsalt on nii minu teema!

Mida ma selle sessiooni käigus õppisin või kinnistasin?

  • Inimesi pildistada on tore, sest ühise eesmärgi nimel tegutsedes saab mõnusalt suhelda ja palju naerda!
  • Valgus on ülitähtis! Välgud, peegeldid, softboxid, vihmavarjud jne – ma tahan, et mul neid rohkem oleks ja neid paremini kasutama õppida!
  • Tegelikult ei pea kõiki ideid ühe fotosessiooni sisse mahutama (isegi kui see on selles vallas esimene ja nii tahaks kõike kohe proovida), kuigi me seekord seda üritasime!
  • Üle paari tunni ei ole mõtet sessiooni venitada, sest nii modellid kui ka fotograaf väsivad ära.
  • Tark assistent on meeletult suureks abiks, isegi kui tal liiga palju tööd ei ole. Lisaks peegledi hoidmisele ta lihtsalt ütleb õiges kohas õigeid lauseid (kas siis fotograafi abistamiseks või modellide paikasaamiseks) või märkab kõrvalt asju, mis endal võiks kahe silma vahele jääda.
  • Tee kohe hea pilt, nii vähendad oluliselt töötlemisele kuluvat aega.
  • 24-70mm (F2,8) objektiiv on oluliselt mugavam kui 50mm. (Kuigi mulle tundub, et minu 50mm/F1,8 on veidi teravam ja taust omakorda jääb soovi korral kergemini ebateravaks. Aga ma pole kindel, et seegi õige on, sest viisin juba täna objektiivi tagasi ja spetsiaalseid võrdluspilte teha ei jõudnud.)

Valik pilte:

GM-7533 GM-7571

GM-7595

GM-7676

GM-7765 GM-7812

Ilusat ootusaega teile, Geidi ja Madis!

Värsked postitused
Rubriigid
Twitter