Water World
Kui Sul on lapsed ja Sa satud nendega kenal suvisel päeval Lloret de Mari kanti, siis Veemaailm (Water World) on koht, kuhu minek on enam kui kohustuslik.
See pole niisama veepark! Lisaks mitmetele vahvatele atraktsioonidele on ta lihtsalt silmailu pärast külastamist väärt. Suur on ta ka – 6 tundi kulus pea märkamatult. Meil vedas, et seal polnud väga palju inimesi, kujutan ette, et tipp-hooajal võivad seal liumägedele räiged sabad olla, juba meie pidime vähemalt ühele paadisõidurajale pääsemiseks ligi 30 minutit ootama. Kord on seal mõnusalt range, kedagi järjekorda vahele ei lasta, isegi oma lapse juurde ei pääse, vaid igaüks peab oma korda ootama otsast lõpuni! See tagab selle, et tead täpselt, kus omadega oled, ja saba ooteaeg ei veni igasuguste vahelelastavate sugulaste ja sõprade abil mitmetunniseks.
Imre tegi lastega vist lausa kõik katsumused läbi, mina piirdusin kahe atraktsiooni, basseini ja päevitamisega. Päevitamisega läksime küll tõtt-öeldes liiale ja hetkel põeme kõik vähemat-suuremat päikesepõletust.
Meespere (Ott, Imre, Vello) lemmikuks kuulutati kahepaadi X-Treme Mountain. Anett aga väljus sealt paadist pooleldi šokis, mistõttu ta hiljem keeldus igaks juhuks päris mitmest pakkumisest.
Storm (ülemisel pildidl) oli selline hull liurada, mille toru lõpus asub lehter, kust veenautija suvalises asendis ülepeakaela vette pudeneb – selle julgesid meie seltskonnast ette võtta Imre ja Ott. Otike lõi seal pea veidi ära, aga õnneks ei midagi hirmsat ja kõik muud rajad tegi ta vaprasti kaasa.
Oliver lasi pea pool päeva alla suhteliselt lihtsast, kuid võistluselemendiga Water Pistes liurajast. Õhtuks oli ta juba selline spetsialist, et jõudis pea alati neljast “võistlejast” esimesena vette.
Täiesti segane idee tundus laskuda alla Kamikaze mäest, kus külastaja lihtsalt pikast ning kõrgest mäest otse ilma igasuguste keerutamisteta vette kihutati. Imre, Ott ja Oliver tegid selle asja siiski läbi, seejuures Imre isegi 2 korda, sest esimesel korral ma ei jõudnud pilti teha.
Väga lahe oli minu arvates 4-kohaline traktoriratast meenutav sõiduk, millega mööda pimedat toru alla basseini kihutati (Rafting River). Tegime selle läbi Imre, Vello ja Otiga. Mina kisasin palju, aga tegelikult tagantjärgi polnud see niiiiii hirmus ning kindlasti läheksin sellisega teinegi kord sõitma. Igasuguseid muid torusid ning mägesid oli seal veel. Lastel ja ka suurtel lõbu ja nautimist kui palju.
Ainus, mille üle seal veepargis viriseda võiks, on toitlustus (peale kartulikrõpsude, jäätise, hamburgeri ning hot dogi muid valikuid (nt. salatit, õunu, banaane vmt) ei paistnud. Veepargis kulus pea terve päev, õhtul jõudsime vaid veidi mereannisuppi süüa ning hiljem kahekesi rannas jalutades mõnda sealset kassi pildistada.
Dali muuseum
Kuna tänaseks lubati vihma, siis tegime muuseumipäeva. Milline saaks olla parim kunstimuuseum, mis oleks huvitav endale ning ei tüütaks ka lapsi ära? Loomulikult on selleks Figuerese linnakeses asuv Salvador Dali muuseum. Õuest jäi meil muide muuseum pildistamata, sest kui me majast väljusime, sadas päris korralikku padukat ja varem oli liiga suur kihk sisse pääseda. Dali poolt teatrimajast arendatud ning kujundatud maja, mis muuseumina avati 1974, on juba iseenesest piisavalt eriline ja kuigi Dali kuulsamaid/tuntumaid teoseid ehk selles muuseumis polegi võiks seal ainuüksi maja ning Mae Westi toa pärast ära käia, samas on seal vaadata muidugi palju rohkem.
Dali olevat ise öelnud: “Ma ei tarbi narkootikume, ma olen narkootikum!” See võib olla tõsi, sest elamus oli enam kui omapärane. Tagasiteel märkasin autoaknast pilvi ning taevas paistis kõikvõimalikke kujusid ning kompositsioone.
Mulle isiklikult ei meeldinud vaid see, et vähesel määral oli seal eksponeeritud teiste kunstnike töid, sest ma lihtsalt ei leidnud sellele mingit rahuldavat põhjendust, et milleks seda seal vaja oli.
Lapsi köitis ehk enim sisehoovis seisev eriskummalise sisuga auto, kuid üksjagu imestamist oli neil ka majas sees.
