Teatava elevusega läksin täna telemajja diktoritekste lugevaid näitlejaid pildistama. Ikkagi minu esimene päris palgaline tööots selles majas!
Enne kiikasin veel oma endise praktikajuhendaja ning arvatava praeguse kolleegi kabinetti, et kas tema on ka juba saabunud, aga ei olnud. Pildistasin siis mõnda aega ning helistasin vaheajal, et millal ta täna majja tuleb. Telefonis teatas Ülo aga hoopis seda, et tema oli vahepeal otsustanud uut lepingut mitte sõlmida ning kohe uue aasta algusest pensionile jääda… Ahsoo… Nojah… Kokutasin mina siis seal toru otsas mis mina kokutasin, aga Ülo arvas, et küll ma hakkama saan.
Okei, tegelikult on suurem osa tööst ning mitmed töökaaslased mulle muidugi juba praktika käigus tuttavaks saanud, aga ikkagi oli see väga ootamatu ning esimesel hetkel üsna hirmutav uudis.
Kui ma siis veel pärastpoole raadiomajast võtme sain ja Ülo väljakolimise järel imelikult tühjaks ja kõledaks muutunud stuudios seisin, tundsin end seal alguses päris üksildaselt.
Põgenesin turundusosakonna inimeste juurde, kellega vaatasime üle selle nädala pildistamiskava ning korrigeerisime veidi muidki tulevikuplaane. Pärast saatsid nad mulle stuudiosse külla IT-osakonna esindaja Jaani, kes Ülo arvuti minu omaks kohendas. Sahmimist jagus. Kell 17:30 avastasin, et ma ju päev läbi täitsa söömata (aususe huvides tuleb küll märkida, et hommikuse pildistamise ajal pakkus sünnipäevalaps Tiit imemaitsvat kooki, millest tüki ikka endale ka lubasin), tõin kohvikust oma jääkülma tuppa kaks pirukat ning kuuma tee.
Kõige lõpuks istusin maha ning tegin asjalikke asju: töötlesin kiirelt igast pildistatud näitlejast paar-kolm pilti ära ja riputasin avalikku kausta, et need, kel vaja, pildid kiirelt kätte saaks.
Enne lahkumist kiskusin diivani ja lauakese keset põrandat, et koristaja nende alt ja tagant põranda ära märkaks pesta ning tulin koju.
Võtit mõtlikult kaks korda vastupäeva keerates ja seejärel lukuaugust välja tõmmates valdas mind järsku aga täiesti stoiline äratundmine, et see siis saabki nüüd olema Minu Stuudio – juba kolmapäeval keeran sellesama ukse lahti ning asun ruumi iseendaga sisustama.
Ega midagi! Kui juba vette visati, siis tuleb ujuma hakata!