Kuna Michigani ring oli kestvuselt meie senine pikim road-trip, ja viimasel päeval avastasime ennast kõigi road-trippide ema ehk Route 66 pealt, siis otsustasime Chicagosse sõita samuti mööda “Emateed”.
Kuigi tegemist on ainult 2 protsendiga kogu Route 66 pikkusest, siis mõtlesime, et saame vähemasti meki suhu ja linnukese kirja.
Imre oli ETV reisisaate „Route 66. Ameerika kahel pool maanteed“, kus Madis Aesma, Laura Prits ja Artur Aukon 14 osa jooksul Ameerikat avastasid, läbi vaadanud, ja tõdes kokkuvõtteks: “See trip on küll mõeldud inimestele, kes tõsiselt palju asfalti armastavad”. Lihtsalt üldine mulje just reisi esimesest poolest jäi, et ega seal tuhandete miilide jooksul midagi erilist peale turismimagnetiteks upitatud veidrate kohvikute, poodide, muuseumide, bensukate silma ei jäänud. Ja meie kogemus kinnitas sedasama.
50 kilomeetrise minitripi peamiseks vaatamisväärtuseks osutus stiilsest, kuid väsinud ja räämas jäätiseputkast keskpärase jäätise ostmine.
Mõnda põnevamat sorti maja nägime veel, külastasime ühte Route66 parki, aga peamiselt nägime ikka inetupoolses keskkonnas palju asfalti. Aga no teel olla meile meeldib ja ei välista, et kunagi selle maanteereisi siiski ette võtame, aga hetke kogemuse põhjal kisub USAs rohkem suurte järvede suunas ja pool läänerannikust, kogu idarannik ja Mehhiko lahe kallas ka ju täitsa nägemata veel.
Kuna Route 66 sai oodatust kiiremini läbi, siis aja täitmiseks veetsime tunnikese Mehhiko kunsti muuseumis. See asus äärelinnas, kuhu oli Chicago mõistes mugav parkida ja muuseum oli uudistamiseks kõigile tasuta. Täitsa huvitav koht, üldise alatoonina jäi meie jaoks kõlama immmigrandi ühiskonda integreerumise raskus ja valu, võõras riigis identiteedi otsimise keerukus.
Ümbruskonnas kohtasime ka muljetavaldavat tänavakunsti.
Ja siis viisimegi meid truult teeninud Chevrolet Sixti tagasi, sõitsime taksoga lennujaama ja lendasime koju.
